Iseendale valetamine on tihti suurem vale kui varastamise eitamine.

Olen valmis vastutust võtma 

 Tunnen, et olen siinse aja jooksul nii palju oma mõtteviisi muutnud ning saanud juurde kogemust. 

Eile, kui Atlantat lasteaeda viisime siis tulid meelde need ajad kui mängisin ning tegelesin lastega. Isegi mu ema on öelnud, et ma sobiks lasteaia kasvatajaks või kellekski, kes lastega tegeleb. Ma olin kogu aeg seda ka ise arvanud. 

Enamasti kui tegelesin nendega, siis ma ei olnud valmis nende eest ka vastutama kui midagi juhtub. Mõtlesin lihtsalt, et kui nad nutma hakkavad, siis nad saavad enda vanema juurde minna ja ega tegelikult see ei olnud ju minu süü. Praegu on selline mõtteviis muutunud. 

Tulin sellele mõttele siis kui olen nendega trikke teinud või selga võtnud ning nad on hakanud kukkuma. Varemalt oleksin lihtsalt rumal olnud ning nende kukkudes oleks lihtsalt ettekäände toonud, et see ei olnud tegelikult minu süü. Praegu aga teen endast kõik oleneva, et nendega mitte midagi ei juhtuks, sest nad sõltuvad minust ja sellest, mida ma teen. Hoolimata kõigest, et nad ei ole minu lihased lapsed. Aga lihtsalt tunnen, et see on minu kohustus. Sest ma ei taha neile halba.

Mulle väga meeldivad need väiksed tüdrukud siin.
 Igaüks on omapärane (Olen seda vist miljon korda maininud), head meelt teevad pisiasjad. Perla esimese asjana kui enam-vähem üles on ärganud vaatab mulle otsa ja ütleb Hestbak või muusid. Ja teeb sellise kavala näo pähe. Igal hommikul. Ja siis kallistab mind samuti nagu oma ema. 

Atlanta iidoliteks on Paris ja April. See pere kõige väiksem. Talle meeldib neid jäljendada ja teha samu asju, mida teevad nemad. 

Perla iidoliks on Athena ning Parise iidoliks on samuti Athena. 

Athena ja Paris aga koos olles hoolitsevad väiksemate eest (tihti mitte Aprili eest). Sama ka eraldi olles. Võtavad väiksemaid kaasa ja on suurteks õdedeks. Nad on justkui üks tiim. Kui keegi on puudu, siis tundub maja kuidagi tühi. Ma ei kujutaks ette, kui peaksin olema koos vaid ühe lapsega. Nii naljakas kui see on, et ütlen seda, aga praegu see, mis siin on ei ole mind veel kordagi meeleheitele ajanud ega lõpmatult kurvaks teinud või tekitanud tunnet ära minna. Milleks, kui neilt on nii palju veel õppida!!! Ilma nendeta on igav. Näiteks praegu olen üksi kodus, lapsed on lasteaias ja koolis. Majas on vaikus ja rahu. Olgu, üks päev on tore, saab puhata, kuid mingil hetkel ikka tekib tunne, et midagi oleks nagu valesti, sest keegi ei tule, ei küsi midagi ja kuidagi liiga vaikne on. 

Anna ütles kunagi, et ta on endale soovinud raskusi ellu. Et ta ei ole otseselt seda küsinud, kuid salamisi on seda soovinud. Mina olen samamoodi. Otsin raskusi enda elus. Ma ei taha võtta otseteed, et oleks lihtne ja jääks ära õppimise momendid ning raskused. 

 Õppimise moment oli ühel päeval kui Atlanta oli koos minuga kodus ja sai enda kätte Vanishi pudeli ning kuna see on ilusat roosat värvi, siis see hakkas talle meeldima. Ta hakkas seda otsa lutsima, kuid tean ju et see on väga tugev hape. Niisiis kui ma selle avastasin, oli ta selle just kätte saanud. Võtsin temalt selle kohe käest ja jooksin vetsu, süda peksis ja hirm tuli peale. Õnneks midagi ei juhtunud, sest avastasin selle kohe ja pesin suu ja käed puhtaks. Vaeseke.

  Anna hakkas ka minu eeskujul päevikut kirjutama. 

Miks mina kirjutan? Sest see annab mulle kindlustunde, aitab vabaneda piinlikutest hetkedest, aitab mõtteid lahti mõtestada, asju andestada ja unustada ja see on tunne, justkui räägiksin enda parima sõbraga (iseendaga), olles täiesti üdini aus.

Olen loobunud valetamast, iseend petmast.

Muidugi pean tõdema, et kõik me valetame endale, öeldes, et oleme õnnelikud selle eluga, mis meil on, tegelikult aga ei ole, kui hommikuti peab üles tõusma või peab tööle minema või peab laste eest hoolitsema. Tegelikult ju ei ole nii. Keegi ei pea midagi tegema. Kõik tahavad. Mina olen tuntud iseendale valetaja, arvates et mul on tore, kuigi tegelikult üritan enda halbu ja negatiivseid ning vastikust tekitavaid mõtteid alateadvusse tõrjuda. 

Ilmselt on kõigil selliseid momente, olukordi. See on näiteks erialavalikuga, kui tead alguses südame tunde järgi, et see ei ole su jaoks õige, kuid kõik tundub tore, inimesed on normaalsed (mitte lahedad, aga täitsa normaalsed, et saab rääkida) ja see, mida sa õpid on ka lahe, siis mõte ütleb, et jää, kuid südame tunne ütleb et mine ära, sest sa ei ole südame põhjas õnnelik. Sa ei taha seda teha esimese asjana hommikul või viimase asjana õhtul enne magama minekut, vaid justkui pead tegema. 

See nõuab kaua aega mõtlemist ja valmistumist, et võtta ette see saatuslik samm, olla enda vastu aus ja lõpetada leping. 

Mina olen seda otsustanud teha, et ei valeta endale enam kunagi!!! Ma ei lase iseendal endale haiget teha, öeldes, et see on sulle hea, kuid tegelikult lihtsalt luues illusioone nagu see oleks hea ning see oleks ainus võimalus edasi elada tehes seda, mida just teed (ja millega tegelikult õnnelik ei ole.) Olen teinud selle otsuse iseenda heaks, olles pisutki isekas, tehes seda mida mina tahan, jättes kõrvale kõik teiste arvamused ja eelarvamused, kõigi kurjade keelte sisinad ning astudes julgelt hirmule vastu (sest mu hirm oli meeletu muutuse ees.) ning tean, et see, mida teen on õige. On minu jaoks õige!

  Kuidas ma aru saaksin, kas see on õige? Lugesin ühest raamatust (Kui ma ei eksi, siis see oli Merit Raju "Hingele pai". ), et kõige parem on sisse hingata ning hinge korraks kinni hoida, ette kujutada, et oled vaba või et oled olukorras, kus oled varem olnud ning tundnud end vabana, ning ära tabada see esimene mõte mis pärast hinge kinni hoidmist pähe tuleb.  Mina proovisin seda, ja esimest mõtet üritasin kohe hakata meeleheitlikult alateadvusse tõrjuma, sest teadsin, mis see oli. Aga ma ei ole kunagi olnud nii tugev, et endale seda öelda. Et võtta enda peast kinni ja öelda, et võta ometi mõistus pähe, tõuse püsti ja ütle seda kõva häälega, mis sa just mõtlesid. 

Merit Raju raamat (mida eelpool mainisin) õpetas mulle rohkem kui ükski kooliõpik. See õpetas mul enda sisse vaatama ja nägema asju, millest olin mööda vaadanud. (Enne Islandile tulekut avastasin, et see on ka poelettidele taas ilmunud. Soovin nii väga, et omaksin seda raamatut. See on minu jaoks puhas kuld.) Avastasin selle Tallinna Rahvustaamatukogu eneseabi riiulilt juhtumisi ja hakkasin sirvima. Pilku püüdsid selle huvitavalt kaunistatud leheküljed. Mul oli parasjagu madalseis ning see oli ideaalne. Andis nii palju elujõudu ja tasakaalu juurde. 

Lapsepõlve ja praeguse reaalsuse ühendamine ning vanemate mõistmine

  Niisiis eile Atlantat lasteaias jälgides tulid mulle mu enda mälestused meelde. 

Ma ei ole kunagi osanud vaadata laste kasvatamist ning vanemaks olemist enda vanemate vaatepunktist. Olin selle avastuse üle nii õnnelik, et lõpuks ometi seda suudan. Mäletan, et kui olime kolmekesi enda õdedega, siis õhtuti ei tahtnud magama minna ning Hillega tihti kaklesime ja jooksime emme juurde. Praegu on see tihti tõeline peavalu kui lapsed ei taha õhtul magama minna, eriti kui seljataga on põrgulik päev.

Tagasi vaadates oma lapsepõlvele oli see õnnelik ja tore ning turvaline. Tean, et oskasime alati midagi koos ette võtta. Ja Helje on alati olnud meie väike õeraas, kellest oleme Hillega hoolitsenud. Mõtlen tagasi vaadates, et me olime head lapsed. Aga mis tegelikult vanemate seisukohast vaadates võis olla? 

  Ilmselt karjusime ning nutsime ja lollitasime sama palju kui minu plikad siin. Ja vanematel oli raske meid magama saada. Iga kord, kui kumbki vanematest ütles, et mine magama, ega siis ometi ju ei tahtnud minna. Nii põnev oli vaadata mis saab pärast kella poole 10seid spordiuudiseid. Täpselt samamoodi on siin, et Perla ja April ning Paris ei taha kuidagi magama minna õhtuti. Vahel on ka Atlanta nutma hakanud, et peab magama minema kui õed ei lähe. Mäletan seda ebaõigluse tunnet, kui isa ütles et mine magama ja siis vastuseks sai : "Aga miks Heli ei lähe." Jajaa, Heli läheb ka. Ja mina ütlesin: "Ei, mina teen veel seda, mina ei lähe magama." "Jah, lähed küll."

Ja siis Helje vaatas suurte silmadega ja õppis ning kui oli vaja, siis võttis selle lause, aga miks tema ei lähe, kasutusele. 

  Ühesõnaga enda lapsepõlvele tagasi vaadates olime minu meelest sama keerulised tüdrukud (kolm õde) nagu need viis siin on, kes igal võimalikul viisil vastu vaidlevad.

Minule oluline meesterahvas

See postitus on eelkõige pühendatud Stenile, inimesele, kellest hoolin to the moon and back sest ta on minu elus olnud väga-väga olulisel kohal ja ilmselt on seda ka tulevikus. Tänu temale olen enda kohta nii palju õppinud. Ja mitte ainult enda kohta, vaid kogu selle suhtevägenduse kohta, mis teinekord võib olla keerulisem kui Ruutjuure võtmine kuuekohalisest arvust. Ta on üks neist vähestest inimestest, kes on näinud minust nii head kui halba, olnud, toetanud ja kõigest hoolimata jäänud. Olen temaga palju tülitsenud, leppinud, naernud ja nutnud koos "viis puuda soola ära koos söönud" (nagu see väljend on). Ma olen üks õnnelik naisterahvas, et mul on selline suurepärane meesterahvas enda kõrval olnud.

Aitäh Sulle, Sten!

Minu kodu mägede keskel

 Kauguses on minu kodu. Loodus on muutunud ääretult maaliliseks. Kollased postid lisavad muidu must-valgele maastikule värvi.

Elvar lumepuhuriga teelt lund ära puhumas.

 See on jutt Perlast, kes hakkas just ise vetsus käima, see et ta on 3 aastane, tubli tüdruk, lõpetas mähku kandmise ja nii kui tunneb häda, läheb koheselt vetsu. Nüüd lõhnab Perla hästi ja kõik on õnnelikud.

 Anna :)

 Myvatn

 Lasteaed

 Ma tahan ka lasteaeda minna. Nüüd ta on iga päev paar tundi käinud. Iga päevaga rohkem ja rohkem. Esimesel päeval oli ta tund aega, samal ajal kui Anna oli kaasas, teisel päeval kaks tundi, kolmandal juba 3 tundi, neljandal kuni lõunani, siis järgmisel päeval sööb koos teiste lastega ning pärast seda on juba õhtuni.Ta ei taha kuidagi lasteaiast ära tulla. Talle väga meeldib seal olla, kuigi poistega ta ei ole harjunud väga suhtlema, neid ta vaatab nagu mingeid imeinimesi.

 Kõik vaated on justkui maalitud.

 Herdubreid oma lumekuues

 Teed on raskesti läbitavad

 ATV oli lume all. Kui Elvar koju tuli, siis tõmbas ta lume alt välja ja nüüd on tal lumemüts peas :)

 Hommikud

Paris ja April enne lasteaeda minekut. 

Väljas oli suhteliselt soe. 

Olen nii õnnelik enda kingiks saadud North 66 sulejope üle, millel on päris udusulgedest kapuuts. Sain selle kingiks Sigruni vanematelt ning lisaks veel ühe sama brändi jaki. Väga kallid kingitused. Aga ilma nendeta ei elaks vist talve üle. Oh, olen ikka õnnelik, et inimesed minu vastu nii head on!