Küpsetamishooaeg/ Cooking season

Mul on väga suur motivatsioon peale tulnud küpsetamise suhtes kui ei kunagi varem. Ja seekord ma olen enesekindel selle suhtes, sest

Esiteks kõik mis ma siiani olen proovinud on välja kukkunud imeliselt

Teiseks kõik mida ma küpsetanud olen, on esimese päevaga ära söödud ning takka kiidetud ja poisid on nii armsad ja nunnud et tulevad ikka ja jälle kui midagi enam näksida ei ole mu juurde ja ütlevad, et kuule kas sa seda või teist ei taha küpsetada.
(Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et keegi mu küpsetisi niimoodi armastada saab, sest ma olen kogu aeg arvanud, et ma ei suuda kunagi midagi normaalset teha, mis kellelegi teisele peale minu enda meeldiks, sest isegi Anna lapsed ütlesid, et need olid kas vastikud või lihtsalt nende meelest söödamatud. See tegi mu väga kurvaks.)

Kolmandaks mul on siin Steinunn kes on küpsetamise fänn.

Neljandaks ma olen seda isegi nautima hakanud, sest tean, et saan positiivset vastukaja. 

Olen nii rahul endaga, et süda laulab sees. Tahaks õhku hüpata ja olla nagu väike laps. 

(Kunagi Runaga naersime, et Jakob kui on väga elevil ja õnnelik, siis viskab põrandale pikali ning hakkab jalgadega siputama või siis kõnnib kiiresti-kiiresti nagu väike pingviin, et peaksime kunagi koos Bonusesse minema ja kui naerame millegi üle, siis viskama Jakobi kombel põrandale pikali ja etendama enda elevust. Me täiskasvanutena oleme nagunii nii tõsised ja emotsioonitud kogu aeg! See oleks efektne pilt sellest, mis juhtub siis kui pikka aega olla täis kohaga ema või täiskohaga au pair. 

Seda tahan tõesti ära teha. )

Mul ei olnud  täna plaanis üldsegi mitte küpsetada, aga lõpuks lõpetasin nii, et küpsetasin terve päeva. Eile tuli Runal kiire kohtumine ühe sõbrannaga ning ta tuli koju üsna hilja ja lapsed läksid magama alles pool 1 ning oleksid olnud liiga väsinud et järgmisel päeval kooli minna. Niisiis nad jäid koju ja ma sain ka end välja magada. Ülim nauding ärgata pool 11 hommikul kui keskpäeva päike paistab pitskardinate vahelt tuppa. Sellest paremaks enam esimesed sekundid minna ei saakski. :) 

(Ma ei kurda aga ka esimese asjana tuledes hämarat kella poole kaheksast hommikust Reykjaviki nähes, sest seegi pilt on midagi meeli ülendavat.)

Ma ei jõua ära imetleda seda imelist valgust, mis siin majas päeva erinevatel aegadel on. Eriti kaunis on veel õhtupäike, selline soe ja kuldne. Ning hommikune aurav hetk, mille püüdsin.

(I cannot admire this amazing light that comes inside the house every other time during the day. Especially stunning is the evening sunshine, somewhat golden and warm. And this is the steamy morning moment i happened to capture.)

Niisiis istusin köögis ja sirvisin hommikust ajalehte kui Arent tuli kööki ja võttis ühe kokaraamatu sellest riiulist, kus olid need "rohkem suhkrut sisaldavad" küpsetised sees, mida eelmises postituses "Imelised inimesed"  teises lõigus mainisin. Ja valis sealt välja singipirukad, öeldes samal ajal pool tõsise, pool naerunäoga, et Heli sa võiksid neid kunagi teha.
Samal hetkel tuli Steinunn kööki ning hakkasime spontaanselt vaatama, kas meil on kõiki vajaminevaid asju olemas. Ja nii see läkski. Tegime kahekesi taigent (pärmitaigent, mille pärm oli vanaks läinud ning kerkis ilmatu kaua) ja panime kerkima.

 Steinunn Thalia ja Arent.

Hún er rosalega sætt. (Ta on nii ilus./ She is so pretty)

Väike päiksekiir tantsib pildil (Little sunshine is dancing on the picture)

 Samal ajal tegin ma enda kaua tahetud seesamiseemneküpsiseid (muide neid ei ole üldsegi mitte raske teha ja sinna sisse läheb ainult juustu, seesamiseemneid, muna ja ahjus olema 15 min. kiire lihtne odav) ning siis läksid lapsed jalgpalli mängima ja ma jäin pärmitaigna järgi ootama ja lõpuks tegin croissantide laadseid pirukaid. Ja kuna meil ei olnud singivõiet, siis leiutasin ise salaami tükikeste ja kreemjuustu segu, mis asendas võiet. Ja kui see otsa sai, siis kasutasin juustu.

 Mu seesamiseemneküpsised (my sesame seed cookies)

 Kaua oodatud kullake. (Long waited darling)

 Singi või õigemini salaamisaiakesed. (Ham, or no, wait, salami buns)

 Guugeldasin, kuidas teha õigesti croissante, mis siis et tegelikult tegin croissantilaadseid saiakesi.
(I googled how to make croissants in a right way even though i was making a little like croissants, not the real things.)

Need tulid välja ülimad! They turned out amazing!

Ahjaa, sain enda vanemate saadetud paki koos tonni (nali) kommide ja musta leivaga kätte. Samas kuna ma olen nüüd valgu ja rasva toitumise peal ning nädalavahetus on keha šokk süsivesikutega, siis mõtlesin, et nv on just see aeg mil maitsta vanu ja uusi häid Eesti komme ja hulluks minna :) 

Ning kuna mu ema oli ostnud valentini päeval šokolaade, milledel oli superägedad pildid peal, siis mõtlesin, et teen neile suurtele maiasmokkadele järgmisel hommikul üllatuse ja igaüks saab ühe šoksi valida. 

Ma ei oleks sellist reaktsiooni nendelt oodanudki. Kõik olid pisut unised alles kui hommikusööki nosisid ning ma andsin neile valiku šoksidest ja Steinunn tegi suured silmad ja ütles, et ohoo kas tõesti. Poisid olid samamoodi nii üllatunud, et ei suutnud kohe validagi. Tõlkisin neile, et oled cool tähendab þú ert flottur (töff) ma (süda) sind tähendab Ég elska þig. Ma arvan, et neil oli uhke tunne enda sõpradele või sõbrannadele näidata võõras keeles šoksi. (Minul küll oli vähemalt 10-aastaselt. Uhke ja pisut edev tunne.)

Igatahes õhtul kui kõik koju tulid, siis mul oli valmis küpsetatud kaks korvitäit pisipirukaid ja esimene korvitäis söödi ära väga, üle mõistuse kiiresti. 

Kaks nunnut. Neile ilmselgelt meeldib, mida nad kahekesi jagavad seal. (The two cuties. They obviously like what they are sharing.)

 Ei saanud kohe teiega jagamata jätta seda imelist õhtupäikest, mis paistab elutuppa. ( I didn't want you to miss this amazing evening sun that shines into the livingroom. )

 Jebb. Väiksed saiakesel läksid lastele hästi peale. (Jebb. Those small buns attracted kids)

Käed täis minicroissante ja süli täis armast väikest poissi. (Handful of mini croissants and lap full of cute baby)

Niisiis tervislik küpsetushooaeg enamasti. Kuna lastele meeldib rohkem süüa asju "mis sisaldavad rohkem suhkrut", siis väga tihti ma enam selliseid asju ei küpseta, küll aga LKL (lág kolvetni islandi keeles) ehk asju, mis sisaldavad vähe, kui üldse, suhkrut ning süsivesikuid, rohkelt rasvainet ja valku.
(Võib-olla tundub, et ma propageerin sellist toitumist kirjutades kui palju ja mis ma teen, siis tegelikult nii see ei ole. Lihtsalt ma ise olen sellest väga vaimustuses, sest see tähendab, et ma saan proovida teistsugust toitumist, mille puhul, jumal tänatud, ma ei pea lihast loobuma. See oleks masendav. Mu energia kaoks ära kui lihast loobuks ja taimset ainult tarbiks. Ja ma ei suuda ise ka uskuda, et ma nii motiveeritud olen seda järgima! Ja kõige tähtsam, et ma ei näljuta end ning enesetunne on parem kui kunagi varem.) 

Imelised inimesed

23. veebruaril on Islandil naistepäev (konudaginn) ja mul oli just sellel päeval vaba ja lapsed läksid koos Runaga ühele lastesünnipäevale. Ma käisin siis rattatripil Seltjarnesis ja kokku sõitsin umbkaudu 14 km. Tunne oli hea, ilm oli imeline.
Kui Runa tuli pärast koju, siis ütles, et Steinunn Thalia oli talle kingituse ostnud ning eelnevalt küsinud kas ta saaks natuke raha. ja et tal on ka kingitus mulle. Ma olin sellest nii üllatunud, sest ma ei osanud seda oodata.
Kuna ta aga jäi oma sõbranna juurde ööseks siis sain selle alles eile õhtul.
Oh kui elevil ma olin. Kui kahe väiksega lasteaiast tulime, siis tüdruk läks just trenni ja ütles, et tead, Heli, mul on sulle kingitus, sest eile oli naistepäev. Tegin üllatunud näo pähe ja ütlesin kui elevil ma olen ning kallistasin teda. Siis ta jooksis trenni. Ja õhtul sain selle kauaoodatud kingi kätte. Ta oli ise sama elevil selle üleandmise suhtes kui mina. Seal sees oli roheline tee ja südamekujuline lutsukas. Ma olin selle üle veel eriliselt õnnelik, sest mulle väga meeldib teid juua. Küsisin kuidas ta teadis, et mulle see meeldib, ta vastas et ei tea, aga kuidagi tal oli selline tunne olnud.

Tegin eile oopsisid ja siis ühel hetkel tulid Kristjan ja Arent kööki ja ütlesin, mida ma küpsetan ning nad vaatasid retsepti ning ütlesid mõlemad, et aga siia peaaegu ei lähegi midagi ja vastasin et see on tõsi, et seal ei ole süsivesikuid. Arent selle peale aga ütles, et Heli, tead meil on siin üleval veel riiuli peal kokaraamatuid, kuhu läheb palju rohkem suhkrut ja muid asju ka, et sa võid vahel nendest midagi küpsetada.
Seda oli nii armas kuulda, sest see tähendab, et nad on elevil mu küpsetiste suhtes.
Esimestel päevadel kui siin olin, siis Runa oli poistelt küsinud, kuidas ma neile meeldin ja oli saanud sellise vastuse Kristjanilt, et kuidas ta ei saa meile siis meeldida kui ta nii häid küpsiseid küpsetab. :)

oopsie leivad (sisaldav ainult muna, kreemjuustu, soola.)

Õhtuks olid meil hamburgerid ja süsikate rikka hamburgerisaia asemel kasutasime oopsi leiba ja maitses väga väga hästi.
Jon Örni vanemad tulid meile õhtusöögi ajaks ja tegid meie pool süüa ning sõime kõik koos. Lahe 24. veebr õhtu oli, enne kui eestlastega kokku läksin saama.

Runa ütles, et tee tema laste südamesse on: Steinunn Thalia puhul küpseta temaga koos, sööda Kristjani Steinunniga koos küpsetatud koogi või küpsistega ja Arenti puhul loe talle midagi ja väikestega lihtsalt naljata ja mängi nendega. Ja nad ongi õnnelikud. Väga palju rohkemat ei olegi vaja. Ja see on nii tõsi.

Seda on imelik öelda, aga tunnen väikest ebakindlust 10-aastaste ees, sest nad ei ole enam beebid, vaid peaaegu täiskasvanuea poole pürgivad noored inimesed, kellele meeldib arutleda ja mõelda ja kaasa rääkida. Ja nad on igaüks väga erinevad, ilmselt sellest tulenevalt. Kuna aga Runa on ise kahe jalaga maa peal, siis ei ole mul vaja millegi pärast otseselt muretseda. Mõnus on olla siin. Nad on nii lahedad!

Iga päevaga, mis me rohkem koos oleme harjun mina nendega ja nemad minuga ära. Kõigi esimene oli Steinunn, kellega hakkasime läbi saama, sest ta on supervaimustuses tantsimisest ja mina olen samamoodi ning meile mõlemale meeldib küpsetada.

Ühel päeval oli temaga lahe hetk kui me olime Jakobiga kahekesi kodus ja siis Steinunn tuli enne trenni siit läbi ja küsis minult, et Heli, kas me võime küpsetada. Kuna ta oli parasjagu Jakobi kõrval (1,5 aastane poiss), siis ma küsisin, et kes kellega küpsetab, et kas sina Jakobiga või mina ja sina. Ta hakkas naerma ja ütles, et mina ja sina. Ma olin väga üllatunud sellest ettepanekust ja me saime väga hästi kahekesi hakkama ja tegime olemasolevatest materjalidest šokolaadikoogi. Nammi-namm. :)
Olin sellest nii õnnelik, et ta minuga koos küpsetada tahtis, et olin kogu päeva õnnelik.

Eelmisel reedel algas lastel koolivaheaeg ja seepärast läksime Runa vanemate suvemajja. Olime seal aga ainult reede ja laupäeval tulime juba tagasi, sest me olime ainult Runaga kaks täiskasvanut ja viis last ning voodid ei olnud mugavad ja lapsed magasid halvasti ja kõik olid pisut tujukad ja puhkusest ei tulnud midagi välja. Seega mõtlesime et läheme lihtsalt tagasi ja veetsime laupäeva lihtsalt lebotades ja pühapäeval käisid lapsed koos Runaga sünnipäeval. Jon on märtsi keskpaigani Aafrikas ja naistepäeva hommikul saatis Runa talle sõnumi et igatseb teda ning hiljem kui olime poistega kodus tulid kulleriga kimp Oranže roose koos armsa kaardiga Jon Örnilt. Imearmas.

Hjörtis koos roosidega.

Pühapäeva sünnipäevale minek. Kristjan aitab Jakobil jakki selga panna. 

 Ilmselgelt, miks mul on nii palju sellest väiksest plikast pilte? :)

Hjörtis ja Jakob poseerivad. Hjörtis on mu kaamerast vaimustuses (Huvitav, kas see on kõigi jäärade tunnus, sest Paris Anna oli ka mu kaamerast vaimustuses?)

Lebolaupäev

Eile 24. veebruaril tähistasime Islandi eestlastega Rkv'is Eesti vabariigi aastapäeva.
Lahe oli, meid oli kokku üsna palju ja laulsime Tui Hirve võimsa hääle saatel isamaalisi laule ja Eesti hümni, sõime kiluvõileibu munaga ja suitsuvorsti võileibu soolahapukurgiga ja jõime veini.
Rääkisin neile ka, et mu ema saab varsti ka üheks Islandi eestlastest ning kõik olid väga üllatunud ja vanemad olijad ütlesid, et neile emad meeldivad. :) Juba ette hea soe vastuvõtt.

Meie grupp eile. :) eestlastest

 Üks kelmikas pilt Kirstist ja isegi mina olen pildi peal. :) (Kolm viimast pilti pärit Islandi eestlaste FB grupist. )

Niisiis ma elan koos nende imeliste ilusate inimestega ja olen ise ka veelgi ilusamaks muutunud :I)

Her

Üks pisut teistlaadi postitus taaskord. Võib-olla pisut mustandi variandina seekord, ehk väga hüpleva mõttelaadiga.

Käisime Juta ja Chatarinaga täna kinos vaatamas filmi Her, ehk "Temake" sellises ilusas eesti keeles.
Ja mul tekkis nii palju mõtteid seoses selle filmiga, et mõtlesin ka teiega neid jagada.
Kuna ma olen suur arutleja ja analüüsija, siis sellest tulenevalt mul tekkis ka selle väga sügavasisulise filmi kohta palju mõtteid.

Film räägib ühest mehest, Theodore'st. Ta on kirjanik firmas, mis tegeleb kirjade kirjutamisega võõrastele inimestele. Ainus info, mis neil kasutada on, on inimestest pildid ning nimi ja veel mõned faktid.
Ainult selliste andmete põhjal kirjutavad nad või õigemini ütlevad arvutile, mida kirjutada, kirju. Ja kõik on elektrooniline. Kui kiri on kirjutatud valmis arvuti poolt välja valitud käekirjas, siis prinditakse see välja ja saadetakse inimestele, kes niiöelda saavad kirja kallilt inimeselt.
Juta mainis pärast, et see on nii minulik, see kirjade kirjutamine. Mulle väga meeldib kirju kirjutada ja neid ka vastu saada. See on hea viis mu arvates öelda inimestele asju, mida muidu hea meelega silmast-silma teha ei tahaks.
Igatahes Theodore läheb ühele näituse moodi kohta ning seal reklaamitakse uut OS-i ehk operatsioonisüsteemi, mis aitab paremini elu korraldada. Ta soetab selle endale ning alustuseks küsitakse tal kui ta selle arvutisse paneb paar isiklikku küsimust ning millist häält ta sooviks, kas mees-või naishäält. Ta hakkab enda abilisega kohe algusest saadik väga hästi läbi saama (vahemärkusena mainin, et Theo oli filmis just lahutusprotsessi kekel ning ilmselgelt hõivatud liigsetest üliemotsioonidest.)

Film on pisut futuristlik, aga kohati samas üsna reaalajalik. Chatarina tõi välja erinevad ajastud, mida ma ise tähele ei pannud, et kohati on tegelane justkui Euroopas, kohati mõnes Aasia suurlinnas ning vahel on isegi kujutatud New Yorki, ei tea, võib-olla oli tahetud lihtsalt luua pilti tulevikumaailmast ning seal valitsevast tehnika arengust.

See on üks vähestest tundelistest filmidest, mille jooksul ma ei pisardanud.
Imelik, aga hingeliselt jättis see mu üsna külmaks.
Ta puudutas palju elulisi teemasid, kuid ainult kaudselt, kujutades virtuaalsuhet reaalsena, aga võib-olla oli sellel varjatud tähendus tänapäeva Skaibi vanaemade või pikamaasuhetele.
Mulle tekkis kohati tunne, et inimesed peaksid jääma inimeste tasemele ning arvutid arvutite tasemele et püütakse neid kaht ühendada. Pikka aega on juba püütud, et robotid saaks hakata asendama inimesi ning film andis üsna huvitava ülevaate, mis saaks kui see juhtuks.

Esialgu oli kõik ilus ja Samantha ning Theo said omavahel imeliselt läbi, armusid üksteisesse (või inimene armus enda loodud illusiooni ning illusiooni häälde)
Erinevus tuli välja nende vahel siis kui jutt oli armastusest, sest inimesed saavad tõsiselt armastada ainult korraga üht inimest või vähemalt eetiliselt on meie maailm niimoodi koordineeritud, et korraga tohib pühenduda ainult ühele inimesele korraga, st olla suhtes vaid ühega korraga (välja arvatud vanad traditsioonid), siis arvutid aga nagu välja tuli saavad korraga olla väga paljudes erinevates suhetes ning samal ajal sügavalt armastada ka teisi, mis aga inimmõistuse jaoks on vastuvõetamatu.

Metafoorilises mõttes võib selle idee, et partnerid võivad olla esmapilgul nii sarnased, aga samas nii erinevad aga üle kanda ka suhtesse eri rahvuste vahel. Minnes suhtesse nähakse ainult välist pilti ning järk-järgult saadakse teada, milline inimene tegelikult on. Hiljem aga hakkavad välja tulema ka inimloomusest sõltumatud näitajad nagu usk, traditsioonid, vanemate eeskuju, hirmud, lapsepõlve kogemused, keelelised erinevused, keelekasutus mõningal juhul.

   Kohati meenutas Samantha ja Theo suhe pikamaasuhet. Nad olid üksteisest miljoneid kilomeetreid eemal, aga samas üritasid olla üksteisele nii lähedal.
 Üsna tihti juhtub, et partnerid elavad sisse enda kujutlusse teise inimese kohta. Muidugi elektroonika võimaldab reaalajas olla kogu aeg teisega koos ning filmis oli väga sürreaalne kujutlus sellest, mis siis kui partnerit ei ole mitte kunagi mitte kusagil võimalik näha.
Enda kogemusest toon näite lihtsalt selleks, et see tundub teemaga kokku sobivat: Hommikul esimese asjana vaatan järgi, kas partner on vahepeal midagi kirjutanud või midagi saatnud ning õhtul viimase asjana on veel võimalik näha kas midagi on muutunud. Tegelikult aga hoolimata piltidest või videotest ikka mälestused ning tunded sellest ajast kui viimane kord kohtusime. Midagi ei muutu pika maa taga oleva inimese välimuse juures kujutluspildis. Kõik on sama, ka aastate pärast.

     Tegelikult võiks isegi lihtsam olla suhtes arvutiga kui inimestevahelises pikamaasuhtes, sest arvuti saad endaga igale poole kaasa võtta, teine inimene aga ei pruugi kogu aeg olla saadaval nii et saaks kogu aeg üksteisega virtuaalselt kaasas käia, sest kummalgi on enda elu. Arvutil oli filmis ka elu, aga see ei sarnanenud mitte kuidagi inimeste elule, sest see ei hõlmanud endas söömist, ega magamist, ega kõiki bioloogilisi protsesse.


Üsna huvitava varjundi tõi filmi koht kui Samantha tahtis Theodorele rõõmu valmistada ning otsis netist ühe tüdruku, kes oleks valmis olema Samantha jaoks keha, sest ta ise ei saanud kunagi olla muud kui ainult hääl. Samantha kui väga tark ja intelligentne arvuti valis välja endale kõige sobivama naisterahva, milline ta olla tahaks ning kui Theo selle naisega kohtus, siis ta ei suutnud end kuidagi ümber koordineerida, st. enda kujutluspilti ümber koordineerida selle naise peale, et ta tunneks selle inimnaise vastu sama, mida ta virtuaalsuhtes hääle vastu tundis.
Samantha ei suutnud sellest aga aru saada, miks see nii on.

Futuristlikus maailmas, mida seal püüti kujutada, oli aga kujutatud OS-iga suhtes olemist tabuna ning väärtustati pigem inimsuhteid ja näidati inimsuhteid justkui midagi, mis on ohustatud (mulle vähemalt paistis nii) ja kui OS-id lahkusid inimeste elust, siis justkui mitte midagi ei muutunud, kõik jäi samaks, ainult hinges oli tühjus.


See film pani mind väga palju asjade üle järele mõtlema. Lihtne on põgeneda virtuaalsuhtesse, sest siis ei ole vaja tegeleda halli argipäevaga, emotsioonide ja frustratsiooniga, sest siis saab end lihtsalt välja lülitada millal tahes aga tahta. Kui Samantha korraks ära kadus, siis oli Theol paanika, sest Samathat ei saa mitte kusagilt kätte kui ta ära kaob. Seda on väga imelik mu meelest kirjeldada, sest ta justkui on olemas, aga ei ole, ta eksisteerib, tekib väga suur lähedustunne, aga samas teda ei ole, on ainult hääl ning inimmõistus, mis paneb mõtlema, et on olemas keegi kusagil.

See film pani mind vähemalt pisut rohkem inimsuhteid hindama ning aru saama, et inimesed sobivad kokku just inimestega ning inimsuhted, armastus ning lähedus ja isegi lapsed on väga unikaalne omadus, mida saab kogeda ainult inimloomus.

Vaadake ka ning tehke omad järeldused! Kindlasti väärt vaatamist! Ja mitte ainult üks kord. 

Kiddos

Pilt ühest lasteaeda mineku hommikust.
(Picture of one of those kindergarten mornings)

Pärast lasteaiast tagastitulekut käisime õues liivakastis mängimas.
(After getting back from kindergarten we went to play in the sandbox with him)

Ljós, ljós. Lights lights

Minu toas on alati pönev olla.

(They just like to come to my room to play.)

Hjörtis Arna.

Hjörtis ja Jakob multikaid vaatamas
(Hjörtis and Jakob are watching cartoons.)

Runa käis Jakobil lastesõimes järel

(Runa picking up Jakob from the daycare)

Küpsetasin laste lemmikküpsiseid. Hjörtis on väike Oreo plika (nagu ka mina :))

(I baked kids' favourite cookies. Hjörtis is a little Oreo girl like me also.)

 Jakob. Kui ma seda pilti vaatasin, siis hakkasin naerma.
(If i looked this picture i started to laugh)

 Armas päiksepaisteline Oreo küpsiste pärastlõuna koos lastega

(Nice sunny Oreo afternoon with kids.)

Oreo näod

( making Oreo faces)

Päikeselapsed
(Sunny kids)

 Mänguväljakul (on the playground)

Siis kui vanemad pittu läksid jäime me kolmekesi ja käisime jalutamas ning mänguväljakul mängimas. Väga armas õhtu oli. Eelmisel õhtul kui esimest korda neile lasteaeda järgi läksime siis pärast läksime mitte otse koju, vaid edasi jalutama natukeseks. Hjörtis oli nii vaimustuses aga väike Jakob hakkas nutma ja ema igatsema, ega lõpetanud enne nuttu kui nägi pilti emast või kui koju minema hakkasime.
Vaene väikemees. Ma ei oleks osanud arvatagi, et poisid nii tundelised ja tundlikud on, aga kohati on nad tundlikumad kui tüdrukud. :)
(When parents went to the party we stayed home, the three of us and we went to take a walk and we went to play on the playground. The eveing before when I went to pick them up, just me, without their mom and after that we didn't go straight home but went to take a small walk. Hjörtis was so amazed by it but little Jakob started crying and missing his mom. He wouldn't stop crying until he saw a picture of his mom and we started going back home. He was a cute little fellow. I wouldn't have thought that boys are so sensitive, but they are sometimes even more sensitive than girls.)

Kaksikute vanker, mis mahutab mõlemat last korraga. :)

(Twin trollie that can make two kids fit in.)

Imeline pühapäev. Vanaemale külla. (Amazing Sunday. Visiting gramma)

Hjörtis on nagu ta ema. Päikseprillidega

(Hjörtis is like her mother. Having sunglasses on)

Unimüts.

(Sleepyhead.)

Üsna palju pilte seekord lastest. Jakob ja Hjörtis. 

(Quite a lot of pictures of kids this time. Jakob and Hjörtis.)