Hüvasti!

Hüvasti, sest ma lahkun, sest minuga koos lahkuvad veel 6 selle pere liiget. Ja hüvasti, sest see kodu ja maja ning maailma lõpp on mulle teatud mõttes nii armsaks saanud.
Emotsionaalses mõttes, jah, seda kindlasti.
Käisin hüvasti jätmas loodusega ja ta võttis mind kuulda. Oli karm ja kuri, tahtis mind minema pühkida, sest oli solvunud. Ja mina olin ka vihane, lausa karjusin, aga mitte tema peale. Karjusin, sest mulle oli liiga tehtud.
Ja alati on justkui tunne, et teised teevad mulle liiga, kuid miks ma ometi lasen endale liiga teha? Otsustasin seal tuulega võideldes, et ei lase enam endale liiga teha. Otsustan ise, teen nii oma otsuseid nagu mina tahan. Ja lõpetan enda lapsepõlve kinnistunud mõtteahelad, mis mind siiani kinni on hoidnud ja ei ole lasknud olla, vaid on ikka ja jälle mind tagasi tõmmanud. Tuul ei andnud armu ja küsis ning päris minult rohkem kui olin valmis enda arvates vastama. Ja sain vastused. Ja sain teadmise, sain jõudu ja energiat temalt. Ta karjus mulle vastu, karjusime üksteise võidu kuni mõlemad rahulikuks muutusime. Taevas läks selgeks ja lumi enam ei tuisanud, tunne muutus heaks ja helgeks ning pilt muutus edasise suhtes selgemaks. Hea oli! Oh kui hea. Mõtlesin, et miks ometi ma lasksin enda kontrolli iseenda üle käest ning lasksin teistel end haigeks teha? Miks ometi? Haigused, mille küüsis ma olin tahtsid mind alla suruda, kuni lubasin, et Sina, kes sa arvad endasti nii palju, et teised siin majas kannatama peavad, ei saa Mulle liiga teha, sest Sinu pärast ma olen haige, aga kuna sa nagunii ei hooli, ega tähele pane, siis ma tõusen püsti, saan terveks ja tugevamaks ning Sa kaotad selle võitluse. Sa oled nii vastik, et ma lausa vihkan Sind. Ma kardan, aga sa ei saa midagi hullemat mulle ega kellelegi siin teha kui karjuda ja vastikusi lausuda. Usu, ma tean, et Sa oled sisemuses täielik tühermaa. Et sa ei suudaks iseenda kohta ühelegi küsimusele vastata, et sul ei ole ühtki sõpra, ega pea ka lähedast, kes Sinust tõesti hooliks. Sa jääd üksi. See lohutab mind, ja pean vastu veel mõned päevad.
Tean, et lasksin enda naiivsuse kesta alla viiruse ning see muutis mu nõrgaks. Ma tunnen tugevust ning jätan hüvasti Sinuga, kes sa pole kunagi alates sellest ajast kui üheks liikmeks, selle nõiaringi osaks sain, minu ees teeselda suutnud. Olen algusest peale saanud näha kogu nõiaringi olemust. Ja mina olingi see, kes tahtis seda ära lõpetada, andes kannatajatele mõtteainet, lihtsate mõtete näol, lootust, et elu ei olegi nii hull.
Jah, mina olin see, võid Mind süüdistada, aga ma ei hooli sellest, sest tean, et kasutasin alatult ära erinevaid olukordi, et muuta kannatajate mõtteid. Sest mida ma oleksin pidanud tegema kui nägin seda musta auku siin? Kas oleksin pidanud ise siia auku hingetuna lamama jääma või kurtma? Ei, vastupidi, algul nautisin ning kui Sa minu kraesse hakkasid kargama siis pöördusin naerunäoga Su vastu.
Ma pidin teada saama kõik, välja koukima kõik, mis Sa teinud olid ning laskma seda su kahjuks kasutada.
Ja lõpuks, kas tead, jääd sa üksi. Ei, sa ei ole halb inimene, aga sa oled lihtsalt Vale inimene enda lähedaste jaoks. Ja ma ei saa süüdistada Teda, et ta Sinu välja valis, sest et Sina valisid ju ka Tema välja. Aga nüüd on lihtsalt aeg hüvasti jätta. Jumalaga jätta.
Tean, et oled töökas ja võib-olla liiga enda kinnisideedes kinni, kuid ei saa sinna ise midagi parata, oled enda kaunite mõtete ori. Oled selline nagu oled, ilma alkoholita pisut parem kui alkoholiga. Ainult paar komakohta parem. Ja näed, me kasutasime su märkamatust ja naiivsust ära. Viisime ära kõik, mis meile kuulus, ilma Sulle midagi ütlemata. Valetasime, aga see oli lubatud, sest ka Sina valetad asjade kohta. Ja teeskled. Me tahtsime seda sama proovida, et mismoodi on kui ka meie teeskleksime? Ja sa ei saanud aru, aga meie saime ja koeradki said. Naised, kas tead, on mõnes mõttes ühed salakavalad loomad, kes saavad Sulle nii armsaks, aga teisest küljest võivad su igas mõttes hävitada kui sa nende vastu halb oled.
Niisiis hüvasti, tuttav, kuid siiski nii võõras. Keegi, kellega Tema on pidanud kümme pikka aastat koos elama, teadmata kes Sa tegelikult oled. Keegi ei tea, kes Sa oled. Sa ise ka ei tea. Oled lihtsalt oma mõtete ori. Sa kaotasid need viis väikest naist juba eos. Ja sa ei hooli emotsionaalselt, ainult materiaalselt. Sul on üsna ükskõik, peaasi, et nendega midagi ei juhtuks. Sa hoolid kui teised purjus peaga neid väikseid naisi sõidutavad, kuid Sa ei hooli kui Sa ise oled purjus ning autoroolis õlut jood. Sa tunned end ju nii hästi, et midagi ei saa nendega juhtuda. Sa tunned end ju kõigist neist inimestest paremini, kes Sinuga koos elavad, et suudad purjus peaga vastutust võtta teiste elude eest. Aga enam mitte. Ainult siis kui Sulle selleks luba antakse. Nüüd on asjad niimoodi. Enam ei karju Sina nende peale, vaid nüüd karjub saatus Sinu peale.
Ja hüvasti, sest meie läheme, jääb see siia, mis on, see aeg, mis peaaegu et seisab siin majas. Majas, mis on paksult täis emotsioone ja tundeid, mõtteid ja pisaraid, laste kilkamist. Hüvasti ja ma olen kindel, et kõik see, mis on naiste poolt loodud jääb siia veel kauaks õhku rippuma. Kõik, mis nad loonud on, on siin ja jääb siia. See teeb sulle haiget. Ja las teeb. Sa ei ole lihtsalt osanud seda kõike siin piisavalt hinnata kui selleks oli õige aeg. Ahjaa, pisut kurb oli Sind näha kui otsisid enda kadunud plaati ning muutusid järsku nii väikeseks ja abituks, üksildaseks. Selle suure pika kesta all on väike ja õrn poisike, kes on halb lihtsalt selleks, et keegi liiga ei teeks. Sa ju ei tunnegi ennast, ei tunne ise, ei tunne teised. Mul hakkas Sinust lausa kahju. Ei olnud enne kunagi näinud, et oskad kurb ka olla. Aga midagi ei ole parata nii on kõigile parem.
Koertest on kahju, hakkan neid igatsema, hoolimata sellest, et nad vahel närvidele käivad.Kogu see maja vajuks justkui unne, ei ole enam laste kilkeid ja naeru, ei ole muusikat, on vaikus, on kohvimasina hääl, on köögis mängivate uudiste heli. Ja ilmselt su ema hääl ka, kes kohe Sind päästma tuleb.
Nii et hüvasti!