Aþena synnipaev ja pannkoogid piltidena

Pyhapaevane pannkoogitegu.

Aþena synnipaev

Iseendale valetamine on tihti suurem vale kui varastamise eitamine.

Olen valmis vastutust võtma 

 Tunnen, et olen siinse aja jooksul nii palju oma mõtteviisi muutnud ning saanud juurde kogemust. 

Eile, kui Atlantat lasteaeda viisime siis tulid meelde need ajad kui mängisin ning tegelesin lastega. Isegi mu ema on öelnud, et ma sobiks lasteaia kasvatajaks või kellekski, kes lastega tegeleb. Ma olin kogu aeg seda ka ise arvanud. 

Enamasti kui tegelesin nendega, siis ma ei olnud valmis nende eest ka vastutama kui midagi juhtub. Mõtlesin lihtsalt, et kui nad nutma hakkavad, siis nad saavad enda vanema juurde minna ja ega tegelikult see ei olnud ju minu süü. Praegu on selline mõtteviis muutunud. 

Tulin sellele mõttele siis kui olen nendega trikke teinud või selga võtnud ning nad on hakanud kukkuma. Varemalt oleksin lihtsalt rumal olnud ning nende kukkudes oleks lihtsalt ettekäände toonud, et see ei olnud tegelikult minu süü. Praegu aga teen endast kõik oleneva, et nendega mitte midagi ei juhtuks, sest nad sõltuvad minust ja sellest, mida ma teen. Hoolimata kõigest, et nad ei ole minu lihased lapsed. Aga lihtsalt tunnen, et see on minu kohustus. Sest ma ei taha neile halba.

Mulle väga meeldivad need väiksed tüdrukud siin.
 Igaüks on omapärane (Olen seda vist miljon korda maininud), head meelt teevad pisiasjad. Perla esimese asjana kui enam-vähem üles on ärganud vaatab mulle otsa ja ütleb Hestbak või muusid. Ja teeb sellise kavala näo pähe. Igal hommikul. Ja siis kallistab mind samuti nagu oma ema. 

Atlanta iidoliteks on Paris ja April. See pere kõige väiksem. Talle meeldib neid jäljendada ja teha samu asju, mida teevad nemad. 

Perla iidoliks on Athena ning Parise iidoliks on samuti Athena. 

Athena ja Paris aga koos olles hoolitsevad väiksemate eest (tihti mitte Aprili eest). Sama ka eraldi olles. Võtavad väiksemaid kaasa ja on suurteks õdedeks. Nad on justkui üks tiim. Kui keegi on puudu, siis tundub maja kuidagi tühi. Ma ei kujutaks ette, kui peaksin olema koos vaid ühe lapsega. Nii naljakas kui see on, et ütlen seda, aga praegu see, mis siin on ei ole mind veel kordagi meeleheitele ajanud ega lõpmatult kurvaks teinud või tekitanud tunnet ära minna. Milleks, kui neilt on nii palju veel õppida!!! Ilma nendeta on igav. Näiteks praegu olen üksi kodus, lapsed on lasteaias ja koolis. Majas on vaikus ja rahu. Olgu, üks päev on tore, saab puhata, kuid mingil hetkel ikka tekib tunne, et midagi oleks nagu valesti, sest keegi ei tule, ei küsi midagi ja kuidagi liiga vaikne on. 

Anna ütles kunagi, et ta on endale soovinud raskusi ellu. Et ta ei ole otseselt seda küsinud, kuid salamisi on seda soovinud. Mina olen samamoodi. Otsin raskusi enda elus. Ma ei taha võtta otseteed, et oleks lihtne ja jääks ära õppimise momendid ning raskused. 

 Õppimise moment oli ühel päeval kui Atlanta oli koos minuga kodus ja sai enda kätte Vanishi pudeli ning kuna see on ilusat roosat värvi, siis see hakkas talle meeldima. Ta hakkas seda otsa lutsima, kuid tean ju et see on väga tugev hape. Niisiis kui ma selle avastasin, oli ta selle just kätte saanud. Võtsin temalt selle kohe käest ja jooksin vetsu, süda peksis ja hirm tuli peale. Õnneks midagi ei juhtunud, sest avastasin selle kohe ja pesin suu ja käed puhtaks. Vaeseke.

  Anna hakkas ka minu eeskujul päevikut kirjutama. 

Miks mina kirjutan? Sest see annab mulle kindlustunde, aitab vabaneda piinlikutest hetkedest, aitab mõtteid lahti mõtestada, asju andestada ja unustada ja see on tunne, justkui räägiksin enda parima sõbraga (iseendaga), olles täiesti üdini aus.

Olen loobunud valetamast, iseend petmast.

Muidugi pean tõdema, et kõik me valetame endale, öeldes, et oleme õnnelikud selle eluga, mis meil on, tegelikult aga ei ole, kui hommikuti peab üles tõusma või peab tööle minema või peab laste eest hoolitsema. Tegelikult ju ei ole nii. Keegi ei pea midagi tegema. Kõik tahavad. Mina olen tuntud iseendale valetaja, arvates et mul on tore, kuigi tegelikult üritan enda halbu ja negatiivseid ning vastikust tekitavaid mõtteid alateadvusse tõrjuda. 

Ilmselt on kõigil selliseid momente, olukordi. See on näiteks erialavalikuga, kui tead alguses südame tunde järgi, et see ei ole su jaoks õige, kuid kõik tundub tore, inimesed on normaalsed (mitte lahedad, aga täitsa normaalsed, et saab rääkida) ja see, mida sa õpid on ka lahe, siis mõte ütleb, et jää, kuid südame tunne ütleb et mine ära, sest sa ei ole südame põhjas õnnelik. Sa ei taha seda teha esimese asjana hommikul või viimase asjana õhtul enne magama minekut, vaid justkui pead tegema. 

See nõuab kaua aega mõtlemist ja valmistumist, et võtta ette see saatuslik samm, olla enda vastu aus ja lõpetada leping. 

Mina olen seda otsustanud teha, et ei valeta endale enam kunagi!!! Ma ei lase iseendal endale haiget teha, öeldes, et see on sulle hea, kuid tegelikult lihtsalt luues illusioone nagu see oleks hea ning see oleks ainus võimalus edasi elada tehes seda, mida just teed (ja millega tegelikult õnnelik ei ole.) Olen teinud selle otsuse iseenda heaks, olles pisutki isekas, tehes seda mida mina tahan, jättes kõrvale kõik teiste arvamused ja eelarvamused, kõigi kurjade keelte sisinad ning astudes julgelt hirmule vastu (sest mu hirm oli meeletu muutuse ees.) ning tean, et see, mida teen on õige. On minu jaoks õige!

  Kuidas ma aru saaksin, kas see on õige? Lugesin ühest raamatust (Kui ma ei eksi, siis see oli Merit Raju "Hingele pai". ), et kõige parem on sisse hingata ning hinge korraks kinni hoida, ette kujutada, et oled vaba või et oled olukorras, kus oled varem olnud ning tundnud end vabana, ning ära tabada see esimene mõte mis pärast hinge kinni hoidmist pähe tuleb.  Mina proovisin seda, ja esimest mõtet üritasin kohe hakata meeleheitlikult alateadvusse tõrjuma, sest teadsin, mis see oli. Aga ma ei ole kunagi olnud nii tugev, et endale seda öelda. Et võtta enda peast kinni ja öelda, et võta ometi mõistus pähe, tõuse püsti ja ütle seda kõva häälega, mis sa just mõtlesid. 

Merit Raju raamat (mida eelpool mainisin) õpetas mulle rohkem kui ükski kooliõpik. See õpetas mul enda sisse vaatama ja nägema asju, millest olin mööda vaadanud. (Enne Islandile tulekut avastasin, et see on ka poelettidele taas ilmunud. Soovin nii väga, et omaksin seda raamatut. See on minu jaoks puhas kuld.) Avastasin selle Tallinna Rahvustaamatukogu eneseabi riiulilt juhtumisi ja hakkasin sirvima. Pilku püüdsid selle huvitavalt kaunistatud leheküljed. Mul oli parasjagu madalseis ning see oli ideaalne. Andis nii palju elujõudu ja tasakaalu juurde. 

Lapsepõlve ja praeguse reaalsuse ühendamine ning vanemate mõistmine

  Niisiis eile Atlantat lasteaias jälgides tulid mulle mu enda mälestused meelde. 

Ma ei ole kunagi osanud vaadata laste kasvatamist ning vanemaks olemist enda vanemate vaatepunktist. Olin selle avastuse üle nii õnnelik, et lõpuks ometi seda suudan. Mäletan, et kui olime kolmekesi enda õdedega, siis õhtuti ei tahtnud magama minna ning Hillega tihti kaklesime ja jooksime emme juurde. Praegu on see tihti tõeline peavalu kui lapsed ei taha õhtul magama minna, eriti kui seljataga on põrgulik päev.

Tagasi vaadates oma lapsepõlvele oli see õnnelik ja tore ning turvaline. Tean, et oskasime alati midagi koos ette võtta. Ja Helje on alati olnud meie väike õeraas, kellest oleme Hillega hoolitsenud. Mõtlen tagasi vaadates, et me olime head lapsed. Aga mis tegelikult vanemate seisukohast vaadates võis olla? 

  Ilmselt karjusime ning nutsime ja lollitasime sama palju kui minu plikad siin. Ja vanematel oli raske meid magama saada. Iga kord, kui kumbki vanematest ütles, et mine magama, ega siis ometi ju ei tahtnud minna. Nii põnev oli vaadata mis saab pärast kella poole 10seid spordiuudiseid. Täpselt samamoodi on siin, et Perla ja April ning Paris ei taha kuidagi magama minna õhtuti. Vahel on ka Atlanta nutma hakanud, et peab magama minema kui õed ei lähe. Mäletan seda ebaõigluse tunnet, kui isa ütles et mine magama ja siis vastuseks sai : "Aga miks Heli ei lähe." Jajaa, Heli läheb ka. Ja mina ütlesin: "Ei, mina teen veel seda, mina ei lähe magama." "Jah, lähed küll."

Ja siis Helje vaatas suurte silmadega ja õppis ning kui oli vaja, siis võttis selle lause, aga miks tema ei lähe, kasutusele. 

  Ühesõnaga enda lapsepõlvele tagasi vaadates olime minu meelest sama keerulised tüdrukud (kolm õde) nagu need viis siin on, kes igal võimalikul viisil vastu vaidlevad.

Minule oluline meesterahvas

See postitus on eelkõige pühendatud Stenile, inimesele, kellest hoolin to the moon and back sest ta on minu elus olnud väga-väga olulisel kohal ja ilmselt on seda ka tulevikus. Tänu temale olen enda kohta nii palju õppinud. Ja mitte ainult enda kohta, vaid kogu selle suhtevägenduse kohta, mis teinekord võib olla keerulisem kui Ruutjuure võtmine kuuekohalisest arvust. Ta on üks neist vähestest inimestest, kes on näinud minust nii head kui halba, olnud, toetanud ja kõigest hoolimata jäänud. Olen temaga palju tülitsenud, leppinud, naernud ja nutnud koos "viis puuda soola ära koos söönud" (nagu see väljend on). Ma olen üks õnnelik naisterahvas, et mul on selline suurepärane meesterahvas enda kõrval olnud.

Aitäh Sulle, Sten!

Minu kodu mägede keskel

 Kauguses on minu kodu. Loodus on muutunud ääretult maaliliseks. Kollased postid lisavad muidu must-valgele maastikule värvi.

Elvar lumepuhuriga teelt lund ära puhumas.

 See on jutt Perlast, kes hakkas just ise vetsus käima, see et ta on 3 aastane, tubli tüdruk, lõpetas mähku kandmise ja nii kui tunneb häda, läheb koheselt vetsu. Nüüd lõhnab Perla hästi ja kõik on õnnelikud.

 Anna :)

 Myvatn

 Lasteaed

 Ma tahan ka lasteaeda minna. Nüüd ta on iga päev paar tundi käinud. Iga päevaga rohkem ja rohkem. Esimesel päeval oli ta tund aega, samal ajal kui Anna oli kaasas, teisel päeval kaks tundi, kolmandal juba 3 tundi, neljandal kuni lõunani, siis järgmisel päeval sööb koos teiste lastega ning pärast seda on juba õhtuni.Ta ei taha kuidagi lasteaiast ära tulla. Talle väga meeldib seal olla, kuigi poistega ta ei ole harjunud väga suhtlema, neid ta vaatab nagu mingeid imeinimesi.

 Kõik vaated on justkui maalitud.

 Herdubreid oma lumekuues

 Teed on raskesti läbitavad

 ATV oli lume all. Kui Elvar koju tuli, siis tõmbas ta lume alt välja ja nüüd on tal lumemüts peas :)

 Hommikud

Paris ja April enne lasteaeda minekut. 

Väljas oli suhteliselt soe. 

Olen nii õnnelik enda kingiks saadud North 66 sulejope üle, millel on päris udusulgedest kapuuts. Sain selle kingiks Sigruni vanematelt ning lisaks veel ühe sama brändi jaki. Väga kallid kingitused. Aga ilma nendeta ei elaks vist talve üle. Oh, olen ikka õnnelik, et inimesed minu vastu nii head on! 

Lumevangis

Ootamatult sai Islandi suvest talv.

Täna on teine päev, millal ei ole välja saanud majast, ega lapsed kooli-lasteaeda. Eelkõige sellepärast, et Elvar ei ole saanud lumelükkajat korda, see on Akureyris paranduses ning paar päeva on tuisanud ja tormanud. 

Täna tuli mingi teine lumelükkamise masin, mis ei olnud traktor ning jäi täpselt meie maja ette lumme kinni. Lumi oli märg ja raske. Ning see ei teinud meie olukorda välja saada kuidagi kergemaks, sest kui ta lõpuks välja sai, siis jättis endast maha suure-suure lumekuhja keset teed.

 Õnneks on meil Bragi, naabrimees, kellel on lademetes vanu ja uuemaid autosid ning sinna kollektsiooni kuulub ka üks selline, millega saab mööda lund hiilida, nii et sisse ei vaju. Ideaalne auto sellise maa jaoks. Anna üritas autot lumest välja saada, algul see ei õnnestunud, kuid pärast pikka proovimist siiski läks õnneks. Homme sõidame Bragi [braigi] järel ning loodetavasti jõuame ilusti sihtpunkti. Elvar ei ole olnud juba kaks ööd kodus, sest tema meelest on tülikas sõita edasi tagasi. Kuigi naljatasime Annaga, et ega ta vist väga ei hooli sellest, kas oleme siia nälga surnud või ikka veel elus. Talle on tähtis ta enda mugavus. Ning hoopis teine tera oleks siis kui ta peaks olema üksi kodus. (Kunagi suvel oli selline situatsioon, et olime kahekesi kodus ja pidime hoolitsema selle eest, et majad oleksid korras ning külalised rahul. Ning siis ta käis närviliselt maja ees edasi-tagasi ning lõpuks tuli mu juurde, kui koristasin pruuni maja, et kuule tee kiiremini, ma olen seal üksi ju, et sa teaksid. Ütlesin, et tean küll ja üritan teha kiiremini. Ei tahtnud olla ka väga halb, kuid tegin meelega aeglaselt, sest kes ta õige arvab et omast arust on??? Ja siis kui ma olin kodus kahekesi Atlantaga ning pidin üksi kogu kupatuse eest hoolitsema, siis ei olnud küll teist küsimust, et kas ma saan hakkama, et aga ma olen ju üksi siin... Enne äraminekut ta veel küsis, et kas ma arvan, et see on okei kui ma olen üksi ja kas saan hakkama. Ilmselgelt ei oleks vahet olnud mu vastusel, sest minek oli kindel nagunii.)

Tegelikult arvasin, et need päevad tulevad väga karmid, sest lapsed on taas kodus ning palju müra jm. Tegelikult on aga väga tore olnud, nad on olnud väga lahedad!

Snjór, snjór, snjór, mikið snjór.

minu väike majake, kus on nii hubane, et kohe kuidagi ei suuda üle kolida majja.

 uks on niisiis blokeeritud. Välja ei saa.

lumi on vallutanud ukseava

Lumi tahab sisse tungida akendest ja ustest.

Kaks päeva olime lumevangis, kuid kolmandat päeva enam ei tulnud. Anna võttis kogu enda jõu kokku ja sai auto lume alt välja. Kolmandal päeval, mil oleksime ikka veel pidanud olema lumevangis aitas naabrimees Bragi meid teele. Meie juurest on ca 7 km et jõuda nt 1 tee peale, mis on enamasti alati lahti lükatud. 

Ja stress oli suur, sest meil olid veel suvekummid all ning auto ujus teel jubedat moodi. Kuid nii kui Myvatnisse jõudsime ja lapsed kooli-lasteaeda ära viidud läksime ja lasksime talvekummid alla panna. 

Täna, 18. sept oli väiksel Atlantal esimene lasteaia päev. Ta oli esialgu vaid 1 tunni seal, et harjuda, kuid ta oleks hea meelega kohe esimesel päeval olnud õhtuni välja. Nuttis kui ära viisime ta sealt.

Samal ajal kui olime lumevangis, oli lastel väga lõbus, joonistasime ja maalisime ning need kaks päeva kadusid käest!!! 

April mängimas Atlantale suurt õde "Vaata, Atlanta, väljas on nii palju lund. Hoia siit kinni" 

 Hvar er mamma? (Kus emme on?)

 kaks sõpra, kes kunagi ei suuda jagada tooli, kuid sel imelisel hetkel see juhtus :)

 väike gängsterlady ja tagataustal April

 See on see nägu, millega Atlanta tavaliselt hüüab HELIIIII.

 Parisel ja Perlal oli lumeonni ehitamisega küll lõbu palju

Olen tugevam kui eales oleksin arvanud

Kuulsin eile, et minu kohta oli keegi küsinud kas ma ei kahetse, et Islandile tulin või kui tulin siis sattusin sellisesse kohta ja niisugusse perre elama. Vastan kätt südamele pannes, et ei kahetse. Jah, suvi oli raske, palju pingeid ja väga kiiret harjumist laste ja keskkonnaga ning muidugi keelega. Õnneks oli mul mu toetajaskond selja taga. Üks asi, mis on välja tulnud, miks eelmine au paire pidas vastu vaid 6 kuud oli see, et ta ei olnud tugev ning iga väikse asja pärast, mida tüdrukud talle ütlesid ta võttis südamesse ja mossitas ning nuttis. Samuti ei tahtnud ta väga kodus olla kõige väiksemaga, samal ajal kui Anna teistega väljas möllas. Ta on mulle ka tunnistanud, et kohati tundis ta justkui oleks tal olnud kuus last, sest see lapsehoidja vajas kohati sama palju hoolt ja tähelepanu kui lapsedki.

Ma aga arvasin alguses, et ma ei saa viieaastasega ning seitsmeaastasega hakkama, sest ei oska keelt veel nii hästi või mis siis saab, kui nad hakkavad mind norima või terroriseerima. Ma ei ole selles suhtes väga palju eksinud enda eelarvamustega, sest neid mainitud asju on juhtunud kordades palju, kuid olen sõnni kombel kabja maasse löönud või altkulmu neid põrnitsenud või siis sina maas edasi rühkinud, lootuses, et kui see kord ei läinud hästi, siis äkki mõni teine kord on parem. Olen alati olnud pigem solvuja ning asjade südamesse võtja. Jah, Paris on vahel (üsna tihti ) väga õel ning ei taha, et mina teda aitaks või asju ütleks ning nähvab mulle. Ma olen aga endale tõotanud, et ma ei anna alla. Vahet ei ole, kui raske see kõik on, ma ei anna alla. Imelik, kuidas kõik asjad juhtuvad justkui iseenesest siin: hinges ma olin paanikas kooli suhtes, kujutades endale ette igasuguseid asju. Ühtäkki algas kool ning olin uue situatsiooni keskel ja hirm justkui oli kadunud. Kartsin Reykjavikist tagasi tulla, arvates, et lapsed ei taha mind enam vastu võtta või näha. Suur oli aga mu üllatus, kui tulemus oli vastupidine. Atlanta hakkas mind kohe nimepidi kutsuma ning Perla jooksis esimese asjana minu juurde kui mind nägi ning kallistas. Paris ja Athena lihtsalt silmitsesid mind suure uudishimuga, küsides paar küsimust.

Esimestel päevadel tagasi kodus olles oli sisemine ebakindlus väga suur, kuid neile ma seda ei näidanud välja. Mul oli teatud mõttes kultuurišokk, sest maja oli segamini, asjad ei olnud nendel kohtadel, kus mäletasin neid olema, lapsed olid hullud ning kisa oli suur. Liiga palju müra võrreldes selle ajaga kui olin rahus ja vaikuses, ainult oma mõtted kõlamas. 

Tüdrukutest

Ammu ei ole kirjutanud midagi tüdrukutest.

Atlanta on vahepeal hakanud juba üksikute sõnade asemel lauseid ütlema.

Perla käib ise vetsus ning suurema osa ajast enam ei pissi maha. Ilmselt oli see osalt ka meie süü, et ta niimoodi tegi, sest iga kord, kui ta maha pissis, siis tegime talle üllatunud näo või reageerisime kuidagi naljakalt ning tüdruk sai sellest hoogu juurde, tahtes ikka ja jälle just siis saada tähelepanu. Nüüd aga oleme vastupidist teinud, iga kord kui ta ütleb pissa, siis ütleme talle et ta vetsu läheks ning kui ta on oma toimingutega lõpule jõudnud, siis kallistame teda ja plaksutame käsi. Ning tundub et talle meeldib see rohkem.

Paris on väga sageli halvas tujus,vähestel hommikutel kus ta on rõõmus, see on tore.

Mängin nendega sageli, st. tõstan õhku. Eriti meeldib see kahele väiksemale Atlantale ja Perlale. Vahel ka April tuleb ning täna oli isegi Paris Anna. Kaks väiksemat on kerged ja nendega on lihtne trikke teha. Rubeni trennist ja tõstetest oli ikka suur suur kasu, sest teen praegu nendega tõsteid siin pea iga päev. Perla Mary kutsub seda muusid ehk hiirekese püüdmine laest (kui ta seisab mu rinna peal ning ma hoian teda selja tagant kinni ning ta puudutab lage) või hestbak ehk hobuse seljas sõitmine (kui ta on mul seljas ja hoiab end ise kinni). Siis enamasti Atlanta kui näeb, et ma tegelen kellegagi hakkab ka tahtma. Ta on väike ja töntsakas. Aga üsna hea tasakaaluga. Perlal on kehakontroll kõige parem. Temaga on väga hea trikke teha, sest ta ei vaju lönti nii kui ma enam ei kontrolli. April on kerge ja tore, aga kehakontroll puudub, st. trikke tehes, seda sama tehes, mida Perlagagi pean väga hoolikas olema, et teda maha ei pilla, sest ta ei hoia end sirgu, vaid vajub kehaga taha ja hakkab lollitama (vb ta ei saagi seda kontrollida, ei tea). Paris on raske, temaga on keeruline trikke teha, tal on ka pisut ülekaalu. Halb asi on see, et Anna ämm (Elvari ema) käib ja kogu aeg korrutab Annale et Paris on paks Paris on paks ja võta ometi midagi ette, sest kas sa tahad, et ta oleks paks jms. Et midagi ei tohi talle lubada süüa, veel vähem kommi. Ta vaatab seda situatsiooni väga must-valgelt. Elvar aga jookseb oma ema sabas ja korrutab Annale pea iga päev seda sama, et kas sa ei näe, et ta on ülekaaluline. ()Paris ise, olen tähele pannud, ei võta seda tõsiselt ning kui talle ei lubata kommi ja teistele lubatakse, siis ta võtab ise või sööb salaja. Kurb on seda vaadata. Kahju on ka selles, et koolis ei ole neil väga palju füüsilist koormust ja see muudab olukorra halvemaks.

Anna on nüüd üritanud kasutada Aprili peal autistide tehnikat, st. kui ta hakkab nutma, siis Anna seletab talle rahulikult, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Näiteks enne magama minekut on vahel selline paanika Aprilil, siis Anna seletab liigutusi kasutades, et praegu lähed magama, siis kui hommikul üles ärkad, siis sööd ja siis lähed lasteaeda ning kui lasteaiast tuled, siis saad kodus mängida. Näiteks midagi sellist.

Viimastel päevadel on April hakanud jälle nutma ja vinguma, sest ta rutiin on segamini läinud lumepäevade tõttu. Muidu oli tal teada need päevad, mil käis lasteaias. Suvel oli seda vingumist ning nuttu palju rohkem. Niipea kui Anna hakkas talle järgmise päeva plaanidest rääkima, nii ei olnud enam nuttu ja vingumist.

   Lapsed on pärast minu tagasitulekut palju toredamad ning lasevad mul end rohkem aidata, kui mul ei tule mingi sõna meelde, siis nad andestavad mulle ning püüavad olla pisut rahulikud. Üritan ise ka palju omandada ja tähele panna, et ei tekiks neid rumalaid momente, kus ma ei tea, mida öelda.

Keel

Suve esimestel nädalatel, mil siin olin pingutasin päris kõvasti, et lastest aru saada, et kohe alguses nendega kontakt luua. Isegi kui ma ei saanud aru, mis nad ütlesid siis noogutasin kaasa ning kiitsin neid või väljendasin enda kiitust kehakeeles. Samuti õppisin ruttu märkama pisiasju, mis siin majas toimus ning pereliikmete omavahelisi suhteid. Esimesed päevad olidki rohkem järgimiseks. Olen seda tüüpi inimene, kes ei asu kohe tutvusi looma ja end avama, vaid vaatab pigem natuke aega kaugusest ning püüab aru saada, mismoodi asjad toimivad ning siis alles asub asja kallale ja hakkab asjasse sisse minema.

Keel on praeguseks arenenud minu meelest juba väga palju. Saan peaaegu täielikult aru sellest, mida lapsed räägivad ning mida Anna neil käsib- keelab teha.(Elvari jutust väga ei saa. See on tihti üsna segane. Ja ega seda enam väga tihti ei kuulegi. Suurema osa ajast oleme laste ja Annaga kodus.) Anna aga tegi mulle aegade suurima komplimendi, öeldes, et ma räägin kahe kuuga paremini islandi keelt kui eelmine au paire Laura kuue kuuga suutis ära õppida.

Oskan end täiskasvanutele ladusas keeles tutvustada, kust tulen, mida siin teen jm. Selle keelega ei ole mul veel tekkinud sellist momenti, et ma ei saa aru või motivatsioon kaob ära.

Minu väike õde

On suureks kasvanud. Hämmastav, kuidas oleme kogu aeg talle olnud justkui eeskujud. Minu meelest on ta nii palju täiskasvanum oma mõtteviisilt ja kirjastiililt, mida ta oma blogis kirjutab. Igatsen teid mõlemaid, mu väiksed õekesed!

Sest siin, vaadates neid väikseid viit õde, olen õppinud väärtustama enda õdesid. Samuti on Anna ja tema õde. Johanna Ella saadab Annale igal hommikul pildi sellest, mismoodi ta tööle läheb või siis snapchati video. Anna aga jagab enda õe ning ka emaga lastest videoid jm. Hästi toimivad suhted, mis teevad õnnelikuks.

Õed on olnud minu väike maailm sellest ajast peale, kui olin kahene.

Igal juhul loodame kõige paremat, et homme saame välja siit majast. Loodetavasti ka saan lõpuks ometi trenni tegema, samal ajal kui tüdrukud on koolis-lasteaias. Meil ei ole veel talvekummegi autol all. Ohhoo Homme saab tore olema. 

Ning minu enda kodujuuksur Anna lõikas mulle uue soengu. Olen tagasi oma loomuliku juuksevärvi juures. :) 

Õnnetunne! :) 
Loodus on siin muutunud must-valgeks, mis joonistab ilusti välja mägede kontuurid.