Anna poja leeritamispäev 12.apr

Mõned ajad tagasi küsis Anna Björk minu käest aadressi, kuhu ta saaks saata kutse tema venna leeritamisele ehk islandi keeles fermingadagur'ile. 

Ma ei olnud sel hetkel kindel, kas tahan sinna minna, kuid lõpuks, iseend teades otsustasin siiski minna ning ma ei kahetsenud mitte sekunditki. 

Väga tore oli neid kõiki taas näha ning näha ka et nad on enda elu saanud natuke rohkem raja peale kui see enne oli. 

Ma ei saa salata, et mul olid inglise keeles öeldes mixed emotions, sest see ei olnud minu pere ja mul ei olnud nendega enam midagi ühist. 

Esimesest hetkest kui neid kõiki nägin ukse peal seismas siis tekkis klomp kurku. Kallistasin Annat ning korraks tundus, et mitte miski ei ole muutunud. Ja kui Paris mu juurde jookisis, siis ma ei oska seda tunnet kirjeldadagi, olin õnnelik, kurb ja rõõmus ning segaduses ühekorraga.

Samas valmistas mulle väga suurt rõõmu, et suuremad mäletasid mind väga hästi.
Paris küsis, kus ma olnud olen, vastasin, et olen siinsamas Reykjavikis olnud.

Kurvastas mind aga, et Atlanta ei mäletanud mind. (mida oligi arvata, sest ta on alles nii väike). Ta isegi ei tulnud minu juurde, vaid hoidis eemale. See tegelikult kurvastas mind rohkem kui ma arvata oleksin osanud.

Pisut imelik on ka see, et ma ei tundnud enam nende hääli ära, samuti ka Anna hääli ning nende keelt.

(igal inimesel on oma keel ning aktsent millega ta räägib.)

Perla on muutunud mu meelest palju kurvemaks ning ta energilisus on ära kadunud, nii palju kui ma neid nägin. 

Avastasin ka, et uues peres ma räägin ning kogu pere räägib hoopis viisakamat keelt kui Anna peres, aga see on loomulik. Võrdlusmomendi toon siinkohal sisse, sest kui ma Anna lastega rääkima hakkasin, siis korraga sain aru, et me oleme hoopis teistest keskkondadest ning ma ei kujuta ette, millist keelt ma rääkisin kui Runa perre tulin. 

Perla oli ka ainus, kes lõpuni, enne äraminekut minu süles tahtis olla ning kallistas mind väga kõvasti. 

Kuna Aroni leeritamisele järgnev nädal oli munadepühade nädal, siis viis Elvar lapsed (esimest korda kõik 5!!) endaga Grimstungale, ehk põhja. Ma vaatasin seda pilti ning see oli nagu film mu silme ees. Samal ajal tulid pisarad silma millegipärast.

Aga ma lubasin endale, et ma ei sõltu nende emotsioonidest, vaid jälgin ainult neid emotsioone, mis on minu enda omad. Olin ise.
Runa helistas mulle kui olin olnud seal umbes 2 tundi, et kas kõik on korras, et kas ma koju ei taha tulla või ebamugav ei ole. Kõik aga oli kõige paremas korras. Tore ja lõbus oli.

Lõpuks viisid Anna ja Petur mind koju ning Anna ütles kommentaarideks, et oi mis suured autod ja oi mis suured majad ja oi mis rikaste rajoonis sa elad. Inimesed aga, kes siin tegelikult elavad nii ise ei arva. 

Neid oli tore näha, nendega oli tore aega veeta ning tore on nad taas minema lasta, neid igatseda distantsilt ja kord natukese aja tagant näha. 

Vähemalt süda sai rahu.

 Põsed toitu täis :I)

 "Perla ja Atlanta, vaadake kes tuleb"
-"Heliiiiiiii" (nagu ühest suust)

Perla ja Athena

 Ma sain selle kauni väikese armsa preiliga ühe pildi ka.

Esialgne ignorantsus asendus viisaka kuid piisavalt vaba suhtlusega.

Anna kandis väga värvilist ja ilusat kleiti

Mind aga hämmastas kõige rohkem, lausa unustasin suugi lahti, et April, see väike autistlik plika tuli minu juurde ja ütles, Heli, kas sa palun aitaksid mind.
ma ei suutnud enda kõrvu uskuda, et ta midagi sellist ütles. See tähendab ainult üht, et kui ta mind mäletab, siis ma sain tema jaoks inimeseks keda ta usaldas ning see on midagi sellist, mis on võib-olla igavene. Muidugi arvestades tema vanust ei pruugi see igavene usaldus olla, kuid siiski ma olen selle üle nii õnnelik.
Ma ei vihka neid ja ma ei ole kurb, olen lihtsalt väga rõõmus, et sain endast nii palju neile anda ning et minust on jäänud märk maha.

Aron, Anna poeg. Kinkisin talle musta satiinist kikilipsu koos minu peaaegu lemmikkommidega.

Tulin koju ja jagasin enda emotsioone ja tundeid ja mõtteid perega, sest seda oli pisut palju nende paari tunni kohta. Aga minemata jätmine oleks võrdunud pikaajalise mõttepiinaga.

Munadepühade bingo ja nädalavahetus vanavanematega

Enne munadepühi käisime ühel nädalavahetusel kui Runa oli veel koolis ja hakkas enda magistrikraadiga ühele poole saama vanaema Hjörtise  ning Jon Örni venna lastega ning Hjörtisega nädalavahetust veetmas.
Laupäeval käisime munadepühabingol, mis oli tavaline bingo, aga lastele ja see oli haiglas.
Väga lõbus oli. Auhinnaks oli iga korra eest suur šokolaadimuna, nagu islandlastel kombeks kevadpühade ajal.
Ja ma ei tea, kas see oli mingi märk. Igatahes ma võitsin kaks suurt šokolaadimuna ning loomulikult ma andsin ühe nendest Hjörtisele, kes oli nii õnnelik, sest ta ei mallanud nii kaua paigal püsida ning oli väga õnnelik kui ta endale muna võitis.

 Nagu näha, siis mul on ühel laual puudu vaid kaks ning teisel ainult üks ruut.

 Sigurdar Arnar oli väga ärevil, et äkki keegi võidab ja tema jääb munast ilma.

ÕNN tuli meie õuele... jah, see kauaoodatud muna. Suur šokolaadimuna, täidetud šokolaadikommidega. 

Islandi vana traditsioon, et iga kevadpühade ajal saavad lapsed midagi sellist. 

bingo selles stiilis, et kellel number puudub bingo aluselt, see jääb seisma ning võidab see, kes jääb viimasena seisma. Amma Hjörtis aitab. 

 Oh seda õnne! :)

 Meie viisime koju kolm muna (kaks neist võitsin mina. ) Sigurdur Arnar ja Hjörtis jäid bingoga väga rahule.

 Pärast bingot läksime teatrisse väikest Printsi vaatama.

Samas aga pettusin selles etenduses. Esiteks olin pisut väsinud, et seda luulelist ja pisut raskepärasena tunduvat keelt kuulata (ühel hetkel hakkasin peaaegu magama jääma kui Hjörtis tegi kõva häälega märkuse etenduse keskel, et Heli, kas sa vaatad ka? )
ning teiseks pettumuse valmistas see, et väikese printsi osa etendas naine. Miks???
kui ma sellest aru sain, et väike prints on naisolevus paruka all, siis see muutis mu jaoks selle tüki vastumeelseks ning minu jaoks ei olnud seal mitte midagi peaaegu head.
Jäin rahulolematuks.

Hiljem käisime Hjörtise ja Eddaga väljas mängimas, samal ajal kui vanaema toitu valmistas.

Edda teeb parasjagu jäätist nagu pildilt näha on :I)

 En gaman. Lõbu kui palju

Üle ootuste huvitav laupäev oli koos vanavanematega. See möödus nii kiiresti, et ei saanud arugi. Ja jäin väga rahule. Lisaks jäin rahule ka sellega, et kogu selle aja rääkisime ainult islandi keelt. 

PILDISEERIA PÜHAPÄEVAST.

Amma Hjörtis organiseeris ka pühapäevaks midagi teha. Käisime pühapäevakirikus. Ülemisel pildil oli parasjagu nukuteatritükk käsil.

Pärast kirikut läksime välja jalutama vanaema ja -isaga, sest ilm oli imeline lihtsalt.

Vanaema, vanaisa ja kolm lapselast ning mina kaadri taga.

Lisaks käisime ka kunstinäitusel

ning samal ajal kui vanemad inimesed said näitusel olla ja pilte vaadata joonistasid lapsed.

Enne kojuminekut käisime ka pargist läbi ning lapsed said veelgi enda energiat kulutada.

miskipärast sain kõigiga suurteks sõpradeks. Sigurdur kutsus mind kogu aeg, et tule nüüd, Heli.

mulle väga meeldib see pilt. Edda sõidab selle nn apa rola'ga, ehk ahvi kiiguga.

 Edda

Ta on kolme aastane ja nii üliväga armas. :)

Kirikuhommikulõbu Jakobiga

Nüüd olen juba umbes kuu aega Jakobit iga päev hoidnud ning olen talle rutiini paika pannud, mida iga päev teeme. Nii hea on kui tean, mis päeval juhtuma hakkab.
Nüüd aga lisandub lisaks Jakobile veel kaks korda nädalas üks väike poiss, Eyolfur (?), kes sai just ühe aastaseks. Ta on nii armas, kuigi ma ei kujuta pisut ette veel, kuidas uus rutiin välja hakkab nägema teisipäeviti ja reedeti, sest ta magab rohkem ja tihedamini kui Jakob ja Jakob on juba suur poiss.
  Ilmselt sellega hakkab pisut vabadust vähemaks jääma, et ei saa enam igale poole minna. Muidu panin Jakobi tema ägedasse kärusse ning ta samal ajal vaatas ja uuris elu kui ma jalgrattaga sõitsin. Nüüd aga ma ei ole kindel kas enam seda teha saab nii tihedasti.
Lisaks me oleme Jutaga teinud lastele nö mängudeitisid, ehk tema Sigga ja minu Jakob. Mida rohkem nad kohtuvad, seda suuremateks sõpradeks nad saanud on.

Teisipäevahommikuti kell 10 on kirikuhommik, kus käime Juta ning Siggaga. Jakobile kohutavalt meeldib seal olla, sest seal on nii palju lapsi ning palju huvitavaid mänguasju ning laulame ja saab tasuta küpsiseid, mida veel tahta, eks?
Jah, alati on pisut see teema kirikutega, et kuna pere ei ole väga usklik, siis kas oleks õige last kirikusse viia. Samas aga mina olen nende nõusoleku saanud ning kui nad näevad kui õnnelik on Jakob, siis miks mitte. Üks kord nädalas ei tapa ka. Selle asemel aga annab palju lõbu ja häid mõtteid juurde.
Mina naudin neid kohtumisi, sest nädala sees ei saa väga tihti teiste inimestega kohtuda ning siis see on võimalus, mida kohe kindlalt kasutada tuleb. Seal on nii palju erinevaid inimesi, emasid ja isasid erinevatest maadest, kes on enda lastega kodus ja miks mitte kasutada sellist võimalust ära.

Meie Jutaga ajasime esimene kord inimestel päid sassi kui ütlesime, et mina olen eestlane aga laps on islandlane. Ja siis hiljem ütlesime, et me oleme ainult au paired, ehk lapsehoidjad ning need ei ole meie lapsed tegelikkuses.

Pildiseeria esimesest kohtumisest

 Esimene mänguasi, mille ta kätte sai ning mis ta huvi kohe naelutas

 Üle pika aja kohtumine Siggaga. Nagu näha, siis nad peegeldavad üksteise kehakeelt. See on ilmselt selle suure sõpruse algus.

 Sigga mängis pool ajast selle vurriga. Atraktiivne väike mänguasi.

 Juta tegi  minust ja Jakobist pilti. Jakob ootab kuni ma leian mingi paberi talle, mille peale ta kirjutada saaks või no sodida. Midagi, mis ei ole nii väärtuslik.
Minuga samal ajal vestles meesterahvas Šveitsist, kes oli ainus mees sellel kohtumisel ja ta on enda pojaga kodus samal ajal kui naine töötab.

 Juhuslikult kohtusime ka ühe naisega, kes on eestlane või pool eestlane-pool venelane ning kes ei ole 15 aastat eesti keelt rääkinud, sest kodune keel on olnud vene keel ning abikaasa on eestlane, kuid räägivad praegu norra keelt kodus ning on elanud nii Rootsis, Norras, Iirimaal ja Islandil elavad vahelduva eduga praegu.

 Beebide või väikelaste laulutund. Nagu näha, siis Juta istub Siggaga maas.Ja kõigile beebidele see kohutavalt meeldib kui nende vanemad nendega laulavad...ilmselgelt, kellele ei meeldiks nii väiksena ? :I)

Sigga otsustas Jakobiga liituda ja head sooja süli vahetada. Juta rääkis, et ta olevat väga seltsiv ja armas laps, kellel ei ole vahet kui enda ema ei ole parasjagu pildil, sest keegi kellegi ema ikka on.

Pildiseeria teisest kohtumisest

 Taaskord kohe esimese asjana naelutas Jakobi tähelepanu üks mänguasi. Ta irdus seltskonnast, et sellega ise rahus tegeleda.

 Juta sõiduvees. Beebide lemmik Jutaaaaa

 Väike karuke on natuke tähelepanu puudumisest ilmselt häiritud. Sigga oli tähelepanuröövel

 Väike õnnelik Jakob koos teiste lastega mullidega mängimas.

 Jeeeeeeeeeeeeeeee

 Kuna Jakobil on väga palju erinevaid väikseid triiksärke ja veste (nagu ta isalgi), siis ma ei lase võimalust käest, et teda riietada väga viisakalt iga kord kui välja läheme.

Sellel teisipäevasel päeval otsustasin, et ei kima kohe pärast kirikulastehommikut rattaga koju, vaid teen tiiru linna peal samal ajal kui Jakob magab ja ma rattaga sõidan. Ja tiirutasime, mina teadlikult, tema alateadlikult, linna peal ringi umbes 2 tundi ja samal ajal väikemees magas. Ning just siis kui ma plaanisin kohvi jooma minna ning samal ajal Jakobit valvata, ärkas ta üles ning otsustasin ta kaasa võtta kohvikusse. 

Meil oli minideit temaga. :I)
Nii lahe oli, ta jõi enda õunamahla, ma kohvi nagu ilmselgelt näha võib. 

Ning alles pärast seda läksime umbes kella kolme ajal koju.
Aga sellest päevast õppisin, et see ei ole väga hea mõte, et tal magada lasta samal ajal kui ma sõidan, sest see ei ole kvaliteetuni ning järgmisel nädalal (ehk siis homme ) kiman ikkagi tema uneajaks koju, sest pisut tüütu on kui ta juba kella nelja ajal väsinud uuesti on.