See kummaline miski, mis tuleb pärast välismaal olekut

Juhtusin lugema artiklit pealkirjaga The Hardest Part of Travelling No One Talks About. 

Tol hetkel kui selle avastasin sain aru, miks ma üha jälle ja jälle tahan seda elevust ning tundmatust tunda, st. välismaale mõneks ajaks kolida. 

Nagu artiklis öeldud, 

This is why once you’ve traveled for the first time all you want to do is leave again. They call it the travel bug, but really it’s the effort to return to a place where you are surrounded by people who speak the same language as you. Not English or Spanish or Mandarin or Portuguese, but that language where others know what it’s like to leave, change, grow, experience, learn, then go home again and feel more lost in your hometown then you did in the most foreign place you visited.This is the hardest part about traveling, and it’s the very reason why we all run away again.

Ma olen nakatunud sellest mujal elamise viirusest. Ilmselt on see juhtunud paljude vahetusõpilaste või lihtsalt reisijatega. Aga see on nii imeline tunne kui saab kõike seda tundmatust üha uuesti ja uuesti mujal nautida, leida uusi inimesi, õppida neid tundma, jätta hüvasti, aga ikka ja jälle, isegi aastaid hiljem avastada end nende Facebooki profiili vaatamas ja mõelda et kord seal... .Mis sest et võib-olla enam aastaid ei näe inimesi kes kord olid nii kallid on hing täis nägusid ja mälestusi.
Samuti kogemused, mida saame välismaal on teistsuguse väärtusega.

Selle peale mõeldes tuli korraks väike hirm hinge, sest Ameerikast tagasitulek ning uuesti Eesti eluga kohanemine võttis mul väga kaua aega.
Esimesed paar nädalat olid küllaltki head, aga ehmatav oli end leida perest inimeste keskelt, keda ma enam ei tundnudki. Mu vanemad olid samasugused nagu nad ikka olid, kuid minu jaoks olid nad võõrad, ei tundnud enam neid sellistena kui kodust lahkudes. Samuti ei olnud nende vaimustus väga suur mind uuesti tundma õppida. Mul võttis pea poolteist aastat aega, et end taas Eesti ühiskonnas defineerida ning leida enda tasakaal (mis kui aus olla ei olnud 19-aastasena mitte sugugi lihtne, sest ilma välismaakogemusetagi on selles vanuses end raske leida.)
Ma olin vaid ühe aastaga muutunud teise pere, enda Ameerika pere nägu ning muutnud neidki natuke enda sarnaseks.
Nüüd tunnen et olen väga Runa pere nägu, teen küll asju enda moodi, kuid olen palju uusi asju õppinud sellest, kuidas nemad neid teevad.

Mõtlen juba Eesti peale, et kuidas on võimalik kogu see rutiin mis mul siin on endaga kaasa võtta ning enda uude ellu sisse sulandada? Ilmselt ei olegi, kuid mõttelised väärtused on need, mis hakkavad tulema erinevates olukordades ette ja end meenutama mälestuste näol. Samas aga mida mitte keegi teine kaasmaalane, kes sellal Eestis elanud, ei oska nii lugeda kui ma ise.
Samas tean, et Eestisse tagasiminek ning uue elu alustamine rikastab ning aitab selgusele jõuda, mis on mu elus püsiva tähtsusega ning mis lihtsalt kas trend või mööduva väärtusega. Rutiini all mõtlen hommikust äratust ning kõike seda, mida pärast ärkamist teen enne inimestega kohtumist või enne magamaminekut, midagi mis on sõltumatu kohast ja maast kus elan.

   Mul ei ole kunagi olnud nii palju aega kui siin, Islandil, et teha enda asju: lugeda raamatuid, käia meditatsioonitunnis, sõpradega aega veeta, raamatukogus ringi ekselda, unistada, mõelda.

Ja meditatsioon on mind juba küllalt palju selle väikese aja jooksul aidanud.
   Kui ma hakkasin endale Tallinnasse korterit otsima, siis olin päevast päeva mures ja mu mõtted olid Islandist kaugel.
Ühel hommikul proovisin end kujutleda kui ma annan kogu enda ärevuse ära kas paberite, asjade või raamatute näol ning enda kujutluses muutusin ma üha väiksemaks ning väiksemaks kuni olin tõsiselt pisike , aga õnnelik, mu ümber oli suur hunnik kujuteldavaid asju, mille olin hetkeks kõrvale pannud. See tunne oli uskumatu, sest korraks, umbes viieks minutiks ei olnud mitte ühtki muret ega probleemi.
Pärast lühikest mediteerimist/visualiseerimist tundsin end palju rahulikumana ning samal päeval leidsin enda jaoks ka sobiva korteri.
Meditatsioon, mida teen on igal hommikul vaid 5 minutit, sest tavaliselt kauem ei suuda mõtted end vaos hoida ning algaja jaoks on see ideaalne. Hingan aeglaselt sisse ja loen umbes viieni, hoian kolm numbrit hinge kinni ja hingan taas viis aeglast hetke välja.
Hingamise lugemine aitab kontsentreerumisele kaasa. Kui olen saavutanud juba hetke kui muule enam ei mõtle, siis jätan numbrite lugemise järele.

Olen pisut elevil inimeste nägemise suhtes, ärevil Eesti ellu sissesulamise ees ning rõõmus, sest saan alustada uut etappi enda elus.
Aga tõesti, sellest osast räägitakse palju vähem igal pool, osast, mis tuleb siis kui välismaa lõhnad ja tolm riietelt maha pestud või kulunud ning kodumaa lõhnad, mis alguses nii erilisena tundunud, on samuti igapäevaelu osaks saanud. Kui kõik eriline on muutunud taas ilusaks tavalisuseks.
Kuigi samas on pärast mõnda aega eemalolekut ka kodumaal sarnane väärtus välismaaga. Kuna tunne on taas värske, siis vähemalt mulle lähevad taas rahvuslikud üritused veelgi enam hinge ning samuti ka Eesti lipu taasnägemine.

Emotsionaalne reis Snæfellsnessi

Möödunud kolmapäeval lauamängude õhtul pakkus mu sõber Francesco välja, et kuna ta nädala lõpus ei tööta, siis võiksime minna linnast välja ning Islandi looduses ringi vaadata. Loomulikult olin elevil selle suhtes.
Kõik toimis ideaalselt. Reisi algus oli paljutõotav ja lõbus, aga ühel hetkel sain aru, et kuigi ta on mu hea sõber ei ole me koos reisima loodud. 

Mind kohutavalt häiris tema läbimõtlematus ning reaalsuse taju puudumine. Või kui seda teisiti sõnastada, siis tema reaalsus oli minu omast kohati kardinaalselt erinev.

Ma ei tea, kas ma olen selle aasta jooksul õppinud asju rohkem ette nägema ja läbi mõtlema või olin ennegi selline, kuid ma sain peaaegu vihaseks kui ma pakkusin välja et me peame reisiks toitu kaasa ostma, kuid tema hakkas nalja tegema ja ütlema, et selleks ei ole põhjust ega mõtet. Ma aga ei jätnud järele ja ütlesin, et peame küll, sest esiteks on see Reykjaviki lähedal Bonuses odavam ning teiseks võib-olla ei ole seal, kuhu minema hakkasime, kohalikku poodi selleks ajaks kui me sinna jõuame, enam lahti ning kolmandaks ma ei kavatse kellegi teise toidu peale lootma jääda, ega ka mitte nälgida.
Tegin nii nagu ma arvasin hea olevat.

Ostsime kaasa väga minimaalselt asju, sest pidime ta sõprade juurde ööseks jääma ning ta kiitis oma sõpru taevani, et ma ei peaks muretsema, sest mees on kokk ja naine töötab ka hotellis, et kindlasti nad teevad süüa ja pakuvad ise meile midagi. (Minu arvamus on selles osas täpselt vastupidine.)

  Igatahes reaalsus oli kohale jõudes selline, et mõlemad ta sõbrad olid pikast tööpäevast nii väsinud et läksime välja sööma ning teisel päeval tegin mina enne tagasisõitu süüa toiduainetest, mida olime kaasa ostnud ning hiljem Francesco ütles, et see oli mul hea mõte olnud, et toitu kaasa osta.

  Samuti ei mõista ma tema huumorisoont, mis selle reisi jooksul hakkas pigem minu pihta käima, nii et püüdsin end kogu aeg kaitsta. 

Ühel korral pakkusin välja, enne tagasisõitu, et sööksime vahepeatuses arbuusi ning mu sõber seepeale ütles: "Oh issand, siis ma pean jälle enda autot koristama hakkama."
Olin ta nalju suutnud kannatada pea kogu selle aja, aga see lause oli kui viimane piisk karikasse. Nii kui ta minuni jõudis ütlesin: "Uskumatu, et sa sellist asja ütled. Ma olen maailmas üks kõige vähem segadusetekitajaid ja sa julged sellist asja öelda. Olen ääretult solvunud."
Ta ei saanud aru, millest ma räägin ja arvas, et teen nalja ja ütles et sa võid olla solvunud kui sa tahad, aga ma ei mõelnud seda nii nagu sa sellest aru said. Ta pärast vabandas, kuid mind solvas see siiski. 

Ma ei taha võrrelda seda reisi Hiiumaa reisiga (Steniga), kuid siiski tekitas see mõtte, et äärmiselt oluline on valida reisikaaslasi kellega on sarnased vaated ja arvamused, sest see hoiab stressirikastes olukordades ebamugavused ära. 

Mäletad, Sten, et enne reisi "tülitsesime"= nääklesime küllaltki tihti, kuid reisi ajal peaaegu mitte kordagi. 

Organiseerime Francescoga järgmist reisi koos, enne kui Islandilt ära tulen, et minna enda ema vaatama põhja ning teha kogu Islandile ka tiiru peale, kuid olen juba vaikselt kahtlema hakanud selle reisi väärtuses. Sest põnev võib olla näha uusi paiku, kuid kui me asjade suhtes selgusele ei jõua ning ta peab enda arvamust minu omast tähtsamaks, siis ma pigem lähen üksi ja bussiga. Aga ma arvan, et muretsemiseks ei ole põhjust, hoian temaga lihtsalt enne reisi rohkem distantsi, siis loodan, et enne reisi ei ole väga stressis. Kuigi seekord mängin mina enda reeglite järgi. Või vähemalt panen end rohkem maksma. :) Ma olen tugevam kui ma arvata oskan.

Lõppkokkuvõttes tundus see reis nädalaajane, kuigi olime ära vaid  36 tundi. 

Natuke ka pilte Snæfellsnessist ja Grundarvogurist

 Kirkjufell

 See vaikne Grungarvogur

 Elevil reisi suhtes

 Ja nagu enamik näinud on, siis sain omale lõpuks nahkjaki. Mu meelest näeb see suurepärane välja :)

 Käisime (õigemini käisin) marju korjamas, mis on sellised mustikalaadsed, aga sees on kivi ja nimi on pildil. Väga aminoaineterikkad ja tervislikud

 Meremuuseumi õues.

Imeline päikeseloojang

 Francesco ja ta sõber Nicolo

 kuumaveeallikas, kus oli keev vesi.

 -...ja samas keeva vee juures kasvasid aga lilled

omastasin sealt omale mälestuseks ka ilusaid kive.

Tegelikult on veel pilte, aga nendest juba järgmisel korral

Mõtteliselt rollide defineerimine

Ma ei tea, kas ainult minu elus on selline hetk sellises vanuses või on seda ka teistel, aga hoolimata sellest et ma enda kõrvale kedagi ei otsi, sest üksi olla on nii hea, vaatan siiski huvitatult ringi ja testin inimesi. Võib-olla tuleneb see alateadvuslikult ideaalse kaaslase otsingutest või sellest, et kuna mul on igapäevane kokkupuude lastega, siis kujutlen juba enda peret ette.

Igaljuhul on kohati väga keeruline mõtteliselt, sest mõtet ei saa justkui välja lülitada inimeste testimise ja arutluse suhtes. Isegi kui mõttele öelda, et ta ära lõpetaks ja ei vaataks meessõpru sellise pilguga. See aga muudab kogu suhtluse pisut piinlikuks, sest ma ei ole kindel millist suhet ma ootan enda kaaslaselt.
Ning see on piinlik kuni selle hetkeni kuni otsustan enda mõttes kes me siis ikkagi oleme.
 Ma avastasin ka ühe hämmastava nipi...see on pisut irooniaga öeldud, kuid olukord oli selline, et ma ei olnud kindel kas me oleme sõbrad või keegi enamat ning seega oli see mu peas selline hall tsoon. See kestis mõned nädalad ning ma olin väga ebalev kuni otsustasin julguse kokku võtta ning rääkida, öelda et ma näen teda vaid sõbrana. Julm oleks öelda, et ma ei hoolinud tema tunnetest, kuid siiski otsustasin enda südamelt asja ära saada. Ta (meessoost sõber) tänas mind järgmisel päeval, et ma seda teinud olin, sest ka tema tundis sellist veidrat pinget ja piinlikkust meie vahel.
Mitte, et rääkimine raske oleks, aga mis puudutab teemasid mis on mu südamest tulenevad (eriti kuna ma ei lase väga paljusid inimesi endale väga lähedale, vaid hoian siiski teatud distantsi) on need küllaltki suur väljakutse. Kuid pärast seda sammu olin enda üle väga uhke, et end kokku võtsin ning et ta sellisel viisil reageeris.
Niisiis me oleme ametlikult sõbrad. Esimene sõber, kes on ametlikult sõber. Minu jaoks on oluline defineerida enda ja teiste rolle.

Rollidest rääkides...

Ma pean tunnistama, et väga paljudes olukordades sõltub see, kuidas inimesed mind vaatavad peamiselt, kuidas ma enda rolli endale defineerin, kes ma parasjagu tol hetkel olen.
Näiteks kui ma olen Jakobiga kahekesi kirikuhommikutel, meeldib mulle enda peas luua pilt, et olen ta ema ning inimesed hakkavad mind ka sellena nägema. (Tihti öeldakse, et me oleme nii sarnased ning nad ei arvanudki et ma ta ema tegelikult ei ole.).Vahel aga kui oleme perega ujulas teesklen et olen kas nende tütar või vähemalt sugulane.
Aga see teesklemine on ainult nii minu peas, sest väljaspoole kiirgan ma ikkagi ja ütlen loomulikult kes ma päriselt olen. See kõlab üsna veidralt võib-olla, et miks ma seda teen, teesklen et olen keegi teine, kuid see mõnes mõttes motiveerib mind rohkem ja võib-olla on ka see sotsiaalse tunnustuse saamise soov, näha end kui vanemat olemas teistele eeskujuks ja võib-olla enda energilisuse ja positiivsuse ning rõõmsameelsusega anda teistelegi vanematele energiat ja tahtmist olla minu moodi (kuigi ma tegelikult ei ole nende laste vanem.)

Kuid kui laste tegelikke vanemaid ei ole läheduses, siis minu meelest ei ole selles mitte midagi halba, sest annan neile kogu enda tähelepanu ja energia, hoolitsen nende eest ja vaatan et nendega mitte midagi halba ei juhtuks, sest see on minu "töö " ja ka vastutus.

 Ühel õhtul oli selline olukord, et kui Runa ja Jon läksid välja korraks oli Jakob saanud just eelnevalt süsti. (Kuna nad lähevad Aafrikasse, siis igaüks peab saama 8 süsti, nii malaaria kui koerahammustuse jms. Seega kaks süsti kaheksast ) Ning tavaliselt võivad lapsed jääda sellest kas palavikku või haigeks. Vanemad läksid ära vaid natukeseks ajaks, et kohe-kohe tagasi tulla. Niisiis mõtlesin, et kui Jakob nutma hakkas, siis kõik läheb rahulikult nagu alati, kuid mu enda emotsionaalmaailm oli tol hetkel just üsna segamini ning Jakob nuttis ja kriiskas lakkamatult. Ta ei ole mitte kunagi nii karjunud. Lõpuks ma ei teadnud enam mida teha ja lihtsalt ootasin ja püüdsin teda rahustada, mõeldes kõikvõimalikele varasematele olukordadele ning mida mu ema oleks teinud, samal ajal olles ise kohutavas meeleheites, nii et Jakob nuttis ja mina nutsin ja kui vanemad  "kohe"koju tulid, ehk 50 min pärast, oli see aeg tundunud kui igavik ning kui tavaliselt sellistes olukordades on kõik rahulik ja vaikne olnud, siis sel korral leidsid nad eest kaks nutvat meeleheitel olevust.
Ma ei ole selles peres veel sellist meeleheite tunnet kogenud, et ma ei tea, mida ma teen või ei oska kuidagi reageerida.
  Järgneval päeval läksid vanemad pulma ning ma jäin nende kahe lapsega üksi nädalavahetuseks.
Laupäeva hommikul olin päeva suhtes ärevil ja eelnev öö oli mu enesekindluse täielikult maha matnud. Igapäevaselt on mul alati midagi plaanitud või miskit mõttes, siis tol hommikul ei osanud ma iseendagagi midagi ette võtta.
Õnneks helistas Runa ema Sjanni ja kutsus mind ja lapsi endaga koos päeva veetma. Sellest päevast kujunes väga sisukas ja mind õnnelikuks tegev päev.
Lapsed olid rahulikud ja kõik olid rahul. Käisime ujumas ja vanavanavanematel külas ning tegime selliseid asju, mida tavaliselt ei tee. Päeva lõppedes olid Sjannile kohutavalt tänulik, et ta mind kaasa kutsis. Ma olin taas enda tasakaalu tagasi saanud ning pühapäeva suhtes paistis nii õues kui ka mu hinges päike.

Aga oluline õppetund tuli siit siiski: pole mõtet ebaleva ja ebakindla ning õnnetuna püüda rahustada nutvat, meeleheitel olevat last.
Sest teadagi tunnetavad lapsed kõike paremini tundeid, hoolimata sellest kui hästi seda varjata püüad.

Nostalgiat täis vihmase ilma arutlus. Ema väike tüdruk

Täna on just üks neist imelistest unistamise ja lihtsalt raamatu lugemise ilmadest. Ehk siis käes on tüüpiline Islandi kesksuvi: vihmane, külm ja märg.
Turiste, kes siia tulevad ma küll just väga ei kadesta, sest sellise ilmaga väljas ringi vaadata on küll väga kehv minu meelest. Kuigi ma naudin ülimalt palju vihmase ilmaga rattaga sõitmist.
Täna näiteks käisin raamatukogus, otsustasin natuke omale aega võtta, eriti kuna Runa ja Jon on mõlemad kodus, siis läksin ja isegi ei mõelnud lastest (mitte väga vähemalt). Ma tunnen et olen kohati nagu ema, sest igale poole võtan lapsed kaasa.) Minu meelest on parem nad endaga kaasa võtta kui kuhugile minna kui kogu aeg kodus olla seni kuni kõik lähevad sees istumisest hulluks. Ja sellest tulenevalt on mul kogu aeg mõtted lastel, et mida nad teevad ja kus on.
Ma tean, et mu "tööks" on kõigest olla au pair, aga olen siiski keegi emalaadne ning keegi kes teeb tööd südamega, panustades kogu enda energia sellesse, kohati võtan seda võib-olla ehk liiga tõsiselt.
Igatahes täna läksin läbi vihma raamatukokku. Vihmapüksid ja -jope ning nahksaapad, mis vett peavad on Islandil elades suureks boonuseks. Sain Oddurilt laenuks mõned islandi muusika plaadid. Hea on islandi muusikat rattaga sõites kuulata.

Mulle tuli nostalgia peale, sest mäletan neid lapsepõlve vihmaseid ja halle suveilmu kui olime kõik toas ja tegelesime oma asjadega, me kõik kolm õde. Need päevad olid tagasi vaadates just eriti põnevad, sest sai rahulikult lugeda ja puhata või siis nn kuuldemänge kassettidelt kuulata või ehitada tekkidest onni elutuppa või ühel korral olime kolmekesi kasvuhoones ja joonistasime või korraldasime moedemonstratsioone, otsides välja kleidid ja vanad riided või mängisime garaažis nukkudega või õmblesime toas barbidele riideid lugesime vahel vahtrapuude otsas raamatuid või õppisime inglise keelt.
 Õppimine on kogu aeg olnud minu peres au sees, eriti aga suviti kui on palju rohkem aega, et selliste asjadega tegeleda, mille jaoks kooli ajal aega ei jätkunud. Külalapsed ei mõistnud miks see nii on, aga meile oli see midagi väga omast ning tagasi vaadates näen et sellest sai ilmselt suure tõenäosusega alguse ka iga minuti ärakasutamine.

Ma mäletan üht korda aastaid tagasi kui lugesin Märgutuled Padalaiul. See tekitas väga suure suvetunde. Tahksin seda praegugi siin lugeda, aga ilmselt ei ole see eesti keeles võimalik. Võib-olla kui aega on Eestisse tulles enne kooli (kaks nädalat, mis ilmselt lendavad mööda), siis püüan selle läbi lugeda, et ahmida sisse veel natukenegi Eesti suve.
   Tahaksin ka vanaema juurde minna ööseks just nagu vanasti. Kuigi ma olen täiskasvanu on vahel nii hea end tunda väikse lapsena, kellele vanaema või ema süüa teeb või arutleb lihtsalt maailma asjade üle.
Mind ääretult liigutas kui enne mu ema Eestisse minekut me käisime talle koos kleiti ostmas, mina vaatasin kriitilise pilguga ja ta sealhulgas ütles, et ma endale ka mõne riideeseme valiks. Lõpuks ta ostis mulle kolm paari pükse. See tunne ning see lause toob siiani mulle hinge väga härda tunde, sest ma ei mäleta millal oli viimane kord kui mu ema mulle riideid ostis.
See aga näitas mulle, et ma olen vanematest suhteliselt sõltumatu täiskasvanud naine, mitte enam nende väike tüdruk, kuid see tunne olla väike ning käia emaga koos poes riideid ostmas oli kirjeldamatult kaunis.

Viimasel ajal olen Islandil olles hakanud tundma meeletut koduigatsust, Eesti igatsust, sest olen olnud juba kaks suve Eestist eemal ning minu jaoks on Eesti suved, olgu kui ilusad või vihmased pealegi, alati olnud midagi, mis mu südame hõiskama paneb ning ette valmistab sügiseks. Sel aastal, nagu ka eelmisel, oli aga teisiti, olin/olen eemal. Minu jaoks ei ole Islandi suvel pooltki seda võlu, mis Eesti omal.
Võib-olla on asi lihtsalt ka selles, et ma ei ole siin oma lapsepõlve veetnud ning seetõttu ei tunne nii lähedast seotust selle kohaga, kuigi kui aus olla siis ma tunnen end hinges siin väga hästi, tunnen end et oleks nagu koju jõudnud, mõeldes Reykjavikile ja Islandile. Kõik on praegu kuidagi paika loksunud: mul on mõned kindlad sõbrad tekkinud, kellele toetuda saan nagu Juta, Francesco, nüüd ka Oddur. Mul on Runa ja Joniga väga soe ja hea suhe, alustasin just meditatsioonikursusega. Postitantsu sel kuul ei läinud, sest arvasin, et juulist kujuneb üsna teistsugune ja mittemotiveeriv kuu, mis põhimõtteliselt on nii ka läinud. Aga ikkagi kõigest hoolimata igatsen Eestit. Vaid neli nädalat ja siis näen taas Eestit.

Elu on paigas, aga ma ei ole hirmul sellest loobumise ees ning Eestisse tagasi tuleku ees.
Pigem olen ootusärev, pisut hirmul eesti keele taaskasutamise ja koolis hakkama saamise ees, kuid tahan nii väga juba enda inimesi näha, eriti enda õdesid, isa ja Steni ja muidugi vanavanemaid ning kindlasti Enet.

Ja tegelikult mul ei ole veel elukohtagi Tallinnas. Avaldus on küll ühikasse tehtud, kuid vastust ei ole veel tulnud, see tekitab samuti väikest ebakindlust.
Loodan, et kõik loksub paika. Ma ei looda et see iseenesest juhtub, vaid et ma ise pisut ka enda mõistust kasutaks.

Ma ei mäleta kas olen maininud, et 18.augustil istume kõik üheksakesi lennukile: mina, Jon, Runa, nende viis last ja Joni vanaema Hjördis. Läheme kõik koos lennule Rvk-Kopenhagen ja jätame Taani pinnal hüvasti. Mina istun Tallinna lennule ja nemad lähevad Dubaisse, veedavad seal mõned päevad ja siis lendavad edasi Addis Ababa'sse (Etioopia pealinn). Kadestan neid mõnes mõttes, samas aga tean et ei tahaks enam veelgi kauemaks Eestist eemal olla. Mind tõmbab Eesti poole tagasi.

See vihmane ilm, nostalgia, hingan sügavalt seda kõike sisse, sest varsti saab Islandi vihmgi minu jaoks otsa. :)

Mõtlesin, et lisan põnevuse mõttes ka mõned pildid.

Jakobi sünnipäeval Runaga. Jakob sai 17.juulil kaheseks.

Siin ta on, suur poiss :) Üks neist imelistest kirikuhommikutest temaga. Vaid me kaks

Emaga šoppamas. (Mainisin ülalpool)

Olin just juuksuris käinud, nüüdseks juba kuu aega tagasi.

 Käisime Odduriga muru peal Islandi parlamendihoone ees päikest nautimas.

Odduriga selfie. :)