Oh, lausa mõeldamatult raskena tundub, et olles 21-aastane on õhtul vaja olla nagu lapsevanem 10 ja 11 aastastele. Väikeste lastega on lihtne, sest neid saab niiöelda ära osta ja kuna enamasti nad on õhtul nii väsinud, siis läheb see enamasti ka läbi, et lugedes paar raamatut ja lauldes paar laulu ning kõik on korras, uni tuleb ise. Vanemate lastega aga on asjad natuke teised, sest nad on peaaegu nagu väiksed täiskasvanud ja kas on võimalik, et täiskasvanut saab "ära osta" lihtsalt asjadega, et ta õhtul magama läheks?
Mina isiklikult küll ei läheks õnge, eriti veel kuna olen pigem varase ööbiku asemel hilja öösel öökull olija.
Ja ma ei süüdistakski neid, et nad ei taha magama minna õhtul.
Raske oli, aga kuna ma olen nendega viimasel ajal, jah, nende kolme vanemaga, päris headeks sõpradeks saanud, siis mõtlesin, et okei let's do it. Minu kindlameelsusele on raske vastu seista. Ja seekord oli see isegi pisut lõbus, otseloomulikult olin teadlik sellest, et nad mu piire katsetama hakkavad ning seda nad ka tegid.
Lubasin, et vana tava kohaselt võtan kõigil telefonid ööseks käest ära ning see oli raskem katsumus kui ma arvasin, aga ma ei andnud alla. See oli nagu võitlus kohati, püüdes vastase piire ja nõrkusi tabada.
Nemad vs. mina
Nemad arvasid, et nad saavad mind lihtsalt ära osta, tehes enda armsaid kutsika silmi ning öeldes, et aga ma panen telefoni ära ja ma ei tee sellega midagi ning nad saavad tavalisest kauem olla telefonis ja mängida või tšättida ning tuleb rahulik õhtu
Mina aga arvasin, et lihtne on nüüd nad annavad lihtsalt mulle enda telefonid ära ja saan nad rahulikult magama saata ja tuleb rahulik õhtu.
Aga mina eksisin ja eksisid nemad. See oli pool, mida ma varem nende peal ei olnud rakendanud, vaid olin alati nende vanemate selja taha pugenud. Sest obviously mina ei ole nende ema ega isa, aga reeglid on reeglid ning kõik peavad reeglitest kinni pidama ja end jalgade alla trampida ma ei lase, veelgi enam endaga manipuleerida.
Ja kuigi telefonide käestvõtmine lõppes ühele noormehele kogemata valusalt, siis see lahendas uskumatult kiiresti probleemi ja lõpuks olid kõik telefonid minu käes.
Alguses mõtlesin, et peidan nad kööki ära ning et sellega asi laheneb, tean, et üsna lapselik lahendus. Vale. Nemad olid minust targemad, sest vähemalt üks telefonidest oli valju peal ning hakkas peidukohas helisema. Aga lõpuks mulle sai küllalt ja ma lõpetasin naljatamise, olin tõsine ja ütlesin neile (islandi keeles, mis kindlasti kubises vigadest, aga see keel oli kuitahes vigane, oli ta siiski enesekindel) mida ma tahan, et nad teeksid. See oli mu ametlik toon, mida nad kuulsid ning sel hetkel ma lootsin, et nad mõistsid, et ma olen nendest palju vanem (mu enda arvates küll mitte, aga püüdsin seda fakti ignoreerida).
Naljakas, et olen selle lastega oldud aja jooksul omandanud. See vanemlik ja tõsine hääletoon.
Ja lõpuks otsustasin nad lihtsalt ise proovile panna, pannes telefonid kööki ning ütlesin, et kui keegi teist telefoni võtab, siis otsustab ema hommikul kui koju tuleb, mis sellega juhtub, kes telefoni võtab. Ja lisasin veel, et mina ei ole nende ema, vaid mina olen Heli ja (mõtlesin: minuga ei vaielda.)
Ma ütlesin neile head ööd ning lasksin neil ise avastada kui välja puhanud või väsinud nad hommikul on, sest mina olin öelnud et nad magama läheksid ja kui nad seda ei teinud, siis ei ole neil kedagi muud ka süüdistada. Ning Runa aktsepteerib mu sõna. Kui mina olen nii öelnud, siis minu sõna on seaduseks. Samamoodi nagu on vanaema ja kõigi vanemate inimeste sõna. Ta laseb mul otsustada väga paljusid asju, mis puudutab lapsi ja teha asju nii nagu mina neid teen. See on tema juures parim!
Võib-olla see jutt, mis ma eelpool kirjutasin on iseenesest mõistetav, et vanemaid lapsi on raskem õhtul magama minema saada, kuid mulle oli see suur katsumus, mulle kui samamoodi noorele inimesele, kes on aeg-ajalt vanema ja targema rollis (Mis, ma ei saa salata, mulle ka väga meeldib ning tunnen kusjuures end väga mugavalt juhi rollis ;)) ning kes hea meelega tegeleks selle asemel oma asjadega kui korrutaks neile iga natukese aja tagant, et nad magama läheksid.
Varem...
Varem sellised mõtted vanemate laste magama saatmisest valmistasid mulle hingematvat hirmu (Vihjan siinkohal Grimstunga aegadele), aga samas ma ei oleks ilmselt kunagi nii enesekindel praegu selles rollis siin nii emotsionaalselt kui ka keeleliselt kui ma ei oleks sellist eelnevat katsumust läbi teinud. See seal oli nagu sõda ja see siin on nagu sõjast taastumine ning valmistumine tsiviileluks, ehk siis tagasi stabiilsemaks muutumiseks.
Kui aus olla, siis vahel mõtlen hirmuga tagasi neile Grimstunga aegadele ning näen vahel isegi õudusunenägusid, et palun ärge mind sinna enam kunagi tagasi saatke. Vahel tekib endiselt ka selline tunne, et kohe-kohe saab see elu siin selle pere juures läbi ja ma pean tagasi Sinna minema. Nende juurde.
Selle peale on ebamugav isegi mõelda. Isegi kui näen Facebookis pilte nendest inimestest, siis tuleb väga ebamugav tunne peale ja püüan mitte edasi enam mõelda.
Võib-olla ma teen endast ohvri, aga minu meelest ma olingi nagu ohver seal, kes välja ei saa.
Mu islandi keel
Tegelikult olen keeleliselt väga palju edasi arenenud ja saan suurepäraselt hakkama. Enam ma ei võta kõikide inimeste komplimente väga sügavale südamesse ja need ei pane rõõmust hüppama, sest paljud tahavad minuga rääkima hakata, öeldes et mu keel on nii briljantselt hea juba pärast paari esimest sõna ja see on mu meelest rumalus. Jah, ma tean ise kui hea mu keel on. Paljudel juhtudel on juba esimese lause juures hakatud takka heietama kui hea mu islandi keel on. Ma ei taha kõlada tänamatu, aga mulle käib tihti närvidele nende nämmutamine kui hea see või teine on. Sellistel puhkudel ma tänan lihtsalt viisakalt. Ja tean ka, et mul on veel pikk arengutee ees. Saan enamus jutust aru, suudan end väljendada ja selgitada mida ma tahan, aga ma jagelen nende sõnalõppude ja sõnade sugudega endiselt. Kuigi eesti keeles on neid 14 ja siin ainult 8 on siiski neid küllaltki keeruline meelde jätta. Aga ma ei anna alla!
Oh, igatahes hea on see, et praegu on kevad ja täna oli väljas esimest korda ka selline tuttav kevade lõhn, koos krookuste ja lumikellukeste ning kevadvihmaga.
Hingan kergendunult!
No comments:
Post a Comment