Ma ei oska kirjeldada seda rõõmu, mis mind valdab, sest saan koolis käia.
Lausa uskumatu, mida võib teha üks aasta koolist eemal. Sealjuures pean mainima, et mitte lihtsalt tavaline aasta minu jaoks, on mu blogi ju ikkagi laste teemadel varasemalt olnud.
Seega see üks aasta, mille jooksul olles 22-aastane saada korraga viis last ning pool aastat väga intensiivset psühholoogiapraktikat autismi ja Asbergeri alal on mind nii palju muutnud ja samas kogu selle vaheaasta jooksul sain selgeks, et tahan kohutavat moodi õppida.
(Enne vaheaastale minekut ütles mulle üks mu sõbranna, psühholoogia vanemakursulane enda kogemusest, et "Usu mind, pärast seda vaheaastat lastega sa tuled kooli ja tahad ainult õppida ning ei taha lastest midagi kuulda. ")
Nüüd siin ma olen, tahan õppida ja lapsi mitte enne kümmet aastat, sest hea on aastaks nad vaid saada, kasvatada neid, muuta endanäolisemaks, ning "anda oma vanematele tagasi teadmisega, et nendega on kõik korras". (Jutumärkides seetõttu, et ega ma otseselt ka lastega 24/7 kogu aasta polnud, kuid piltlikult küll, sest au pair annab siiski vanematele piisavalt palju aega ja vabadust juurde.)
Praegu juba enne kooli oli õpimotivatsioon ning teadmusjanu ääretult suur. Ootasin kannatamatult loenguid ja väljakutseid õpitavate ainete näol.
Eilegi, pärast väsitavat kolmetunnist loengut läksin selle asemel, et koju minna, hoopis Tallinna Ülikooli Öösaali (mis on avatud kella 23ni) ning studeerisin veel kaks tundi kliinilist psühholoogiat.
Nagu juba enne mainisin ma olen kirjeldamatult õnnelik, et otsustasin tulla Tallinna Ülikooli tagasi ning jätkata haridusteed, sest juba aasta keskel, olles päevast päeva lihtsalt lapsehoidja, hakkas see infovaesus mind juba häirima. Püüdsin siis kõik vähegi vabad hetked kas midagi lugeda või uurida või kirjutada, et ainult teadmisi juurde saada, mitte ära manduda.
Näen enda teisekursuslaste pealt kui palju mul on nendega võrreldes õpimotivatsiooni. Istun esireas loengutes ja räägin kaasa, sest tahan veelgi teemaga süvitsi minna, teada õppejõudude arvamust asjade kohta.
Võrreldes varasemaga ei ole ma kunagi tundnud end nii enesekindla ja targana kui praegu pärast lasteaastat. Mind ei hirmuta enam praktiliselt mitte miski, sest ma tegin eelmisel aastal päris suure kadalipu läbi.
Ma olen hakanud hindama palju rohkem eesti keelt kui varem, sest hoolimata sellest, et islandi keel mulle meeldib on see siiski mu jaoks võõr-, mitte emakeel ning seetõttu oli ikka kohati inimestega suheldes tunne justkui ei oskaks õigeid sõnu valida või mõttes keerles kogu aeg, et mis siis kui ma midagi valesti ütlen ja mul endal piinlik on? Nüüd aga tänaval vahel eesti keelt kõneldes tuleb selline uhkuse tunne eesti keelt kõnelda ning kohati ikka veel mõtlen nagu Islandil Jutaga tänaval eesti keeles rääkides, et keegi nagunii ei saa aru ja see reaalsuse hetk on mu enda jaoks kõige naljakam kui mõte ei jõua järele, et kõik teised räägivad ka eesti keelt.
Ühesõnaga olen ma rahul, et siin olen ja nii hea on rääkida keelt, mida valdan vabalt.
Samas aga ei oleks ma kunagi selle järelduseni jõudnud kui poleks eelmist aastat vahel olnud.
Ma teen nüüd asju palju teadlikumalt ja hakkan end testima ka õppimise suhtes, et milline õppija olen . Tean seda juba, et olen pigem õhtu inimene, seetõttu õhtul pärast loengut jaenne magamaminekut, ehk siis kella viiest pea südaööni olen kõige aktiivsem ja suudan keskenduda. Ehk lühidalt olen öökull.
Püüan end igal sammul jälgida ja tähele panna, millal ma midagi tunnen ja kuidas käitun. Vaatlen ka inimeste käitumist ühiskonna suhtes.
Rait küsis ühel päeval, et kuidas mu sisseelamise protsess möödunud on. Ausalt vastates, mul pole varem veel nii toredat, sooja ja head vastuvõttu olnudki ja olen Raidi, ehk oma korterikaaslasega samuti ülimalt rahul.
Ilmselt tuleneb asi ka sellest, et ma olen oma tasakaalu eelmise aasta jooksul paika saanud ning tean üldjoontes, mida elult ootan ning olen valmis väljakutseid vastu võtma. Mu hinges on rahu ja pea kogu aeg on tunne, et päike paistab.
Ja teate, mind isegi ei morjenda enam trammis või tänaval mind pingsalt jälgivad inimesed. Ma tean, et olen erinev, sest ma pole keskmine eestlane. Olen maailmakodanik, mul pole oma riiki otseselt, sest kuulun sinna kus ma parajasti olen ja kus on mu süda. Seega ei püüa ma niivõrd näida välja keskmise eestlasena, vaid pigem iseendana. Ma peegeldan enda sisemist loomust väljapoole, sest ma ei näe põhjust, miks ma peaksin olema kurb või teeklema et midagi on halvast kui kõik ongi väga hästi.
Tahan et ka teised saaksid minu rõõmust või naeratusest rõõmu.
See jutt kõlab küll pisut hipilik ja selline lillelapselik, kuid ma ei saa sinna midagi parata.
Mul on reaalsusest ettekujutus, kõik mu elus ei tule lihtsalt kätte ja ma ei looda, et kõik minu eest ära tehakse, vaid tean, et ma ise olen see, kes enda ellu kõik sündmused toob ja need ka teoks teeb.
Kuna esimeste nädalatega on mulle üsna palju uusi inimesi juurde tekkinud ja palju uusi nägusid, siis mina võib-olla ei mäleta kõiki, hoolimata enda ülimalt heast silmamälust, siis alati võib minu juurde tulla juttu rääkima, küsima, teemasid arutama.
Ma lausa jumaldan intelligentseid inimesi, kellega võiks tundide viisi arutleda maailma, psühholoogia või laste teemal.
Head päikselist päeva kõigile!
No comments:
Post a Comment