Selles peres eksisteerib kahte sorti päevi. Ühed on need, kui maja on segamini, lapsed on hommikul ärgates tusased ning mornid, ilm on vihmane ja hall ning ei ole ei tegu ega nägu. Sellisel juhul loodan, et see kõik saab kiiremas korras otsa. Aga just siis tahavad lapsed kaua üleval olla, isegi kui järgmisel päeval on kool ning lasteaed. Ja just siis on tunne, et tahaks lihtsalt elu pausi peale vajutada "elu teleka puldist" ning oodata paremat hetke.
Enamasti tuleb mul ka siis kõige enam masendus peale selle olukorra suhtes, mis siin on ning tihti ka lootusetus.
Teist laadi päevad on need, kui lapsed ärkavad hommikul üles õnnelikena ning elevil uue päeva suhtes ning tahavad lasteaeda minna. Enamasti on siis seda kohe hommikul tunda. Siis läheb ka päev imelikul kombel kiiremini. Lapsed on koju tulles enamasti rahulikud ning kõik sujub paremini.
Kõige raskem on mul suhelda kahe vanema lapsega Parise ja Athenaga, vahel ka keskmise lapse Apriliga. Nad ei taha minu sõna, tihti ka Anna oma, kuulata. Nad üritavad näida suurte õdedena, olla enda väikestele suureks eeskujuks, kuid nemad on ka ainukesed, kes kogu aeg omavahel kaklevad.
Ilmselt olen juba maininud, et nad meenutavad mulle mind ja minu õde Hillet. Väga tihti võistlesime asjades, kes on parem ja kiirem ja saab paremaid tulemusi ning asju. Sellest tulenevalt ka kaklesime ja karjusime ning üritasime kumbki oma tahtmist peale suruda. :) väga positiivne kogemus igatahes.
Tüdrukud (stelpúr)
Mina olen aru saanud, et tihti ei ole vaja tüdrukuid lohutada, eriti kui see on nende endavaheline tüli. Sest fakt on see, et ainult läbi kogemuste nad õpivad ning kust nad muidu teavad, kuidas probleeme lahendada?
Paris aga on selline, et kui tal on siht silme ees, siis ta teeb kõik, et seda saada. Samas kui vaja, siis ta valetab, et oma tahtmist saada.
Ühel päeval ta valetas, et kasutas ema lõhnaõli, kuigi oli ilmselge, et ta seda tegi. või et ta võttis mu iPodi või et ta sõi kommi. Need on küll pisivaled, kuid sellegi poolest valed ning mitte hädavaled.
Magus on tema nõrk teema. Ta on pere ainuke tüse laps. Anna "võib-olla ämm" (sest nad Elvariga ei ole abielus) kogu aeg korrutab ja korrutab Annale, et Paris ei tohi enam asju süüa, sest muidu ta läheb veelgi paksemaks. (Arutasime seda Annaga kunagi, et Systa on ise äärmiselt tüse ning ta enda pojad enamikus on ka ning ilmselt ta üritab omal ajal tehtud vigu nüüd uuesti lapselaste peal parandada, et endal oleks parem tunne. )
Huvitav fakt on ka see, et viiest lapsest on keskmine, ehk kolmas (April) teistest erinev, samas kui esimene (Athena) ning neljas (Perla) on sarnased, nii keha, näo kui käitumise poolest. Teine (Paris) ning viies (Athlanta) on sarnased.
Athena ja Perla
Nad on nagu väiksed Anna koopiad. Seda selle poolest, et kui Anna oli väike olnud, siis talle oli meeldinud alati igal pool ronida ning turinida. Kummalegi ei meeldi väga kleite kanda ning nad on pigem poisilikud kui plikalikud. Perla eriti, ta on nagu meie väike poiss, kes käib ja lõhub asju ning hävitab. Athena erinevalt kõigist teistest tüdrukutest ei taha küünelakki kanda (üks põhjus on ka see, et ta isa ei salli, kui tüdrukud on meigitud või kõrvaaukudega või küünelakki kannavad. Nii palju siin majas ikka kehtib mehe sõna).
Paris ja Athlanta
Nemad on väiksed tähelepanuröövlid. Kui neile ei pööra piisaval määral tähelepanu, siis nad hakkavad nutma ja karjuma. (Eriti Paris!!!) Athlanta on pisut mõistlikum ning rahulikum. Tegelikult on mulle hakanud temaga kahekesi kodusolemine isegi meeldima, sest ta hüüab iga natukese aja tagant Heliiiiii, komdu, ehk Heli, tule siia. Heliiiiii. Sellise armsa, peenikese häälega. (Kui ma olen väsinud, siis väga ei viitsi minna. Aga püüan kõigest väest siiski.)
Paris on ka meie draamakuninganna, sest kui keegi on tema asju võtnud või puutunud, siis ta hakkab karjuma ja kisama ning teeb hullu numbri sellest kõigest, kuigi võib-olla asi ei ole seda väärtki.
Ja tegelikult kui kasvõi üht last ei ole viiest kodus, siis maja tundub kuidagi tühi. Eriti vaikne oli siis, kui Paris oli vanaema juures ning Perla ka. Kodus olid ainult April, Athena ja Athlanta. Nii mõnus oli. Majas oli vaikust kuulda.
Kool
Sel esmaspäeval algas siin ametlikult lastel kool (mitte küll kogu riigis, sest vanemad lapsed läksid juba pool nädalat varem kooli.)
Kui ma ausalt ütlen, siis muutust on tunda küll, sest näeme lapsi vaid paar tundi päevas ning kui nad õhtul koju tulevad, siis on enamik väsinud ning majas on kella 9 ajal vaikus (seda siis kui on hea päev. Nagu täna)
Iga halb päev meenutab mulle seda, et mitte kõik päevad ei ole halvad ning kehvad hetked on need, mis tuletavad meelde, kui väärtuslik on nautida seda aega, kui on tegelikult hea!!!
April
ning meie koolilapsed
Homme läheme ise ka seda Asja oma silmaga vaatama, kuidas meeletutes kogustes lambaid on kokku aetud. Kes teab, äkki aitan isegi?
Kuulmiseni ning ilmselt jääte kõik lammastest pilte ootama.
No comments:
Post a Comment