Igaljuhul on kohati väga keeruline mõtteliselt, sest mõtet ei saa justkui välja lülitada inimeste testimise ja arutluse suhtes. Isegi kui mõttele öelda, et ta ära lõpetaks ja ei vaataks meessõpru sellise pilguga. See aga muudab kogu suhtluse pisut piinlikuks, sest ma ei ole kindel millist suhet ma ootan enda kaaslaselt.
Ning see on piinlik kuni selle hetkeni kuni otsustan enda mõttes kes me siis ikkagi oleme.
Ma avastasin ka ühe hämmastava nipi...see on pisut irooniaga öeldud, kuid olukord oli selline, et ma ei olnud kindel kas me oleme sõbrad või keegi enamat ning seega oli see mu peas selline hall tsoon. See kestis mõned nädalad ning ma olin väga ebalev kuni otsustasin julguse kokku võtta ning rääkida, öelda et ma näen teda vaid sõbrana. Julm oleks öelda, et ma ei hoolinud tema tunnetest, kuid siiski otsustasin enda südamelt asja ära saada. Ta (meessoost sõber) tänas mind järgmisel päeval, et ma seda teinud olin, sest ka tema tundis sellist veidrat pinget ja piinlikkust meie vahel.
Mitte, et rääkimine raske oleks, aga mis puudutab teemasid mis on mu südamest tulenevad (eriti kuna ma ei lase väga paljusid inimesi endale väga lähedale, vaid hoian siiski teatud distantsi) on need küllaltki suur väljakutse. Kuid pärast seda sammu olin enda üle väga uhke, et end kokku võtsin ning et ta sellisel viisil reageeris.
Niisiis me oleme ametlikult sõbrad. Esimene sõber, kes on ametlikult sõber. Minu jaoks on oluline defineerida enda ja teiste rolle.
Rollidest rääkides...
Ma pean tunnistama, et väga paljudes olukordades sõltub see, kuidas inimesed mind vaatavad peamiselt, kuidas ma enda rolli endale defineerin, kes ma parasjagu tol hetkel olen.
Näiteks kui ma olen Jakobiga kahekesi kirikuhommikutel, meeldib mulle enda peas luua pilt, et olen ta ema ning inimesed hakkavad mind ka sellena nägema. (Tihti öeldakse, et me oleme nii sarnased ning nad ei arvanudki et ma ta ema tegelikult ei ole.).Vahel aga kui oleme perega ujulas teesklen et olen kas nende tütar või vähemalt sugulane.
Aga see teesklemine on ainult nii minu peas, sest väljaspoole kiirgan ma ikkagi ja ütlen loomulikult kes ma päriselt olen. See kõlab üsna veidralt võib-olla, et miks ma seda teen, teesklen et olen keegi teine, kuid see mõnes mõttes motiveerib mind rohkem ja võib-olla on ka see sotsiaalse tunnustuse saamise soov, näha end kui vanemat olemas teistele eeskujuks ja võib-olla enda energilisuse ja positiivsuse ning rõõmsameelsusega anda teistelegi vanematele energiat ja tahtmist olla minu moodi (kuigi ma tegelikult ei ole nende laste vanem.)
Kuid kui laste tegelikke vanemaid ei ole läheduses, siis minu meelest ei ole selles mitte midagi halba, sest annan neile kogu enda tähelepanu ja energia, hoolitsen nende eest ja vaatan et nendega mitte midagi halba ei juhtuks, sest see on minu "töö " ja ka vastutus.
Ühel õhtul oli selline olukord, et kui Runa ja Jon läksid välja korraks oli Jakob saanud just eelnevalt süsti. (Kuna nad lähevad Aafrikasse, siis igaüks peab saama 8 süsti, nii malaaria kui koerahammustuse jms. Seega kaks süsti kaheksast ) Ning tavaliselt võivad lapsed jääda sellest kas palavikku või haigeks. Vanemad läksid ära vaid natukeseks ajaks, et kohe-kohe tagasi tulla. Niisiis mõtlesin, et kui Jakob nutma hakkas, siis kõik läheb rahulikult nagu alati, kuid mu enda emotsionaalmaailm oli tol hetkel just üsna segamini ning Jakob nuttis ja kriiskas lakkamatult. Ta ei ole mitte kunagi nii karjunud. Lõpuks ma ei teadnud enam mida teha ja lihtsalt ootasin ja püüdsin teda rahustada, mõeldes kõikvõimalikele varasematele olukordadele ning mida mu ema oleks teinud, samal ajal olles ise kohutavas meeleheites, nii et Jakob nuttis ja mina nutsin ja kui vanemad "kohe"koju tulid, ehk 50 min pärast, oli see aeg tundunud kui igavik ning kui tavaliselt sellistes olukordades on kõik rahulik ja vaikne olnud, siis sel korral leidsid nad eest kaks nutvat meeleheitel olevust.
Ma ei ole selles peres veel sellist meeleheite tunnet kogenud, et ma ei tea, mida ma teen või ei oska kuidagi reageerida.
Järgneval päeval läksid vanemad pulma ning ma jäin nende kahe lapsega üksi nädalavahetuseks.
Laupäeva hommikul olin päeva suhtes ärevil ja eelnev öö oli mu enesekindluse täielikult maha matnud. Igapäevaselt on mul alati midagi plaanitud või miskit mõttes, siis tol hommikul ei osanud ma iseendagagi midagi ette võtta.
Õnneks helistas Runa ema Sjanni ja kutsus mind ja lapsi endaga koos päeva veetma. Sellest päevast kujunes väga sisukas ja mind õnnelikuks tegev päev.
Lapsed olid rahulikud ja kõik olid rahul. Käisime ujumas ja vanavanavanematel külas ning tegime selliseid asju, mida tavaliselt ei tee. Päeva lõppedes olid Sjannile kohutavalt tänulik, et ta mind kaasa kutsis. Ma olin taas enda tasakaalu tagasi saanud ning pühapäeva suhtes paistis nii õues kui ka mu hinges päike.
Aga oluline õppetund tuli siit siiski: pole mõtet ebaleva ja ebakindla ning õnnetuna püüda rahustada nutvat, meeleheitel olevat last.
Sest teadagi tunnetavad lapsed kõike paremini tundeid, hoolimata sellest kui hästi seda varjata püüad.
No comments:
Post a Comment