Ma juhtusin nägema sellist lahedat artiklit, dialoogi keemia õpetaja/ isa ja tütre vahel. Tütar on sellises eas, et talle meeldib küsida miks küsimusi...ea iseärasus.
Kopeerisin selle vestluse ka siia, sest minu meelest on see midagi nii lõbusat ja toredat ning isegi südant soojendavat, kuidas isa räägib oma tütrega kui täiskasvanu, mitte kui kolmeaastasega.
Tundub, et ta on justkui hea isa. :) originaal pärineb:http://www.scq.ubc.ca/quarterly011/0101mcneil.html
*********************************************************************************
I happened to see an awesome article about how chemistry teacher slash dad talks to his daughter when she likes to ask Why for almost everything.
The age thing, y'all know.
I will copy the conversation here. I found it so amusing the way the dad explains her like she is not 3-year-old, but much older, something like his students.
He seems to be like a very good father to his child. :)
The original you can find: http://www.scq.ubc.ca/quarterly011/0101mcneil.html
SARAH: Daddy, were you in the shower?
DAD: Yes, I was in the shower.
SARAH: Why?
DAD: I was dirty. The shower gets me clean.
SARAH: Why?
DAD: Why does the shower get me clean?
SARAH: Yes.
DAD: Because the water washes the dirt away when I use soap.
SARAH: Why?
DAD: Why do I use soap?
SARAH: Yes.
DAD: Because the soap grabs the dirt and lets the water wash it off.
SARAH: Why?
DAD: Why does the soap grab the dirt?
SARAH: Yes.
DAD: Because soap is a surfactant.
SARAH: Why?
DAD: Why is soap a surfactant?
SARAH: Yes.
DAD: That is an EXCELLENT question. Soap is a surfactant because it forms water-soluble micelles that trap the otherwise insoluble dirt and oil particles.
SARAH: Why?
DAD: Why does soap form micelles?
SARAH: Yes.
DAD: Soap molecules are long chains with a polar, hydrophilic head and a non-polar, hydrophobic tail. Can you say ‘hydrophilic’?
SARAH: Aidrofawwic
DAD: And can you say ‘hydrophobic’?
SARAH: Aidrofawwic
DAD: Excellent! The word ‘hydrophobic’ means that it avoids water.
SARAH: Why?
DAD: Why does it mean that?
SARAH: Yes.
DAD: It’s Greek! ‘Hydro’ means water and ‘phobic’ means ‘fear of’. ‘Phobos’ is fear. So ‘hydrophobic’ means ‘afraid of water’.
SARAH: Like a monster?
DAD: You mean, like being afraid of a monster?
SARAH: Yes.
DAD: A scary monster, sure. If you were afraid of a monster, a Greek person would say you were gorgophobic.
(pause)
SARAH: (rolls her eyes) I thought we were talking about soap.
DAD: We are talking about soap.
(longish pause)
SARAH: Why?
DAD: Why do the molecules have a hydrophilic head and a hydrophobic tail?
SARAH: Yes.
DAD: Because the C-O bonds in the head are highly polar, and the C-H bonds in the tail are effectively non-polar.
SARAH: Why?
DAD: Because while carbon and hydrogen have almost the same electronegativity, oxygen is far more electronegative, thereby polarizing the C-O bonds.
SARAH: Why?
DAD: Why is oxygen more electronegative than carbon and hydrogen?
SARAH: Yes.
DAD: That’s complicated. There are different answers to that question, depending on whether you’re talking about the Pauling or Mulliken electronegativity scales. The Pauling scale is based on homo- versus heteronuclear bond strength differences, while the Mulliken scale is based on the atomic properties of electron affinity and ionization energy. But it really all comes down to effective nuclear charge. The valence electrons in an oxygen atom have a lower energy than those of a carbon atom, and electrons shared between them are held more tightly to the oxygen, because electrons in an oxygen atom experience a greater nuclear charge and therefore a stronger attraction to the atomic nucleus! Cool, huh?
(pause)
SARAH: I don’t get it.
DAD: That’s OK. Neither do most of my students.
Friday, October 10, 2014
Thursday, September 11, 2014
Stressivastane taktika/ the tactics for dealing with stress
Milline õnn on olla oma aja ning oma elu peremees.
Kas te pole vahel tundunu, et keegi teine kontrollib teie elu ning teeb teie eest samme ette ära.
Varem tundsin ka mina seda, nüüd aga pärast sellist tormilist aastat ei löö ma risti ette enam mitte millelegi. Olen juba kaks tööpakkumist saanud, millesse otsustasin kandideerida. Eile oli tööintervjuu, mis mu meelest läks äärmiselt hästi, kuid see pole tavalist laadi töö, ehk siis 8-17.00 kind of töö
Mul on hea meel, et jätkuvalt on mind selja taga toetamas mu head sõbrad Islandilt ning ka Eestist. Kõik, kes on mulle kogu aeg toeks olnud.
Sest fakt on see, et isegi kõige tugevamad isiksused vajavad aeg-ajalt tugevat ning innustavat toetust.
Mulle hakkab üha enam tunduma, et ma olen selline mõnes mõttes selline rutiini inimene, sest ma saan kõik oma asjad ilusti tehtud ning lausa väga hästi tehtud, kui mul on palju planeeritud ning ma tean ette mida ma tegema hakkan päeval.
Ainus häda on, et päevad lähevad liiga kiiresti õhtusse.
Olen avastanud, et päeval peab mul olema palju asju planeeritud, siis mul ei jää aega, et lihtsalt istuda raamatu taga ning uneleda. Minu õppimisaeg algab peamiselt siis kui teised hakkavad magama sättima.
Seetõttu võtan tavaliselt pärast kolmetunnist õhtust loengut, mis lõpeb kell 8 endale natuke vaba aega ning siis jätkan aktiivselt projektide ning koolitööde või kirjanduse kallal töötamist enamasti kuni kella 11ni õhtul. Nii hea tunne on olla üksi ülikoolis kui on vaikne ning aju on sellisel tasemel, et päevane ärevus on kusagil aju tagaosas ning peamine on keskendumine.
Olen kindel et teen sama töö ära kaks korda kiiremini hilisõhtuti kui hommikupoole.
Samuti kasutan aktiivselt suure stressi ning pinge puhul lõdvestumise ning meditatsioonitehnikat, mille käigus kujutlen ette et istun maas ning hakkan enda muresid, mõtteid ning ideid mis tekivad enda küljest ära võtma ning asetama kas maha või riiulitele või mujale, osa mõtteid kujutlen ette isegi, et sulgen nad kaanega purki ja panen riiulitele. Ning kui ma olen enda arvates juba paljud asjad ära võtnud endalt oma kujutluses, siis proovin mõttes hüpata ning kui mul on seda raske teha, siis see tähendab, et mul on endiselt midagi veel südamel, mis muudab raskeks.
Vahel jätan kõik need raamatud ja mured mida ette kujutasin ühte väiksesse ruumi ning sulgen ukse ja lähen minema.
Samas ma tean, et need ideed ja mured ei kao kuhugile, et kui vaja, siis lähen võtan nad ruumist jälle välja, samas aga annab see nii palju vabadust ning nö aju kõvakettal lisaruumi, sest kohati on võimalik mõtteid lihtsalt edasi-tagasi kedrata ise aru saamata et see väsitab.
*******************************
*******************************
What a great pleasure is to be the master of your own time and life.
Haven't ya'll felt sometimes like someone else is controlling your life and making decisions instead of you? I used to feel this way but now, after this crazy stormy and rocky year I am not afraid of anything. I have got two job offers that I decided to give them a try and so far so good. Had a job interview yesterday. In my mind went very well. But it is not the regular kind of job from 8-5. no no
I am so grateful and happy that i still have very good friends from Iceland and from Estonia supporting me and standing behind my back, because sometimes even very strong caracters need great support and inspiration from good friends.
I know that i can always rely on you :) I hope you know who you are ;)
In a way it makes me feel that i am the kind of routine-life person who gets all her things done when i have a lot in my schedule and i know what I will be doing during the day.
The only problem is that the days go by so fast that sometimes i don't quite notice when the whole day has come to an end. :)
I have also noticed that when i have been planned my days full of activities i don't have time to just sit and sort of daydream while reading a book. My quality studying time starts when other people being to go to bed.
This is why i usually go to the night study hall after a three-hour lecture at 8 in the evening and study until they close at 23.
This is the time of the day when i feel that my concentration in in its highest point.
It is such a good feeling to be almost the only one at University when it is all quiet and peaceful, the anxiety that was surrounding me during the day has left to the back part of my brain and the concentration has appeared to the front part of my brain.
I am sure i manage to work twice as much during the late hours of the day than during the day.
I as well use very much relaxation and meditation tactics on those stressful days.
I imagine myself sitting on the floor or on the ground and I start taking my worries, ideas and anxiety that is on my mind off of me by putting them aside me and on the shelves, sometimes even closing them to jars.
As soon as i have imagined myself being free from those thoughts i try to jump in the air and if i couldn't jump that means i still have quite a lot in my mind or on top of my heart that makes it heavy.
Sometimes I imagine that i leave all those things into a tiny room and close the door and go away.
Then again by closing the door i know they won't disappear and if i want to i will go again into the room (in my mind) and pick them up again. But this as well gives a lot of free space in the brain so called hard drive. A bit of free space to use it more reasonably. Because sometimes you don't even realise that by repeating some thoughts in your mind over and over again makes the brain and memory tired.
Kas te pole vahel tundunu, et keegi teine kontrollib teie elu ning teeb teie eest samme ette ära.
Varem tundsin ka mina seda, nüüd aga pärast sellist tormilist aastat ei löö ma risti ette enam mitte millelegi. Olen juba kaks tööpakkumist saanud, millesse otsustasin kandideerida. Eile oli tööintervjuu, mis mu meelest läks äärmiselt hästi, kuid see pole tavalist laadi töö, ehk siis 8-17.00 kind of töö
Mul on hea meel, et jätkuvalt on mind selja taga toetamas mu head sõbrad Islandilt ning ka Eestist. Kõik, kes on mulle kogu aeg toeks olnud.
Sest fakt on see, et isegi kõige tugevamad isiksused vajavad aeg-ajalt tugevat ning innustavat toetust.
Mulle hakkab üha enam tunduma, et ma olen selline mõnes mõttes selline rutiini inimene, sest ma saan kõik oma asjad ilusti tehtud ning lausa väga hästi tehtud, kui mul on palju planeeritud ning ma tean ette mida ma tegema hakkan päeval.
Ainus häda on, et päevad lähevad liiga kiiresti õhtusse.
Olen avastanud, et päeval peab mul olema palju asju planeeritud, siis mul ei jää aega, et lihtsalt istuda raamatu taga ning uneleda. Minu õppimisaeg algab peamiselt siis kui teised hakkavad magama sättima.
Seetõttu võtan tavaliselt pärast kolmetunnist õhtust loengut, mis lõpeb kell 8 endale natuke vaba aega ning siis jätkan aktiivselt projektide ning koolitööde või kirjanduse kallal töötamist enamasti kuni kella 11ni õhtul. Nii hea tunne on olla üksi ülikoolis kui on vaikne ning aju on sellisel tasemel, et päevane ärevus on kusagil aju tagaosas ning peamine on keskendumine.
Olen kindel et teen sama töö ära kaks korda kiiremini hilisõhtuti kui hommikupoole.
Samuti kasutan aktiivselt suure stressi ning pinge puhul lõdvestumise ning meditatsioonitehnikat, mille käigus kujutlen ette et istun maas ning hakkan enda muresid, mõtteid ning ideid mis tekivad enda küljest ära võtma ning asetama kas maha või riiulitele või mujale, osa mõtteid kujutlen ette isegi, et sulgen nad kaanega purki ja panen riiulitele. Ning kui ma olen enda arvates juba paljud asjad ära võtnud endalt oma kujutluses, siis proovin mõttes hüpata ning kui mul on seda raske teha, siis see tähendab, et mul on endiselt midagi veel südamel, mis muudab raskeks.
Vahel jätan kõik need raamatud ja mured mida ette kujutasin ühte väiksesse ruumi ning sulgen ukse ja lähen minema.
Samas ma tean, et need ideed ja mured ei kao kuhugile, et kui vaja, siis lähen võtan nad ruumist jälle välja, samas aga annab see nii palju vabadust ning nö aju kõvakettal lisaruumi, sest kohati on võimalik mõtteid lihtsalt edasi-tagasi kedrata ise aru saamata et see väsitab.
*******************************
*******************************
What a great pleasure is to be the master of your own time and life.
Haven't ya'll felt sometimes like someone else is controlling your life and making decisions instead of you? I used to feel this way but now, after this crazy stormy and rocky year I am not afraid of anything. I have got two job offers that I decided to give them a try and so far so good. Had a job interview yesterday. In my mind went very well. But it is not the regular kind of job from 8-5. no no
I am so grateful and happy that i still have very good friends from Iceland and from Estonia supporting me and standing behind my back, because sometimes even very strong caracters need great support and inspiration from good friends.
I know that i can always rely on you :) I hope you know who you are ;)
In a way it makes me feel that i am the kind of routine-life person who gets all her things done when i have a lot in my schedule and i know what I will be doing during the day.
The only problem is that the days go by so fast that sometimes i don't quite notice when the whole day has come to an end. :)
I have also noticed that when i have been planned my days full of activities i don't have time to just sit and sort of daydream while reading a book. My quality studying time starts when other people being to go to bed.
This is why i usually go to the night study hall after a three-hour lecture at 8 in the evening and study until they close at 23.
This is the time of the day when i feel that my concentration in in its highest point.
It is such a good feeling to be almost the only one at University when it is all quiet and peaceful, the anxiety that was surrounding me during the day has left to the back part of my brain and the concentration has appeared to the front part of my brain.
I am sure i manage to work twice as much during the late hours of the day than during the day.
I as well use very much relaxation and meditation tactics on those stressful days.
I imagine myself sitting on the floor or on the ground and I start taking my worries, ideas and anxiety that is on my mind off of me by putting them aside me and on the shelves, sometimes even closing them to jars.
As soon as i have imagined myself being free from those thoughts i try to jump in the air and if i couldn't jump that means i still have quite a lot in my mind or on top of my heart that makes it heavy.
Sometimes I imagine that i leave all those things into a tiny room and close the door and go away.
Then again by closing the door i know they won't disappear and if i want to i will go again into the room (in my mind) and pick them up again. But this as well gives a lot of free space in the brain so called hard drive. A bit of free space to use it more reasonably. Because sometimes you don't even realise that by repeating some thoughts in your mind over and over again makes the brain and memory tired.
Wednesday, September 3, 2014
Kohanemisprotsessi edukus. Suur õpimotivatsioon
Ma ei oska kirjeldada seda rõõmu, mis mind valdab, sest saan koolis käia.
Lausa uskumatu, mida võib teha üks aasta koolist eemal. Sealjuures pean mainima, et mitte lihtsalt tavaline aasta minu jaoks, on mu blogi ju ikkagi laste teemadel varasemalt olnud.
Seega see üks aasta, mille jooksul olles 22-aastane saada korraga viis last ning pool aastat väga intensiivset psühholoogiapraktikat autismi ja Asbergeri alal on mind nii palju muutnud ja samas kogu selle vaheaasta jooksul sain selgeks, et tahan kohutavat moodi õppida.
(Enne vaheaastale minekut ütles mulle üks mu sõbranna, psühholoogia vanemakursulane enda kogemusest, et "Usu mind, pärast seda vaheaastat lastega sa tuled kooli ja tahad ainult õppida ning ei taha lastest midagi kuulda. ")
Nüüd siin ma olen, tahan õppida ja lapsi mitte enne kümmet aastat, sest hea on aastaks nad vaid saada, kasvatada neid, muuta endanäolisemaks, ning "anda oma vanematele tagasi teadmisega, et nendega on kõik korras". (Jutumärkides seetõttu, et ega ma otseselt ka lastega 24/7 kogu aasta polnud, kuid piltlikult küll, sest au pair annab siiski vanematele piisavalt palju aega ja vabadust juurde.)
Praegu juba enne kooli oli õpimotivatsioon ning teadmusjanu ääretult suur. Ootasin kannatamatult loenguid ja väljakutseid õpitavate ainete näol.
Eilegi, pärast väsitavat kolmetunnist loengut läksin selle asemel, et koju minna, hoopis Tallinna Ülikooli Öösaali (mis on avatud kella 23ni) ning studeerisin veel kaks tundi kliinilist psühholoogiat.
Nagu juba enne mainisin ma olen kirjeldamatult õnnelik, et otsustasin tulla Tallinna Ülikooli tagasi ning jätkata haridusteed, sest juba aasta keskel, olles päevast päeva lihtsalt lapsehoidja, hakkas see infovaesus mind juba häirima. Püüdsin siis kõik vähegi vabad hetked kas midagi lugeda või uurida või kirjutada, et ainult teadmisi juurde saada, mitte ära manduda.
Näen enda teisekursuslaste pealt kui palju mul on nendega võrreldes õpimotivatsiooni. Istun esireas loengutes ja räägin kaasa, sest tahan veelgi teemaga süvitsi minna, teada õppejõudude arvamust asjade kohta.
Võrreldes varasemaga ei ole ma kunagi tundnud end nii enesekindla ja targana kui praegu pärast lasteaastat. Mind ei hirmuta enam praktiliselt mitte miski, sest ma tegin eelmisel aastal päris suure kadalipu läbi.
Ma olen hakanud hindama palju rohkem eesti keelt kui varem, sest hoolimata sellest, et islandi keel mulle meeldib on see siiski mu jaoks võõr-, mitte emakeel ning seetõttu oli ikka kohati inimestega suheldes tunne justkui ei oskaks õigeid sõnu valida või mõttes keerles kogu aeg, et mis siis kui ma midagi valesti ütlen ja mul endal piinlik on? Nüüd aga tänaval vahel eesti keelt kõneldes tuleb selline uhkuse tunne eesti keelt kõnelda ning kohati ikka veel mõtlen nagu Islandil Jutaga tänaval eesti keeles rääkides, et keegi nagunii ei saa aru ja see reaalsuse hetk on mu enda jaoks kõige naljakam kui mõte ei jõua järele, et kõik teised räägivad ka eesti keelt.
Ühesõnaga olen ma rahul, et siin olen ja nii hea on rääkida keelt, mida valdan vabalt.
Samas aga ei oleks ma kunagi selle järelduseni jõudnud kui poleks eelmist aastat vahel olnud.
Ma teen nüüd asju palju teadlikumalt ja hakkan end testima ka õppimise suhtes, et milline õppija olen . Tean seda juba, et olen pigem õhtu inimene, seetõttu õhtul pärast loengut jaenne magamaminekut, ehk siis kella viiest pea südaööni olen kõige aktiivsem ja suudan keskenduda. Ehk lühidalt olen öökull.
Püüan end igal sammul jälgida ja tähele panna, millal ma midagi tunnen ja kuidas käitun. Vaatlen ka inimeste käitumist ühiskonna suhtes.
Rait küsis ühel päeval, et kuidas mu sisseelamise protsess möödunud on. Ausalt vastates, mul pole varem veel nii toredat, sooja ja head vastuvõttu olnudki ja olen Raidi, ehk oma korterikaaslasega samuti ülimalt rahul.
Ilmselt tuleneb asi ka sellest, et ma olen oma tasakaalu eelmise aasta jooksul paika saanud ning tean üldjoontes, mida elult ootan ning olen valmis väljakutseid vastu võtma. Mu hinges on rahu ja pea kogu aeg on tunne, et päike paistab.
Ja teate, mind isegi ei morjenda enam trammis või tänaval mind pingsalt jälgivad inimesed. Ma tean, et olen erinev, sest ma pole keskmine eestlane. Olen maailmakodanik, mul pole oma riiki otseselt, sest kuulun sinna kus ma parajasti olen ja kus on mu süda. Seega ei püüa ma niivõrd näida välja keskmise eestlasena, vaid pigem iseendana. Ma peegeldan enda sisemist loomust väljapoole, sest ma ei näe põhjust, miks ma peaksin olema kurb või teeklema et midagi on halvast kui kõik ongi väga hästi.
Tahan et ka teised saaksid minu rõõmust või naeratusest rõõmu.
See jutt kõlab küll pisut hipilik ja selline lillelapselik, kuid ma ei saa sinna midagi parata.
Mul on reaalsusest ettekujutus, kõik mu elus ei tule lihtsalt kätte ja ma ei looda, et kõik minu eest ära tehakse, vaid tean, et ma ise olen see, kes enda ellu kõik sündmused toob ja need ka teoks teeb.
Kuna esimeste nädalatega on mulle üsna palju uusi inimesi juurde tekkinud ja palju uusi nägusid, siis mina võib-olla ei mäleta kõiki, hoolimata enda ülimalt heast silmamälust, siis alati võib minu juurde tulla juttu rääkima, küsima, teemasid arutama.
Ma lausa jumaldan intelligentseid inimesi, kellega võiks tundide viisi arutleda maailma, psühholoogia või laste teemal.
Head päikselist päeva kõigile!
Lausa uskumatu, mida võib teha üks aasta koolist eemal. Sealjuures pean mainima, et mitte lihtsalt tavaline aasta minu jaoks, on mu blogi ju ikkagi laste teemadel varasemalt olnud.
Seega see üks aasta, mille jooksul olles 22-aastane saada korraga viis last ning pool aastat väga intensiivset psühholoogiapraktikat autismi ja Asbergeri alal on mind nii palju muutnud ja samas kogu selle vaheaasta jooksul sain selgeks, et tahan kohutavat moodi õppida.
(Enne vaheaastale minekut ütles mulle üks mu sõbranna, psühholoogia vanemakursulane enda kogemusest, et "Usu mind, pärast seda vaheaastat lastega sa tuled kooli ja tahad ainult õppida ning ei taha lastest midagi kuulda. ")
Nüüd siin ma olen, tahan õppida ja lapsi mitte enne kümmet aastat, sest hea on aastaks nad vaid saada, kasvatada neid, muuta endanäolisemaks, ning "anda oma vanematele tagasi teadmisega, et nendega on kõik korras". (Jutumärkides seetõttu, et ega ma otseselt ka lastega 24/7 kogu aasta polnud, kuid piltlikult küll, sest au pair annab siiski vanematele piisavalt palju aega ja vabadust juurde.)
Praegu juba enne kooli oli õpimotivatsioon ning teadmusjanu ääretult suur. Ootasin kannatamatult loenguid ja väljakutseid õpitavate ainete näol.
Eilegi, pärast väsitavat kolmetunnist loengut läksin selle asemel, et koju minna, hoopis Tallinna Ülikooli Öösaali (mis on avatud kella 23ni) ning studeerisin veel kaks tundi kliinilist psühholoogiat.
Nagu juba enne mainisin ma olen kirjeldamatult õnnelik, et otsustasin tulla Tallinna Ülikooli tagasi ning jätkata haridusteed, sest juba aasta keskel, olles päevast päeva lihtsalt lapsehoidja, hakkas see infovaesus mind juba häirima. Püüdsin siis kõik vähegi vabad hetked kas midagi lugeda või uurida või kirjutada, et ainult teadmisi juurde saada, mitte ära manduda.
Näen enda teisekursuslaste pealt kui palju mul on nendega võrreldes õpimotivatsiooni. Istun esireas loengutes ja räägin kaasa, sest tahan veelgi teemaga süvitsi minna, teada õppejõudude arvamust asjade kohta.
Võrreldes varasemaga ei ole ma kunagi tundnud end nii enesekindla ja targana kui praegu pärast lasteaastat. Mind ei hirmuta enam praktiliselt mitte miski, sest ma tegin eelmisel aastal päris suure kadalipu läbi.
Ma olen hakanud hindama palju rohkem eesti keelt kui varem, sest hoolimata sellest, et islandi keel mulle meeldib on see siiski mu jaoks võõr-, mitte emakeel ning seetõttu oli ikka kohati inimestega suheldes tunne justkui ei oskaks õigeid sõnu valida või mõttes keerles kogu aeg, et mis siis kui ma midagi valesti ütlen ja mul endal piinlik on? Nüüd aga tänaval vahel eesti keelt kõneldes tuleb selline uhkuse tunne eesti keelt kõnelda ning kohati ikka veel mõtlen nagu Islandil Jutaga tänaval eesti keeles rääkides, et keegi nagunii ei saa aru ja see reaalsuse hetk on mu enda jaoks kõige naljakam kui mõte ei jõua järele, et kõik teised räägivad ka eesti keelt.
Ühesõnaga olen ma rahul, et siin olen ja nii hea on rääkida keelt, mida valdan vabalt.
Samas aga ei oleks ma kunagi selle järelduseni jõudnud kui poleks eelmist aastat vahel olnud.
Ma teen nüüd asju palju teadlikumalt ja hakkan end testima ka õppimise suhtes, et milline õppija olen . Tean seda juba, et olen pigem õhtu inimene, seetõttu õhtul pärast loengut jaenne magamaminekut, ehk siis kella viiest pea südaööni olen kõige aktiivsem ja suudan keskenduda. Ehk lühidalt olen öökull.
Püüan end igal sammul jälgida ja tähele panna, millal ma midagi tunnen ja kuidas käitun. Vaatlen ka inimeste käitumist ühiskonna suhtes.
Rait küsis ühel päeval, et kuidas mu sisseelamise protsess möödunud on. Ausalt vastates, mul pole varem veel nii toredat, sooja ja head vastuvõttu olnudki ja olen Raidi, ehk oma korterikaaslasega samuti ülimalt rahul.
Ilmselt tuleneb asi ka sellest, et ma olen oma tasakaalu eelmise aasta jooksul paika saanud ning tean üldjoontes, mida elult ootan ning olen valmis väljakutseid vastu võtma. Mu hinges on rahu ja pea kogu aeg on tunne, et päike paistab.
Ja teate, mind isegi ei morjenda enam trammis või tänaval mind pingsalt jälgivad inimesed. Ma tean, et olen erinev, sest ma pole keskmine eestlane. Olen maailmakodanik, mul pole oma riiki otseselt, sest kuulun sinna kus ma parajasti olen ja kus on mu süda. Seega ei püüa ma niivõrd näida välja keskmise eestlasena, vaid pigem iseendana. Ma peegeldan enda sisemist loomust väljapoole, sest ma ei näe põhjust, miks ma peaksin olema kurb või teeklema et midagi on halvast kui kõik ongi väga hästi.
Tahan et ka teised saaksid minu rõõmust või naeratusest rõõmu.
See jutt kõlab küll pisut hipilik ja selline lillelapselik, kuid ma ei saa sinna midagi parata.
Mul on reaalsusest ettekujutus, kõik mu elus ei tule lihtsalt kätte ja ma ei looda, et kõik minu eest ära tehakse, vaid tean, et ma ise olen see, kes enda ellu kõik sündmused toob ja need ka teoks teeb.
Kuna esimeste nädalatega on mulle üsna palju uusi inimesi juurde tekkinud ja palju uusi nägusid, siis mina võib-olla ei mäleta kõiki, hoolimata enda ülimalt heast silmamälust, siis alati võib minu juurde tulla juttu rääkima, küsima, teemasid arutama.
Ma lausa jumaldan intelligentseid inimesi, kellega võiks tundide viisi arutleda maailma, psühholoogia või laste teemal.
Head päikselist päeva kõigile!
Tuesday, August 26, 2014
Meie/minu Eesti= Eestit on lihtne distantsilt armastada
Kohati on endiselt selline naljakas tunne, justkui ma ei ole eestlane. Ma ei defineerigi end otseselt mõne rahvuse järgi, vaid pigem püüan sisse sulanduda sinna ühiskonda, kus parasjagu olen, püüdes aimata ühiskonnaliikmete käitumismalle, tavasid, keelt, riietumisstiili ning lihtsalt sisse mugandudes.
Islandil olles tegin seda tihti, teesklesin, et olen islandlanna, hääldades sõnu nii nagu päris islandlased seda teevad, riietudes samamoodi ja alles üsna sügava vestluse käigus mainisin poole sõnaga, et tegelikult ei olegi islanlane, vaid eestlane. (Eistland ja Island ning eistnesk ja islensk on üsna sarnased sõnad niikuinii.)
Ma ei saa öelda, et ma ei ole uhke eestlane või et pole uhke oma rahvuse üle. Jah, aeg-ajalt ikka olen. Samas aga on mul piinlik kuulates suurt õpetamist, siunamist ja tagant targutamist Evelin Ilvese afääri suhtes.
Ma ei mõista milleks kogu see fuss, kas tõesti Eestis ei toimu siis midagi intrigeerivat et nüüd kui üks ühiskonnaliige astub kogemata vale sammu hakkavad kõik tümitama ja süüdistama ja oma lugusid sellest loost välja mõtlema.
Ma tean, et Island on selline üsna rahumeelne riik et kui vulkaan purskama hakkab või tekib suur tulekahju, siis pool Islandit jookseb kokku seda imet vaatama, sest see on põnev ja seal tõesti kohati tekib tunne et ei toimu midagi eriti suurt ning kui miskit toimub, siis peab kindlasti oma silma peale viskama, pilte tegema ja oma lugu välja mõtlema hakkama.
Olen Islandi ühiskonda Eestiga võrrelnud kohe algusest peale kui siia tulin. Nii elevust tekitav on eesti inimesi jälgida, nende kohta taas õppida, (eriti kuna olen ise ka siit pärit). Olen inimestejälgija, eriti aga suhtes ja abielus inimeste käitumise jälgija.
Mind ikka ja jälle hämmastab, kuidas meie, st. Eesti ühiskonnas on nii palju sallimatust, vihkamist, isegi peresiseselt, kuidas emad karjuvad oma laste peale ning sealjuures ei anna üldsegi mitte hellust ega armastust vastu.
Lapsed peavad kohe alguses iseseisvalt õppima hakkama saama, jälgima ning peaaegu õhust ahmima vanemate tahtmist, sest keegi ei taha rahulikult seletada ega õpetada.
Siinjuures mõistan üha paremini enda perekonna ja lapsepõlvetausta, kust pärinen, sealjuures üleliigseid süüdistusi jagamata, sest inimesed ei oskagi teisiti, see on nende tõde ja õige arusaam elust.
Siinkohal tunnen, et pean tooma ka paralleeli Islandi perest.
Ma ei saa salata, Islandi peres, kus ma olin, oli küllaltki palju sellist, mis mind häiris ning millega ma ei nõustunud, mõtlen vanemate kasvatust laste suhtes.
Näiteks see, et lapsed hakkasid kohati liiga palju kontrollima ning vanemad tegid nagu lapsed ütlesid, samuti ei pidanud nad sööma kui ei tahtnud.
Oma asjadega ei käitunud lapsed samuti vastutustundlikult, sest teadsid, et kui telefon või ipod katki läheb, siis ostetakse uus.
Samuti vanemad olid enamiku ajast väga hõivatud tööde ja tegemistega, et laste jaoks ei jäänud üldse aega. Samas aga kui vanematel polnud argipäeval aega, siis nädalavahetustel võtsid nad meelega enda aja maha, et olla lihtsalt lastega, neid kallistada, nendega lihtsalt aega veeta.
Tunnen sisemist rusumist kohati ühiskonna atmosfääri suhtes, et justkui mu positiivsust püütakse meelega maha suruda ja öelda, et mis sa siin hõiskad, ei ole see elu nii lilleline siin midagi, tule maa peale tagasi.
Kuid siiski on see pisut tagasihoidlikum, see rusumise tunne kui Ameerikast tagasi tulles.
Meie ühiskonna inimesed püüavad jääda pigem halli massi sulandunuks, et keegi ei tunnustaks ega ära ei märgiks, sest siis võidaks näpuga näitama hakata.
Ühel päeval sõites ronginga Tallinnasse nägin sellist olukorda: Kaks vanemat sõbrannat istusid peaaegu kõrvuti ning ühel hetkel tuli laes olevatest kõlaritest teade, mida üks neist ei kuulnud ning küsis kõva häälega oma sõbrannale otsa vaadates, et oot mis ta nüüd ütleski. Saanud vastuse, hakkas tema kõrval olev naine talle otsa vaatamata poole suuga seda sama ütlema, mida just oli kuulnud, kuid ta hääles oli vinguvat ja irooniat sees. Jutu lõpu aga nohises ta enda ette, rohkem nagu tunnistuseks, et oli vähemalt midagi öelda saanud.
Mulle jättis see mulje, juskui tal oleks suur soov end väljendada, kuid talle ei anta selleks võimalust, sest keegi ei kuula tema elutarkust, õpetusi.
Sten ütles ühel päeval mulle midagi, mis mind tõeliselt mõtlema pani, et kui sa kirjutad end maailmakodanike hulka, mitte enam spetsiifilise riigi kodanike hulka, siis kaob trots ja viha (Eesti) ühiskonna vastu.
Ma ei mäleta täpset sõnastust, kuid üldine mõte oli selline mu meelest, vähemalt nii ma seda endale tõlgendasin.
Seda endale mõtestades mõistsin, et nii see tõesti on. Kadunud on see kibestuv tunne, et seon enda elu nüüd jätkuvalt Eestiga ning et mul ei ole siit väljapääsu.
Ma tead, et see võib nii mõndagi minu lähedast inimest kurvastada, kuid ma ei näe enda tulevikku Eestis.
Ütlesin seda Ameerikast tagasi tulles neli aastat tagasi, olles veel noor ja roheline, kuid nüüd tasakaaluka täiskasvanuna ütlen seda taas.
Miks, küsite. Sellepärast, et ma tunnen suhtlusatmosfääris, mis peredes ja linnaski valitseb negatiivset ja halba survet mulle ning olles ise väga positiivne ning rõõmsameelne on see lihsalt kurb kui ühiskond ei aktsepteeri kõiki inimesi sellistena nagu nad on.
Lisaks on siin nii palju vihkamist ja sallimatust ning teise elu elamist.
Mõtlema hakates, kuhu võiks tulevikus tööle minna ei tule otseselt midagi pähe, mis motiveeriks või kutsuks.
Jah, kodu jääb siia alatiseks ning südames on ta mulle endiselt väga kallis, kuid elada ma siin pikaajaliselt ei tahaks ning teada tunne ning arvamus, millega ka mu Islandil elav ema nõustus, on et Eestit on distantsilt nii lihtne armastada.
Kindlasti paljud teist ei nõustu minu arvamusega meie Eesti kohta, kuid see on minu tunne ja minu arvamus, kuid ilmselt paljud ka nõustuvad.
Islandil olles tegin seda tihti, teesklesin, et olen islandlanna, hääldades sõnu nii nagu päris islandlased seda teevad, riietudes samamoodi ja alles üsna sügava vestluse käigus mainisin poole sõnaga, et tegelikult ei olegi islanlane, vaid eestlane. (Eistland ja Island ning eistnesk ja islensk on üsna sarnased sõnad niikuinii.)
Ma ei saa öelda, et ma ei ole uhke eestlane või et pole uhke oma rahvuse üle. Jah, aeg-ajalt ikka olen. Samas aga on mul piinlik kuulates suurt õpetamist, siunamist ja tagant targutamist Evelin Ilvese afääri suhtes.
Ma ei mõista milleks kogu see fuss, kas tõesti Eestis ei toimu siis midagi intrigeerivat et nüüd kui üks ühiskonnaliige astub kogemata vale sammu hakkavad kõik tümitama ja süüdistama ja oma lugusid sellest loost välja mõtlema.
Ma tean, et Island on selline üsna rahumeelne riik et kui vulkaan purskama hakkab või tekib suur tulekahju, siis pool Islandit jookseb kokku seda imet vaatama, sest see on põnev ja seal tõesti kohati tekib tunne et ei toimu midagi eriti suurt ning kui miskit toimub, siis peab kindlasti oma silma peale viskama, pilte tegema ja oma lugu välja mõtlema hakkama.
Olen Islandi ühiskonda Eestiga võrrelnud kohe algusest peale kui siia tulin. Nii elevust tekitav on eesti inimesi jälgida, nende kohta taas õppida, (eriti kuna olen ise ka siit pärit). Olen inimestejälgija, eriti aga suhtes ja abielus inimeste käitumise jälgija.
Mind ikka ja jälle hämmastab, kuidas meie, st. Eesti ühiskonnas on nii palju sallimatust, vihkamist, isegi peresiseselt, kuidas emad karjuvad oma laste peale ning sealjuures ei anna üldsegi mitte hellust ega armastust vastu.
Lapsed peavad kohe alguses iseseisvalt õppima hakkama saama, jälgima ning peaaegu õhust ahmima vanemate tahtmist, sest keegi ei taha rahulikult seletada ega õpetada.
Siinjuures mõistan üha paremini enda perekonna ja lapsepõlvetausta, kust pärinen, sealjuures üleliigseid süüdistusi jagamata, sest inimesed ei oskagi teisiti, see on nende tõde ja õige arusaam elust.
Siinkohal tunnen, et pean tooma ka paralleeli Islandi perest.
Ma ei saa salata, Islandi peres, kus ma olin, oli küllaltki palju sellist, mis mind häiris ning millega ma ei nõustunud, mõtlen vanemate kasvatust laste suhtes.
Näiteks see, et lapsed hakkasid kohati liiga palju kontrollima ning vanemad tegid nagu lapsed ütlesid, samuti ei pidanud nad sööma kui ei tahtnud.
Oma asjadega ei käitunud lapsed samuti vastutustundlikult, sest teadsid, et kui telefon või ipod katki läheb, siis ostetakse uus.
Samuti vanemad olid enamiku ajast väga hõivatud tööde ja tegemistega, et laste jaoks ei jäänud üldse aega. Samas aga kui vanematel polnud argipäeval aega, siis nädalavahetustel võtsid nad meelega enda aja maha, et olla lihtsalt lastega, neid kallistada, nendega lihtsalt aega veeta.
Tunnen sisemist rusumist kohati ühiskonna atmosfääri suhtes, et justkui mu positiivsust püütakse meelega maha suruda ja öelda, et mis sa siin hõiskad, ei ole see elu nii lilleline siin midagi, tule maa peale tagasi.
Kuid siiski on see pisut tagasihoidlikum, see rusumise tunne kui Ameerikast tagasi tulles.
Meie ühiskonna inimesed püüavad jääda pigem halli massi sulandunuks, et keegi ei tunnustaks ega ära ei märgiks, sest siis võidaks näpuga näitama hakata.
Ühel päeval sõites ronginga Tallinnasse nägin sellist olukorda: Kaks vanemat sõbrannat istusid peaaegu kõrvuti ning ühel hetkel tuli laes olevatest kõlaritest teade, mida üks neist ei kuulnud ning küsis kõva häälega oma sõbrannale otsa vaadates, et oot mis ta nüüd ütleski. Saanud vastuse, hakkas tema kõrval olev naine talle otsa vaatamata poole suuga seda sama ütlema, mida just oli kuulnud, kuid ta hääles oli vinguvat ja irooniat sees. Jutu lõpu aga nohises ta enda ette, rohkem nagu tunnistuseks, et oli vähemalt midagi öelda saanud.
Mulle jättis see mulje, juskui tal oleks suur soov end väljendada, kuid talle ei anta selleks võimalust, sest keegi ei kuula tema elutarkust, õpetusi.
Sten ütles ühel päeval mulle midagi, mis mind tõeliselt mõtlema pani, et kui sa kirjutad end maailmakodanike hulka, mitte enam spetsiifilise riigi kodanike hulka, siis kaob trots ja viha (Eesti) ühiskonna vastu.
Ma ei mäleta täpset sõnastust, kuid üldine mõte oli selline mu meelest, vähemalt nii ma seda endale tõlgendasin.
Seda endale mõtestades mõistsin, et nii see tõesti on. Kadunud on see kibestuv tunne, et seon enda elu nüüd jätkuvalt Eestiga ning et mul ei ole siit väljapääsu.
Ma tead, et see võib nii mõndagi minu lähedast inimest kurvastada, kuid ma ei näe enda tulevikku Eestis.
Ütlesin seda Ameerikast tagasi tulles neli aastat tagasi, olles veel noor ja roheline, kuid nüüd tasakaaluka täiskasvanuna ütlen seda taas.
Miks, küsite. Sellepärast, et ma tunnen suhtlusatmosfääris, mis peredes ja linnaski valitseb negatiivset ja halba survet mulle ning olles ise väga positiivne ning rõõmsameelne on see lihsalt kurb kui ühiskond ei aktsepteeri kõiki inimesi sellistena nagu nad on.
Lisaks on siin nii palju vihkamist ja sallimatust ning teise elu elamist.
Mõtlema hakates, kuhu võiks tulevikus tööle minna ei tule otseselt midagi pähe, mis motiveeriks või kutsuks.
Jah, kodu jääb siia alatiseks ning südames on ta mulle endiselt väga kallis, kuid elada ma siin pikaajaliselt ei tahaks ning teada tunne ning arvamus, millega ka mu Islandil elav ema nõustus, on et Eestit on distantsilt nii lihtne armastada.
Kindlasti paljud teist ei nõustu minu arvamusega meie Eesti kohta, kuid see on minu tunne ja minu arvamus, kuid ilmselt paljud ka nõustuvad.
Tuesday, August 19, 2014
Enese kindluse rajamise vallikraavi koha otsimine
Lõpuks ometi olen Eestis. Millegipärast olin ma palju rohkem elevil siiatuleku suhtes, kuid olles siin tunnen väga tugevat sisemist vastuolu minu Islandi Heli ja Eesti Heli vahel, justkui enam ei teaks kes ma olin või kes ma olen. Ilmselt see nii peakski olema. Mu "kindlus" vajab alles püstitamist ja teen esialgseid tagasihoidlikke samme sellel tundmatul maal.
Teisalt aga siiski tunnen end pisut paremini kui pärast Ameerikast naasmist 18-aastasena.
Praegu on tunne justkui olen endas tasakaalu Islandi aastaga leidnud, kuid et mitte end liiga hästi oma nahas tunda Islandi ühiskonnas on vaja taas enda mugavustsoonist välja astuda ning püüda end ka hästi tunda Eestis.
Ilmselt selleks läheb pisut aega, sest tulemas on kaks aastat ülikooli, kuid olen kirjeldamatult elevil. Lisaks algab nüüd mu lasteta elu. (hüvastijättudest kirjutan pisut hiljem).
Samas olen ma äärmiselt elevil enda kohta veelgi õppimise suhtes, täna näiteks õppisin, et mul on millegipärast selline komme endale kalleid inimesi, kes minust hoolivad endast eemale tõugata.
Täna oli selline olukord, et mu väga kallis sõber tuli meie juurde, jalutades lihtsalt uksest sisse nagu alati. Mõlemad mu õed muutusid kohe elavamaks ning hakkasid temaga vestlema. Mina aga...
Ei osanud kohe mitte midagi öelda ega teha, sest mul ei olnud enam õrna aimugi millest peaks rääkima või millest üldse võiks rääkida. Lisaks jooksid mu peas ringi sõnad nii inglise islandi kui eesti keeles. Ei osanud mitte midagi teha, ootasin ja vaatasin, kuid see dinstantsus muutus äärmiselt rusuvaks ja ängistavakski kui seda nii väljandada saab.
Mõtlesin sisimas, miks ma küll end sellesse situatsiooni olen pannud ja kas see kõik on seda väärt.
Samas aga teine osa minust korrutas, et jah, Heli, see on seda väärt!
Iga algus on raske.
Millegipärast oli mul samuti mõttes, vähemalt mu sisemisel minal, et ma olen muutunud ja enam ei sobi nendega. Kahjuks on kohati nii, et kui olen endale mingi asja kinnisideeks võtnud, siis ma ei saa sellest naljalt lahti lasta ning seda ka seekord kuni olin kuulnud ära selle sõna "muutunud". Siis oli mu sisemine mina ääretult rahul ning sai edasi oma kohal rahulolevalt olla.
Tol hetkel aga kui sain aru, et olin meelega enda kalli sõbra endast eemale tõuganud oma sõnadega pigem, tundsin selliseid süümepiinu kui ei kunagi varem.
Samas mu meelt muutis paremaks asjaolu et ta hiljem mulle kirjutas ning pakkus välja kohtuda hiljem kusagil neutraalsemas kohas.
Samas aga mida teha sellises meeleheite olukorras kui kõik on segi paisatud. Ei teagi kohe kust alustada.
Ma aga tean, et ma olen tugev ja ma saan hakkama ning hoolimata sellest kõrgest mäest mis mu ees seisab nii keele kui sisseelamise suhtes saan ma hakkama.
Runa ütleks selle peale, et ära lase teistel võita. Kes kõige kauem vastu peab on võitja.
Oh, kuidas igatsen juba Runat, Joni ja oma viit väikest last, kuid samas on ka hea lasteta olla. :)
Teisalt aga siiski tunnen end pisut paremini kui pärast Ameerikast naasmist 18-aastasena.
Praegu on tunne justkui olen endas tasakaalu Islandi aastaga leidnud, kuid et mitte end liiga hästi oma nahas tunda Islandi ühiskonnas on vaja taas enda mugavustsoonist välja astuda ning püüda end ka hästi tunda Eestis.
Ilmselt selleks läheb pisut aega, sest tulemas on kaks aastat ülikooli, kuid olen kirjeldamatult elevil. Lisaks algab nüüd mu lasteta elu. (hüvastijättudest kirjutan pisut hiljem).
Samas olen ma äärmiselt elevil enda kohta veelgi õppimise suhtes, täna näiteks õppisin, et mul on millegipärast selline komme endale kalleid inimesi, kes minust hoolivad endast eemale tõugata.
Täna oli selline olukord, et mu väga kallis sõber tuli meie juurde, jalutades lihtsalt uksest sisse nagu alati. Mõlemad mu õed muutusid kohe elavamaks ning hakkasid temaga vestlema. Mina aga...
Ei osanud kohe mitte midagi öelda ega teha, sest mul ei olnud enam õrna aimugi millest peaks rääkima või millest üldse võiks rääkida. Lisaks jooksid mu peas ringi sõnad nii inglise islandi kui eesti keeles. Ei osanud mitte midagi teha, ootasin ja vaatasin, kuid see dinstantsus muutus äärmiselt rusuvaks ja ängistavakski kui seda nii väljandada saab.
Mõtlesin sisimas, miks ma küll end sellesse situatsiooni olen pannud ja kas see kõik on seda väärt.
Samas aga teine osa minust korrutas, et jah, Heli, see on seda väärt!
Iga algus on raske.
Millegipärast oli mul samuti mõttes, vähemalt mu sisemisel minal, et ma olen muutunud ja enam ei sobi nendega. Kahjuks on kohati nii, et kui olen endale mingi asja kinnisideeks võtnud, siis ma ei saa sellest naljalt lahti lasta ning seda ka seekord kuni olin kuulnud ära selle sõna "muutunud". Siis oli mu sisemine mina ääretult rahul ning sai edasi oma kohal rahulolevalt olla.
Tol hetkel aga kui sain aru, et olin meelega enda kalli sõbra endast eemale tõuganud oma sõnadega pigem, tundsin selliseid süümepiinu kui ei kunagi varem.
Samas mu meelt muutis paremaks asjaolu et ta hiljem mulle kirjutas ning pakkus välja kohtuda hiljem kusagil neutraalsemas kohas.
Samas aga mida teha sellises meeleheite olukorras kui kõik on segi paisatud. Ei teagi kohe kust alustada.
Ma aga tean, et ma olen tugev ja ma saan hakkama ning hoolimata sellest kõrgest mäest mis mu ees seisab nii keele kui sisseelamise suhtes saan ma hakkama.
Runa ütleks selle peale, et ära lase teistel võita. Kes kõige kauem vastu peab on võitja.
Oh, kuidas igatsen juba Runat, Joni ja oma viit väikest last, kuid samas on ka hea lasteta olla. :)
Wednesday, July 30, 2014
See kummaline miski, mis tuleb pärast välismaal olekut
Juhtusin lugema artiklit pealkirjaga The Hardest Part of Travelling No One Talks About.
Samuti kogemused, mida saame välismaal on teistsuguse väärtusega.
Selle peale mõeldes tuli korraks väike hirm hinge, sest Ameerikast tagasitulek ning uuesti Eesti eluga kohanemine võttis mul väga kaua aega.
Esimesed paar nädalat olid küllaltki head, aga ehmatav oli end leida perest inimeste keskelt, keda ma enam ei tundnudki. Mu vanemad olid samasugused nagu nad ikka olid, kuid minu jaoks olid nad võõrad, ei tundnud enam neid sellistena kui kodust lahkudes. Samuti ei olnud nende vaimustus väga suur mind uuesti tundma õppida. Mul võttis pea poolteist aastat aega, et end taas Eesti ühiskonnas defineerida ning leida enda tasakaal (mis kui aus olla ei olnud 19-aastasena mitte sugugi lihtne, sest ilma välismaakogemusetagi on selles vanuses end raske leida.)
Ma olin vaid ühe aastaga muutunud teise pere, enda Ameerika pere nägu ning muutnud neidki natuke enda sarnaseks.
Nüüd tunnen et olen väga Runa pere nägu, teen küll asju enda moodi, kuid olen palju uusi asju õppinud sellest, kuidas nemad neid teevad.
Mõtlen juba Eesti peale, et kuidas on võimalik kogu see rutiin mis mul siin on endaga kaasa võtta ning enda uude ellu sisse sulandada? Ilmselt ei olegi, kuid mõttelised väärtused on need, mis hakkavad tulema erinevates olukordades ette ja end meenutama mälestuste näol. Samas aga mida mitte keegi teine kaasmaalane, kes sellal Eestis elanud, ei oska nii lugeda kui ma ise.
Samas tean, et Eestisse tagasiminek ning uue elu alustamine rikastab ning aitab selgusele jõuda, mis on mu elus püsiva tähtsusega ning mis lihtsalt kas trend või mööduva väärtusega. Rutiini all mõtlen hommikust äratust ning kõike seda, mida pärast ärkamist teen enne inimestega kohtumist või enne magamaminekut, midagi mis on sõltumatu kohast ja maast kus elan.
Mul ei ole kunagi olnud nii palju aega kui siin, Islandil, et teha enda asju: lugeda raamatuid, käia meditatsioonitunnis, sõpradega aega veeta, raamatukogus ringi ekselda, unistada, mõelda.
Ja meditatsioon on mind juba küllalt palju selle väikese aja jooksul aidanud.
Kui ma hakkasin endale Tallinnasse korterit otsima, siis olin päevast päeva mures ja mu mõtted olid Islandist kaugel.
Ühel hommikul proovisin end kujutleda kui ma annan kogu enda ärevuse ära kas paberite, asjade või raamatute näol ning enda kujutluses muutusin ma üha väiksemaks ning väiksemaks kuni olin tõsiselt pisike , aga õnnelik, mu ümber oli suur hunnik kujuteldavaid asju, mille olin hetkeks kõrvale pannud. See tunne oli uskumatu, sest korraks, umbes viieks minutiks ei olnud mitte ühtki muret ega probleemi.
Pärast lühikest mediteerimist/visualiseerimist tundsin end palju rahulikumana ning samal päeval leidsin enda jaoks ka sobiva korteri.
Meditatsioon, mida teen on igal hommikul vaid 5 minutit, sest tavaliselt kauem ei suuda mõtted end vaos hoida ning algaja jaoks on see ideaalne. Hingan aeglaselt sisse ja loen umbes viieni, hoian kolm numbrit hinge kinni ja hingan taas viis aeglast hetke välja.
Hingamise lugemine aitab kontsentreerumisele kaasa. Kui olen saavutanud juba hetke kui muule enam ei mõtle, siis jätan numbrite lugemise järele.
Olen pisut elevil inimeste nägemise suhtes, ärevil Eesti ellu sissesulamise ees ning rõõmus, sest saan alustada uut etappi enda elus.
Aga tõesti, sellest osast räägitakse palju vähem igal pool, osast, mis tuleb siis kui välismaa lõhnad ja tolm riietelt maha pestud või kulunud ning kodumaa lõhnad, mis alguses nii erilisena tundunud, on samuti igapäevaelu osaks saanud. Kui kõik eriline on muutunud taas ilusaks tavalisuseks.
Kuigi samas on pärast mõnda aega eemalolekut ka kodumaal sarnane väärtus välismaaga. Kuna tunne on taas värske, siis vähemalt mulle lähevad taas rahvuslikud üritused veelgi enam hinge ning samuti ka Eesti lipu taasnägemine.
Tol hetkel kui selle avastasin sain aru, miks ma üha jälle ja jälle tahan seda elevust ning tundmatust tunda, st. välismaale mõneks ajaks kolida.
Nagu artiklis öeldud,
This is why once you’ve traveled for the first time all you want to do is leave again. They call it the travel bug, but really it’s the effort to return to a place where you are surrounded by people who speak the same language as you. Not English or Spanish or Mandarin or Portuguese, but that language where others know what it’s like to leave, change, grow, experience, learn, then go home again and feel more lost in your hometown then you did in the most foreign place you visited.This is the hardest part about traveling, and it’s the very reason why we all run away again.Ma olen nakatunud sellest mujal elamise viirusest. Ilmselt on see juhtunud paljude vahetusõpilaste või lihtsalt reisijatega. Aga see on nii imeline tunne kui saab kõike seda tundmatust üha uuesti ja uuesti mujal nautida, leida uusi inimesi, õppida neid tundma, jätta hüvasti, aga ikka ja jälle, isegi aastaid hiljem avastada end nende Facebooki profiili vaatamas ja mõelda et kord seal... .Mis sest et võib-olla enam aastaid ei näe inimesi kes kord olid nii kallid on hing täis nägusid ja mälestusi.
Samuti kogemused, mida saame välismaal on teistsuguse väärtusega.
Selle peale mõeldes tuli korraks väike hirm hinge, sest Ameerikast tagasitulek ning uuesti Eesti eluga kohanemine võttis mul väga kaua aega.
Esimesed paar nädalat olid küllaltki head, aga ehmatav oli end leida perest inimeste keskelt, keda ma enam ei tundnudki. Mu vanemad olid samasugused nagu nad ikka olid, kuid minu jaoks olid nad võõrad, ei tundnud enam neid sellistena kui kodust lahkudes. Samuti ei olnud nende vaimustus väga suur mind uuesti tundma õppida. Mul võttis pea poolteist aastat aega, et end taas Eesti ühiskonnas defineerida ning leida enda tasakaal (mis kui aus olla ei olnud 19-aastasena mitte sugugi lihtne, sest ilma välismaakogemusetagi on selles vanuses end raske leida.)
Ma olin vaid ühe aastaga muutunud teise pere, enda Ameerika pere nägu ning muutnud neidki natuke enda sarnaseks.
Nüüd tunnen et olen väga Runa pere nägu, teen küll asju enda moodi, kuid olen palju uusi asju õppinud sellest, kuidas nemad neid teevad.
Mõtlen juba Eesti peale, et kuidas on võimalik kogu see rutiin mis mul siin on endaga kaasa võtta ning enda uude ellu sisse sulandada? Ilmselt ei olegi, kuid mõttelised väärtused on need, mis hakkavad tulema erinevates olukordades ette ja end meenutama mälestuste näol. Samas aga mida mitte keegi teine kaasmaalane, kes sellal Eestis elanud, ei oska nii lugeda kui ma ise.
Samas tean, et Eestisse tagasiminek ning uue elu alustamine rikastab ning aitab selgusele jõuda, mis on mu elus püsiva tähtsusega ning mis lihtsalt kas trend või mööduva väärtusega. Rutiini all mõtlen hommikust äratust ning kõike seda, mida pärast ärkamist teen enne inimestega kohtumist või enne magamaminekut, midagi mis on sõltumatu kohast ja maast kus elan.
Mul ei ole kunagi olnud nii palju aega kui siin, Islandil, et teha enda asju: lugeda raamatuid, käia meditatsioonitunnis, sõpradega aega veeta, raamatukogus ringi ekselda, unistada, mõelda.
Ja meditatsioon on mind juba küllalt palju selle väikese aja jooksul aidanud.
Kui ma hakkasin endale Tallinnasse korterit otsima, siis olin päevast päeva mures ja mu mõtted olid Islandist kaugel.
Ühel hommikul proovisin end kujutleda kui ma annan kogu enda ärevuse ära kas paberite, asjade või raamatute näol ning enda kujutluses muutusin ma üha väiksemaks ning väiksemaks kuni olin tõsiselt pisike , aga õnnelik, mu ümber oli suur hunnik kujuteldavaid asju, mille olin hetkeks kõrvale pannud. See tunne oli uskumatu, sest korraks, umbes viieks minutiks ei olnud mitte ühtki muret ega probleemi.
Pärast lühikest mediteerimist/visualiseerimist tundsin end palju rahulikumana ning samal päeval leidsin enda jaoks ka sobiva korteri.
Meditatsioon, mida teen on igal hommikul vaid 5 minutit, sest tavaliselt kauem ei suuda mõtted end vaos hoida ning algaja jaoks on see ideaalne. Hingan aeglaselt sisse ja loen umbes viieni, hoian kolm numbrit hinge kinni ja hingan taas viis aeglast hetke välja.
Hingamise lugemine aitab kontsentreerumisele kaasa. Kui olen saavutanud juba hetke kui muule enam ei mõtle, siis jätan numbrite lugemise järele.
Olen pisut elevil inimeste nägemise suhtes, ärevil Eesti ellu sissesulamise ees ning rõõmus, sest saan alustada uut etappi enda elus.
Aga tõesti, sellest osast räägitakse palju vähem igal pool, osast, mis tuleb siis kui välismaa lõhnad ja tolm riietelt maha pestud või kulunud ning kodumaa lõhnad, mis alguses nii erilisena tundunud, on samuti igapäevaelu osaks saanud. Kui kõik eriline on muutunud taas ilusaks tavalisuseks.
Kuigi samas on pärast mõnda aega eemalolekut ka kodumaal sarnane väärtus välismaaga. Kuna tunne on taas värske, siis vähemalt mulle lähevad taas rahvuslikud üritused veelgi enam hinge ning samuti ka Eesti lipu taasnägemine.
Tuesday, July 29, 2014
Emotsionaalne reis Snæfellsnessi
Möödunud kolmapäeval lauamängude õhtul pakkus mu sõber Francesco välja, et kuna ta nädala lõpus ei tööta, siis võiksime minna linnast välja ning Islandi looduses ringi vaadata. Loomulikult olin elevil selle suhtes.
Kõik toimis ideaalselt. Reisi algus oli paljutõotav ja lõbus, aga ühel hetkel sain aru, et kuigi ta on mu hea sõber ei ole me koos reisima loodud.
Kõik toimis ideaalselt. Reisi algus oli paljutõotav ja lõbus, aga ühel hetkel sain aru, et kuigi ta on mu hea sõber ei ole me koos reisima loodud.
Mind kohutavalt häiris tema läbimõtlematus ning reaalsuse taju puudumine. Või kui seda teisiti sõnastada, siis tema reaalsus oli minu omast kohati kardinaalselt erinev.
Ma ei tea, kas ma olen selle aasta jooksul õppinud asju rohkem ette nägema ja läbi mõtlema või olin ennegi selline, kuid ma sain peaaegu vihaseks kui ma pakkusin välja et me peame reisiks toitu kaasa ostma, kuid tema hakkas nalja tegema ja ütlema, et selleks ei ole põhjust ega mõtet. Ma aga ei jätnud järele ja ütlesin, et peame küll, sest esiteks on see Reykjaviki lähedal Bonuses odavam ning teiseks võib-olla ei ole seal, kuhu minema hakkasime, kohalikku poodi selleks ajaks kui me sinna jõuame, enam lahti ning kolmandaks ma ei kavatse kellegi teise toidu peale lootma jääda, ega ka mitte nälgida.
Tegin nii nagu ma arvasin hea olevat.
Tegin nii nagu ma arvasin hea olevat.
Ostsime kaasa väga minimaalselt asju, sest pidime ta sõprade juurde ööseks jääma ning ta kiitis oma sõpru taevani, et ma ei peaks muretsema, sest mees on kokk ja naine töötab ka hotellis, et kindlasti nad teevad süüa ja pakuvad ise meile midagi. (Minu arvamus on selles osas täpselt vastupidine.)
Igatahes reaalsus oli kohale jõudes selline, et mõlemad ta sõbrad olid pikast tööpäevast nii väsinud et läksime välja sööma ning teisel päeval tegin mina enne tagasisõitu süüa toiduainetest, mida olime kaasa ostnud ning hiljem Francesco ütles, et see oli mul hea mõte olnud, et toitu kaasa osta.
Samuti ei mõista ma tema huumorisoont, mis selle reisi jooksul hakkas pigem minu pihta käima, nii et püüdsin end kogu aeg kaitsta.
Ühel korral pakkusin välja, enne tagasisõitu, et sööksime vahepeatuses arbuusi ning mu sõber seepeale ütles: "Oh issand, siis ma pean jälle enda autot koristama hakkama."
Olin ta nalju suutnud kannatada pea kogu selle aja, aga see lause oli kui viimane piisk karikasse. Nii kui ta minuni jõudis ütlesin: "Uskumatu, et sa sellist asja ütled. Ma olen maailmas üks kõige vähem segadusetekitajaid ja sa julged sellist asja öelda. Olen ääretult solvunud."
Ta ei saanud aru, millest ma räägin ja arvas, et teen nalja ja ütles et sa võid olla solvunud kui sa tahad, aga ma ei mõelnud seda nii nagu sa sellest aru said. Ta pärast vabandas, kuid mind solvas see siiski.
Olin ta nalju suutnud kannatada pea kogu selle aja, aga see lause oli kui viimane piisk karikasse. Nii kui ta minuni jõudis ütlesin: "Uskumatu, et sa sellist asja ütled. Ma olen maailmas üks kõige vähem segadusetekitajaid ja sa julged sellist asja öelda. Olen ääretult solvunud."
Ta ei saanud aru, millest ma räägin ja arvas, et teen nalja ja ütles et sa võid olla solvunud kui sa tahad, aga ma ei mõelnud seda nii nagu sa sellest aru said. Ta pärast vabandas, kuid mind solvas see siiski.
Ma ei taha võrrelda seda reisi Hiiumaa reisiga (Steniga), kuid siiski tekitas see mõtte, et äärmiselt oluline on valida reisikaaslasi kellega on sarnased vaated ja arvamused, sest see hoiab stressirikastes olukordades ebamugavused ära.
Mäletad, Sten, et enne reisi "tülitsesime"= nääklesime küllaltki tihti, kuid reisi ajal peaaegu mitte kordagi.
Organiseerime Francescoga järgmist reisi koos, enne kui Islandilt ära tulen, et minna enda ema vaatama põhja ning teha kogu Islandile ka tiiru peale, kuid olen juba vaikselt kahtlema hakanud selle reisi väärtuses. Sest põnev võib olla näha uusi paiku, kuid kui me asjade suhtes selgusele ei jõua ning ta peab enda arvamust minu omast tähtsamaks, siis ma pigem lähen üksi ja bussiga. Aga ma arvan, et muretsemiseks ei ole põhjust, hoian temaga lihtsalt enne reisi rohkem distantsi, siis loodan, et enne reisi ei ole väga stressis. Kuigi seekord mängin mina enda reeglite järgi. Või vähemalt panen end rohkem maksma. :) Ma olen tugevam kui ma arvata oskan.
Lõppkokkuvõttes tundus see reis nädalaajane, kuigi olime ära vaid 36 tundi.
Natuke ka pilte Snæfellsnessist ja Grundarvogurist
Imeline päikeseloojang
omastasin sealt omale mälestuseks ka ilusaid kive.
Tegelikult on veel pilte, aga nendest juba järgmisel korral
Subscribe to:
Posts (Atom)