Läbipõlenud?

Lugesin Laura blogist sellest, kuidas ta on pidanud nii mitmeteski enda sõprades pettuma ning see pani mind mõtlema, et ka minu elus on nii palju pettumusi. Ja palju mõtteid, mis toovad pettumust.

Ja ühel hetkel avastasin, et mu elus ei ole just palju inimesi, kelle peale saaksin silmad kinni ka loota ja kes mind isegi pimedas kinni oleks valmis püüdma.
See on üsna veider, et mõned, kes annavad lubadusi, kasvõi imepisikesi, on seda tehes nii usaldusväärsed et võibki pimesi uskuma jääda ning pärast ei tea kuhu enda silmi häbi pärast peita, et olin ikka rumal ja jäin uskuma.

Minusse on kogunenud nii palju pettumust siinse kuue kuuga et ei oska seda isegi kirjeldada. Tunne ise on umbes selline, et oleksin justkui üks suur veeanum, mis iga väikse vihahoo või pettumuse sinna anumasse valab ning ühel hetkel see hakkab üle ajama ja tunne on et enam ei suuda ja samas tean, et just siis suudan veel vähemalt ühe hetkegi kauem vastu pidada.

Niisiis pettumused. Näiteks see kui A on lubanud, et ma saan minna nädala pärast Akureyri ning samal päeval tuleb välja, et mingi laps on haigeks jäänud ning pean temaga koju jääma.
Või olen juba eeldanud et saan koolipäevadel enda aega nautida, eriti kui suur väsimusesarnane masendus on peal ning siis jääb minuga koju kaks last, kes omavahel läbi ei saa.
Või pettumus on isegi see kui hea sõber (vähemalt arvan, et ta on hea, sest ta on nägus ja pisut isegi seksikas) lubab et räägib minuga õhtul ning siis ei ilmu kohale.

Kõik see teeks vähem haiget kui olukord ei oleks nii lootusetu ja tunne, et olen läbi põlenud, nii suur.
Mäletan organisatsioonipsühholoogias läbipõlemise peatükki. Niisiis otsustasin seda guugeldada ja meelde tuletada, mis see on ning teda saada kas ka minul võib see olla?

Küsimused, mis ma leidsin: 

1. Kas Sind rõhub pidevalt tugev õnnestumisvajadus? Ebaõnnestumised on Sinu puhul lubamatud?
2. Kas püüdled vältimatult ja üha uuesti meeletu tegutsemisega kaasneva ergutusseisundi poole?
3. Kas mõni asi Sinu elus on ebaproportsionaalselt tähtis? Kas mingist asjast on saanud kinnisidee?
4. Kas võid väita, et Sul puudub ehtne lähedustunne lähedaste inimestega?
5. Kas oled kaotanud lõõgastumisoskuse?
6. Kas oled mõne küsimuse puhul muutunud vankumatuks ja paindumatuks? Kas tahad selle juurde jääda mis tahes tingimustel?
7. Kas oled "liimist lahti", kui Su üritus miskipärast ei õnnestu?
8. Kas oled pidevalt mures selle pärast, et teiste inimeste ettekujutus Sinust säiliks niisugusena, nagu Sina tahad?
9. Kas oled kaotanud võime enda üle naerda?
10. Kas Su elu-eesmärgid on muutunud ebaselgeteks?

Need küsimused vastavad minu psühholoogilisele seisundile nagu teaduslikus keeles vahepeal öeldakse.
Mul on mingi imelik harjumus juba varasemast külge jäänud et ma ei luba endal kunagi isegi suure väsimuse korral halba tööd teha. Sest mu latt on nii kõrge. Lisaks kui tunnen et ma enam ei suuda, siis küsin endalt et kui kõik suudavad, kuidas siis sina seda ei suuda. (see tuleb kunagisesest alatisest võrdlemisest põhikooli klassikaaslastega)
Lisaks tahan alati olla parem kui eelmised inimesed kes kas kusagil töötanud on või näiteks eelmisest au pairist siin peres tahtsin olla parim. Ma lubasin, et ma teen kõik, et oleksin temast parem.
Mulle ei meeldi teistele pettumust valmistada, eelkõige iseendale. Seega kui ma olen endale midagi lubanud, siis ma lähen hambad ristis ja küüned verel sellel järele.
Nt. A poeg Aron ütles esimesel nädalal kui siin peres olin A-le, et mis sa arvad, kas ta peab siin vastu rohkem kui eelmine au pair?
A ütles, et loodame. Mulle aga see vastus ei meeldinud ning ma tundsin end alaväärtustatuna. Lubasin endale sealsamas, et ma teen kõik, et ta enam kunagi sellist alandavat vastust minu kohta ei ütleks. Sest ma ei ole lihtsalt hea, ma olengi parim. Tihti aga ma sean endale liiga kõrged nõudmised ja siin pettun ning saan vihaseks. Seega ebaõnnestumised ei ole minu puhul mu enda silmis lubatud.

Mulle meeldib kiitus ning tihti ma vaimustun sellest liiga ning tahan ühe rohkem ja rohkem seega püüan üha enam ja enam, isegi kui olen väga väsinud teen seda.
Minu kinnisideeks muutus siin olemine ja endale ja kohati ka enda vanematele tõestamine, et ma saan enda eluga hakkama. Mulle ei olnudki nii tähtis need viis last siin kui see, et võib-olla siis nähakse, et ma olen võimeline ise hakkama saama, ise otsuseid tegema.
       See on endiselt veel mulle valus teema, sest mu vanemad ei ole minu arvates minusse kunagi uskunud ning ma olen väga tihti tundnud, et ma pean veelgi rohkem pingutama et nende kiitust ära teenida. Mul on valus kuulda õpetusi, kuidas oleks hea enda elu elada ja mida teha, nii enda vanavanematelt kui vanematelt. Püüan nii väga seda nende seisukohast vaadata, sest tean, et nende vanemad olid üsna samasugused nagu nad praegu on, aga nad ise ei taipa seda. See on kurb kui alateadvuslikult võetakse üle vanad vanemate halvad mustrid.

Lähedustunne siinsete "lähedastega" ehk selle perekonnaga. Jah, tean, et A on samamoodi läbi põlenud. See pere lihtsalt põletab üksteist läbi. Enda päris lähedastega aga on justkui lähedustunne tugevamaks muutunud.
Võib-olla mängib rolli lihtsalt distants?

Lõõgastumisoskuse üle olen juba ammu pead vaevanud: ma magan 8 tundi ja ärkan väsinuna, vaatan filme ja teen enda asju, aga ei tunne sellest erilist rõõmu.

Olen siin õppinud sellest "liimist lahti" hoiakust loobuma, sest siin on nii palju asju, mis ei õnnestu ja lihtsalt lasen minna, et hoia sellest liiga kinni. Samas aga proovin üha uuesti ja uuesti sama asja nii kaua kuni see õnnestub. Näiteks kui ühel hommikul ei õnnestu mul last voodist välja saada, siis proovin teist meetodit järgmisel hommikul ja kui see ka ei tööta siis proovin veel ja veel kuni saavutan enda tulemuse. Kuigi kui esimene kord ei õnnestu, siis tekib vahel vihagi.

See number 8 on täpselt mina. Ma püüan nii väga, et ma järgiks seda ettekujutust, kelle endale lõin kui siia tulin ja ma ei luba kordagi keegi teine olla endal. Tean, et seda on pisut liiga palju endalt nõutud, sest olen ainult inimene, aga sellest lahti lasta on üsna keeruline.
Enda üle mulle ei meeldi naerda ja püüan selliseid teemasid vältida nagu tuld.
Elu-eesmärgid ei ole muutunud ebaselgeteks, küll aga siin olemise eesmärgid.

Ehk siis lõppkokkuvõttes võib öelda, et ma olen endale liiga kõrged nõudmised seadnud, kardan põruda ja näidata välja, et ma olen nõrk või ei saa ülesandega hakkama ja seepärast püüan veelgi rohkem. Ja lõpptulemuseks on läbipõlemine.
Mõtlesin juba et kui uude perre saan, siis küsin endale nädal aega puhkust. :)

Läbipõlemise staadiumid:

     1. Staadium: mesinädalad
          entusiasm

          tööga rahulolu

     2. staadium: õli tulle valamine

        

        rahulolematus tööga
        töö efektiivsuse langus (enam ei naerata ja ei ole sõbralik või on liiga sõbralik ja liiga hea, minu puhul)

        närvilisus

        lohutussöömine

     3. Staadium: kroonilised sümptomid

         väsimus

         kurnatus

         viha

         depressiivsed mõtted

         ja haigused (silmapõletik)

      4. Peaga vastu seina jooksmine

         rahulolematus kõige suhtes

Seega ma olen praegu vist selle tabeli järgi kolmandas faasis. Loodan et ma viimasesse faasi ei jõuagi. Mul õnneks on veel nii mõnigi asi, millega ma siiski rahul olen. 

 3 väikest põrgulist.

Enesesisendus, mida kordasin endale, sest nagu näha pildilt tekitab väike plika segadust.