See kummaline miski, mis tuleb pärast välismaal olekut

Juhtusin lugema artiklit pealkirjaga The Hardest Part of Travelling No One Talks About. 

Tol hetkel kui selle avastasin sain aru, miks ma üha jälle ja jälle tahan seda elevust ning tundmatust tunda, st. välismaale mõneks ajaks kolida. 

Nagu artiklis öeldud, 

This is why once you’ve traveled for the first time all you want to do is leave again. They call it the travel bug, but really it’s the effort to return to a place where you are surrounded by people who speak the same language as you. Not English or Spanish or Mandarin or Portuguese, but that language where others know what it’s like to leave, change, grow, experience, learn, then go home again and feel more lost in your hometown then you did in the most foreign place you visited.This is the hardest part about traveling, and it’s the very reason why we all run away again.

Ma olen nakatunud sellest mujal elamise viirusest. Ilmselt on see juhtunud paljude vahetusõpilaste või lihtsalt reisijatega. Aga see on nii imeline tunne kui saab kõike seda tundmatust üha uuesti ja uuesti mujal nautida, leida uusi inimesi, õppida neid tundma, jätta hüvasti, aga ikka ja jälle, isegi aastaid hiljem avastada end nende Facebooki profiili vaatamas ja mõelda et kord seal... .Mis sest et võib-olla enam aastaid ei näe inimesi kes kord olid nii kallid on hing täis nägusid ja mälestusi.
Samuti kogemused, mida saame välismaal on teistsuguse väärtusega.

Selle peale mõeldes tuli korraks väike hirm hinge, sest Ameerikast tagasitulek ning uuesti Eesti eluga kohanemine võttis mul väga kaua aega.
Esimesed paar nädalat olid küllaltki head, aga ehmatav oli end leida perest inimeste keskelt, keda ma enam ei tundnudki. Mu vanemad olid samasugused nagu nad ikka olid, kuid minu jaoks olid nad võõrad, ei tundnud enam neid sellistena kui kodust lahkudes. Samuti ei olnud nende vaimustus väga suur mind uuesti tundma õppida. Mul võttis pea poolteist aastat aega, et end taas Eesti ühiskonnas defineerida ning leida enda tasakaal (mis kui aus olla ei olnud 19-aastasena mitte sugugi lihtne, sest ilma välismaakogemusetagi on selles vanuses end raske leida.)
Ma olin vaid ühe aastaga muutunud teise pere, enda Ameerika pere nägu ning muutnud neidki natuke enda sarnaseks.
Nüüd tunnen et olen väga Runa pere nägu, teen küll asju enda moodi, kuid olen palju uusi asju õppinud sellest, kuidas nemad neid teevad.

Mõtlen juba Eesti peale, et kuidas on võimalik kogu see rutiin mis mul siin on endaga kaasa võtta ning enda uude ellu sisse sulandada? Ilmselt ei olegi, kuid mõttelised väärtused on need, mis hakkavad tulema erinevates olukordades ette ja end meenutama mälestuste näol. Samas aga mida mitte keegi teine kaasmaalane, kes sellal Eestis elanud, ei oska nii lugeda kui ma ise.
Samas tean, et Eestisse tagasiminek ning uue elu alustamine rikastab ning aitab selgusele jõuda, mis on mu elus püsiva tähtsusega ning mis lihtsalt kas trend või mööduva väärtusega. Rutiini all mõtlen hommikust äratust ning kõike seda, mida pärast ärkamist teen enne inimestega kohtumist või enne magamaminekut, midagi mis on sõltumatu kohast ja maast kus elan.

   Mul ei ole kunagi olnud nii palju aega kui siin, Islandil, et teha enda asju: lugeda raamatuid, käia meditatsioonitunnis, sõpradega aega veeta, raamatukogus ringi ekselda, unistada, mõelda.

Ja meditatsioon on mind juba küllalt palju selle väikese aja jooksul aidanud.
   Kui ma hakkasin endale Tallinnasse korterit otsima, siis olin päevast päeva mures ja mu mõtted olid Islandist kaugel.
Ühel hommikul proovisin end kujutleda kui ma annan kogu enda ärevuse ära kas paberite, asjade või raamatute näol ning enda kujutluses muutusin ma üha väiksemaks ning väiksemaks kuni olin tõsiselt pisike , aga õnnelik, mu ümber oli suur hunnik kujuteldavaid asju, mille olin hetkeks kõrvale pannud. See tunne oli uskumatu, sest korraks, umbes viieks minutiks ei olnud mitte ühtki muret ega probleemi.
Pärast lühikest mediteerimist/visualiseerimist tundsin end palju rahulikumana ning samal päeval leidsin enda jaoks ka sobiva korteri.
Meditatsioon, mida teen on igal hommikul vaid 5 minutit, sest tavaliselt kauem ei suuda mõtted end vaos hoida ning algaja jaoks on see ideaalne. Hingan aeglaselt sisse ja loen umbes viieni, hoian kolm numbrit hinge kinni ja hingan taas viis aeglast hetke välja.
Hingamise lugemine aitab kontsentreerumisele kaasa. Kui olen saavutanud juba hetke kui muule enam ei mõtle, siis jätan numbrite lugemise järele.

Olen pisut elevil inimeste nägemise suhtes, ärevil Eesti ellu sissesulamise ees ning rõõmus, sest saan alustada uut etappi enda elus.
Aga tõesti, sellest osast räägitakse palju vähem igal pool, osast, mis tuleb siis kui välismaa lõhnad ja tolm riietelt maha pestud või kulunud ning kodumaa lõhnad, mis alguses nii erilisena tundunud, on samuti igapäevaelu osaks saanud. Kui kõik eriline on muutunud taas ilusaks tavalisuseks.
Kuigi samas on pärast mõnda aega eemalolekut ka kodumaal sarnane väärtus välismaaga. Kuna tunne on taas värske, siis vähemalt mulle lähevad taas rahvuslikud üritused veelgi enam hinge ning samuti ka Eesti lipu taasnägemine.