Lumevangis

Ootamatult sai Islandi suvest talv.

Täna on teine päev, millal ei ole välja saanud majast, ega lapsed kooli-lasteaeda. Eelkõige sellepärast, et Elvar ei ole saanud lumelükkajat korda, see on Akureyris paranduses ning paar päeva on tuisanud ja tormanud. 

Täna tuli mingi teine lumelükkamise masin, mis ei olnud traktor ning jäi täpselt meie maja ette lumme kinni. Lumi oli märg ja raske. Ning see ei teinud meie olukorda välja saada kuidagi kergemaks, sest kui ta lõpuks välja sai, siis jättis endast maha suure-suure lumekuhja keset teed.

 Õnneks on meil Bragi, naabrimees, kellel on lademetes vanu ja uuemaid autosid ning sinna kollektsiooni kuulub ka üks selline, millega saab mööda lund hiilida, nii et sisse ei vaju. Ideaalne auto sellise maa jaoks. Anna üritas autot lumest välja saada, algul see ei õnnestunud, kuid pärast pikka proovimist siiski läks õnneks. Homme sõidame Bragi [braigi] järel ning loodetavasti jõuame ilusti sihtpunkti. Elvar ei ole olnud juba kaks ööd kodus, sest tema meelest on tülikas sõita edasi tagasi. Kuigi naljatasime Annaga, et ega ta vist väga ei hooli sellest, kas oleme siia nälga surnud või ikka veel elus. Talle on tähtis ta enda mugavus. Ning hoopis teine tera oleks siis kui ta peaks olema üksi kodus. (Kunagi suvel oli selline situatsioon, et olime kahekesi kodus ja pidime hoolitsema selle eest, et majad oleksid korras ning külalised rahul. Ning siis ta käis närviliselt maja ees edasi-tagasi ning lõpuks tuli mu juurde, kui koristasin pruuni maja, et kuule tee kiiremini, ma olen seal üksi ju, et sa teaksid. Ütlesin, et tean küll ja üritan teha kiiremini. Ei tahtnud olla ka väga halb, kuid tegin meelega aeglaselt, sest kes ta õige arvab et omast arust on??? Ja siis kui ma olin kodus kahekesi Atlantaga ning pidin üksi kogu kupatuse eest hoolitsema, siis ei olnud küll teist küsimust, et kas ma saan hakkama, et aga ma olen ju üksi siin... Enne äraminekut ta veel küsis, et kas ma arvan, et see on okei kui ma olen üksi ja kas saan hakkama. Ilmselgelt ei oleks vahet olnud mu vastusel, sest minek oli kindel nagunii.)

Tegelikult arvasin, et need päevad tulevad väga karmid, sest lapsed on taas kodus ning palju müra jm. Tegelikult on aga väga tore olnud, nad on olnud väga lahedad!

Snjór, snjór, snjór, mikið snjór.

minu väike majake, kus on nii hubane, et kohe kuidagi ei suuda üle kolida majja.

 uks on niisiis blokeeritud. Välja ei saa.

lumi on vallutanud ukseava

Lumi tahab sisse tungida akendest ja ustest.

Kaks päeva olime lumevangis, kuid kolmandat päeva enam ei tulnud. Anna võttis kogu enda jõu kokku ja sai auto lume alt välja. Kolmandal päeval, mil oleksime ikka veel pidanud olema lumevangis aitas naabrimees Bragi meid teele. Meie juurest on ca 7 km et jõuda nt 1 tee peale, mis on enamasti alati lahti lükatud. 

Ja stress oli suur, sest meil olid veel suvekummid all ning auto ujus teel jubedat moodi. Kuid nii kui Myvatnisse jõudsime ja lapsed kooli-lasteaeda ära viidud läksime ja lasksime talvekummid alla panna. 

Täna, 18. sept oli väiksel Atlantal esimene lasteaia päev. Ta oli esialgu vaid 1 tunni seal, et harjuda, kuid ta oleks hea meelega kohe esimesel päeval olnud õhtuni välja. Nuttis kui ära viisime ta sealt.

Samal ajal kui olime lumevangis, oli lastel väga lõbus, joonistasime ja maalisime ning need kaks päeva kadusid käest!!! 

April mängimas Atlantale suurt õde "Vaata, Atlanta, väljas on nii palju lund. Hoia siit kinni" 

 Hvar er mamma? (Kus emme on?)

 kaks sõpra, kes kunagi ei suuda jagada tooli, kuid sel imelisel hetkel see juhtus :)

 väike gängsterlady ja tagataustal April

 See on see nägu, millega Atlanta tavaliselt hüüab HELIIIII.

 Parisel ja Perlal oli lumeonni ehitamisega küll lõbu palju

Olen tugevam kui eales oleksin arvanud

Kuulsin eile, et minu kohta oli keegi küsinud kas ma ei kahetse, et Islandile tulin või kui tulin siis sattusin sellisesse kohta ja niisugusse perre elama. Vastan kätt südamele pannes, et ei kahetse. Jah, suvi oli raske, palju pingeid ja väga kiiret harjumist laste ja keskkonnaga ning muidugi keelega. Õnneks oli mul mu toetajaskond selja taga. Üks asi, mis on välja tulnud, miks eelmine au paire pidas vastu vaid 6 kuud oli see, et ta ei olnud tugev ning iga väikse asja pärast, mida tüdrukud talle ütlesid ta võttis südamesse ja mossitas ning nuttis. Samuti ei tahtnud ta väga kodus olla kõige väiksemaga, samal ajal kui Anna teistega väljas möllas. Ta on mulle ka tunnistanud, et kohati tundis ta justkui oleks tal olnud kuus last, sest see lapsehoidja vajas kohati sama palju hoolt ja tähelepanu kui lapsedki.

Ma aga arvasin alguses, et ma ei saa viieaastasega ning seitsmeaastasega hakkama, sest ei oska keelt veel nii hästi või mis siis saab, kui nad hakkavad mind norima või terroriseerima. Ma ei ole selles suhtes väga palju eksinud enda eelarvamustega, sest neid mainitud asju on juhtunud kordades palju, kuid olen sõnni kombel kabja maasse löönud või altkulmu neid põrnitsenud või siis sina maas edasi rühkinud, lootuses, et kui see kord ei läinud hästi, siis äkki mõni teine kord on parem. Olen alati olnud pigem solvuja ning asjade südamesse võtja. Jah, Paris on vahel (üsna tihti ) väga õel ning ei taha, et mina teda aitaks või asju ütleks ning nähvab mulle. Ma olen aga endale tõotanud, et ma ei anna alla. Vahet ei ole, kui raske see kõik on, ma ei anna alla. Imelik, kuidas kõik asjad juhtuvad justkui iseenesest siin: hinges ma olin paanikas kooli suhtes, kujutades endale ette igasuguseid asju. Ühtäkki algas kool ning olin uue situatsiooni keskel ja hirm justkui oli kadunud. Kartsin Reykjavikist tagasi tulla, arvates, et lapsed ei taha mind enam vastu võtta või näha. Suur oli aga mu üllatus, kui tulemus oli vastupidine. Atlanta hakkas mind kohe nimepidi kutsuma ning Perla jooksis esimese asjana minu juurde kui mind nägi ning kallistas. Paris ja Athena lihtsalt silmitsesid mind suure uudishimuga, küsides paar küsimust.

Esimestel päevadel tagasi kodus olles oli sisemine ebakindlus väga suur, kuid neile ma seda ei näidanud välja. Mul oli teatud mõttes kultuurišokk, sest maja oli segamini, asjad ei olnud nendel kohtadel, kus mäletasin neid olema, lapsed olid hullud ning kisa oli suur. Liiga palju müra võrreldes selle ajaga kui olin rahus ja vaikuses, ainult oma mõtted kõlamas. 

Tüdrukutest

Ammu ei ole kirjutanud midagi tüdrukutest.

Atlanta on vahepeal hakanud juba üksikute sõnade asemel lauseid ütlema.

Perla käib ise vetsus ning suurema osa ajast enam ei pissi maha. Ilmselt oli see osalt ka meie süü, et ta niimoodi tegi, sest iga kord, kui ta maha pissis, siis tegime talle üllatunud näo või reageerisime kuidagi naljakalt ning tüdruk sai sellest hoogu juurde, tahtes ikka ja jälle just siis saada tähelepanu. Nüüd aga oleme vastupidist teinud, iga kord kui ta ütleb pissa, siis ütleme talle et ta vetsu läheks ning kui ta on oma toimingutega lõpule jõudnud, siis kallistame teda ja plaksutame käsi. Ning tundub et talle meeldib see rohkem.

Paris on väga sageli halvas tujus,vähestel hommikutel kus ta on rõõmus, see on tore.

Mängin nendega sageli, st. tõstan õhku. Eriti meeldib see kahele väiksemale Atlantale ja Perlale. Vahel ka April tuleb ning täna oli isegi Paris Anna. Kaks väiksemat on kerged ja nendega on lihtne trikke teha. Rubeni trennist ja tõstetest oli ikka suur suur kasu, sest teen praegu nendega tõsteid siin pea iga päev. Perla Mary kutsub seda muusid ehk hiirekese püüdmine laest (kui ta seisab mu rinna peal ning ma hoian teda selja tagant kinni ning ta puudutab lage) või hestbak ehk hobuse seljas sõitmine (kui ta on mul seljas ja hoiab end ise kinni). Siis enamasti Atlanta kui näeb, et ma tegelen kellegagi hakkab ka tahtma. Ta on väike ja töntsakas. Aga üsna hea tasakaaluga. Perlal on kehakontroll kõige parem. Temaga on väga hea trikke teha, sest ta ei vaju lönti nii kui ma enam ei kontrolli. April on kerge ja tore, aga kehakontroll puudub, st. trikke tehes, seda sama tehes, mida Perlagagi pean väga hoolikas olema, et teda maha ei pilla, sest ta ei hoia end sirgu, vaid vajub kehaga taha ja hakkab lollitama (vb ta ei saagi seda kontrollida, ei tea). Paris on raske, temaga on keeruline trikke teha, tal on ka pisut ülekaalu. Halb asi on see, et Anna ämm (Elvari ema) käib ja kogu aeg korrutab Annale et Paris on paks Paris on paks ja võta ometi midagi ette, sest kas sa tahad, et ta oleks paks jms. Et midagi ei tohi talle lubada süüa, veel vähem kommi. Ta vaatab seda situatsiooni väga must-valgelt. Elvar aga jookseb oma ema sabas ja korrutab Annale pea iga päev seda sama, et kas sa ei näe, et ta on ülekaaluline. ()Paris ise, olen tähele pannud, ei võta seda tõsiselt ning kui talle ei lubata kommi ja teistele lubatakse, siis ta võtab ise või sööb salaja. Kurb on seda vaadata. Kahju on ka selles, et koolis ei ole neil väga palju füüsilist koormust ja see muudab olukorra halvemaks.

Anna on nüüd üritanud kasutada Aprili peal autistide tehnikat, st. kui ta hakkab nutma, siis Anna seletab talle rahulikult, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Näiteks enne magama minekut on vahel selline paanika Aprilil, siis Anna seletab liigutusi kasutades, et praegu lähed magama, siis kui hommikul üles ärkad, siis sööd ja siis lähed lasteaeda ning kui lasteaiast tuled, siis saad kodus mängida. Näiteks midagi sellist.

Viimastel päevadel on April hakanud jälle nutma ja vinguma, sest ta rutiin on segamini läinud lumepäevade tõttu. Muidu oli tal teada need päevad, mil käis lasteaias. Suvel oli seda vingumist ning nuttu palju rohkem. Niipea kui Anna hakkas talle järgmise päeva plaanidest rääkima, nii ei olnud enam nuttu ja vingumist.

   Lapsed on pärast minu tagasitulekut palju toredamad ning lasevad mul end rohkem aidata, kui mul ei tule mingi sõna meelde, siis nad andestavad mulle ning püüavad olla pisut rahulikud. Üritan ise ka palju omandada ja tähele panna, et ei tekiks neid rumalaid momente, kus ma ei tea, mida öelda.

Keel

Suve esimestel nädalatel, mil siin olin pingutasin päris kõvasti, et lastest aru saada, et kohe alguses nendega kontakt luua. Isegi kui ma ei saanud aru, mis nad ütlesid siis noogutasin kaasa ning kiitsin neid või väljendasin enda kiitust kehakeeles. Samuti õppisin ruttu märkama pisiasju, mis siin majas toimus ning pereliikmete omavahelisi suhteid. Esimesed päevad olidki rohkem järgimiseks. Olen seda tüüpi inimene, kes ei asu kohe tutvusi looma ja end avama, vaid vaatab pigem natuke aega kaugusest ning püüab aru saada, mismoodi asjad toimivad ning siis alles asub asja kallale ja hakkab asjasse sisse minema.

Keel on praeguseks arenenud minu meelest juba väga palju. Saan peaaegu täielikult aru sellest, mida lapsed räägivad ning mida Anna neil käsib- keelab teha.(Elvari jutust väga ei saa. See on tihti üsna segane. Ja ega seda enam väga tihti ei kuulegi. Suurema osa ajast oleme laste ja Annaga kodus.) Anna aga tegi mulle aegade suurima komplimendi, öeldes, et ma räägin kahe kuuga paremini islandi keelt kui eelmine au paire Laura kuue kuuga suutis ära õppida.

Oskan end täiskasvanutele ladusas keeles tutvustada, kust tulen, mida siin teen jm. Selle keelega ei ole mul veel tekkinud sellist momenti, et ma ei saa aru või motivatsioon kaob ära.

Minu väike õde

On suureks kasvanud. Hämmastav, kuidas oleme kogu aeg talle olnud justkui eeskujud. Minu meelest on ta nii palju täiskasvanum oma mõtteviisilt ja kirjastiililt, mida ta oma blogis kirjutab. Igatsen teid mõlemaid, mu väiksed õekesed!

Sest siin, vaadates neid väikseid viit õde, olen õppinud väärtustama enda õdesid. Samuti on Anna ja tema õde. Johanna Ella saadab Annale igal hommikul pildi sellest, mismoodi ta tööle läheb või siis snapchati video. Anna aga jagab enda õe ning ka emaga lastest videoid jm. Hästi toimivad suhted, mis teevad õnnelikuks.

Õed on olnud minu väike maailm sellest ajast peale, kui olin kahene.

Igal juhul loodame kõige paremat, et homme saame välja siit majast. Loodetavasti ka saan lõpuks ometi trenni tegema, samal ajal kui tüdrukud on koolis-lasteaias. Meil ei ole veel talvekummegi autol all. Ohhoo Homme saab tore olema. 

Ning minu enda kodujuuksur Anna lõikas mulle uue soengu. Olen tagasi oma loomuliku juuksevärvi juures. :) 

Õnnetunne! :) 
Loodus on siin muutunud must-valgeks, mis joonistab ilusti välja mägede kontuurid.