Miks on nii et suur osa raamatuid ja filme räägivad sellest, kuidas oska elada igas hetkes päevas. Aga tegelikult kui raske seda teha on!!!
See on nagu üks suur katsumus, tead küll et peaks elama igas hetkes ja nautima, aga väga tihti on selline tunne, et lihtsalt ei suuda seda nautida, sest selline tüdimus ja väsimus on peal, et ootan et ometi see tüütu hetk kord läbi saaks. Jah jah, öelda kerge, teha raske.
Olen avastanud, et mul on eesti keeles end äärmiselt raske väljendada. Kui ma oma päevikusse kirjutan, siis on mõte nagu ikka alateadvuslikult minuga kaasas ning samal ajal saan pidada islandi või inglise keelset vestlust, ilma et midagi muutuks, sama on ka blogi kirjutamisega. Kui ma üle ei mõtle, siis tuleb sorav tekst iseenesest. Kui mõtlema aga hakata reeglite ja muu peale, siis läheb keeruliseks.
Eriti raske on mul aga rääkida telefonis ning kõige raskem Skypes või silmast silma.
Mäletan kui nende eestlastega kohtusin Myvatnis ning nad rääkisid nii soravat eesti keelt, mina aga puterdasin ja ei osanud midagi kohe õigesti öelda, sõnad olid sõlmes ja läksid meelest ära.
Aga nüüd nendest ilusatest hetkedest.
Seda on hea meel öelda, et need viimased päevad, ehk siis neli viimast päeva, mis siin jääda olnud on, olen seda kodu ja ümbrust ja kõike-kõike nii nautinud, et pisarad tulevad silma. Pole kuue kuu jooksul veel nii nautinud siin olemist kui nüüd kui lõpp käes. Nagu selle asjaga ka on, kui oled suremas siis on elu järsku nii kallis või kui oled lahkumas, siis on aeg kullakallis ning tahaks seda nagu sõelaga vett püüda, kiiresti-kiiresti et võimalikult palju jõuaks.
Oh, jälle kaldusin teemast kõrvale.
Minu ilusad hetked
Olin pühapäeval Atlantaga koos kodus ning käisime poolteist tundi temaga väljas jalutamas, vett ja lund vaatamas. Väga armas oli ning see hetk kui tal olid põsed punased ning vaatas mulle otsa, et Heli komdu, Heli komdu. või siis kui ta lume peale kõhuli kukkus ning naerma hakkas, enda väiksed valged hambad välkumas. Kui olime juba kaua aega seigelnud siis tahtsin tagasi tuppa minna, aga Atlanta ei tahtnud ning ütles hoopis et tahab Kallahusi minna. Ütlesin, et see on kaugel, et ärme täna lähe. Tema aga ei jätnud enda jonni ja lõpuks andsin alla, ütlesin et hea küll läheme siis, mõttest käis läbi, et ma pean teda pärast koju süles kandma, aga samas teadsin, et vähemalt siis saab ta oma uudishimu rahuldatud. Õnnekombel aga tuli ta ise ka pärast jala koju.Pärast tuppa tulles jõime sooja kakaod ning pärast vaatasime koos telekat. Ta pani mulle teki peale ning siis istus mu kõhu peale nagu padakonn ning tegi mulle suu peale sellise kakaomusi. See oli see hetk, mida oleks tahtnud et see kestaks veel ja veel.
Pühapäeva õhtul lugesin Perlale raamatut ning ta ei tahtnud kuidagi magama jääda. Niisiis selle asemel, et tavalist moodi raamatut lugeda, ütlesin talle, et ma laman koos temaga tema voodis ning loen talle. Talle meeldis see väga. Ja lugesimegi kahekesi. Nii armas oli. Ta jutustas vahet pidamata ning tegi mulle pai ning musisid ja soovis mulle head ööd. Magama ta ei jäänud enne kui ema lõpuks tema juurde veel läks ning head ööd soovis. Perla ütles veel, et keegi ei tohi teha tema emale, isale ning Helile liiga. Mitte keegi.
Oh sedagi hetke oleks tahtnud kilekotiga kinni püüda ning vaadata ja vaadata.
Pühapäeva öösel magas Athena minu toas ning esmaspäeva hommikul äratasin teda üles siis kui isegi ärkasin. See imeline hetk oli siis kui ma hakkasin teda riidesse aitama kuna ta on hommikuti unimüts veel.
Eks ma isegi olin samasugune ning kui särki aitasin talle selga panna, siis jahmerdasime sellega ning Athena purskas südamest naerma. See oli ainulaadne hetk, sest Athena on hommikuti enamasti veidi tõre ning ei naera. Imeline päeva algus.
Täna olin Apriliga koos kodus siis kui Anna teistele lastele järele läks. Mängisime Apriliga üht mängu ning ta oli mu kuri ema ja mina olin laps ning siis ta hüppas voodi peal ja tuli mu kõrvale istuma ja ütles, et Heli loe mulle seda raamatut. See oli see kaunis hetk, millal ta ei vihastanud ega olnud kuri, vaid imearmas ja naljakas isepäine laps.
Ning Paris tegi mulle ühel päeval kingituse, pakkis ära ning andis mulle. Seal sees olid kaks kommi, kuid see hetk millal ta mulle selle üle andis oli nii ootamatu, aga samas nii armas ja üllas, et tegi südame soojaks. Kallistasin teda.
Täna õhtul otsustasin lõpuks nendega ka peitust mängida ning kõigepealt tulid Paris, Athena ja April mu juurde ja hakkasid läbisegi oma mängu mulle pakkuma, et me kõik seda mängiks, lisaks tuli Atlanta ja tahtis, et ma ta nukku riietaks ning Perla tuli, et Heli halda mig ehk võta mind sülle. Siis tegin nagu ikka, et ütlesin neile kuulge, siin on ainult üks Heli. Nad alati naeravad selle üle ja ütlevad, et ei, siiin on kümme või viisteist Heli't. Ja mängisime peitust ja kivikuju või mingi selline mäng, mis mulle kunagi lapsepõlvest meelde on jäänud, mida alati naabrilastega mängisime, umbes sarnane haned luiged tulge koju mängule. Neile kohutavalt meeldib. Mängisime seda aja viitmiseks Husavikis kui pidime kolm tundi ootama ja midagi teha ei olnud. Mängisime seda piinlikustundeta bensiinijaamas Husaviki keskel. Aeg sai sisustatud, lapsed lõbusatatud ning kõik olid õnnelikud, va Elvar (kes pole eriti kunagi õnnelik. Aga see selleks.)
Ma ei saa sinna midagi parata, näen neid väikseid armsaid põrgulisi uneski. Nad on nii hinge pugenud mulle, kuigi vahel ajavad ikka kopsu üle maks küll. Ja mitte ainult vahel. Aga selline see okukord kord juba on.
Mu isale ja Hillele ei meeldi karjuvad lapsed, aga lapsed on lapsed. Kas meie kolmgi kunagi väiksed pole olnud? Ja ega meiegi alati vait ei olnud, tülitsesime samamoodi ja karjusime ja peksime üksteist. Naljakas mõelda praegu.
Helje lõi Hillele kaikaga pähe, nii et tal oli muhk peas ja mina sõidutasin Hillet nukuvankriga trepist alla. Ups. Ja Hille võttis ülemisel narivoodil alumise plaadi ära, nii et peaga vastu alumist lauda kukkusin. või Helje mu pakiraamilt rattaga sõites maha kukkus.
Ja oi neid kordi ei jõua ära lugedagi kui näpud voodialuse kasti vahele jäid.
Lastel ikka juhtub. Nii see kord juba on ja kui ise ei ole kogenud, siis ei oska ka midagi karta või oodata.
Need paar ilusat hetke jagasin siis teiega ka.
Olen hakanud väga loominguliseks muutuma. Hommikuti on ainult sekundite ja õigete valikute ning samamoodi juhuse küsimus, millises tujus keegi üles ärkab. Juhuse tahkel peab aga üritama ise positiivne ja naljakas olla, et keegi ei nutaks ja tuleks ise voodist välja, mitte ei kasutaks E. taktikat, et rebida tekk pealt ning käratada, et tule nüüd ma hakkan minema ja kui sa ruttu ei tee siis jääd maha.
Seega tuleb kasuks kui on suured kaisuloomad, kes suudavad rääkida, musi teha, kallistada, kõditada, meelitada, naljakaid asju öelda ja ise lapse riideid selga panna. :) Sest tihti kõik see meelitab nad voodist välja.
Uskumatu, et pole selle peale mõelnud, aga olen seda maja nii armastama hakanud. Jah, eks tal ole omad head ja vead, aga mulle on ta kuidagi kalliks saanud. Olen sõnn ja raske on millestki armsast asjast lahti öelda, nii on ka raske sellest majast siin lahti lasta. Aga tean, et parem ootab ees ning kahetseda ei ole mõtet. Oleme nii palju juba selleks läbi elanud ning oodanud, et ometi kord... Ja homme või ülehomme siis vertu bless!
PS. pilte seekord ei tule, vb järgmises postituses.
No comments:
Post a Comment