Kui Runa tuli pärast koju, siis ütles, et Steinunn Thalia oli talle kingituse ostnud ning eelnevalt küsinud kas ta saaks natuke raha. ja et tal on ka kingitus mulle. Ma olin sellest nii üllatunud, sest ma ei osanud seda oodata.
Kuna ta aga jäi oma sõbranna juurde ööseks siis sain selle alles eile õhtul.
Oh kui elevil ma olin. Kui kahe väiksega lasteaiast tulime, siis tüdruk läks just trenni ja ütles, et tead, Heli, mul on sulle kingitus, sest eile oli naistepäev. Tegin üllatunud näo pähe ja ütlesin kui elevil ma olen ning kallistasin teda. Siis ta jooksis trenni. Ja õhtul sain selle kauaoodatud kingi kätte. Ta oli ise sama elevil selle üleandmise suhtes kui mina. Seal sees oli roheline tee ja südamekujuline lutsukas. Ma olin selle üle veel eriliselt õnnelik, sest mulle väga meeldib teid juua. Küsisin kuidas ta teadis, et mulle see meeldib, ta vastas et ei tea, aga kuidagi tal oli selline tunne olnud.
Tegin eile oopsisid ja siis ühel hetkel tulid Kristjan ja Arent kööki ja ütlesin, mida ma küpsetan ning nad vaatasid retsepti ning ütlesid mõlemad, et aga siia peaaegu ei lähegi midagi ja vastasin et see on tõsi, et seal ei ole süsivesikuid. Arent selle peale aga ütles, et Heli, tead meil on siin üleval veel riiuli peal kokaraamatuid, kuhu läheb palju rohkem suhkrut ja muid asju ka, et sa võid vahel nendest midagi küpsetada.
Seda oli nii armas kuulda, sest see tähendab, et nad on elevil mu küpsetiste suhtes.
Esimestel päevadel kui siin olin, siis Runa oli poistelt küsinud, kuidas ma neile meeldin ja oli saanud sellise vastuse Kristjanilt, et kuidas ta ei saa meile siis meeldida kui ta nii häid küpsiseid küpsetab. :)
Jon Örni vanemad tulid meile õhtusöögi ajaks ja tegid meie pool süüa ning sõime kõik koos. Lahe 24. veebr õhtu oli, enne kui eestlastega kokku läksin saama.
Runa ütles, et tee tema laste südamesse on: Steinunn Thalia puhul küpseta temaga koos, sööda Kristjani Steinunniga koos küpsetatud koogi või küpsistega ja Arenti puhul loe talle midagi ja väikestega lihtsalt naljata ja mängi nendega. Ja nad ongi õnnelikud. Väga palju rohkemat ei olegi vaja. Ja see on nii tõsi.
Seda on imelik öelda, aga tunnen väikest ebakindlust 10-aastaste ees, sest nad ei ole enam beebid, vaid peaaegu täiskasvanuea poole pürgivad noored inimesed, kellele meeldib arutleda ja mõelda ja kaasa rääkida. Ja nad on igaüks väga erinevad, ilmselt sellest tulenevalt. Kuna aga Runa on ise kahe jalaga maa peal, siis ei ole mul vaja millegi pärast otseselt muretseda. Mõnus on olla siin. Nad on nii lahedad!
Iga päevaga, mis me rohkem koos oleme harjun mina nendega ja nemad minuga ära. Kõigi esimene oli Steinunn, kellega hakkasime läbi saama, sest ta on supervaimustuses tantsimisest ja mina olen samamoodi ning meile mõlemale meeldib küpsetada.
Ühel päeval oli temaga lahe hetk kui me olime Jakobiga kahekesi kodus ja siis Steinunn tuli enne trenni siit läbi ja küsis minult, et Heli, kas me võime küpsetada. Kuna ta oli parasjagu Jakobi kõrval (1,5 aastane poiss), siis ma küsisin, et kes kellega küpsetab, et kas sina Jakobiga või mina ja sina. Ta hakkas naerma ja ütles, et mina ja sina. Ma olin väga üllatunud sellest ettepanekust ja me saime väga hästi kahekesi hakkama ja tegime olemasolevatest materjalidest šokolaadikoogi. Nammi-namm. :)
Olin sellest nii õnnelik, et ta minuga koos küpsetada tahtis, et olin kogu päeva õnnelik.
Eelmisel reedel algas lastel koolivaheaeg ja seepärast läksime Runa vanemate suvemajja. Olime seal aga ainult reede ja laupäeval tulime juba tagasi, sest me olime ainult Runaga kaks täiskasvanut ja viis last ning voodid ei olnud mugavad ja lapsed magasid halvasti ja kõik olid pisut tujukad ja puhkusest ei tulnud midagi välja. Seega mõtlesime et läheme lihtsalt tagasi ja veetsime laupäeva lihtsalt lebotades ja pühapäeval käisid lapsed koos Runaga sünnipäeval. Jon on märtsi keskpaigani Aafrikas ja naistepäeva hommikul saatis Runa talle sõnumi et igatseb teda ning hiljem kui olime poistega kodus tulid kulleriga kimp Oranže roose koos armsa kaardiga Jon Örnilt. Imearmas.
Pühapäeva sünnipäevale minek. Kristjan aitab Jakobil jakki selga panna.
Hjörtis ja Jakob poseerivad. Hjörtis on mu kaamerast vaimustuses (Huvitav, kas see on kõigi jäärade tunnus, sest Paris Anna oli ka mu kaamerast vaimustuses?)
Lebolaupäev
Eile 24. veebruaril tähistasime Islandi eestlastega Rkv'is Eesti vabariigi aastapäeva.
Lahe oli, meid oli kokku üsna palju ja laulsime Tui Hirve võimsa hääle saatel isamaalisi laule ja Eesti hümni, sõime kiluvõileibu munaga ja suitsuvorsti võileibu soolahapukurgiga ja jõime veini.
Rääkisin neile ka, et mu ema saab varsti ka üheks Islandi eestlastest ning kõik olid väga üllatunud ja vanemad olijad ütlesid, et neile emad meeldivad. :) Juba ette hea soe vastuvõtt.
Niisiis ma elan koos nende imeliste ilusate inimestega ja olen ise ka veelgi ilusamaks muutunud :I)
No comments:
Post a Comment