Möödunud kolmapäeval lauamängude õhtul pakkus mu sõber Francesco välja, et kuna ta nädala lõpus ei tööta, siis võiksime minna linnast välja ning Islandi looduses ringi vaadata. Loomulikult olin elevil selle suhtes.
Kõik toimis ideaalselt. Reisi algus oli paljutõotav ja lõbus, aga ühel hetkel sain aru, et kuigi ta on mu hea sõber ei ole me koos reisima loodud.
Kõik toimis ideaalselt. Reisi algus oli paljutõotav ja lõbus, aga ühel hetkel sain aru, et kuigi ta on mu hea sõber ei ole me koos reisima loodud.
Mind kohutavalt häiris tema läbimõtlematus ning reaalsuse taju puudumine. Või kui seda teisiti sõnastada, siis tema reaalsus oli minu omast kohati kardinaalselt erinev.
Ma ei tea, kas ma olen selle aasta jooksul õppinud asju rohkem ette nägema ja läbi mõtlema või olin ennegi selline, kuid ma sain peaaegu vihaseks kui ma pakkusin välja et me peame reisiks toitu kaasa ostma, kuid tema hakkas nalja tegema ja ütlema, et selleks ei ole põhjust ega mõtet. Ma aga ei jätnud järele ja ütlesin, et peame küll, sest esiteks on see Reykjaviki lähedal Bonuses odavam ning teiseks võib-olla ei ole seal, kuhu minema hakkasime, kohalikku poodi selleks ajaks kui me sinna jõuame, enam lahti ning kolmandaks ma ei kavatse kellegi teise toidu peale lootma jääda, ega ka mitte nälgida.
Tegin nii nagu ma arvasin hea olevat.
Tegin nii nagu ma arvasin hea olevat.
Ostsime kaasa väga minimaalselt asju, sest pidime ta sõprade juurde ööseks jääma ning ta kiitis oma sõpru taevani, et ma ei peaks muretsema, sest mees on kokk ja naine töötab ka hotellis, et kindlasti nad teevad süüa ja pakuvad ise meile midagi. (Minu arvamus on selles osas täpselt vastupidine.)
Igatahes reaalsus oli kohale jõudes selline, et mõlemad ta sõbrad olid pikast tööpäevast nii väsinud et läksime välja sööma ning teisel päeval tegin mina enne tagasisõitu süüa toiduainetest, mida olime kaasa ostnud ning hiljem Francesco ütles, et see oli mul hea mõte olnud, et toitu kaasa osta.
Samuti ei mõista ma tema huumorisoont, mis selle reisi jooksul hakkas pigem minu pihta käima, nii et püüdsin end kogu aeg kaitsta.
Ühel korral pakkusin välja, enne tagasisõitu, et sööksime vahepeatuses arbuusi ning mu sõber seepeale ütles: "Oh issand, siis ma pean jälle enda autot koristama hakkama."
Olin ta nalju suutnud kannatada pea kogu selle aja, aga see lause oli kui viimane piisk karikasse. Nii kui ta minuni jõudis ütlesin: "Uskumatu, et sa sellist asja ütled. Ma olen maailmas üks kõige vähem segadusetekitajaid ja sa julged sellist asja öelda. Olen ääretult solvunud."
Ta ei saanud aru, millest ma räägin ja arvas, et teen nalja ja ütles et sa võid olla solvunud kui sa tahad, aga ma ei mõelnud seda nii nagu sa sellest aru said. Ta pärast vabandas, kuid mind solvas see siiski.
Olin ta nalju suutnud kannatada pea kogu selle aja, aga see lause oli kui viimane piisk karikasse. Nii kui ta minuni jõudis ütlesin: "Uskumatu, et sa sellist asja ütled. Ma olen maailmas üks kõige vähem segadusetekitajaid ja sa julged sellist asja öelda. Olen ääretult solvunud."
Ta ei saanud aru, millest ma räägin ja arvas, et teen nalja ja ütles et sa võid olla solvunud kui sa tahad, aga ma ei mõelnud seda nii nagu sa sellest aru said. Ta pärast vabandas, kuid mind solvas see siiski.
Ma ei taha võrrelda seda reisi Hiiumaa reisiga (Steniga), kuid siiski tekitas see mõtte, et äärmiselt oluline on valida reisikaaslasi kellega on sarnased vaated ja arvamused, sest see hoiab stressirikastes olukordades ebamugavused ära.
Mäletad, Sten, et enne reisi "tülitsesime"= nääklesime küllaltki tihti, kuid reisi ajal peaaegu mitte kordagi.
Organiseerime Francescoga järgmist reisi koos, enne kui Islandilt ära tulen, et minna enda ema vaatama põhja ning teha kogu Islandile ka tiiru peale, kuid olen juba vaikselt kahtlema hakanud selle reisi väärtuses. Sest põnev võib olla näha uusi paiku, kuid kui me asjade suhtes selgusele ei jõua ning ta peab enda arvamust minu omast tähtsamaks, siis ma pigem lähen üksi ja bussiga. Aga ma arvan, et muretsemiseks ei ole põhjust, hoian temaga lihtsalt enne reisi rohkem distantsi, siis loodan, et enne reisi ei ole väga stressis. Kuigi seekord mängin mina enda reeglite järgi. Või vähemalt panen end rohkem maksma. :) Ma olen tugevam kui ma arvata oskan.
Lõppkokkuvõttes tundus see reis nädalaajane, kuigi olime ära vaid 36 tundi.
Natuke ka pilte Snæfellsnessist ja Grundarvogurist
Imeline päikeseloojang
omastasin sealt omale mälestuseks ka ilusaid kive.
Tegelikult on veel pilte, aga nendest juba järgmisel korral
No comments:
Post a Comment