Kus on motivatsioon jääda?

Uskumatu, et asjad saavad nii kiiresti mu jaoks muutuda. Ma lihtsalt ei suuda seda uskuda.
Me alles kümme päeva tagasi kolisime Myvatnisse ning alles laupäeval oli Johanna Ella siin koos enda sõbraga ning mul oli järgmine nö breakdown, et ei suuda seda kõike enam taluda, et seda kõike on mu jaoks liiga palju ning tundsin end nii lootusetult.
Sest paratamatult kui elada kuus kuud sellises kohas nagu ma seal elasin siis tekivad pähe igasugused imelikud mõtted.
See aga andis mulle taaskord tunnistust, et ma olen tugevam kui ise arvata oleksin osanud.
Kuigi võib-olla see ülesanne oli mu jaoks kohati liiga raske, sest ma olen siiski noor inimene ning ei peagi teadma, kuidas kasvatada viit last. Kohati tundus mulle, et olime Annaga sama vanad, sest arutasime, mida võiks teha teisiti ning milliseid vahendeid kasutada Athena või Aprili peal ning ma teadsin paljudest asjadest (nt suhted) asju, mida A ei teadnud.
Ma olen selle kuue kuuga saanud nende pereliikmeks, mida ma ei oleks kunagi osanud oodata. Paris ja Athena ühel päeval tutvustasid meie peret mingitele turistidele, kes poodi hakkasid minema (Parisel ja Athenal on selline komme, et kui keegi on nendest huvitatud, siis nad võivad kogu pere loo ära neile rääkida, ilma piinlikust tundmata jms. Nad on nii avatud kõigele sellele.) et meid on 7 last, poiss elab Rkv's ja tema (mina) on meie suur õde. Tegelikult mitte, ta on au pair, aga kui see võimalik oleks, siis oleks nii lahe kui ta meie suur õde oleks.

Elasin viimased kaks nädalat ootusärevuses ja elevuses nö uue elu suhtes, lootes sisimas, et nii palju muutub ja ma saan rohkem endale aega ja saan rohkem asju teha.
Aga ma eksisin. Sest Anna jätkas ikka ise asjade tegemist ja ma olin ikka lastega kogu aeg kodus. Need 10 päeva on vähemalt sellised olnud. Jah, olgugi et au pairi ülesanneteks peakski see olema, et aidata vanemaid kodutöödes ja vaadata lapsi.
Kui Johanna Ella siin oli, siis ühel õhtul ta rääkis mulle, et talle meeldib enda õe juures olla väga, aga siin on nii palju pinget kohati ja stressi ning tavaliselt kui ta siin on nädal aega olnud, siis ta on enda taluvuspiirideni jõudnud ning ta peab puhkama.
Sel hetkel sain aru, et ma olen kogu selle kuue kuu jooksul üritanud eitada, et ka minul on taluvuspiir. Mõtlesin kogu aeg, et kui Anna seda suudab, seda pinget taluda, kuidas mina siis ei suuda. Mõtlesin, et ma pean olema tugev ja visa, sest see ongi mu elu ülesanne?
Nii aga kui ma sellist mõtet mõtlema hakkasin, hakkasin muutuma nö robotiks ja ise ära kaduma.
Anna on mu meelest kui üliinimene, kes on peaaegu kogu elu neid väikseid tüdrukuid üksi kasvatanud ning ta ei paista kunagi stressis olevat, ega tundu kunagi puhkust vajavat. Ta naeratab alati lastele ning on hea ja sõbralik (vahel ka väga kuri kui selleks tõesti põhjust on.)
Nii ma siis mõtlesin, et kui tema seda suudab, siis suudan mina ka. Ja et mu ülesanne ongi talle toeks olla. Sest esimesel päeval kui Grimstungale läksin küsisin, mis mu tööülesanne on ning A ütles, et peamiselt teda aidata, sest oleme mõlemad päeviti kodus. Ma aga võtsin seda kahjuks sõna-sõnalt.
Seda on nii uskumatu lugeda ja mul endal kirjutada ka, sest tegelikult ei oodata üheltki au pairilt selliseid kohustusi ja mu tööülesanded olid erakordselt keerukad. (Nädal aega viie tüdrukuga pmts üksi olla!)
Kui mul oli jälle tunne, et ma enam ei suuda siis leiutasin mõttes veel mingi vabanduse, et ma masendusse ei langeks ja suutsin vastu pidada vähemalt päeva lõpuni.
Grimstungal motiveeris mind edasi liikuma mõte Myvatnist ja "sellest ilusast seal ootavast elust". Kui aga siia jõudsime, siis hakkasin mõtlema uusi motiveerivaid mõtteid, et siin edasi olla ning avastasin, et sisimas tegelikult tahaksin siit ära, sest see kõik tundub nii vastumeelne, see et hommikul kell 7 lapsed nutavad ja ma enam magada ei saa, et olen hoolimata 8 tunnist unest ikka surmväsinud, et mul on päevas ainult paar vaba tundi ja kõik see tundus ühe suure kohustusena. Lisaks veel mõte, et ei ole kindel, kas ja millal saan enda au pairi tasu (mis on ka minimaalne) ja millal puhkuse.
Kuna aga me elasime eraldatuses, siis mu tunne oli nii lootusetu, sest kellegagi peale pereliikmete ei olnud rääkida ja A ei saanudki mulle adekvaatset nõu anda kuna ta oli isegi katki.
   Ühel hommikul A märkas et olen väsinud ning ütles selle peale, et kui asjad maha rahunevad, siis saadan su ühele pikale puhkusele. Sel hetkel tundsin, et ma ei jaksa enam nii kaua oodata. Minul on ka enda piirid ja mu limiit on juba kümnekordselt ületatud.Ma tahan ise midagi teha ning ise olla, mitte kogu aeg neile siin pühenduda. Mulle aitab!
A õde seletas mulle ning rääkis kui tubli ma olen olnud ning et ma kujutaks ette seda elu siin kui mind ei ole. Olin väga õnnetu ja mõistsin, et olen teda nii palju aidanud. Samas aga mõistsin ka, et jah, olen Teda aidanud, aga kes Mind aidanud on kui ma seda vajanud olen.  Tal polnud aega mu jaoks olnud, et mind isegi ära kuulata, rääkimata siis sellest, et ma endale aega saaksin võtta. Olin Talle toeks ja kõik kogu aeg korrutasid seda mulle ning püüdsin enda peale sel hetkel mitte mõelda. Ma rääkisin enda õnnest, aga võib-olla oli see lihtsalt mask, mida kandsin.
Mind kurvastas see, et ma tundsin, et kui ma olen väga väsinud, siis tahtsin üksi olla, samas aga ei olnud kunagi olnud kohta, kus üksi olla ja A ei pakkunud mulle kunagi välja aega, et puhata. Ma olin septembrist alates kogu aeg töötanud 24/7 ja püüdsin mitte mõelda. Ehk siis neli kuud. Sisimas unistasin juba sellest, et see läbi saaks. Ma ei hakka siinkohal rääkimagi lepingu tingimustest, sest see ei kannata kriitikat. Lisaks veel pereisa alkoholilembesus.

Eriti aga kurvastas mind fakt, et ma olin muutunud selles peres justkui iseenesest mõistetavaks, Pisut nagu tööriistaks, kelle energiat ja potensiaali lihtsalt kasutatakse ära,et ma peaksingi kogu aeg kodus olema ning kui ma pakkusin mingi mõtte välja, mida lastega teha või meisterdada, siis A ütles kogu aeg, et jah see on hea mõte, aga teadsin, et kui ma ise ei leia vahendeid et seda ellu viia, siis seda ei juhtu kunagi. Ja kui ma rääkisin laste motiveerimisest teist moodi kui nende ema teeb, siis A lihtsalt kuulas mu ära ja kunagi ei kasutanud seda, mida ma ütlesin. Ma olin siin, aga minu mõtted ja arvamus tegelikult ei lugenud. Ainult tema õde oli see, kes sai talle psühholoogilist nõu ja lastekasvatusmeetodeid soovitada. Ja A elabki enda lastele ainult. Ma tundsin juba üsna alguses kui kool algas, et tegelikult ma ei viitsi neid oodata ja neil on omad sellised traditsioonid ning kohati ta annab neile liiga palju vabadust öelda ja teha mida nad tahavad. Ja see ajas mu vihale, sest ma teeksin asju teisiti, aga kuna need ei ole minu lapsed, siis käib mäng ema reeglite järgi ja lihtsalt järgisin neid reegleid.


Ja just siis kui ma seda kõige vähem oleksin oodanud, tuli mulle emotsionaalselt ja mõtteliselt appi mu armas kursaõde Ene ja aitas ning julgustas, sest olin ise lootuse kaotanud. Ja praegu...olen siin selles peres veel mõned päevad ning suundun juba õige varsti uude perre, uute lootustega ja loon uued kokkulepped ning kontrollin ise seda, millele alla kirjutan.