"Kui sa piisavalt kaua laudas elad, harjud sa sõnnikuhaisuga ära."

Praegu nädal aega Grimstungalt juba ära olles on tunne üsna hea. Helje jagas üht artiklit, mida mõtlesin ka siin natuke kajastada, vähemalt minu jaoks parimaid palasid sealt. Näiteks see siin (allpool) 

ning ALLIKAS, KUST artikkel pärineb on SIIN 

(Veel Grimstungal)

Miks me kannatame suhteid ja situatsioone, mille kohta me ilmselgelt teame, et me kannatame? Olgu selleks siis töökohad, sõbrad või romantilised suhted – me teame alati kedagi enda tutvusringkonnast, kellele sooviks öelda, et lõpeta see jama ära. Mõnikord võime aga olla hoopis ise need, kellele selliseid soovitusi antakse. Kas me aga oleme valmis nende soovituste põhjal midagi ette võtma? Sageli mitte. Üldjuhul mitte. Me võime kannatada aastaid ja aastaid. Me võime süüdistada teisi, oma mineviku valikuid või halba ilma – kuid me ei ole suutelised midagi ette võtma. Miks?

Kui sa piisavalt kaua laudas elad, harjud sa sõnnikuhaisuga ära. Isegi, kui külalised sulle külla tulles imestavad, miks sa küll ei lahku, tunned sa ennast siiski seal koduselt. Jah, haiseb, ja kuidas veel – aga väljas on “võib-olla” külm ja tuuline.

Ja nii ongi! Me elame sageli laudas, aga välja minna ei julge. Sõnnikuhais on juba nii vänge, et parimad sõbrad ei taha ka enam külla tulla, kuid me ikka istume – kodune on ju. Me vaatame väikesest laudaaknast välja ning näeme, kuidas inimesed värsket õhku hingavad, naeratavad ja elust rõõmu tunnevad, kuid me ei julge nende moodi käituda. Või kui, siis võib-olla ainult korraks. Me pistame nina laudast välja, hingame sõõmu või kaks puhast õhku, ning naeratame … ja siis läheme kiirelt pimedasse lauta tagasi, sest me oleme harjunud seal elama. Me ei tea, kuidas valges ja puhtas õhus hakkama saada. Me oleme harjunud oma elu elama teistsugusel viisil.

See viimane kirjeldab mu tundeid üsna hästi. Ma olen nii palju kirjutanud siia blogisse kui õnnelik ma olen ja teisel hetkel see kõik muutub vastupidiseks ning olen väga õnnetu ning tahan ära minna. Seega ma lihtsalt olen selle kõigega ära harjunud ning ei julge väljapoole vaadata. Ei julge iseendale tunnistada, et tahan tegelikult midagi muud. Et tahan elada nagu noor inimene, mitte perenaine, mitte laste ema.
Kui käisin ühel päeval väljas, st õues emotsioone taltsutamas, tundsin seda, et kuigi ma elan imelise looduse keskel on sellest majast väljaminek üksinda mu jaoks miskipärast emotsionaalselt suur väljakutse. Iga kord kui olen väljas käinud kas jooksmas või jalutamas, olen kas väga vihane või väga kurb või väga suures tuimuses olnud. See aga tähendab enda mugavustsoonist justkui väljaminekut. Sest mugav on olla nö vati sees, üksinda koos iseendaga majas sees kus keegi ei näe ning on lihtne end lukku panna, mitte tunda ja mitte tähele panna, sest kui end seal majas avada ja lasta teistel enda sisse näha, siis võib väga kergelt haiget saada või haigeks jääda. 

Ja nii kui olen majast välja saanud on hetkeks väike šokk olnud, et mis ma nüüd teen. 

See on olnud nagu enda avamine uuele võimalusele, enda tunnete sisse vaatamine. Aga enamasti on ka kõik justkui paremaks läinud: päike paistma hakanud ning elu on tundunud imeline. Niipea aga kui majja tagasi läksin oli see "kodune rusuv tunne" tagasi. Ja olen enda tunded ja mõtted tagasi nö keldrisse kasti tagasi pannud. Ja oodanud, et see kõik läbi saaks.

Ene tõi mu tagasi reaalsusesse. Ta küsis minult, mis mu elus tegelikult toimub. Ja ma võtsin seda esialgu kui imelikku küsimust, kirjeldasin, mis siin toimub, et läksime Grimstungalt ära ja Anna ja Elvar on oma asju püüdnud ära klaarida ja E. läks alkoholiravile, et siis paremaks inimeseks saada ja oma peret tagasi, ehk Annat eelkõige tagasi saada, et kõik oleks nii nagu oli alles nädal tagasi. Aga see ei olnud ju küsimus, millele vastasin. Küsimus oli Minu kohta, mis Minu elus toimub. Ma ei olnud sellele kuue kuu jooksul julgenud vastata.
Tegelikult tundsin seda tunnet väga selgelt nii kui siia tulin, ehk nii kui Grimstungale läksin.
Tundsin meeletult ahistavat ja hirmutunnet, aga panin selle tunde karpi ja hoiukappi luku taha, ei tahtnud seda näha.
Ja nüüd siis. Nüüd ma olen ka ise saanud aru, et olin liiga hõivatud nii füüsiliselt kui emotsionaalselt nende pere asjadega. Sest kes ma siin olen? Ma olen ju kõigest lapsehoidja, mitte mingi abielunõustaja või veel vähem laste ema või isa. Need ei ole minu lapsed. Imelik, kui kiiresti võib aga tekkida väärarusaam asjade kohta ja kui kiiresti on võimalik, et loon endale illusioone asjade kohta, mis tegelikkuses tõele ei vasta. Ning kui kiirest on võimalik eelpool tsiteeritud "sõnnikuhaisuga ära harjuda."
Kõik teised tundsid seda juba teisel kuul, aga eitasin seda, et siin on ju nii hea. Juba siis kui E. oli mu vastu nii vastik, juba siis hakati mulle seda ütlema, aga ma ei kuulanud neid, sest ma teadsin ise kõige paremini, kuigi siis ei olnud endam nii väga objektiivne kogu olukorra suhtes. 

Eile, pärast lahkumist ning Husaviki poole minnes arutasime Annaga seda teemat ning tundsin, et mäletan tagasi vaadates sellest ajast esimest kolme kuud väga eredalt, sest kõik oli uus ning kogu aeg oli tegevust, need ilusad (ja inetud) külalistemaja ajad. Kui Rkv'st tagasi tulin septembris seda aega mäletan ka, kuid oktoobrist jõuludeni on justkui üks suur auk, sest ma ei mäleta, mida sel ajal tegin või mis juhtus. Tean ainult niipalju kui palju mu päevikus kirjas on. Sellest ajast olen aga kõige rohkem kirjutanud. Üle saja lehekülje. Uskumatu! 

Olen nii palju kordi endalt küsinud miks ma seal endiselt olen. Olen siiski leidnud endas nii palju motivatsiooni keelt praktiseerida ja selgeks saada  ning peret aidata on see minu edasiviiv jõud olnud (ehk siis lihtsalt ettekääne). Olen sõnni kombel pea maadligi hoidnud ning jõuga edasi rühkinud. Islandi keel on mu üks suur motivaator. (Ma ei saa ju ometi kehvem olla kui Hille, kes sai selle võimatu nederlandsi aastaga selgeks!!!) Muidu oleksin juba ammu alla andnud. Olen endale ka sisendanud, et võib-olla olen ma Annale ainus lootus, hoolimata sellest et tal on õde ja ema ja psühholoogid jm, kellega ta koostööd teeb. Aga võib-olla ma olengi see inimene, keda ta on sisimas pikki aastaid oodanud endale appi ja kuna ta on mu parim sõbranna, siis ma olen tema heaks valmis seda tegema.
Samas aga olen eriti viimasel ajal endale seda öelnud, et olgugi, et olen Annale võib-olla ainus lootus, aitasin ma ju tema sealt välja, ja kõik siin räägivad kui suur abi ma talle olen. Oot-oot. Jah, olen küll suur abi, tööriist, keda kasutatakse, aga tegelikult tahan ka mina midagi. Ja see ei ole kahjuks enam see sama, mida see pere siin tahab. 

Veider, aga tõsi, kuid ma ei ole kunagi osanud teistsugust elu ette kujutadagi kus vanemad ei saa läbi. Sest nagu ma korduvalt maininud olen on see pere siin minu enda perega väga-väga sarnane. Ja ma arvasin, et elan siin  uuesti läbi enda lapsepõlve frustratsiooni ning sõlmin kokku niidiotsi, mida minu kui lapse arust oleks võinud juhtuda ka mu enda peres, kes teab? See on kõik üks suur alateadvuslik protsess. Võib-olla olin lihtsalt selles mõttes liiga kinni.

Ma tunnen, et tahan ka tänada kõiki enda lähedasi inimesi ja mu parimaid sõpru, kes minu jaoks just raskel ajal end ilmutasid, küsisid kuidas läheb ning olid mu seljataga. Aga see ei ole veel läbi, vastupidi, nüüd olen saanud natukene aimu sellest, mida võiksin tahta, et aidata mul edasi liikuda, jällegi jätta hüvasti, aga seekord perega. Minu töö siin on tehtud.
Ma ei ole kunagi varem sellist toetust teie poolt tundnud kui nüüd. Ja see oli mulle eriliselt vajalik, sest aitas mind samm-sammu võrra edasi. Aitäh teile!!!

Heli /ei võrdu /Anna. Seda ütles mulle Ene. Ma ei olnud seda kunagi varem taibanud.
Parem ikka nüüd kui mitte kunagi!