Mälestused Reykjavikist

Mul oli suurepärane aeg Reykjavikis, olles koos Sigruni ja Ragnari ning nende vanemate Björgi ja Lalliga.
Täna sain teada, et saan veel paar päeva olla, kuni neljapäevani. Seega sain puhkusel olla 1, 5 nädalat. See on suur asi.

Kasutan mitte enda tehtud pilti õest-vennast Sigrunist Kristinist ja Ragnar Kristinn'st.

Selle aja jooksul olen hakanud tundma, et olen juskui nende pereliige siin. Ja kui seda niimoodi mõelda, siis kes ma tegelikult olen nende jaoks, et nad minuga nii kenasti käituvad või asju ostavad või kingivad. Ma ei ole nendega kuidagi suguluses, olen ainult lapsehoidja, au pair, kes ei ela mitte Sigruni kodus, vaid Anna ja Elvari juures. Elvari poolsed sugulased niisiis. Aga Elvar ise ei ole nendega kohtumisest või kontakti hoidmisest üldse huvitatud. Ainus, kes kuidagi üritab kontakti hoida ja suhteid soojendada on Anna.
Hea oli, et Sigrun sel suvel Grimstungale tuli, sest muidu ei oleks ma kunagi saanud sellise toreda inimesega tuttavaks, ega Reykjavikis nii kaua lõbusalt aega veeta.
  Ühel esimestest õhtutest sain neilt, Sigruni perelt kingiks 66 North Iceland'i sviitri ning sulejope. :)
Need tegid mind ääretult õnnelikuks. Vähemalt tean, et talvel nüüd küll külm ei hakka.
Lisaks on ta vanemad väga lahedad, nooruslikud, kuigi juba varsti 50ndates eluaastates.
Samuti ei saa mainimata jätta ka Sigruni toredat venda Ragnarit.

Olen nendega koos saanud käia ujumas ja ühel õhtul käisime ka kolmekesi ööklubis. Sigrun ei olnud varem seal käinud. Islandil on see vanus 20 kui saab klubides käima hakata. Tema aga on alles 18. Ja kuna suur vend oli kaasas ning turvamees oli Ragnari sõber, siis saime kõik sisse. :)

Huvitav tähelepanek ööklubi kohta on, et mehed kannavad pintsakut ja lipsu. Ragnar kandis pintsakut ja kikilipsu. Pärast rääkisin ka kui imelik on sellist asja näha, et meesterahvad end nii kenasti üles riietavad, enne klubisse minekut. Kõik peab justkui olema ideaalne. Isegi soeng. :) mind hämmastavad Islandi mehed. :)

Juhtusin lugema Reykjavik Grapevine ajalehest artiklit "Hot dads"
Artikliga saab tutvuda siin, minnes 16.leheküljele: 

 Selle sisuks oli see, et Reykjaviki ei kaunista mitte väiksed lapsed, kellel islandi mustriga kampsunid seljas ja naerunäod peas, vaid kenad, soliidsed nooremapoolsed meesterahvad, kellel on lapsed.
Ma ei ole kusagil näinud nii kenasid, peaaegu laitmatu välimusega mehi, kes tegelevad oma lastega ja takkaotsa on veel noored ka.

Oma viimasel päeval Reykjavikis käisin ja ostsin omale uued saapad. Elu esimesed nii kallid saapad, kuid kvaliteetsed  ja nahast, lisaks veel lastele kommi.

Käisime üsna Sigruni maja lähedal vaatamas vanu maju, mis olid kaua aega tagasi ehitatud ning isegi üks väike kirik oli seal.

 See esimene maja, mis paistab ongi kirik. Ja taamal Reykjaviki linn.

 kopp-kopp-kas keegi majakeses elab?

 Kirik oli sama suur kui see väike must maja, kuid kuna seal olid parajasti pulmad sees, siis ei saanud väga lähedale minna, ja ma ei pidanud vajalikuks sellest pilti teha, eriti kui teistel on tähtis päev.

 Vanad majad uue asula keskel. Taga paistab maantee.

Esja-mägi, mida me käisime kahekesi Sigruniga vallutamas.

 Juba sinna sõites tibutas pisut ja ees paistis mägi, mis oli uttu mattunud.

olime peaaegu tipus. Päris tippu ilmselt ei jõudnud, sest vihma sadas, kuid üsna lähedale jõudsime küll 1 tunniga saime üles ja 30 minutiga alla.

Grotta saare majakas

Minu salapärane itaalia sõber soovitas sinna minna, sest see pidavat olema väga salapärane ja maagiline.
Käisin seal enda eelviimasel päeval, juhtus olema üsna vihmane ja külm ilm. Mind see aga ei morjendanud ja mõtlesin, et äkki annab ilm veelgi enam maagilisust juurde. Ja ma ei eksinud.

rannaäär on kaunistatud omapäraste majadega

Majaka juures olid ka Islandile nii tuntud kivid. Sellised ära sammaldunud ja valgelaigulised.

endisaegsed elektriliinid jooksid mööda neid poste

vihma kallas jõpuks juba päris kõvasti, kuid adru tundus seda nautivat.

Ühel õhtul käisime kolmekesi ujumas, mis asus Laugardaluris. Ujulad näevad välja enamjaolt ühesugused. Üks või kaks soojavee basseini väljas, paar hot tub'i. Enamasti on need alla 38 *C, 38 *C ja 45 *C või umbes selles vahemikus. Lisaks oli seal veel aurusaun. 

  Seal juhtus ka üks imelik asi. Kui me ujusime, siis kõrvalrajal oli üks lokkis juustega tõmmu meesterahvas, vanuse järgi minust natuke vanem, kes hakkas imelikult piidlema ja naeratama. Esialgu muigasin vastu, kuid siis kui läksin sauna koos teistega tuli ta ka ning istus minu vastu ja hakkas jälgima. Lõpuks sai mul küllalt ja läksime Sigruniga ära. Enne lahkumist küsis mees Sigrunilt, kes ma olen, kas ta sõbranna. Sigrun vastas, et ei, õde. Ja läksime minema. Rohkem ta meid enam ei tülitanud

Äärmiselt ebameeldiv kogemus jõllitajatega.

Käisime kahekesi veel jäätist söömas ühel õhtul, jube hea, kuid ei saa võrrelda Eesti mõnusate kooreste jäätistega. Ning sushit viimasel õhtul. Võtsin seda veel tee peale kaasa ka, kui kodu poole tulema hakkasin.

Bussisõit oli jällegi väga meeldiv, sain 6 tundi mägesid vaadata ja omi mõtteid mõelda ning rahus valmistuda jälle töötamiseks. Kui Akureyri jõudsin, siis Anna, Johanna Ella ja Berglind, ehk Anna ema tulid mulle vastu ja neil oli kaasas Bella (Berglind Ella) ning Atlanta. Neil oli Dalvikis enda isa näituse avamine 12 September. Ta oli laulude kirjutaja ning lisaks ka kunstnik. 12 September oli aga näitus piltidest, mida ta maalinud oli. Ma olin koos lastega, sõitsin ringi kuni nad magama jäid sellal kui Anna jt. olid näitust avamas.
Pärast Anna rääkis, et nägi kui raske oli ta emal rääkida sellest, mis oli minevikus, milline mees ta oli olnud, et mitu korda oli ta köhatanud, et mitte nutma hakata. Arusaadavalt tulid vanad mälestused üles. Ta suri mõned aastad tagasi.

Nüüd olen tagasi kodus, Grimstungal. Esimestel päevadel oli ikka üsna suur šokk tagasi olla, olin väga väsinud, nii palju uut on jälle tulnud ning Atlanta nägi palju arenenum ja täiskasvanum välja kui teda taas nägin pärast nädalat aega. Esialgu ta ei tahtnud mulle öelda Helii Helii, kuid pikapeale harjus minuga ära. Selleks kulus vaid umbes tund. Ilmselt ta igatses mind ka pisut :)
Kartsin kõige rohkem hommikut, kui näen kõiki tüdrukuid koos, kas nad võtavad mu hästi vastu või eelkõige kartsin nende reaktsiooni kui nad mind näevad. Tegelikkuses ei olnud väga hullu midagi, sest kõik olid kiires koolituhinas ja aitasin neid riidesse panna ning läinud nad olidki. Keegi ei vaielnud vastu, kui aitasin neid riidesse panna, kõik kulges harjumatult rahulikult.
Eile, 15. september tuli lumi maha ja praegu on suur lumetorm väljas. Tuul tahab kohati maja kaasa viia. Ja siis mõtlen, et elame sellises väikeses majas mägede ja karmi looduse keskel, lumme mattunult nagu väiksed päkapikud. :)

ja muide mina pesitsen ikka veel enda väikses majakeses. Mõnus on külmas atmosfääris magada, kui aus olla. :)
Loodan, et Eesti ei ole veel lumega kaetud. :)