Turiste, kes siia tulevad ma küll just väga ei kadesta, sest sellise ilmaga väljas ringi vaadata on küll väga kehv minu meelest. Kuigi ma naudin ülimalt palju vihmase ilmaga rattaga sõitmist.
Täna näiteks käisin raamatukogus, otsustasin natuke omale aega võtta, eriti kuna Runa ja Jon on mõlemad kodus, siis läksin ja isegi ei mõelnud lastest (mitte väga vähemalt). Ma tunnen et olen kohati nagu ema, sest igale poole võtan lapsed kaasa.) Minu meelest on parem nad endaga kaasa võtta kui kuhugile minna kui kogu aeg kodus olla seni kuni kõik lähevad sees istumisest hulluks. Ja sellest tulenevalt on mul kogu aeg mõtted lastel, et mida nad teevad ja kus on.
Ma tean, et mu "tööks" on kõigest olla au pair, aga olen siiski keegi emalaadne ning keegi kes teeb tööd südamega, panustades kogu enda energia sellesse, kohati võtan seda võib-olla ehk liiga tõsiselt.
Igatahes täna läksin läbi vihma raamatukokku. Vihmapüksid ja -jope ning nahksaapad, mis vett peavad on Islandil elades suureks boonuseks. Sain Oddurilt laenuks mõned islandi muusika plaadid. Hea on islandi muusikat rattaga sõites kuulata.
Mulle tuli nostalgia peale, sest mäletan neid lapsepõlve vihmaseid ja halle suveilmu kui olime kõik toas ja tegelesime oma asjadega, me kõik kolm õde. Need päevad olid tagasi vaadates just eriti põnevad, sest sai rahulikult lugeda ja puhata või siis nn kuuldemänge kassettidelt kuulata või ehitada tekkidest onni elutuppa või ühel korral olime kolmekesi kasvuhoones ja joonistasime või korraldasime moedemonstratsioone, otsides välja kleidid ja vanad riided või mängisime garaažis nukkudega või õmblesime toas barbidele riideid lugesime vahel vahtrapuude otsas raamatuid või õppisime inglise keelt.
Õppimine on kogu aeg olnud minu peres au sees, eriti aga suviti kui on palju rohkem aega, et selliste asjadega tegeleda, mille jaoks kooli ajal aega ei jätkunud. Külalapsed ei mõistnud miks see nii on, aga meile oli see midagi väga omast ning tagasi vaadates näen et sellest sai ilmselt suure tõenäosusega alguse ka iga minuti ärakasutamine.
Ma mäletan üht korda aastaid tagasi kui lugesin Märgutuled Padalaiul. See tekitas väga suure suvetunde. Tahksin seda praegugi siin lugeda, aga ilmselt ei ole see eesti keeles võimalik. Võib-olla kui aega on Eestisse tulles enne kooli (kaks nädalat, mis ilmselt lendavad mööda), siis püüan selle läbi lugeda, et ahmida sisse veel natukenegi Eesti suve.
Tahaksin ka vanaema juurde minna ööseks just nagu vanasti. Kuigi ma olen täiskasvanu on vahel nii hea end tunda väikse lapsena, kellele vanaema või ema süüa teeb või arutleb lihtsalt maailma asjade üle.
Mind ääretult liigutas kui enne mu ema Eestisse minekut me käisime talle koos kleiti ostmas, mina vaatasin kriitilise pilguga ja ta sealhulgas ütles, et ma endale ka mõne riideeseme valiks. Lõpuks ta ostis mulle kolm paari pükse. See tunne ning see lause toob siiani mulle hinge väga härda tunde, sest ma ei mäleta millal oli viimane kord kui mu ema mulle riideid ostis.
See aga näitas mulle, et ma olen vanematest suhteliselt sõltumatu täiskasvanud naine, mitte enam nende väike tüdruk, kuid see tunne olla väike ning käia emaga koos poes riideid ostmas oli kirjeldamatult kaunis.
Viimasel ajal olen Islandil olles hakanud tundma meeletut koduigatsust, Eesti igatsust, sest olen olnud juba kaks suve Eestist eemal ning minu jaoks on Eesti suved, olgu kui ilusad või vihmased pealegi, alati olnud midagi, mis mu südame hõiskama paneb ning ette valmistab sügiseks. Sel aastal, nagu ka eelmisel, oli aga teisiti, olin/olen eemal. Minu jaoks ei ole Islandi suvel pooltki seda võlu, mis Eesti omal.
Võib-olla on asi lihtsalt ka selles, et ma ei ole siin oma lapsepõlve veetnud ning seetõttu ei tunne nii lähedast seotust selle kohaga, kuigi kui aus olla siis ma tunnen end hinges siin väga hästi, tunnen end et oleks nagu koju jõudnud, mõeldes Reykjavikile ja Islandile. Kõik on praegu kuidagi paika loksunud: mul on mõned kindlad sõbrad tekkinud, kellele toetuda saan nagu Juta, Francesco, nüüd ka Oddur. Mul on Runa ja Joniga väga soe ja hea suhe, alustasin just meditatsioonikursusega. Postitantsu sel kuul ei läinud, sest arvasin, et juulist kujuneb üsna teistsugune ja mittemotiveeriv kuu, mis põhimõtteliselt on nii ka läinud. Aga ikkagi kõigest hoolimata igatsen Eestit. Vaid neli nädalat ja siis näen taas Eestit.
Elu on paigas, aga ma ei ole hirmul sellest loobumise ees ning Eestisse tagasi tuleku ees.
Pigem olen ootusärev, pisut hirmul eesti keele taaskasutamise ja koolis hakkama saamise ees, kuid tahan nii väga juba enda inimesi näha, eriti enda õdesid, isa ja Steni ja muidugi vanavanemaid ning kindlasti Enet.
Ja tegelikult mul ei ole veel elukohtagi Tallinnas. Avaldus on küll ühikasse tehtud, kuid vastust ei ole veel tulnud, see tekitab samuti väikest ebakindlust.
Loodan, et kõik loksub paika. Ma ei looda et see iseenesest juhtub, vaid et ma ise pisut ka enda mõistust kasutaks.
Ma ei mäleta kas olen maininud, et 18.augustil istume kõik üheksakesi lennukile: mina, Jon, Runa, nende viis last ja Joni vanaema Hjördis. Läheme kõik koos lennule Rvk-Kopenhagen ja jätame Taani pinnal hüvasti. Mina istun Tallinna lennule ja nemad lähevad Dubaisse, veedavad seal mõned päevad ja siis lendavad edasi Addis Ababa'sse (Etioopia pealinn). Kadestan neid mõnes mõttes, samas aga tean et ei tahaks enam veelgi kauemaks Eestist eemal olla. Mind tõmbab Eesti poole tagasi.
See vihmane ilm, nostalgia, hingan sügavalt seda kõike sisse, sest varsti saab Islandi vihmgi minu jaoks otsa. :)
Mõtlesin, et lisan põnevuse mõttes ka mõned pildid.
Siin ta on, suur poiss :) Üks neist imelistest kirikuhommikutest temaga. Vaid me kaks
Emaga šoppamas. (Mainisin ülalpool)
Olin just juuksuris käinud, nüüdseks juba kuu aega tagasi.
Odduriga selfie. :)
No comments:
Post a Comment