Kohati on endiselt selline naljakas tunne, justkui ma ei ole eestlane. Ma ei defineerigi end otseselt mõne rahvuse järgi, vaid pigem püüan sisse sulanduda sinna ühiskonda, kus parasjagu olen, püüdes aimata ühiskonnaliikmete käitumismalle, tavasid, keelt, riietumisstiili ning lihtsalt sisse mugandudes.
Islandil olles tegin seda tihti, teesklesin, et olen islandlanna, hääldades sõnu nii nagu päris islandlased seda teevad, riietudes samamoodi ja alles üsna sügava vestluse käigus mainisin poole sõnaga, et tegelikult ei olegi islanlane, vaid eestlane. (Eistland ja Island ning eistnesk ja islensk on üsna sarnased sõnad niikuinii.)
Ma ei saa öelda, et ma ei ole uhke eestlane või et pole uhke oma rahvuse üle. Jah, aeg-ajalt ikka olen. Samas aga on mul piinlik kuulates suurt õpetamist, siunamist ja tagant targutamist Evelin Ilvese afääri suhtes.
Ma ei mõista milleks kogu see fuss, kas tõesti Eestis ei toimu siis midagi intrigeerivat et nüüd kui üks ühiskonnaliige astub kogemata vale sammu hakkavad kõik tümitama ja süüdistama ja oma lugusid sellest loost välja mõtlema.
Ma tean, et Island on selline üsna rahumeelne riik et kui vulkaan purskama hakkab või tekib suur tulekahju, siis pool Islandit jookseb kokku seda imet vaatama, sest see on põnev ja seal tõesti kohati tekib tunne et ei toimu midagi eriti suurt ning kui miskit toimub, siis peab kindlasti oma silma peale viskama, pilte tegema ja oma lugu välja mõtlema hakkama.
Olen Islandi ühiskonda Eestiga võrrelnud kohe algusest peale kui siia tulin. Nii elevust tekitav on eesti inimesi jälgida, nende kohta taas õppida, (eriti kuna olen ise ka siit pärit). Olen inimestejälgija, eriti aga suhtes ja abielus inimeste käitumise jälgija.
Mind ikka ja jälle hämmastab, kuidas meie, st. Eesti ühiskonnas on nii palju sallimatust, vihkamist, isegi peresiseselt, kuidas emad karjuvad oma laste peale ning sealjuures ei anna üldsegi mitte hellust ega armastust vastu.
Lapsed peavad kohe alguses iseseisvalt õppima hakkama saama, jälgima ning peaaegu õhust ahmima vanemate tahtmist, sest keegi ei taha rahulikult seletada ega õpetada.
Siinjuures mõistan üha paremini enda perekonna ja lapsepõlvetausta, kust pärinen, sealjuures üleliigseid süüdistusi jagamata, sest inimesed ei oskagi teisiti, see on nende tõde ja õige arusaam elust.
Siinkohal tunnen, et pean tooma ka paralleeli Islandi perest.
Ma ei saa salata, Islandi peres, kus ma olin, oli küllaltki palju sellist, mis mind häiris ning millega ma ei nõustunud, mõtlen vanemate kasvatust laste suhtes.
Näiteks see, et lapsed hakkasid kohati liiga palju kontrollima ning vanemad tegid nagu lapsed ütlesid, samuti ei pidanud nad sööma kui ei tahtnud.
Oma asjadega ei käitunud lapsed samuti vastutustundlikult, sest teadsid, et kui telefon või ipod katki läheb, siis ostetakse uus.
Samuti vanemad olid enamiku ajast väga hõivatud tööde ja tegemistega, et laste jaoks ei jäänud üldse aega. Samas aga kui vanematel polnud argipäeval aega, siis nädalavahetustel võtsid nad meelega enda aja maha, et olla lihtsalt lastega, neid kallistada, nendega lihtsalt aega veeta.
Tunnen sisemist rusumist kohati ühiskonna atmosfääri suhtes, et justkui mu positiivsust püütakse meelega maha suruda ja öelda, et mis sa siin hõiskad, ei ole see elu nii lilleline siin midagi, tule maa peale tagasi.
Kuid siiski on see pisut tagasihoidlikum, see rusumise tunne kui Ameerikast tagasi tulles.
Meie ühiskonna inimesed püüavad jääda pigem halli massi sulandunuks, et keegi ei tunnustaks ega ära ei märgiks, sest siis võidaks näpuga näitama hakata.
Ühel päeval sõites ronginga Tallinnasse nägin sellist olukorda: Kaks vanemat sõbrannat istusid peaaegu kõrvuti ning ühel hetkel tuli laes olevatest kõlaritest teade, mida üks neist ei kuulnud ning küsis kõva häälega oma sõbrannale otsa vaadates, et oot mis ta nüüd ütleski. Saanud vastuse, hakkas tema kõrval olev naine talle otsa vaatamata poole suuga seda sama ütlema, mida just oli kuulnud, kuid ta hääles oli vinguvat ja irooniat sees. Jutu lõpu aga nohises ta enda ette, rohkem nagu tunnistuseks, et oli vähemalt midagi öelda saanud.
Mulle jättis see mulje, juskui tal oleks suur soov end väljendada, kuid talle ei anta selleks võimalust, sest keegi ei kuula tema elutarkust, õpetusi.
Sten ütles ühel päeval mulle midagi, mis mind tõeliselt mõtlema pani, et kui sa kirjutad end maailmakodanike hulka, mitte enam spetsiifilise riigi kodanike hulka, siis kaob trots ja viha (Eesti) ühiskonna vastu.
Ma ei mäleta täpset sõnastust, kuid üldine mõte oli selline mu meelest, vähemalt nii ma seda endale tõlgendasin.
Seda endale mõtestades mõistsin, et nii see tõesti on. Kadunud on see kibestuv tunne, et seon enda elu nüüd jätkuvalt Eestiga ning et mul ei ole siit väljapääsu.
Ma tead, et see võib nii mõndagi minu lähedast inimest kurvastada, kuid ma ei näe enda tulevikku Eestis.
Ütlesin seda Ameerikast tagasi tulles neli aastat tagasi, olles veel noor ja roheline, kuid nüüd tasakaaluka täiskasvanuna ütlen seda taas.
Miks, küsite. Sellepärast, et ma tunnen suhtlusatmosfääris, mis peredes ja linnaski valitseb negatiivset ja halba survet mulle ning olles ise väga positiivne ning rõõmsameelne on see lihsalt kurb kui ühiskond ei aktsepteeri kõiki inimesi sellistena nagu nad on.
Lisaks on siin nii palju vihkamist ja sallimatust ning teise elu elamist.
Mõtlema hakates, kuhu võiks tulevikus tööle minna ei tule otseselt midagi pähe, mis motiveeriks või kutsuks.
Jah, kodu jääb siia alatiseks ning südames on ta mulle endiselt väga kallis, kuid elada ma siin pikaajaliselt ei tahaks ning teada tunne ning arvamus, millega ka mu Islandil elav ema nõustus, on et Eestit on distantsilt nii lihtne armastada.
Kindlasti paljud teist ei nõustu minu arvamusega meie Eesti kohta, kuid see on minu tunne ja minu arvamus, kuid ilmselt paljud ka nõustuvad.
No comments:
Post a Comment