Dettifoss

Mul õnnestus ühel päeval ka see Islandi ime ära näha. Kutse tuli väga spontaanselt ning Anna laenas mulle oma Volvot. See oli tõeline kogemus omaette, selle autoga sõitmine. Kõik augud, mis muidu tundusid nii suured olid pea märkamatud. See oli tõesti märkimist väärt kogemus, mainin veelkord.
Sinna sõites ei olnud mitte mingit aimu sellest, et kusagil läheduses on kanjon ja kosk. Isegi sinna kõndides ei olnud seda näha, oli ainult aurustunud vesi, mis paistis suitsuna. Ning unustamatu maastik tagataustal. Kirjeldamatult kaunis!!!!

Ja nagu mul tavaks saanud on, siis igas ilusas kohas meeldib  mulle üksi olles midagi kirja panna, seda kohta nautida kogu hingega, tunnetada seda võimsust ning ääretut ilu ja mõtiskleda selle tekkeloo üle.

Ja siin ta on, see Dettifoss, oma täies ilus.

 Taimede jaoks, kes seal on, on Dettifoss igapäevane nähtus.:)

 See fotograaf, kes parajasti Dettifossi jäädvustab, temaga oli mul hiljem veel üks kokkupuude. (Sellest räägin teie hiljem.)

Inimene on selle kõrval tühine, väike putukas, keda on võimalik minema pühkida.

kanjon.

maailma serval on üks paik, kus mõtted hakkavad jooksma või siis kaovad üldse ära. Maailma serval ma elan ja olen selle üle uhke. See teeb mind õnnelikuks ja toob hinge rahu, imelik öelda, aga nii see on!
Olen selle aja jooksul nii palju õppinud, et oskan end ise õnnelikuks teha väikeste asjadega. Näiteks siis kui päike paistab või päike loojub eriliselt või saan kasvõi korraks majast välja, et näha midagi hingematvat või kirja enda armsamalt või sõnumi või paki riietega vanematelt. Need on need hetked, mille ajel edasi minna- minu hetked. Neid ei saa jagada, sest siis ei ole neil enam sellist väärtust, mis siis kui ma olen need enda jaoks avastanud.

Igaüks peaks märkama enda jaoks neid hetki, mis ajendavad edasi minema, olema tubli, naeratama.
Mina elan enda unistuses. Sest kui aus olla, selleks ma siia tulingi.

väike lühikirjeldus Dettifossist.

 Tagasiteel koju

Taga paistab Herdubreid

 Piret kommenteeris ühel päeval mu blogi ja ütles. "Te elaks nagu ma ei tea kus, nagu ümberringi ei olekski inimesi. " See väike asustus seal kauguses ongi meie kodu. Kodu in the middle of nowhere. Ilmselt said nüüd vastuse enda oletustele. Sest nii see ongi.
Tee viibki koduni. Ja kui tähelepanelikult vaatate, siis võite näha seda trepilist teed, millised on enamik meie juurde tulevatest teedest, mis ei ole kõva kattega.


Räägin natuke ka fotograafist, keda enne mainisin. Kohe pärast seda, kui olin tagasi koju tulnud, tulid nad oma tüdruksõbraga meie juurde ning ööbisid ühe öö meie külalistemajas. Hommikul, kui oli hommikusöögi aeg, rääkisin ühele USA perekonnale (Los Angelese'st) enda siiatuleku loo ja mida ma siin teen ning nad olid väga huvitatud sellest kõigest ning küsisid küsimusi mu elu kohta. Samal ajal oli ka see fotograaf hommikust söömas. Hiljem tuli ta minu juurde ning rääkis, et kuulis seda, miks ma siin olen ning et nad reisivad mööda Islandit ringi ning pildistavad kohti ja inimesi, kes töötavad või elavad Islandil ja küsis, kas ta võiks minust pilti teha.Loomulikult nõustusin. Kui tal õnnestub pilt kuhugi maha müüa, siis saan ka mina sellest osa ning loodetavasi saan ka pildi. ;) Olime tol päeval Athlantaga kahekesi kodus ning panin ta kähku riidesse ja sõitsime kahekesi ATV-ga pruuni maja juurde, kus ta meist pilti tegi, taustal mäed ja paar maja.

Kuna just tol päeval oli mul kohutav motivatsioonilangus ning tahe mitte midagi teha oli ääretult suur, siis see andis energiat ja uut teotahet. Väga positiivne kogemus!!!

Athlantaga kahekesi kodus olla on tore, ta on vaikne laps, kuid jutustab palju. Kui aga ta ema on kodus, siis ta nutab ja nõuab tähelepanu, siis on ta justkui ära vahetatud. Ta on keegi teine. Kui aga on minuga, siis aitab mind ja lihtsalt on. :) Tavaliselt hommikuti on palju teha: koristada hommikusöögi järgselt ja nõusid masinasse panna. Alati ta tahab ka sellest osa saada ja ütleb et mina ka mina kaaaaaaaa :D hästi hästi armas!

väike asjalik tüdruk.

Ühel päeval vanemad tüdrukud võtsid Athlanta kaasa ja läksid õue, seal aga kõige väiksem oli kukkunud ja otsaesise ära löönud. Nii on ta nägu praegu kriimuline. 

Minu meelest väga emotsiooniderikas pilt. Üks väljendab ääretult hästi seda, kuidas õeraas talle liiga teeb ja teine lihtsalt naerab. (Athlanta ja April)

See on see hommik, kui meid on kahekesi koju jäetud ning olen ta juba riidesse pannud.

Uskumatu on see, et ta on kõigest 19 kuune, kuid moodustab juba lauseid (vähemalt tema ema arust on see uskumatu. Ma ei oska veel seisukohta võtta laste suhtes kuna mul endal neid ei ole. ), hüppab kahe jalaga, laulab, küsib ja nõuab tähelepanu sama palju kui kõik suured õed.
Tema ei ole enam tita, tema on väike ja armas laps. Isegi mitte nii alatu kui teised. ;)

 mmmmmmmmmmmmmmmm                                                                    

niisiis see eluke veereb

Vahepeal mu vanemad küsisid, miks ma ei ole väga palju kirjutanud Athenast, kes on kõige vanem. Ilmselt on see olnud seetõttu, et ma ei ole osanud temaga suhelda nii nagu ta vajaks, sest mu keel ei ole olnud veel nii hea. Ilmselt ka sellest on tulnud suhtumine temasse, et pigem pahandan kui kiidan ja arvan, et ta on halb laps olnud. Tegelikult on ta väga tore ja andekas tüdruk. Ning kui ta on vahel midagi toredat teinud, siis olen kiitma hakanud ning ta on minuga ka rääkima rohkem hakanud ning asju selgitama.

Kui midagi on valesti või miski ei õnnestu. SIIS VAATA ÜLE ENDA SUHTUMINE SELLESSE INIMESSE. (Nagu kui psühholoogid üritavad kellegagi töötada, kuid tulemust ei ole ega ole, siis tuleb mõelda kas äkki on psühholoogi enda suhtumine sellesse inimesse või usk tema paranemisse kuidagi sõltuvuses sellega, et edasi minekut ei ole.)

Praegu olen Athlantaga kahekesi jälle kodus ning täna, 26. augustil oli Parisel ja Athenal esimene koolipäev. Üsna huvitav, milliseks see kooliaeg kujuneb. olen pisut ärevuses ja kergelt hirmul, kuid võtan lihtsalt päev päeva järel ja loodan et kui ühel päeval on rohkem ebaõnnestumisi ning halba, väsimust, siis tean et järgmine päev tuleb parem ja edukam!

Tunnen, et olen ääretult tubli, sest olen kella kolmeks pärastlõunal ära koristanud-korda teinud kaks maja, samal ajal silma peal hoidnud kodul, külalistel ning Athlantal. Uhke tunne tuleb peale, kui mõtlen kui palju tööd tegelikult oli. Tavaliselt tegime seda kahe või kolmekesi, kuid nüüd teen enamiku ajast üksi.

Tihti tuleb tunne, et mulle tehakse liiga, jättes mind üksi lastega (õnneks mitte kunagi üksi viie lapsega) ja külalistega, samas aga vaatan asja helgemat poolt: saan proovile panna enda organiseerimise oskuse ning tähelepanu jagada mitme asja vahel. Varem oli see mu nõrk koht. Samuti on kasuks tulnud see, et olen kogu aeg tähelepanelik ning märkan ja mäletan pisiasju. (muidugi mitte siis, kui olen väsinud. )Enamik ajast olen aga ergas ja puhanud. Näiteks ühel päeval oli juhus, kui Anna ostis poest ingverit ning Athlanta võttis asjad kotist välja ja mängis natuke, tõstis ühest kohast teise. Järgmisel päeval hakkasime ingverit otsima, ja ei leidnud seda mitte kusagilt. Siis meenus mulle kusagilt mälusopist, et Athlanta oli sellega mänginud ning arvake ära, kust leidsin selle: ... praeahjust. Sealt ei oleks keegi seda osanud kunagi otsida.