Järgnevad päevad piltidena

Esimesel päeval kui ma siia tulin paistis päike ja oli taevas hilja-hilja õhtuni.

Atlanta sööb kohupiima (skyr)

Apríl, París Anna ja Atlanta väljas väga külma ilmaga mängimas

Vasakul nurgas peremaja ja samal ajal ka külalistemaja, paremas nurgas magical mountain (seda seetõttu, et ta paistab ainult selge ilmaga ja siis kui päike paistab lumistele aladele peale)

Lillede istutamine. Selle peale ütles pereema, et ah, nagunii kõige väiksem, ehk Atlanta kisub õielehed ära. See on iga-aastane tegevus kõige väiksema puhul.

Paris ja Aþena.

Suur oli laste rõõm kui said minna turistibussi istuma ja seda avastama.
Lõunat käisid söömas 15-20 turisti Itaaliast.
Pildil Perla Mary (2,5)

Perla. Kõikide turistide lemmik

Meie majake mägede vahel

liiklusvahend punktist A punkti B, ehk ühest külalistemajast teise või koju

Tagataustal võimas mägi salamägi nr. 2

Selgema ilmaga saab isegi pesu väljas kuivatada.
Küsisin ühel päeval, kas see on normaalne, et selline sompus ilm on väljas ja sain vastuseks, et kõik mis on Islandil on normaalne, et siin võib olla vihm ja lumi ja tuul ja päike kõik ühel ja samal päeval.

 Õhtul otsustas üks väike preili kraanikaussi vanni minna ja veega mängida. Kui sõber õde tuli vaatama, siis pesi tal näo puhtaks.

Õhtupoole käisin rattaga sõitmas ja ringi vaatamas. Island enda värviderohkuses.

Väga huvitav vaatepilt mu meelest

Üks näide sellest, et Islandil võib vesi või inimesest sõltumatu jõud inimese rajatud tee lihtsalt minema pühkida. Tagapool sirge rada on tee, mis enne oli sirge, kuid nüüd on sügav auk sees. Ja kole kivine.

Igal hommikul on hea üles tõustes vaadata kauguses mägesid.
Igal ajal siia tulles on keegi lastest paljas. Neile kohe meeldib alasti ja ilma riieteta palju rohkem.
Neid aga annab riidesse toppida, et näha, kuidas nad mõne aja pärast paljalt vastu jooksevad.
Samuti on üsna tavaline, et üks või kaks preilit pissivad põrandale (1,5 ja 3,5) neljane juba oskab ise pissile potile minna.
Nagu keegi ütles mulle siia tulles, et ole valmis selleks, et iga päev on eriline ja iga hetk on samuti teistest erinev ning ei või kunagi ette teada, mis järgmiseks juhtub.
Nii see on, sest kui ühel hetkel on rahu ja vaikus majas, siis võib arvata, et see on vaikus enne tormi. Enamasti, mis järgneb on see, et keegi jookseb mööda maja ringi karjudes MAMMA ja kui tahad teda aidata siis ütleb ta sulle kurjalt otsa vaadates Neiiiiiiiii, mammma!!!
Või näiteks valas Perla ühel päeval pool pudelit šampooni suure uhkusega vannitoa põranale maha või suure uhkusega näitas, et pissis põrandale.


Oh jah, siin seda kisa ikka järkub.
Anna ikka ütleb, et kui ta on 50, siis ta on ilmselt kurt.

Hea märk sellest, et lapsed hakkavad minuga ära vaikselt harjuma on see, et kõige arglikum, April, tuli ühel päreval ka mängima koos meiega ja müras koos teistega. Tavaliselt eelistab ta pigem kas emme sabas joosta või siis istuda arvuti taga ja vaadata youtubest mingeid laste laulude videoid vm.

Täna panin Perlat umbes 10 minutit riidesse, et ta välja saaks minna, sukkpüksid (sokkarbuxur) ja sokid (sokkar) ja siis veel pluus ja jope ja kilepüksid ja kummikud ja kui ta oli olnud 10 minutit õues ja lilli istutanud tuli ta tuppa, viskas kõik riided maha ja jooksis ära. Nii palju siis sellest tulusast tööst lapsi riietada. :)

Sten küsis, et kuidas ma nendega hakkama saan kui ma ei tea keelt. Vastus on, et selleks on miimika (vastavalt siis kas kuri või rõõmus või õnnelik vm.) ja kehakeel, küed ja jalad. Nüüd olen õppinud ka end kehtestama sõnaga Haihtü. Tegelikult ei tea kuidas seda kirjutada, aga hääldus on selline. Sellele nad reageerivad hästi. Tean veel mõndasid sõnu, mida olen paari päevaga omandanud.
Kahjuks ei oska lapsed ju inglise keelt.Mõnes mõttes on see hea, sest siis ma ei saa minna oma mugavustsooni. Niigi palju kasutan seda, Anna või Elvariga rääkides.

Ikka iga päev tekib paar korda mõte pähe, et miks ma pidin selle ette võtma, et kui ma oleksin tahtnud ekstreemsust, siis oleks võinud kiirlaskumist kusagil mägedes teha, aga mitte tulla siia.
Aga siis jällegi tuleb mingi hetk, mis on hästi positiivne ja siis kaovad mõtted koduigatsusest ja siinse mõttetusest. Olen selleks siin liialt vähe olnud, et

Mul on ikkagi see karm ja põhjamaine keel kavas selgeks saada saagu mis saab ja ma ei anna alla!!!