Pildipostitus. Jõulutegevused koolis ja lasteaias

 Üks neist teisipäevastest Akureyri päevadest.

Väikse kooli rõõmud. Sellel pildil on lapsevanemad ja kõik kooli lapsed. Väga palju neid ei ole, umbes 35 õpilast koolis. Hea on see, et suuremad kaitsevad väikeseid ja kõik saavad omavahel sõbralikult läbi nagu üks suur pere. Paris sai jõulukuuske süüdata, sest ta on kooli kõige noorem (5-aastane) ning kõik laulsid ümber jõulupuu jõululaule ning tantsisid kaasa. Väga armas oli!
Anna suhtleb igapäevaselt kui mingeid küsimusi on õpetajate ja direktoriga, lihtsalt helistades neile ja arutavad laste arengu küsimusi, et millises suunas ja mida peaks tegema, et Athena suudaks koolis keskenduda paremini (sest tal on ADHD, ehk tähelepanu ja hüperaktiivsuse häire.)
Ja kui nüüd aus olla, siis pärast jõule kui Athena koju tagasi tuli, on kohe tunda kui ta kodus on, sest ta on igal pool, käib ja tuuseldab ringi. Kõik asjad peavad tal hästi kähku käima.
Olen kahtlustama hakanud, et ka Perlal on tähelepanu ja hüperaktiivsuse häire, kuigi see võib olla ka kogu kodusest olukorrast tingitud või lihtsalt vanuseline eripära, mis hiljem tagasi läheb.
Peab silmad lahti hoidma.
Üks laps on juba ADHD, võib-olla veel üks, üks laps Asberger, ning kaks tükki vb geeniused. Paris ja Atlanta. Nad on hämmastavalt osavad paljudes asjades ning väga kindlameelsed enda tegude suhtes. (Paris on ka tähtkujult jäär. Minu kui sõnni vastane ;))

Samal päeval tantsisime ka lasteaias ümber jõulupuu. Pilti ei ole sellest. Väga armas oli taaskord. Laste vanemad olid tulnud ning pärast oli kohv, kakao, küpsised ning laste ja vanemate koos mängimine ja meisterdamine.

 Atlanta

 Perla ja April riidest lahti võtmas.

Anna aitab Aprilil meisterdada krepp-paberist ussi.

 Lapsevanemad aitavad enda lapsi

 Perla on asjalik

 Anna Greta aitab ena pojal Eliasel samamoodi krepp-ussi teha

 Athena

 Väiksed sõbrannad Atlanta ja Paris

Ja April ning Perla ning teised lapsed.

Õhtul oli koolis jõulukontsert, kus esines ka Athena. Mees valge kampsuniga on muusikaõpetaja Jaan Eestist.

Meie väiksed pätid kõik Jaani juurde kogunenud.
Athena mängis niii nästi klaverit.

Ma ei tahaks küll vinguda, aga üsna ebamugavaks muudab olukorra pereisa siin, isegi minu jaoks. Mul on hea meel et see varsti otsa saab, see olukord.
Tal on kõigi kohta alati midagi öelda. Mina olen viimasel ajal talle väga silma jäänud. Ta ei ütle mulle kommentaare otse, vaid ainult Annale ning Anna ütleb mulle. Ma ei näita küll välja, aga solvav on midagi sellist kuulda.
Näiteks ta oli öelnud, et mis mõtet on au pairi üldse meil "hoida???" kui nõudepesumasinas on nõud ja maja on segamini või miks ta seda (mistahes toiduaine) praegu sööb.
Ning näiteks kartulisalati kohta mida ma julgesin süüa kommenteeris ta et miks ta seda niisama sööb, ta peab seda toiduga koos sööma.
Või ta ise oli mingi asja ära söönud ning siis süüdistas kõiki teisi.
Ning juba pikemat aega on õhus raha teema. Kuna Annale ei kuulu siin eriti midagi, kaasaarvatud auto, millega ta sõidab, siis tal on suhteliselt ükskõik, et laenu on veel umbes 300.000ISK maksta jäänud ning ta lihtsalt ütleb, et ta ei saa, et ta kavatseb mulle maksta ära selle mitme kuu palga, mis mul saamata on ning Elvar oli selle peale salvanud, et ma võin oodata. Aga ometi kord kui kaua ma pean ootama???
Ja mulgi on tegelikult üsna ükskõik, mis ta ütleb või kommenteerib nii minu kui Anna pihta, sest nagunii ei ole kunagi maja korras või miski hästi ning ma ei tee tema meelest mitte kunagi midagi õigesti, nii et who gives a shit.
Niigi see siin on rohkem nagu sunnitöölaager meie kõigi jaoks.
Hea on kui teda kodus ei ole, siis on kõik õnnelikumad ja rahulikumad ning lapsed ei nuta nii palju.
Kuna viimasel ajal ei ole Anna enam pead nö liiva alla peitnud ja püüdnud laste ja pere eest isa tegelikku iseloomu varjata ning ei hooli kui E. midagi vastu ütleb, siis on E. hakanud süüdlasi otsima ning ilmselgelt olen mina tal jalus ja püüab lihtsalt millestki kinni hakata. Ning üsna pea olen mina kogu olukorra põhjustaja, et mina olen Annale need mõtted pähe pannud, et kuhugi mujale minna ning mina olen kõiges süüdi.
Valmistan end vaimselt juba selleks ette ja olen enam kui kindel et nii see ka läheb.
Üllataval kombel olen aga üsna rahulik selle suhtes ning üllatavalt ei võta ma tema ütlusi nii palju südamesse.
Kaks aastat tagasi oli Anna lahkunud ja E oli süüdistanud kõiges ta õde ja sugulasi, kes olid Annale sedalaadi mõtted pähe pannud, sest Anna ei oska ise mõelda.

Seega olukord tundub kõigile teistele palju parem kui meile endale. Lihtne oleks öelda, et miks sa seda või teist ei tee. Aga ma ei saa. Sellest saab vist piinavad ja kuradi aeglased kaks nädalat.