Heli ja 2 tüdrukut ning 3 poissi Islandil : Esimene päev lasteaias

Esimene päev lasteaias

Paris tuleb õhtul koju köhas ja palavikus. Aga näha oli, et tegelikult neile meeldis seal, nad küll ei rääkinud väga palju sellest, aga Perla oli minu meelest lasteaiast tulles hoopis teistsugune, mitte enam ei vingunud iga väikese asja peale (tol esimese päeva õhtul) ja ei tundunud enam nii väga kolmeaastasena.

Paris (5). Ja muide ta läehb sel sügisel kooli, sest ta on lasteaias ainus endavanune.

Teine päev lasteaias

Perla jäi järgmine päev palavikuga koju.

Minu teooria järgi on selle seletuseks ainult see, et neil olid nii kõrged ootused lasteaia suhtes, nad väga-väga tahtsid juba ammu minna. (Kõige rohkem elevil oli April, aga tema ei ole veel mingit haigusemärki ilmutanud. ) ja ilmselt ei vastanud lasteaed nende ootustele või siis oli lihtsalt nii palju uut ja hirmutavat, harjumistvajavat, et nad ei suutnud ühekorraga sellega toime tulla.

Paris sai ilma rohuta oma palavikust peaaegu koheselt lahti kui ta sai lihtsalt ipadiga mängida neid mänge, mis ta tahtis ja terve päev (no pool) telekat vaadata ja järgmisel päeval läks hea meelega lasteaeda.

Jällegi juhtumistest

Perla

Ühel päeval olid meil inimesed koogil-kohvil ja Elvar tuleb kööki ja kutsub Sigruni külalistemajja et kuule, nuusuta, kas sa ei tunne midagi? Ja lõpuks tuli välja, et nad leidsid kaka akna alt. Ja mitte lihtsalt kaka, vaid lapse kaka. :D

Täna kui meil oli kõigis kolmes toas inimesed sees, siis üks mees tuli kurtma, et lapsed avavad nende toa ust liiga tihti, küsisime, et mis lapsed. Ja siis tuli meelde, et oh heldeke, meie kolm tibupoega. Leidsime nad puhaste pesude vahelt hüppamast. Oh seda õnne.
Eriti õnnelik oli aga Perla, kes enne oli mustikamoosi söönud, nii et kogu ta valge pluus on nüüd plekiline, lisaks ei saa mainimata jätta seda, et ta oli ise ka pealaest jalatallani moosiga koos. Pilti kahjuks ei ole. Külaliste pärast reageerisin pisut üle justkui see oleks olnud suur asi, et oh issand, tegelikult oli see lihtsalt nii koomiline, et naersin pärast.

Kui palju võivad lapsed ühe päeva jooksul korda saata?

Tänane päev oli lihtsalt ulme. Atlanta ja Perla olid kadunud mõnda aega ja siis läksime neid kolmekesi otsima ja Sigrun leidis kaks sõpra kõrge rohu seest šokolaadi söömast.
Mõne aja pärast tuli Perla vannitoast, käes Anna kallis juuksehooldusvahend ja pudel oli tühi. Ise oli nii õnnelik, aga Anna sai kurjaks.

Siis umbes poole tunni pärast oli vaikus jälle, midagi toimus. Läksin vaatama ja kaks sõpra olid käinud külalistetoas voodite peal hüppamas, tekid segamini ajanud ja tegid sellise näo, et nad ei teadnud midagi.

Mõne aja pärast tuli Atlanta, käes papinuga. Õnneks ta ei jõudnud sellega midagi korda saata.
Kui olin selle temalt ära võtnud, siis nägin, et April’il oli peegelkaamera käes, mille ta maha kukutas, objektiiv ees. Oh jumal. Õnneks midagi hullu ei juhtunud.

Siis Perla jooksis makaroonikotiga ringi ja vedas selle enda tuppa ning sõi tooreid makarone.

Vahepeal oli April mänginud Anna ostetud küünaldega ja üks kolmest oli kadunud. Otsisime seda taga, lõpuks leidsime.
Eriti lahe on seda vaadata kui Anna läheb ATV-ga sõitma ja siis on kõik lapsed ka peal. Jube kihvt.

Hommik algas väga tormiliselt, sest kõik lapsed nutsid, kisasid ja karjusid. Ja siis otsa tuli selline eelpool kirjeldatud päev.

Olen avastanud, et kui sul on 5 last (seda ütles ka Anna), siis sa lihtsalt ei jõua kogu aeg vihastada, vaid paljude asjade üle saad lihtsalt naerda, kuigi tead, et tegelikult on see hull.

Pärast sellist päeva ja nagu näha on, siis kell on pool 10 õhtul (päike paistab aknast sisse)

Täpselt nagu me Hille-Heljega omal ajal võtsime tekid-padjad koridori vm. Old times.

Juhuslikult sain Atlantast sellise pildi. Justkui ta ise teeks endast pilti :)

Söögitegija April

ta on nii asjalik ja armas.

Külalised:

Eestlane

Meie juurde tuli ööbima üks eestlane koos oma leedulannast naisega. Tundsin ta kohe ära, et ta on eestlane, tema oleku järele. Ta oli vanem meesterahvas ja rääkis üsna head inglise keelt, aga tundsin ta selle järgi ära, et ta ütles inglise keelsete sõnade vahele puhtas eesti keeles...nonii ja nii. Näiteks, et how much do the room cost? Nonii...et and there is a room for two? Nii naljakas. Ja ta küsis minult kui kuulis, et ma eesti keelt räägin, et mis ma siin teen. Vastasin, et elan siin. Ta selle peale, et kas oma mehega. Hakkasin naerma. Et eiiiiiiiiii.Kas see on sinu abikaasa?- NOOOOOOOOOOOOOO

Kas need on sinu lapsed?

Teisel päeval olid inimesed meil, kes küsisid, nähes lapsi, kas need on minu lapsed. Päriselt? J ma ei tea, kas oleksin pidanud seda komplimendina võtma või paistan vana välja. Ei tea, millest ta seda järeldas. Ilmselt sellest, et ma ütlesin, et Atlanta sai just nii ja nii vanaks, ehk 18 kuud.

Hispaanlased ja prantslased

Ühel päeval tuli meie külalistemajja grupp prantslasi, kes olid broneerinud umbes 4 tuba. Kui neid neile näitasime, siis neile ei meeldinud üks ega teine asi. Näiteks ei meeldinud neile see, et teised majas viibijad (samasugused reisijad nagu nad isegi) kasutavad nendega sama vetsu. Samuti tahtsid nad olla kõik samas majas, nii et keegi ei saaks olla teises. Sellist võimalust meil aga ei olnud.

Vetsuga Anna küsis, kas nad tahavad, et see nende jaoks puhtaks küüritaks. Nad vastasid jaatavalt ja siis Anna ja Johanna Ella küürisid seda pool tundi. J Toidu koha pealt. Neile pakuti tomatisuppi (islandi supp) ja kala, riisi, ahjurooga kartulite ja makaronidega, salatit. Enamik lihtsalt sonkis supis ja paljud jätsid palju toitu järele. Ehk siis ilmselgelt see minu meelest näitab suhtumist ja üleolekut selle koha pealt, et kui nad tulevad kusagile, siis nad arvavad, et neile hakatakse kohe automaatselt igasuguseid erandeid tegema.

Samuti on meil külalistemajades reegel, et saabastega toas ei käida. Kui hommikul majasid koristama läksime, siis igal pool oli käidud saabastega.

Takkaotsa olid nad ka jube ülbed.

Teisel päeval käisid meil siin hispaanlaste grupp (mitte väga suur ca 5 inimest) ja tellisid kakao. Tavaliselt maksab kakao 600 ISK, miskipärast aga ütles Elvar aga hinnaks 700. Minu meelest oli see vale niimoodi suvaliselt hinda juurde määrata. Ja hispaanlased hakkasid protesteerima 700 üle.

Et nemad ei ole sellist hind nõus maksma, sest et igal pool on olnud selle hinnaks 400-500 ISK ja küsisid hinnakaarti näha. Seda meil loomulikult ei ole, sest et pakume vaid mõndasid asju ja selleks ei ole ilmselt vajadust olnud. Ja nagunii oleme talviti ju suletud, sest turiste ei ole.

Asi sai lahendatud nii, et ütlesin, et olgu teeme siis 600, millega nad nõus ei olnud. Ja lõpuks viisin hinna 500 peale, ilma Elvariga rääkimata. Tean, et ta ei oleks sellega nõus olnud ja ta inglise keel ei ole nii hea, seega ta poleks aru ka võib-olla saanud, mida see hispaanlane tahab ja sellest oleks tulnud ainult suur segadus. Otsustasime Sigruniga sellest neile mitte rääkida.

Aga kõik lahenes, hispaanlsed polnud just kõige õnnelikumad ja lahkusid torisedes, öeldes, et kui te meie maal oleksite, siis ilmselt koputaks politseid juba täna teie uksele ja küsiks hinnakaarti näha ja kui nad avastavad, et küsite rohkem kui tegelikult küsitakse, siis saaksite trahvi.

Õhtu, kui inimesed tulevad poole 10 ajal õhtusööki küsima. ja meil ei ole neile anda muud kui tomatisuppi ja võileibu

Kurvastus ja nali üheskoos

Ühel päeval olin ma kurvameelne, sest et kui siin on toredaid inimesi, kellega kohtun võib-olla paar korda, mõned päevad ja siis nad lähevad. Kurvaks tegi aga mind see, et siin oli üks tore meesterahvas, no umbes minu vanune ja ta peatus siin Grimstungal kuus nädalat, ehk nagu ta ise oli arvestanud, siis 17 ööd, uurides vulkaane ja tehes oma doktoritööd. Nüüd aga paar päeva tagasi ta läks ära ja tore oli ikka kas siis iga päev või ülepäeviti temaga juttu puhuda, ta oli alati rõõmsameelne ja tore ning alati viskas nalja ja nägi väkja nagu Justin Timberlake. Aga mis seal ikka. Nii see kord on turistidega, sa tead kui palju rõõmu saad neile valmistada naljatades nendega ja lihtsalt lobisedes ja sisimas tead kui õnnelikuks nad teevad, kiites kooki või seda kuidas nendega suhtled või annavad tippi vm, ja see teeb ka hommikul ülesärkamise lihtsamaks, sest kunagi ei tea, kes täna tulevad.

Ühel päeval oli meil siin üks mees ja kaks naist, nad olid supertoredad. Nad peatusid meil umbes 3 päeva. Ja hommikusöögi ajal oli Sigrun öelnud neile meie mõlema nimed. See mees, kui ma uksest sisse tulin ja kõigile kaunist hommikut soovisin, ütles Hey Heli, ja ma küsisin kust nad mu nime teavad ja siis ta mängis justkui selgeltnägijat, et me olime eelmisel päeval vaalu käinud vaatamas ja näinud kaht vaala jm sellist. Ja samal päeval olid ka hommikust söömas kaks poissi Austraaliast, kuid kes elavad Rootsis, kellega olin tuttavaks saanud paadi peal, kui vaalasid käisime vaatamas. Ütlesin neile, kus ma töötan ja kui kuulsin, et nad tahtsid tulla Myvatnisse, siis ütlesin, et tulgu Grimstungale kui nad kusagile mujale ei leia ööbimiskohta (tegelikult ma ei eeldanud neid seal näha, kuid nad tulid) ja siis jäid ka hommikust sööma järgmisel päeval. See mees, koos kahe naisega, kui kuulis, et ma kutsusin nad meie juurde tegi pärast mulle kommentaari, et kuule sa vist võlusid need kaks kena noormeest ära. Ilmselt oled sa nii paljude teiste poistega ka teinud. Nad olid toredad poisid. Ja sa oled väga kena tütarlaps (läksin kõrvuni punaseks), selle peale ta ütles, et oh, see puna su näos näitab ilmselgelt seda. Kas see poiss, kelle sa meelitasid teiselt poolt riiki enda juurde ostis sulle ka kleidi? (did he buy you a dress?) see viimane oli pisut imelik kommentaar, kuid sellegipoolest pani see mind naeratama. Mulle meeldib komplimente saada ja eriti uusi huvitavaid inimesi kohata.
See mees, koos oma kahe naisega oli naljahammas pealegi. Eelmisel õhtul unustasin talle supi jaoks lusika anda ja siis ta küsis, et hei, kas ma saaksin lusika või peab seda suppi kuidagi islandipäraselt sööma, näiteks läbi nina või midagi sellesarnast?