Kustunud naeratus on jälle pilve tagant välja tulnud.

Pilte seekord ei ole, mu kaamera oli pisut aega puhkusel kui ma ei tahtnud ei mõtteid mõlgutada, ega lillegi liigutada. 
Siiatulekust alates on mind vaevanud segadus mõtetes ja emotsioonides ning ka pisike loomekriis. Ei teagi kohe kuidas seda sõnastada.
Ja pisike kartus ka kogu olukorra suhtes. Ilmselt lihtsalt seetõttu, et koht ja situatsioon on uued.
Ühel õhtul kui pereema ja -isa teatasid perele ühest suurest tulevasest sündmusest või õigemini muudatusest, milles osaleb kogu pere reageerisid kaks last sellele suure vaimustusega, aga üks läks endast üsna välja.
Sel hetkel sain pisut aru, mislaadi on lapsed ning mida nad tahavad. Arent läks endast välja selle pärast ning ema ja isa seletasid talle olukorda, aga see ei muutnud asja eriti paremaks.

Neil (lastel) kõigil on erinevad hobid:
Steininn Thalia tegeleb aeroobika ning tantsimisega ja tihti laulab ka, kuid ma ei ole kindel kas kooris või lihtsalt.
Arent mängib jalgpalli kuigi samal ajal on ka huvitatud hoopis filmimisest ning kunstist
Kristjan aga tegeleb jäähokiga ning mängib klaverit
ja kaks väikest käivad lihtsalt lasteaias.
Hjörtise hääl on nii kõrge ja kõlab justkui heeliumilaadsena.
Jakob on aga nii armas ja pisike ning küsib iga asja peale "haaa?"

Laupäeva hommikul oli üks huvitav asi, et Arent hakkas minema enda sõpradega kohtuma või lihtsalt jalkat kõksima ning enne kui ta välja läks ütles tsau Heli. Seda oli nii uskumatu kuulda, aga samas see tegi mind nii rõõmsaks, sest ma allest tulin siia ning ma ei osanud arvatagi kuidas mind vastu võetakse.

Teisel õhtul kui siin olin tulid Steininn Thalia ja Kristjan meile ja avastasid mu küpsetatud kaerahelbeküpsised laua pealt ning nii kui nad need avastasid oli karp peaaegu koheselt tühi, nad kiitsid neid taevani. See tegi taaskord mulle rõõmu, sest olin eeldanud, et kuigi nad olid hästi välja tulnud seekord ning pruun suhkur kõige tipus oli lihtsalt imetlusväärne, et neid võetakse vastu pigem ettevaatlikult proovides, mitte aga taevani kiites.
Runa ütles mulle kui ma enne siia tulekut küsisin, mis ma lastele tuua võin kingiks, et too lihtsalt kommi, see võidab nende südamed kõige kiiremini. :)
Ja ma küpsetasin midagi ning väikse killu haaval võitsin võib-olla natukene juba nende südame.

Laupäeval küpsetas Steininn Thalia leivakakukesi. Ta küpsetab igal nädalal midagi ning vanemad pooldavad seda, sest ta ise naudib seda kohutavalt. Vahet pole millise segaduse ta köögis tekitab, vähemalt ta saab ise midagi meisterdada ning oleme ausad need leivakesed tulid lihtsalt imelised välja.
Lisaks küsis ta kui kadusin korraks enda ruumi, et silma peale visata islandi keele õpikule, et kus Heli on, et huvitav kas ta tahaks õhtul koos meiega ujuma tulla.
See andis mulle ka kohe hea võimaluse temaga rääkima hakata, sest meil on ühiseks hobiks tants. Jooksin alla korrusele ja küsisin, et kes mind kutsus.
   Ta muutus pisut ebalevaks ning häbelikuks, aga olgem ausad mina olin samamoodi kui seda küsisin, aga seepeale ta ütles, et see oli tema ning ta tahtis küsida kui see on okei siis oleks lahe kui ma õhtul nendega ujuma läheks. Olin suurima hea meelega nõus.
Lisaks ma kohe küsisin otsa, et mida sa küpsetad ning kas ma tohin ka kiigata. Ta lubas ja saime erinevatest asjadest rääkida.
Hea on tema juures veel see, et kui ma mingi sõna valesti ütlen või see mulle meelde ei tule, siis ta parandab või aitab mind.
Õhtul ujuma minnes lollitasime tee peal ning ajasime üksteist taga, kuigi olin pisut tagasihoidlik ning pigem ettevaatlik, püüdes tajuda nende mängu piire, et kui kaugele nende "mäng" läheb või minna võib, kas nii kaugele kuni üks solvub või teine teda maha hakkab tegema või jääb kõik sõbralikule tasemele. Õnneks tuli see viimane variant. Ujulas käisin nendega mitmeid kordi koos liugu laskmas torust, sest mis saab olla veel põnevam 10-aastastele lastele kui mitte torust alla laskmine. Möllasime ja lollitasime niisama nendega ja meil oli tõesti lahe. Arent tundis end pisut väsinuna nii et läksime Kristjani ja Steininn Thaliaga kolmekesi, väiksed läksid magama ja ema-isa jäid koju.
See oli minu võimalus ning ma kasutasin seda ära ja pärast koju tulles oli hea tunne, et sain nendega koos midagi teha. Ujuma minnes jalutasime, sest see on umbes 10 min tee, aga tagasitulles tuli Jon meile järele.

Reede päeval sain meili Kristrunilt ning sealt avastasin ühe meiliaadressi koos eestipärase nimega. Teadsin, et Rkv'is on veel peale minu üks Eesti au pair ning ma ei kahelnud sekunditki vaid kirjutasin talle meili ning juhtus olema just selline aeg kui oli Rkv valgusfestival ning üsna pea ta helistas mulle ning pakkus välja minna sinna. Olin pikemalt mõtlemata nõus.
Samal ajal olin Sigruniga kohvi joomas ja jutustamas ning äärmiselt lahe pärastlõuna oli temaga koos ja otsa väga imeline õhtu/öö kahe hästi laheda tüdrukuga: Juta ja Christinega. Christine on au pair Taanist.
Helistasin Runale ning rääkisin talle enda plaanist ning kuna mul on nädal aega vaba et saan enda pead ja meelt tuulutada, siis ta ütles et võin teha mida ise tahan ning et ta võib mu isegi pärast linna tuua.
    Olin superõnnelik seepeale ja sõitsin kiiresti rattaga, mida kasutan Rkv'is ringi liikumiseks, koju ja sõin koos perega õhtust (reede on rämpstoidupäev-pitsa ja koka. Jeee), mängisin natuke Hjörtise ja Jakobiga ning Runa viis mu kella 8 ajal linna ja kohtusin Jutaga. Eesti keel kõlas mu suust väga kondiselt ning ma ei olnud isegi päris kindel mida ma ütlesin. Igatahes...

Ma olin juba korraks unustanud et ma olen 21-aastane ja oskan vahel lõbutseda ka. Nii lahe oli, käisime muuseumides ringi kolamas, sest need olid valgusfestivali raames muuseumiööl tasuta avatud ja tegime väikse raamatu igaüks ja käisime kella 1 ajal väljas pitsat söömas ning mängisime seal purjus inimeste keskel potikat kaartidega, mis Jutal kaasas olid. Pärast käisime mööda tühja Laugarvegurit ning arutasime maailma asju. Jututeemadest juba puudust ei tulnud. Ühel hetkel avastasime et kell on märkamatult saanud pool 3 ja mõtlesime koju ära minna.
Ülimast positiivsusest ja naerust pakatav õhtu oli. Nägime isegi justkui Rkv'i valgusfestivali jaoks tellitult virmalisi. I.M.E.L.I.N.E ja kirjeldamatult kaunis vaatepilt. :)


Täna, pea nädal aega hiljem tunnen justkui olen taassündinud. Tunne on nii hea. :) Runagi täna ütles, et näed, sa muutud iga päevaga üha rohkem lõdvestunumaks ning hakkad naeratama rohkem ja end vabamalt tundma.
Mul endalgi on selle üle hea meel. Homme, teisipäeval alustan enda esimest tööpäeva siin. :) kuus tundi päevas ainult tööd. Hommikul natuke ja õhtul natuke ja päev on mu enda jaoks.