Mõnes mõttes olin seda kaua aega oodanud, sest pole peaaegu kaks kuud kodust kaugemale saanud. Imelik tunne on kuhugi mujale minna, kuulda nii palju inimesi rääkimas ning linnamüra, kui oled pikka aega kodus olnud. Imelik mõelda. Ja ilmselt kui ma peaksin kunagi koduperenaiseks hakkama, siis olen selles olukorras juba olnud.
Elufilosoofiast minu mõttekäigu näol.
Teel Reykjaviki helistasin oma armsale emale. Nii tore oli temaga üle pika-pika aja rääkida. Anna küsis kord, mis tunde see minus tekitab, kui saan oma ema häält kuulda üle pika aja ja ma vastasin, et see tekitab ikka hea ja sooja tunde.
Imelik on asja juures aga see, et ma võiksingi nendega rääkima jääda...lõpmatuseni. Ja iga kord kui kõne pärast ei tea kui pikka rääkimist ära katkestan, siis ikka jääb hinge selline tunne, justkui oleks tahtnud veel rääkida, et see pikk aeg ei olnud piisav. Sama on minu kalli Steniga või kellega tahes, kellega tunnen erilist sidet. :) (neid inimesi ei ole palju, kuid õnneks on need vähesed väga erilised).
Samuti ei ole ma väga suur inimestele oma tunnete väljanäitaja, seega tihti peale võib jääda mulje, justkui ma ei hooliks, kuid tegelikult lihtsalt ei julge end väljendada ja asju sõnadesse panna.
Oh oleks see vaid lihtne nagu Hollywoodi filmides, kus kõik tunduvad kaadris enesekindlad, üritades paista kõikvõimsate inimrobotitena, aga kaadri taga on midagi muud.
Avastasin täna midagi väga olulist enda ja ka teiste kohta. Nimelt seda, kui palju kasutame maski, et jätta endast muljet et oleme keegi, kes tegelikult ei ole. Ma ei tee sellest saladust, ma olen väga suur maski kasutaja ning mul on palju maske, et varjata enda tõelist palet ning tundeid. Üks inimene, kes on minuga koos elanud on neid kõik ka näinud, ja uskumatu on see, kuidas ta kõigele sellele vastu on pidanud. :)
Miks me tahame jätta endast muljet nagu kõik oleksid edukad äriinimesed või riietuda nii nagu kogu ülejäänud maailm? Miks väga paljud ei julge enda tegelikku palet otsida, või kui on leidnud, siis miks nad ei jää sellele truuks, vaid vahetavad selle ära, et teistele meele järele olla. Mina olen igaljuhul otsustanud tasapisi loobuda maskidest ja võlts endast, et saada päris iseend tagasi. Ilmselt see on ka põhjus, miks kasvatan enda blondi juuksevärvi välja.
Teatud hetkedel elus tundub, et tahad end sisemust tagasi endiseks ning et seda saada, peab astuma väikseid samme. Tahan enda unistused teoks teha enne, kui saan vanaks. Mäletan keskkoolist, kuidas Eestis üks majandusteadlane tuli meie kooli rääkima. Olin siis 11. klassis ja see lause on mind sellest ajast saadik kummitanud. "Mõelge hoolega, kuhu te edasi lähete või milliseid valikuid teete, sest kui koolis saate kontrolltöö 2 uue tööga või vigade parandusega asendada, siis elus võib vigade parandus võtta tihti aastaid aega, et saada seda, mida sa tegelikult tahad."
Olen enda elu üritanud elada kahetsusteta, teha nii palju, kui oskan, et oleksin rahul, täita unistusi ja olla sisemuses õnnelik. Mu ema küsis, kas ma olen praeguse eluga rahul. Jah, ma tõesti olen!! Olen õnnelik!!
Ma ei taha elada vanaks, et siis alles hakata enda unistuste asju tegema või nagu enamik inimesi ütleb...teen seda siis, kui vanaks saan. Aga kes teab, mis siis saab kui saad vanaks? Äkki lõpeb elu enne otsa ja seda aega, kus hakkad kunagi unistusi täide viima enam ei tulegi?
Üks film 42 aastasest naisest, kes kohtus 29-aastase poisiga, armus temasse, pani mind mõtlema selle üle, et praegu kui olen kahekümnendates aastates noor ja hurmav naisterahvas saan minna miniseelikuga öökluppi või teha rumalusi, olla noor ja nautida elu, kuid kui see kõik jätta 50tesse aastatesse, kui tuleb "see aeg" mil lapsed on võib-olla juba suured. Kas ma siis tahan panna miniseeliku selga ja teha rumalusi. Usun, et siis ei vaadata enam samasuguse pilguga mind, vaid pigem peetakse hulluks või selliste asjade jaoks liiga vanaks.
See on ka põhjus, miks ma ei kiirusta enda elus oluliste sammude astumisega, vaid võtan rahulikult, et vältida vigu. Et astuda enne tasakaalukas samm enda ette kui ebakindel ja planeerimata samm, mis võib mind rajalt maha kukutada või pikali paisata. Tean, mulle on seda palju öeldud, kes on kuulnud sellest, et võtan lisa-aasta ülikoolist. Võtsin ka lisa-aasta keskkoolist. Aga ma olen rahul. See on teinud minust inimese, kes ma praegu olen. Tänu esimesele sammule teadsin, mida edasi tahan teha. Tänu sellele sammule, mille nüüd astusin, tean, et olen iseendale lähemal kui kunagi varem, tean peaaegu, mida edasi tahan teha ja ei kiirusta töölemineku või ülikooliga. Sest kuhu meil õieti kiire on? Miks on nii tähtis, et just 22selt peaks ülikoolis olema või ülikooli lõpetama? Miks on nii tähtis, et kõik asjad oleks kohe olemas ja kes ütles, et kõik inimesed peavad käima enamjaolt sama keskkool või mistahes kool-ülikool või kõrgkool-töö-pere rada.
Õnneks on palju neid, kes on jõudnud samasugusele arusaamisele nagu mina, et kiirustada ei ole vaja ja unistused on täitmiseks, mitte ainult mõttemõlgutuseks.
Reykjavik
R. meenutab mulle igati Tallinnat, kui aus olla. Ma mõtlen selle all ühistranspordi süsteemi ning rohelust parkide ning muude asjadega. Käisin esimesel päeval Hallgrímskirkja't, see kuulus kirik, mida miskipärast kõik turistid on vaatamas käinud. Ma ei tea, mis selle nii eriliseks teeb??
Seal on sees orel ja sellel on 5200 vilet kui ma ei eksi ja energeetiliselt tundus hästi uus ja puhas ning kuidagi mõnus oli seal olla, selline pehme tunne kui aus olla. Imelik, kuidas saab tunda, et kirikus on pehme aura, kuid mina tundsin seda.
(Wikipeedia väidab, et see on Islandi kõrgeim ehitis ja selle ehituseks kulus 38 aastat. ning tal on 5275 vilet.)
Lisaks soetasin endale Sigur Rosi uue plaadi Kveikur.
Päev kadus lihtsalt käest. :)
Homme kohtun enda sõbraga, kes elab Reykjavikis.
Huvitav lugu on, kuidas temaga tuttavaks sain. Õppisin islandi keelt paar kuud enne siia elama asumist memrise.com's ning ta hakkas minu õpinguid järgima (follow) ning siis ta lisas mind Facebooki ja seal hakkasime rääkima ja homme kohtume. Ta on itaallane.
Natuke pildimaterjali ka.
Akureyri. Ja kõik valgusfoorid on südamekujuga. See on seetõttu, et näidata enda armastust ka muule maailmale, mitte vaid sõnade kaudu, aga ka sümbolite näol seda edasi anda. :)
Saite väikest aimu sellest, missugune loodus on Myvatni piirkonnast väljaspool.
Tegelikult oli mul tore päev iseendaga. Sain uskumatult kiiresti aru, mismoodi bussid käivad ning sõitsin ühe bussiga Sigruni maja juurest teadmata suunas, lootuses, et äkki jõuan Laugavegurile, ja õnnekombel jõudsingi. Lihtsalt ilmselt algaja õnn. :) Kuigi samas, ega tegelikult ei tundugi linn nii suur. Pärast jalutasin Sigruni maja suunas paar kilomeetrit, püüdes tahtmatult pilke enda erkroosa mantli ning teksalaadsete retuusidega. Kohalikud ei olnud harjunud nii paljude värvidega. Valdavalt domineerivad endiselt tänavapildis pigem tagasihoidlikud värvid nagu hall, must jms. Kuigi palju näeb vintage moodi, ehk 70, 80ndad. Ja uskumatu, kuid need riided ei ole siin, mõtlen vintaget, üldse nii kallid kui mujal Euroopas.
Sain riidepoes tuttavaks ühe toreda noormehega, kes oli pärit Akureyrist ning jutu käigus mainisin talle, et elan Myvatni lähedal Grimstungal. Üllataval kombel teadis ta täpselt kus see on. Huvitav. Sest kui ma mainiksin Tallinnas elavale isikule, kes on pool oma elu elanud Tartus, et elan Metsakatsejaamas, siis jääks tal ilmselt suu lahti ja ei oskaks küll öelda, kus see asub. Muidugi meil ei ole seal erilisi atraktsioone ka, metsade vahel ma mõtlen, et me paistaks kohe välja.
Igaljuhul sain päris mitu armsat sõnumit, kus sooviti mulle ilusat puhkust. Ma tänan! Loodan kogu selle linna virvarri keskel ikka natuke puhata ka.
Tõsi on see, et ma ei kurda, et elan looduse keskel. Tegelikult see meeldib mulle isegi rohkem kui linnas elamine. Ühest küljest on see, et ma olen sõnni tähtkujus ning see on maamärk ning vajab patareide laadimiseks loodust ja eriti veel musta mulda ;) Teisest küljest see annab mulle kuidagi tasakaalu ja ei pane muretsema. Linna kirev elu aga tihti tekitab muremõtteid. Kodus Grimstungal aga tundub kõik kuidagi palju lihtsam kui linnas.
Hm. Peaksin selle üle pikemalt järele mõtlema kui hakkan elukohta valima.
Seniks aga nautige kõike, mida saate, ja südamega!
Bless Bless
No comments:
Post a Comment