Her

Üks pisut teistlaadi postitus taaskord. Võib-olla pisut mustandi variandina seekord, ehk väga hüpleva mõttelaadiga.

Käisime Juta ja Chatarinaga täna kinos vaatamas filmi Her, ehk "Temake" sellises ilusas eesti keeles.
Ja mul tekkis nii palju mõtteid seoses selle filmiga, et mõtlesin ka teiega neid jagada.
Kuna ma olen suur arutleja ja analüüsija, siis sellest tulenevalt mul tekkis ka selle väga sügavasisulise filmi kohta palju mõtteid.

Film räägib ühest mehest, Theodore'st. Ta on kirjanik firmas, mis tegeleb kirjade kirjutamisega võõrastele inimestele. Ainus info, mis neil kasutada on, on inimestest pildid ning nimi ja veel mõned faktid.
Ainult selliste andmete põhjal kirjutavad nad või õigemini ütlevad arvutile, mida kirjutada, kirju. Ja kõik on elektrooniline. Kui kiri on kirjutatud valmis arvuti poolt välja valitud käekirjas, siis prinditakse see välja ja saadetakse inimestele, kes niiöelda saavad kirja kallilt inimeselt.
Juta mainis pärast, et see on nii minulik, see kirjade kirjutamine. Mulle väga meeldib kirju kirjutada ja neid ka vastu saada. See on hea viis mu arvates öelda inimestele asju, mida muidu hea meelega silmast-silma teha ei tahaks.
Igatahes Theodore läheb ühele näituse moodi kohta ning seal reklaamitakse uut OS-i ehk operatsioonisüsteemi, mis aitab paremini elu korraldada. Ta soetab selle endale ning alustuseks küsitakse tal kui ta selle arvutisse paneb paar isiklikku küsimust ning millist häält ta sooviks, kas mees-või naishäält. Ta hakkab enda abilisega kohe algusest saadik väga hästi läbi saama (vahemärkusena mainin, et Theo oli filmis just lahutusprotsessi kekel ning ilmselgelt hõivatud liigsetest üliemotsioonidest.)

Film on pisut futuristlik, aga kohati samas üsna reaalajalik. Chatarina tõi välja erinevad ajastud, mida ma ise tähele ei pannud, et kohati on tegelane justkui Euroopas, kohati mõnes Aasia suurlinnas ning vahel on isegi kujutatud New Yorki, ei tea, võib-olla oli tahetud lihtsalt luua pilti tulevikumaailmast ning seal valitsevast tehnika arengust.

See on üks vähestest tundelistest filmidest, mille jooksul ma ei pisardanud.
Imelik, aga hingeliselt jättis see mu üsna külmaks.
Ta puudutas palju elulisi teemasid, kuid ainult kaudselt, kujutades virtuaalsuhet reaalsena, aga võib-olla oli sellel varjatud tähendus tänapäeva Skaibi vanaemade või pikamaasuhetele.
Mulle tekkis kohati tunne, et inimesed peaksid jääma inimeste tasemele ning arvutid arvutite tasemele et püütakse neid kaht ühendada. Pikka aega on juba püütud, et robotid saaks hakata asendama inimesi ning film andis üsna huvitava ülevaate, mis saaks kui see juhtuks.

Esialgu oli kõik ilus ja Samantha ning Theo said omavahel imeliselt läbi, armusid üksteisesse (või inimene armus enda loodud illusiooni ning illusiooni häälde)
Erinevus tuli välja nende vahel siis kui jutt oli armastusest, sest inimesed saavad tõsiselt armastada ainult korraga üht inimest või vähemalt eetiliselt on meie maailm niimoodi koordineeritud, et korraga tohib pühenduda ainult ühele inimesele korraga, st olla suhtes vaid ühega korraga (välja arvatud vanad traditsioonid), siis arvutid aga nagu välja tuli saavad korraga olla väga paljudes erinevates suhetes ning samal ajal sügavalt armastada ka teisi, mis aga inimmõistuse jaoks on vastuvõetamatu.

Metafoorilises mõttes võib selle idee, et partnerid võivad olla esmapilgul nii sarnased, aga samas nii erinevad aga üle kanda ka suhtesse eri rahvuste vahel. Minnes suhtesse nähakse ainult välist pilti ning järk-järgult saadakse teada, milline inimene tegelikult on. Hiljem aga hakkavad välja tulema ka inimloomusest sõltumatud näitajad nagu usk, traditsioonid, vanemate eeskuju, hirmud, lapsepõlve kogemused, keelelised erinevused, keelekasutus mõningal juhul.

   Kohati meenutas Samantha ja Theo suhe pikamaasuhet. Nad olid üksteisest miljoneid kilomeetreid eemal, aga samas üritasid olla üksteisele nii lähedal.
 Üsna tihti juhtub, et partnerid elavad sisse enda kujutlusse teise inimese kohta. Muidugi elektroonika võimaldab reaalajas olla kogu aeg teisega koos ning filmis oli väga sürreaalne kujutlus sellest, mis siis kui partnerit ei ole mitte kunagi mitte kusagil võimalik näha.
Enda kogemusest toon näite lihtsalt selleks, et see tundub teemaga kokku sobivat: Hommikul esimese asjana vaatan järgi, kas partner on vahepeal midagi kirjutanud või midagi saatnud ning õhtul viimase asjana on veel võimalik näha kas midagi on muutunud. Tegelikult aga hoolimata piltidest või videotest ikka mälestused ning tunded sellest ajast kui viimane kord kohtusime. Midagi ei muutu pika maa taga oleva inimese välimuse juures kujutluspildis. Kõik on sama, ka aastate pärast.

     Tegelikult võiks isegi lihtsam olla suhtes arvutiga kui inimestevahelises pikamaasuhtes, sest arvuti saad endaga igale poole kaasa võtta, teine inimene aga ei pruugi kogu aeg olla saadaval nii et saaks kogu aeg üksteisega virtuaalselt kaasas käia, sest kummalgi on enda elu. Arvutil oli filmis ka elu, aga see ei sarnanenud mitte kuidagi inimeste elule, sest see ei hõlmanud endas söömist, ega magamist, ega kõiki bioloogilisi protsesse.


Üsna huvitava varjundi tõi filmi koht kui Samantha tahtis Theodorele rõõmu valmistada ning otsis netist ühe tüdruku, kes oleks valmis olema Samantha jaoks keha, sest ta ise ei saanud kunagi olla muud kui ainult hääl. Samantha kui väga tark ja intelligentne arvuti valis välja endale kõige sobivama naisterahva, milline ta olla tahaks ning kui Theo selle naisega kohtus, siis ta ei suutnud end kuidagi ümber koordineerida, st. enda kujutluspilti ümber koordineerida selle naise peale, et ta tunneks selle inimnaise vastu sama, mida ta virtuaalsuhtes hääle vastu tundis.
Samantha ei suutnud sellest aga aru saada, miks see nii on.

Futuristlikus maailmas, mida seal püüti kujutada, oli aga kujutatud OS-iga suhtes olemist tabuna ning väärtustati pigem inimsuhteid ja näidati inimsuhteid justkui midagi, mis on ohustatud (mulle vähemalt paistis nii) ja kui OS-id lahkusid inimeste elust, siis justkui mitte midagi ei muutunud, kõik jäi samaks, ainult hinges oli tühjus.


See film pani mind väga palju asjade üle järele mõtlema. Lihtne on põgeneda virtuaalsuhtesse, sest siis ei ole vaja tegeleda halli argipäevaga, emotsioonide ja frustratsiooniga, sest siis saab end lihtsalt välja lülitada millal tahes aga tahta. Kui Samantha korraks ära kadus, siis oli Theol paanika, sest Samathat ei saa mitte kusagilt kätte kui ta ära kaob. Seda on väga imelik mu meelest kirjeldada, sest ta justkui on olemas, aga ei ole, ta eksisteerib, tekib väga suur lähedustunne, aga samas teda ei ole, on ainult hääl ning inimmõistus, mis paneb mõtlema, et on olemas keegi kusagil.

See film pani mind vähemalt pisut rohkem inimsuhteid hindama ning aru saama, et inimesed sobivad kokku just inimestega ning inimsuhted, armastus ning lähedus ja isegi lapsed on väga unikaalne omadus, mida saab kogeda ainult inimloomus.

Vaadake ka ning tehke omad järeldused! Kindlasti väärt vaatamist! Ja mitte ainult üks kord.