Lõpuks ometi olen Eestis. Millegipärast olin ma palju rohkem elevil siiatuleku suhtes, kuid olles siin tunnen väga tugevat sisemist vastuolu minu Islandi Heli ja Eesti Heli vahel, justkui enam ei teaks kes ma olin või kes ma olen. Ilmselt see nii peakski olema. Mu "kindlus" vajab alles püstitamist ja teen esialgseid tagasihoidlikke samme sellel tundmatul maal.
Teisalt aga siiski tunnen end pisut paremini kui pärast Ameerikast naasmist 18-aastasena.
Praegu on tunne justkui olen endas tasakaalu Islandi aastaga leidnud, kuid et mitte end liiga hästi oma nahas tunda Islandi ühiskonnas on vaja taas enda mugavustsoonist välja astuda ning püüda end ka hästi tunda Eestis.
Ilmselt selleks läheb pisut aega, sest tulemas on kaks aastat ülikooli, kuid olen kirjeldamatult elevil. Lisaks algab nüüd mu lasteta elu. (hüvastijättudest kirjutan pisut hiljem).
Samas olen ma äärmiselt elevil enda kohta veelgi õppimise suhtes, täna näiteks õppisin, et mul on millegipärast selline komme endale kalleid inimesi, kes minust hoolivad endast eemale tõugata.
Täna oli selline olukord, et mu väga kallis sõber tuli meie juurde, jalutades lihtsalt uksest sisse nagu alati. Mõlemad mu õed muutusid kohe elavamaks ning hakkasid temaga vestlema. Mina aga...
Ei osanud kohe mitte midagi öelda ega teha, sest mul ei olnud enam õrna aimugi millest peaks rääkima või millest üldse võiks rääkida. Lisaks jooksid mu peas ringi sõnad nii inglise islandi kui eesti keeles. Ei osanud mitte midagi teha, ootasin ja vaatasin, kuid see dinstantsus muutus äärmiselt rusuvaks ja ängistavakski kui seda nii väljandada saab.
Mõtlesin sisimas, miks ma küll end sellesse situatsiooni olen pannud ja kas see kõik on seda väärt.
Samas aga teine osa minust korrutas, et jah, Heli, see on seda väärt!
Iga algus on raske.
Millegipärast oli mul samuti mõttes, vähemalt mu sisemisel minal, et ma olen muutunud ja enam ei sobi nendega. Kahjuks on kohati nii, et kui olen endale mingi asja kinnisideeks võtnud, siis ma ei saa sellest naljalt lahti lasta ning seda ka seekord kuni olin kuulnud ära selle sõna "muutunud". Siis oli mu sisemine mina ääretult rahul ning sai edasi oma kohal rahulolevalt olla.
Tol hetkel aga kui sain aru, et olin meelega enda kalli sõbra endast eemale tõuganud oma sõnadega pigem, tundsin selliseid süümepiinu kui ei kunagi varem.
Samas mu meelt muutis paremaks asjaolu et ta hiljem mulle kirjutas ning pakkus välja kohtuda hiljem kusagil neutraalsemas kohas.
Samas aga mida teha sellises meeleheite olukorras kui kõik on segi paisatud. Ei teagi kohe kust alustada.
Ma aga tean, et ma olen tugev ja ma saan hakkama ning hoolimata sellest kõrgest mäest mis mu ees seisab nii keele kui sisseelamise suhtes saan ma hakkama.
Runa ütleks selle peale, et ära lase teistel võita. Kes kõige kauem vastu peab on võitja.
Oh, kuidas igatsen juba Runat, Joni ja oma viit väikest last, kuid samas on ka hea lasteta olla. :)
No comments:
Post a Comment