Heli ja 2 tüdrukut ning 3 poissi Islandil : Teistsuguse algusega elupeatükk ning vana loo lõpp

Olen kaks päeva saanud nüüd sisse elamiseks ja tegime kokkuleppe enne kui siia tulin, et saan nädal aega lihtsalt puhata ja olla ja enda asju teha ning siis alustada väskelt. Lisaks saavad pereliikmed minuga ka ära harjuda ja üldse on see hoopis teistsugune algus uuele peatükile mu elus.

Mõtlesin et kirjutan viimastest päevadest Myvatnis ka väikse lõigu, panen mõned pildid.
Viimastel päevadel oli palju emotsioone, palju mõtteid, küsimusi ja tundeid õhus.
Sest:
*Kas ma teen õigesti et ära lähen, jättes Anna sinna üksinda (samas aga need on tema lapsed)
*Kas mu eesmärgid, miks ma ära lähen, on ikka õiged?
*Kas ma kahetsen et ära lähen?
*Äkki mulle lihtsalt tundub, et tahan ära minna ja pärast see pole seda väärt
* Kas uus pere on parem?
* Mida ma tahan, mida ma selles peres ei leia
jne jne.
Aga nii kui need küsimused tekkisid mõned nädalad tagasi ei lasknud ma endal kaua mõelda, vaid tegutsesin, sest tean, et kui ma enda koheste mõtete järgi ei talita, siis need jäävadki seisma ja võib-olla hakkan kahetsema.

Viimased päevad
Niisiis viimastest päevadest seal: A ütles lastele, et ma lähen lihtsalt pikale puhkusele ja tulen hiljem tagasi. Me mõlemad teadsime aga et seda ei juhtu ja see emotsioon kandus üle ka käitumisse. Me peaaegu ei rääkinud viimased nädal aega. Mulle tundus, et ta oli kas kade või kuri või kurb, ei saanud täpselt aru. Ja püüdsin ise olla ning kohati isegi mitte ette jääda. Kuigi ilmselt see oli lihtsalt kõik see kahetsus ja küsimused, mis muutsid tajumise häguseks.
Viimastel päevadel mängisin Parisega barbidega ja tantsisin Perlaga päris palju ning mängisin sõnamänge Athenaga ja kallistasin Atlantat ja kõditasin Aprili ning ei olnud mures selle pärast, kuidas April mulle reageerib.
Samas aga nad tõrjusid mind ikka üsna palju sellest hoolimatagi.
Tegelikult peab paika väide, et kui ema on stressis või liigselt emotsionaalne, siis on seda ka lapsed. Ja kuna A on enamasti sellist laadi naine, kes ei nuta ja otseselt ei näita ka oma emotsioone välja, vaid hoiab neid endas, paneb enda karpi ja alateadvuse tagumisse otsa varjule, siis loomulikult tulevad need mingil ajal välja.

Unenäod
Mu isa ütles, et ilmselt need viis väikest tüdrukut said mulle väga omaks. Jah, nad tegid seda, nägin neid uneski. Naljakas et nägin neid väga tihti endaga koos või siis enda vanematega koos. Kord oli selline uni, et Perla ja Atlanta ning April põgenesid minu kodust ära ja läksid Kaarepere küla vahele ratastega sõitma, ma jooksin neile järele ja helistasin enda isale ning ütlesin, et kuule Perla ja teised on siin, kas sa saad meile järgi tulla.
Või teine kord istusid mu ema ja Tea Grimstungal õues ja jutustasid ning keegi plikadest jooksid nende juurda ja küsis midagi ning Athena tegi toas samal ajal pitsat ning kõik väiksed kogunesid tema juurde ja ma ütlesin neile, et nad näppe ära ei põletaks. Nende enda ema ei olnud tol hetkel pildil.
A reageeris sellistele unenägudele tavaliselt üsna veidralt.

Viimane päev
...oli mu jaoks kiire. Küpsetasin šokolaadi koogi, tegin kaerahelbe küpsiseid nii koju jätmiseks kui kahele poole küllaminekuks, tegin valmis kiiruga ühe sünnipäevakaardi ning jooksin postimajja kirja ja kaarti ära saatma kahele kallile meesterahvale.
Õhtul sõime kooki ja Peter tegi süüa (Anna kavaler) ja veetsin ka pisut aega Maxiga lobisedes. Viisin talle kaerahelbeküpsiseid ja talle väga meeldisid. Islandlased armastavad rohkem neid küpsiseid, millel on jahu ka sees. Ma tegin aga tavalisi. Öösel ajas Anna ka mu juuksed veel enne magamaminekut maha. :)

Double the trouble. Ehk miks teha asju lihtsat viisi kui saab ka keeruliselt. Kilplaste taktika
Igatahes viimasel päeval kallistasin tibusid viimast korda enne kui nad lasteaeda ja kooli läksid. April tuli meiega kaasa Akureyri, A läks Apriliga logopeedi juurde kaasa ja teda kallistades hakkasin nutma, ei suutnud end enam tagasi hoida. Aga mis seal ikka.
10.45 istusin juba bussi peale ning kell 5 olin Rkv'is. Vahepeal enne kui minema sõitsime kodust avastasin, et mul ei ole telefoni ning see kas jäi Maxi juurde või kukkus lumme ja võib-olla sulab alles kevadel välja. Ei olnud eriti aega otsida ka, mõtlesin siis et las ta jääb. Ja läksingi ilma telefonita ning pooleldi laetud ipodiga Rkv poole. (hehe, keegi võiks nüüd öelda, et see on tüüpiline Heli )

Ja arvasin, et kõik läheb plaanipäraselt kuni nägin et peale Artuni peatust tuleb mitte Gerdi vaid hoopis lõpp-peatus Mjodd. Sattusin väiksesse paanikasse. Mul oli mu suur kohver, suur must prügikott ja kaks kotti seljas. Ehk siis palju asju.
Laenasin bussijuhilt telefoni ning proovisin helistada Runale, sest arvasin, et tean ta numbrit peast. Aga ma eksisin-ei teadnud ja ei saanud teda ka kätte, lisaks oli ipod tühi, millega oleks saanud netti minna või pilti vaadata kus ta number oli peal.
Ehk nagu laulus piletita võõras linnas. :)
Ei teadnud kohe kas hakata naerma või nutma enda üle. Aga otsustasin suurest väsimusest laginal naerma hakata. Bussijuht aitas mu suured kompsud bussijaama sisse viia ning seal tuli mõte, et saan enda ipodi korrakski laadima panna ning leidsin numbri. Olin enam-vähem õigesti meelde jätnud lihtsalt numbrid ära vahetanud. :)
Laenasin postimajast telefoni ja helistasin Runale ja hakkasin naerma, sest miskipärast pooltel kordadel juhtub midagi. :) ta aga ütles, et on juba poolel teel ning arvaski et midagi on valesti.
Niisiis kohtusime umbes 10 minuti pärast ja tal olid kaasas Hjörtis (3) ning Jakob (1,5 a ehk 18 kuud). Nad olid mõlemad pisut häbelikud. :) aga nii nunnud. Ja nii rahulikud.
Nad tutvustasid enda maja ja ma jäin seda kõike üsna lolli näoga vaatama, isegi vist unustasin suu lahti, sest see maja on Rkv vanalinnas, nii palju ruumi ja valgust ja mu tuba on üleval korrusel vaatega Rkv'le jms. Käisin ja korrutasin muudkui et uskumatu, uskumatu ja Ma ei suuda seda uskuda ning esimesel õhtul rääkisin talle palju enda eelmisest perest ja sellest, mis olukord seal oli jms. Ta ei suutnud seda uskuda.
Nad on nii lahedad mõlemad Jon'iga. Jon teeb koostööd Aafrikaga, seal püütakse hakata ka arendama geotermaalenergia kasutamist. Ehk siis ta on iga paari nädala tagant Aafrikas.
Üldse peresisene õhkkond on nii stressivaba, isegi aeglane võiks öelda.

Otsustasn esmamulje järgi.
Ja olen nii rahul. Ahjaa, Max leidis ka mu telefoni enda juurest üles, seega pole enam probleemi ega muret, et ma võiks selle üles leida kevadel lume alt. Aga saan juba uut telefoni siin kasutada, mida nad mulle laenasid- Blackberry. Jee. Olen seda kaua aega tahtnud. :)

Mõned pildid ka siia pika postituse alla: