Heli ja 2 tüdrukut ning 3 poissi Islandil : Nii vähe ongi õnneks vaja

Vanematest

Tegelikult on raske sõnadesse panna seda, mis siin on. Kogu see lastekari, kes kogu aeg tahab ema tähelepanu ja see, kuidas nende ema nendega toime tuleb. Ta on nagu superwoman. Kui tavaline on tänapäeval näha emasid, kes käivad laps käekõrval vingumas, ise on telefonis Facebookis ja ei pane teda tähele või kui panevad, siis lihtsalt selleks, et öelda, et ta jätaks vingumise, selle asemel, et süüvida, mis tal tegelikult viga on. Ma ei ütle, et nende ema siin seda ei tee (ei ole FB-s). Aga sellel on suur vahe sellega, millise näitega ma teda võrdlen, sest ta on telefonis vaid sellenikaua kui mõni lastest karjudes tema juurde tuleb. Selleks hetkeks on kogu tähelepanu ainult karjuval lapsel. Ja hämmastav on veel minu meelest tema suur järjekindlus, kuidas ta suudab kõik oma karjuvad lapsed maha rahustada. Väga tihti juhtub seda, et kõik lapsed karjuvad korraga, üksteisest üle. Tõesõna seda on siia koomiline kirjutada, aga see nii tõesti on. :) Nad hirmutavad enda kisaga isegi enda isa ära, et ta lihtsalt hiilib minema.
Kuigi mu meelest on ta ka hea lapsevanem. Ta küll suitsetab ja joob päevas 20 tassi kohvi, kuid selle eest hoiab lastel silma peal, paneb pesu masinasse ja kuivama ning koristab kööki ja korjab laste järelt asju ning vajadusel poetab ka paar kurja sõna.

Lastest

Viimased ajad on päris rasked olnud. Eriti see viieaastane, sest varsti on lasteaeda minek ja ta on ainus viiene seal. Kõik ta sõbrad kolivad ära Reykjaviki ja ta jääb ainukesena koos 3 ja nelja-aastastega. Kodus mängib ta koos enda 7-aastase õega.
Nad on nii vahvad kui nad ei karju või üksteisega ei kakle. Nad hoiavad väiksemaid ja vajadusel õpetavad või keelavad. Aga kui nad ei saa enda tahtmist, siis on jama majas.
Ja tegelikult on nii kõigi tütarlastega siin. Kui tema (kesiganes siis viiest tüdrukust ei ole) siis on kisa lahti.
Anna ikka ütleb, et kui ta on 50 siis ta on ilmselt kurt.
Kõige pisem Atlanta on kõige armsam, kuigi tegelikult on nad kõik teatud viisil armsad, kui nad hästi käituvad.
Ilmselt see on pea kõigi lastega niimoodi. :) Raske on nendega küll käia kusagil kaubanduskeskuses, nagu eile näiteks, kui Perla (3) jooksis ühele poole, Atlanta (18 kuud. Täna, 6.juulil sai) teisele poole ja April (4) kolmandale poole. Perlal oli eriti raske silma peal hoida, sest nii kui korraks ei vaadanud, kuhu ta läks oli ta juba kusagil mujal ja ta on pujäään, kes hakkab karjuma kui kutsud teda või veelenamgi vead ta minema. :) piinlik piinlik, justkui piinaksin teda.

Nõnda telk koju toodi...

Koomiline oli neid vaadata eile kui ostsime linnast telgi ja kui seda kokku panime, siis kuidas kõik kilkasid suurest rõõmust. Eriti aga see 4-aastane. (Pean ära mainima, et ta on teistest lastest natuke erilisem. Nad arvavad, et tal on Asbergeri sündroom. See ei ole midagi hullu, lihtsalt ta on rohkem vaoshoitum ja tahab palju kontrollida ning ta on väga tundlik valju heli suhtes või tähelepanu suhtes ning talle ei meeldi väga nahaga kokkupuutumine. ) Sestap aga kui ta telki nägi hakkas ta kilkama ja hüppama ja rõõmustama ja kallistas teisi nii, et need nutma hakkasid. Ta hüppas ja kargas rõõmust.
Aga see rõõm oli üürike ja kes juba aru said, millele ma vihjan, siis jah, nii see on. Üsna pea tulid järele pisarad. :) nii koomiline kui see ei tundu, siis kõige vanem (7) haaras telgi ja pistis sellega jooksu, teeseldes, et see on tuulelohe. Uhiuus telk (tegelikult kasutatud) aga mitte selle pärast ei tulnud pisarad järele, vaid selle pärast, et kui kõik sinna sisse end mahutasid, siis kellegi jalg jäi alla või keegi nügis kedagi küünarnukiga ribidesse ja siis oli kisa maa ja ilm täis. Aga sellest ei ovähenenud lõbu. Kui korra ema juures ära käidi ükshaaval kaebamas, mida kellele tehtud oli, siis läks jooksmine telgi pärast edasi.
Neid ei morjendanud isegi see, et väljas oli hullult külm, tuul ja pooleldi ka vihm. Huvi telgi vastu oli nii suur, et joosti sokkides ja poolalasti. Kõige noorem oli isegi ilma püksteta. :)