Tänane suurim õnnestumine oli see, et April jäi kõrvapõletikku (ei tea küll kuidas, aga see siiski juhtus nii) ja tavaliselt ta nagu alati nuttis ja vingus aga ta laskis mul endaga rääkida ja laskid endale pai teha ning õhtul ta laskis endal hambad ära pesta (bursta tennunar). See oli hämmastav!!! Ta ei lase tavaliselt endale kedagi lähedalegi eriti veel kui ta unine on. Ja ta laskis endal pükse jalga aidata Sigrunil. Hämmastav ruudus. See on tavaliselt asi, mida võib teha ainult ema või ta ise. Kui üritad teda aidata, siis ta teeb kurja häält või ütleb neiiiiiiii, éggg!!ehk minaaaaaa.
Mul on ta üle nii hea meel.
Nagu te teate, siis April Osk on teistest lastest natuke erilisem, selle poolest, et ta tõmbub tihti endasse. Tal on mõned autismi tunnused, näiteks ta katab oma kõrvu kätega kui kuuleb liiga valju heli. Samuti ei oska ta tunda kaastunnet, ega panna end kellegi teise asemele, et aru saada, mida teine tunneb (nagu ka Elvar). Lisaks ta ei söö toitu, mis on segatud või üksteise peale asetatud. (Kuigi Anna on temaga katseid teinud ja ta sõi isegi lasagnet, mis koosneb segatud toidust. Pool aastat tagasi ta seda ei suutnud. Nii et edusammud on küll näha)
Mõnel päeval on ta hästi avatud ja suhtlemisaldis ja teisel päeval jällegi vastupidine ja hästi kinnine, justkui oleks tal silmaklapid, ehk siis ei kannata kedagi välja, kes temaga rääkima tuleb, va ema ning nutab või vingub iniseva häälega kogu päeva või karjub iga natukese aja tagant ema. Ja tal on silmad natuke haiged. Lisaks on ta nahk hästi tundlik ja eriti suu. Seega talle ei meeldi hammastepesu. Kui tal on kinnine päev, siis ta karjub täiest kõrist kui tal hakata hambaid pesema. Kui aga avatud päev, siis ta peseb ise või laseb rahulikult emal pesta.
Ühel päeval käisime uut külalistemaja vaatamas, mida Elvar ehitab ja Paris ning April olid kaasas. See tegi mind samuti õnnelikuks. April nii kui autost välja sai hüüdis Hemali, kom, Hemali komdu. See tähendab, et Heli tule, tule. (Vahemärkusena mainin, et lapsed kutsuvad mind Hemaliks, sest enne minu tulekut siia oli Anna Björk öelnud, et mu nimi on Heli Malm ja lapsed jätsid meelde Hemali ehk He-Mal-i) Aga seda on nii nii armas kuulda, kui pärast suuri pingutusi keeles ja tulutuid katseid nendega suhelda nad lõpuks hakkavad mind nimepidi kutsuma.
See on mulle suurim kompliment, mida keegi kunagi teha saab. Eriti veel April, kellel on raske leppida võõraste ja väljast poolt tulijatega. Nagu Johanna Ella alguses mulle ütles, et talle on raske lähedale pääseda, aga samas kui see juhtub, siis olen ma õnnelik, sest ta on tore laps. Ja nii see ongi.
Aga hoolimata sellest, et olen paar korda õnnega koos olnud kui April minuga suhtleb ei võta ma seda siiski veel iseenesest mõistetavana, sest ma olen siiski siin liiga vähe aega olnud.
Aga edusammud on märgatavad
Kurb on see, et paljud lapsed ei salli teda, kaasa arvatud tema enda õed. Ma ei saa öelda, et ei salli, aga Athena Lind on selline, kes võib vahel temaga väga halvasti käituda ja temaga pahandada, kuigi April ei ole midagi teinud. Mul on temast kahju. Ta on väga vaikne ja tore laps, ta laulab kogu aeg endamisi ja talle meeldib tantsida. (NAGU MULLE ja Annalegi ;)) Ta on väga armas ja arukas, aga natuke arengus maha jäänud. Perla on temast aasta noorem, aga tundub tihtipeale, et nad on sama vanad.
Anna täheldas seda, et April kui oli kahene ei küsinud ega tundnud asjade vastu huvi. Nüüd kui ta on neljane on ta hakanud küsimusi küsima, et mis see on ja miks see nii on.
Ühel õhtul Sigrun tõlkis mulle nende vestlust enne magama minekut. April uuris enda alasti keha ja siis ütles, et tal on väike noku. Anna selle peale ütles, et ei, sul ei ole, sul on see teine asi, Eliasel (tema sõber) on noku ja tüdrukutel on vagiina. Ja siis April küsis küsimusi ja Anna vastas. Nagu ikka ema ja tütre vestlus.
Aprili on hea hommikuti jägida, siis kui ta veel pooleldi magab, siis Anna toob nad kööki (eldhús) ja paneb kapi peale istuma. April magab tavaliselt veel pärast sedagi kui ema on ta riidesse pannud.
Athlanta on alles 18 kuud vana aga küsib ja uurib elu juba. Nagu ilmselt oligi arvata on tema areng teistest lastest kiirem ja seetõttu ta hakkas ka varem küsimusi küsima. Lisaks on hämmastav, kui kiiresti ta keel areneb. Mulle väga meeldib Athlanta, ta on nii armas, nagu ikka 18 kuune laps. Ta kõnnib armsalt nagu väike pingviin ja eriti kui ta veel üksi on, siis koertele meeldib teda kiusama minna, st nägu lakkuma, siis ta sirutab käe välja ja ütleb midagi neile oma keeles ja nad lõpuks lähevad minema. Ta ajab mind iga päev naerma. See kui armas ta on kui ta magama hakkab minema või kui ta nina kirtsutab või teeb üllatunud nägu.
Anna lasi neil täna aidata kooke külalistele viia. Athlanta kui nägi et April saab viia hakkas peaaegu nutma ja ütles me líka, me líka (me too, me too). Tema on üks õnnelik väike laps.
Tunnen kui palju õnnelikumad ja rahulikumad lapsed on kui nad on lasteaias (leikskóla).
Anna loeb Aprilile igal õhtul raamatut. Enamasti nad ei laula, aga tantsivad küll. Anna on peotantsu ise tantsinud ja ta tahab, et ta lapsed tantsiksid ka, sest nad suudavad end paremini väljendada ja enda emotsioone välja näidata kui nad tantsivad või liiguvad muusika rütmis.
Seega on meil majas kogu aeg muusikat kuulda. Mulle see meeldib, sest see tapab rutiini.
Oh, ma olen õnnelik kui nad mu sõna kuulavad. :)
No comments:
Post a Comment