Kahesugused päevad ning tüdrukute sarnasusest

Selles peres eksisteerib kahte sorti päevi. Ühed on need, kui maja on segamini, lapsed on hommikul ärgates tusased ning mornid, ilm on vihmane ja hall ning ei ole ei tegu ega nägu. Sellisel juhul loodan, et see kõik saab kiiremas korras otsa. Aga just siis tahavad lapsed kaua üleval olla, isegi kui järgmisel päeval on kool ning lasteaed. Ja just siis on tunne, et tahaks lihtsalt elu pausi peale vajutada "elu teleka puldist" ning oodata paremat hetke.
Enamasti tuleb mul ka siis kõige enam masendus peale selle olukorra suhtes, mis siin on ning tihti ka lootusetus.
Teist laadi päevad on need, kui lapsed ärkavad hommikul üles õnnelikena ning elevil uue päeva suhtes ning tahavad lasteaeda minna. Enamasti on siis seda kohe hommikul tunda. Siis läheb ka päev imelikul kombel kiiremini. Lapsed on koju tulles enamasti rahulikud ning kõik sujub paremini.
Kõige raskem on mul suhelda kahe vanema lapsega Parise ja Athenaga, vahel ka keskmise lapse Apriliga. Nad ei taha minu sõna, tihti ka Anna oma, kuulata. Nad üritavad näida suurte õdedena, olla enda väikestele suureks eeskujuks, kuid nemad on ka ainukesed, kes kogu aeg omavahel kaklevad.

Ilmselt olen juba maininud, et nad meenutavad mulle mind ja minu õde Hillet. Väga tihti võistlesime asjades, kes on parem ja kiirem ja saab paremaid tulemusi ning asju. Sellest tulenevalt ka kaklesime ja karjusime ning üritasime kumbki oma tahtmist peale suruda. :) väga positiivne kogemus igatahes.

Tüdrukud (stelpúr)
Mina olen aru saanud, et tihti ei ole vaja tüdrukuid lohutada, eriti kui see on nende endavaheline tüli. Sest fakt on see, et ainult läbi kogemuste nad õpivad ning kust nad muidu teavad, kuidas probleeme lahendada?
Paris aga on selline, et kui tal on siht silme ees, siis ta teeb kõik, et seda saada. Samas kui vaja, siis ta valetab, et oma tahtmist saada.
Ühel päeval ta valetas, et kasutas ema lõhnaõli, kuigi oli ilmselge, et ta seda tegi. või et ta võttis mu iPodi või et ta sõi kommi. Need on küll pisivaled, kuid sellegi poolest valed ning mitte hädavaled.
Magus on tema nõrk teema. Ta on pere ainuke tüse laps. Anna "võib-olla ämm" (sest nad Elvariga ei ole abielus) kogu aeg korrutab ja korrutab Annale, et Paris ei tohi enam asju süüa, sest muidu ta läheb veelgi paksemaks. (Arutasime seda Annaga kunagi, et Systa on ise äärmiselt tüse ning ta enda pojad enamikus on ka ning ilmselt ta üritab omal ajal tehtud vigu nüüd uuesti lapselaste peal parandada, et endal oleks parem tunne. )

Huvitav fakt on ka see, et viiest lapsest on keskmine, ehk kolmas (April) teistest erinev, samas kui esimene (Athena) ning neljas (Perla) on sarnased, nii keha, näo kui käitumise poolest. Teine (Paris) ning viies (Athlanta) on sarnased.

Athena ja Perla
Nad on nagu väiksed Anna koopiad. Seda selle poolest, et kui Anna oli väike olnud, siis talle oli meeldinud alati igal pool ronida ning turinida. Kummalegi ei meeldi väga kleite kanda ning nad on pigem poisilikud kui plikalikud. Perla eriti, ta on nagu meie väike poiss, kes käib ja lõhub asju ning hävitab. Athena erinevalt kõigist teistest tüdrukutest ei taha küünelakki kanda (üks põhjus on ka see, et ta isa ei salli, kui tüdrukud on meigitud või kõrvaaukudega või küünelakki kannavad. Nii palju siin majas ikka kehtib mehe sõna).

Paris ja Athlanta

Nemad on väiksed tähelepanuröövlid. Kui neile ei pööra piisaval määral tähelepanu, siis nad hakkavad nutma ja karjuma. (Eriti Paris!!!) Athlanta on pisut mõistlikum ning rahulikum. Tegelikult on mulle hakanud temaga kahekesi kodusolemine isegi meeldima, sest ta hüüab iga natukese aja tagant Heliiiiii, komdu, ehk Heli, tule siia. Heliiiiii. Sellise armsa, peenikese häälega. (Kui ma olen väsinud, siis väga ei viitsi minna. Aga püüan kõigest väest siiski.)
Paris on ka meie draamakuninganna, sest kui keegi on tema asju võtnud või puutunud, siis ta hakkab karjuma ja kisama ning teeb hullu numbri sellest kõigest, kuigi võib-olla asi ei ole seda väärtki.

Ja tegelikult kui kasvõi üht last ei ole viiest kodus, siis maja tundub kuidagi tühi. Eriti vaikne oli siis, kui Paris oli vanaema juures ning Perla ka. Kodus olid ainult April, Athena ja Athlanta. Nii mõnus oli. Majas oli vaikust kuulda.


Kool

Sel esmaspäeval algas siin ametlikult lastel kool (mitte küll kogu riigis, sest vanemad lapsed läksid juba pool nädalat varem kooli.)
Kui ma ausalt ütlen, siis muutust on tunda küll, sest näeme lapsi vaid paar tundi päevas ning kui nad õhtul koju tulevad, siis on enamik väsinud ning majas on kella 9 ajal vaikus (seda siis kui on hea päev. Nagu täna)

Iga halb päev meenutab mulle seda, et mitte kõik päevad ei ole halvad ning kehvad hetked on need, mis tuletavad meelde, kui väärtuslik on nautida seda aega,  kui on tegelikult hea!!!

April
 ning meie koolilapsed

Athena

 Paris

Siin lubatakse juba nädala lõpuks lund ning ilmselt on sellega siin suvi läbi, ka korralikku sügist ei ole veel olnud. Eelmisel aastal oli sama lugu olnud, et oli lubatud lund, kuid miskipärast ei võtnud keegi seda tõsiselt ning oligi maha sadanud paks lumi. Paljud farmerid olid kahju saanud, sest nende lambad olid väljas hoolimata sellest, et lumi oli maas. Palju lambaid suri ning seetõttu otsustati sel aastal juba varakult valmistuda. See on pilt lammastest, kes suunduvad Reykjahlid'i poole.
Homme läheme ise ka seda Asja oma silmaga vaatama, kuidas meeletutes kogustes lambaid on kokku aetud. Kes teab, äkki aitan isegi?

Kuulmiseni ning ilmselt jääte kõik lammastest pilte ootama.

Dettifoss

Mul õnnestus ühel päeval ka see Islandi ime ära näha. Kutse tuli väga spontaanselt ning Anna laenas mulle oma Volvot. See oli tõeline kogemus omaette, selle autoga sõitmine. Kõik augud, mis muidu tundusid nii suured olid pea märkamatud. See oli tõesti märkimist väärt kogemus, mainin veelkord.
Sinna sõites ei olnud mitte mingit aimu sellest, et kusagil läheduses on kanjon ja kosk. Isegi sinna kõndides ei olnud seda näha, oli ainult aurustunud vesi, mis paistis suitsuna. Ning unustamatu maastik tagataustal. Kirjeldamatult kaunis!!!!

Ja nagu mul tavaks saanud on, siis igas ilusas kohas meeldib  mulle üksi olles midagi kirja panna, seda kohta nautida kogu hingega, tunnetada seda võimsust ning ääretut ilu ja mõtiskleda selle tekkeloo üle.

Ja siin ta on, see Dettifoss, oma täies ilus.

 Taimede jaoks, kes seal on, on Dettifoss igapäevane nähtus.:)

 See fotograaf, kes parajasti Dettifossi jäädvustab, temaga oli mul hiljem veel üks kokkupuude. (Sellest räägin teie hiljem.)

Inimene on selle kõrval tühine, väike putukas, keda on võimalik minema pühkida.

kanjon.

maailma serval on üks paik, kus mõtted hakkavad jooksma või siis kaovad üldse ära. Maailma serval ma elan ja olen selle üle uhke. See teeb mind õnnelikuks ja toob hinge rahu, imelik öelda, aga nii see on!
Olen selle aja jooksul nii palju õppinud, et oskan end ise õnnelikuks teha väikeste asjadega. Näiteks siis kui päike paistab või päike loojub eriliselt või saan kasvõi korraks majast välja, et näha midagi hingematvat või kirja enda armsamalt või sõnumi või paki riietega vanematelt. Need on need hetked, mille ajel edasi minna- minu hetked. Neid ei saa jagada, sest siis ei ole neil enam sellist väärtust, mis siis kui ma olen need enda jaoks avastanud.

Igaüks peaks märkama enda jaoks neid hetki, mis ajendavad edasi minema, olema tubli, naeratama.
Mina elan enda unistuses. Sest kui aus olla, selleks ma siia tulingi.

väike lühikirjeldus Dettifossist.

 Tagasiteel koju

Taga paistab Herdubreid

 Piret kommenteeris ühel päeval mu blogi ja ütles. "Te elaks nagu ma ei tea kus, nagu ümberringi ei olekski inimesi. " See väike asustus seal kauguses ongi meie kodu. Kodu in the middle of nowhere. Ilmselt said nüüd vastuse enda oletustele. Sest nii see ongi.
Tee viibki koduni. Ja kui tähelepanelikult vaatate, siis võite näha seda trepilist teed, millised on enamik meie juurde tulevatest teedest, mis ei ole kõva kattega.


Räägin natuke ka fotograafist, keda enne mainisin. Kohe pärast seda, kui olin tagasi koju tulnud, tulid nad oma tüdruksõbraga meie juurde ning ööbisid ühe öö meie külalistemajas. Hommikul, kui oli hommikusöögi aeg, rääkisin ühele USA perekonnale (Los Angelese'st) enda siiatuleku loo ja mida ma siin teen ning nad olid väga huvitatud sellest kõigest ning küsisid küsimusi mu elu kohta. Samal ajal oli ka see fotograaf hommikust söömas. Hiljem tuli ta minu juurde ning rääkis, et kuulis seda, miks ma siin olen ning et nad reisivad mööda Islandit ringi ning pildistavad kohti ja inimesi, kes töötavad või elavad Islandil ja küsis, kas ta võiks minust pilti teha.Loomulikult nõustusin. Kui tal õnnestub pilt kuhugi maha müüa, siis saan ka mina sellest osa ning loodetavasi saan ka pildi. ;) Olime tol päeval Athlantaga kahekesi kodus ning panin ta kähku riidesse ja sõitsime kahekesi ATV-ga pruuni maja juurde, kus ta meist pilti tegi, taustal mäed ja paar maja.

Kuna just tol päeval oli mul kohutav motivatsioonilangus ning tahe mitte midagi teha oli ääretult suur, siis see andis energiat ja uut teotahet. Väga positiivne kogemus!!!

Athlantaga kahekesi kodus olla on tore, ta on vaikne laps, kuid jutustab palju. Kui aga ta ema on kodus, siis ta nutab ja nõuab tähelepanu, siis on ta justkui ära vahetatud. Ta on keegi teine. Kui aga on minuga, siis aitab mind ja lihtsalt on. :) Tavaliselt hommikuti on palju teha: koristada hommikusöögi järgselt ja nõusid masinasse panna. Alati ta tahab ka sellest osa saada ja ütleb et mina ka mina kaaaaaaaa :D hästi hästi armas!

väike asjalik tüdruk.

Ühel päeval vanemad tüdrukud võtsid Athlanta kaasa ja läksid õue, seal aga kõige väiksem oli kukkunud ja otsaesise ära löönud. Nii on ta nägu praegu kriimuline. 

Minu meelest väga emotsiooniderikas pilt. Üks väljendab ääretult hästi seda, kuidas õeraas talle liiga teeb ja teine lihtsalt naerab. (Athlanta ja April)

See on see hommik, kui meid on kahekesi koju jäetud ning olen ta juba riidesse pannud.

Uskumatu on see, et ta on kõigest 19 kuune, kuid moodustab juba lauseid (vähemalt tema ema arust on see uskumatu. Ma ei oska veel seisukohta võtta laste suhtes kuna mul endal neid ei ole. ), hüppab kahe jalaga, laulab, küsib ja nõuab tähelepanu sama palju kui kõik suured õed.
Tema ei ole enam tita, tema on väike ja armas laps. Isegi mitte nii alatu kui teised. ;)

 mmmmmmmmmmmmmmmm                                                                    

niisiis see eluke veereb

Vahepeal mu vanemad küsisid, miks ma ei ole väga palju kirjutanud Athenast, kes on kõige vanem. Ilmselt on see olnud seetõttu, et ma ei ole osanud temaga suhelda nii nagu ta vajaks, sest mu keel ei ole olnud veel nii hea. Ilmselt ka sellest on tulnud suhtumine temasse, et pigem pahandan kui kiidan ja arvan, et ta on halb laps olnud. Tegelikult on ta väga tore ja andekas tüdruk. Ning kui ta on vahel midagi toredat teinud, siis olen kiitma hakanud ning ta on minuga ka rääkima rohkem hakanud ning asju selgitama.

Kui midagi on valesti või miski ei õnnestu. SIIS VAATA ÜLE ENDA SUHTUMINE SELLESSE INIMESSE. (Nagu kui psühholoogid üritavad kellegagi töötada, kuid tulemust ei ole ega ole, siis tuleb mõelda kas äkki on psühholoogi enda suhtumine sellesse inimesse või usk tema paranemisse kuidagi sõltuvuses sellega, et edasi minekut ei ole.)

Praegu olen Athlantaga kahekesi jälle kodus ning täna, 26. augustil oli Parisel ja Athenal esimene koolipäev. Üsna huvitav, milliseks see kooliaeg kujuneb. olen pisut ärevuses ja kergelt hirmul, kuid võtan lihtsalt päev päeva järel ja loodan et kui ühel päeval on rohkem ebaõnnestumisi ning halba, väsimust, siis tean et järgmine päev tuleb parem ja edukam!

Tunnen, et olen ääretult tubli, sest olen kella kolmeks pärastlõunal ära koristanud-korda teinud kaks maja, samal ajal silma peal hoidnud kodul, külalistel ning Athlantal. Uhke tunne tuleb peale, kui mõtlen kui palju tööd tegelikult oli. Tavaliselt tegime seda kahe või kolmekesi, kuid nüüd teen enamiku ajast üksi.

Tihti tuleb tunne, et mulle tehakse liiga, jättes mind üksi lastega (õnneks mitte kunagi üksi viie lapsega) ja külalistega, samas aga vaatan asja helgemat poolt: saan proovile panna enda organiseerimise oskuse ning tähelepanu jagada mitme asja vahel. Varem oli see mu nõrk koht. Samuti on kasuks tulnud see, et olen kogu aeg tähelepanelik ning märkan ja mäletan pisiasju. (muidugi mitte siis, kui olen väsinud. )Enamik ajast olen aga ergas ja puhanud. Näiteks ühel päeval oli juhus, kui Anna ostis poest ingverit ning Athlanta võttis asjad kotist välja ja mängis natuke, tõstis ühest kohast teise. Järgmisel päeval hakkasime ingverit otsima, ja ei leidnud seda mitte kusagilt. Siis meenus mulle kusagilt mälusopist, et Athlanta oli sellega mänginud ning arvake ära, kust leidsin selle: ... praeahjust. Sealt ei oleks keegi seda osanud kunagi otsida.

Asberger Elvari ja Aprili näitel

Juhtumistest. ja Asbergerist

Kuna külalistemajas on ajad vaiksemaks jäänud, siis on meil olnud aega ka rohkem rääkida Annaga, kuid teisest küljest jällegi on olnud väga kiire, sest oleme 1,5 nädalat olnud ainult kahekesi Annaga: hoidnud lastel silma peal, teinud süüa, suhelnud külalistega, pakkunud kohvi, pesnud pesu, koristanud tube ning maju. Tööd on palju olnud, uneaega on tihtipeale päris väheks jäänud ja näha on, et oleme mõlemad väsinud. Lapsed kaasaarvatud. Kui meie oleme väsinud, siis sellest ei ole veel midagi, jood paar tassi musta teed ja on jälle kõik hästi, aga kui lapsed on väsinud, siis see tähendab palju kisa ja kaklemist ja "emmetamist või Helitamist" :D

Igapäevaselt võib vaikusehetkedest lugeda, et midagi on teoksil, sest see on justkui vaikus enne tormi. Tavaline nähtus on, et mis ripakil kusagil, see hävitatakse: näiteks šampoon või kreemid või seebid või palsamid. Seetõttu ma üritan enda asjad hoida luku taga ja nende silma alt ära, et ei peaks ilmaasjata vihastama või nendega pahandama, kui tegelikult oli minu enda süü, et laokile jätsin.


Asbergerist

Tunnused:
-teeb hääli kui midagi toimetab. (Kui Sigrun siin oli, siis Elvar tihtipeale tuli kööki ja ütles herðú ehk kuule või siis lihtsalt tegi hääli nagu mh mmm, ise seda tähele panemata ning midagi ütlemata või vastamata kõndis minema.)
-Paljud ei söö teatud sööke. Elvaril ei ole sellega probleeme, sest ta kuhjab kõik omale taldrikusse, kuid Aprilil on küll. Ta ei söönud puuvilju ja teatud sööke, mis olid kokku segatud või üksteise otsas. Nüüd on see muutunud.
- Nad nutavad ja karjuvad, kui peavad tegema midagi, mida ei taha. Näiteks leidsin netist perefoorumist emade postitused, kelle lapsed on Asbergerid ning üks ütles, et ta oli palunud oma teismelisel pojal vedada kärutäis mulda teise kohta ja too oli tund aega nutnud ja kisanud kuni oli lõpuks siiski ära teinud.
Anna palus ühel päeval Aprilil üles võtta prügi, mille tüdruk oli sinna eelnevalt visanud. April aga ei teinud seda ja ütles resoluutselt ei. Siis Anna ütles talle, et ta ei räägi enne temaga kui too on selle üles võtnud. April hakkas nutma ja kisama ning tegema kurja häält. Anna ei vaadanud talle otsa, ega rääkinud temaga ning kulus 30 minutit, et ta selle lõpuks üles võtaks ning talle oli vaja öelda enne mitukümmend korda, et kui sa seda üles ei võta, siis ma ei räägi enam sinuga. Ja lõpuks ta võttis selle üles.
-Traditsioonid on olulised. Anna rääkis, kuidas tal kulus pea 2 aastat, et asju muuta, sest kui nad siia kolisid, siis kõik oli olnud nii, nagu siis kui Kristin (Elvari vanaema) veel siin elas. Anna hakkas seinu värvima ja köögis lauda ümber tõstma, kuid mõne aja pärast oli laud ikka samamoodi nagu see oli alguses olnud. Ja nii oli ka kõikide teiste asjadega.
- Kõigil A-del on midagi, milles nad on väga head, nt. Aprilil on üsna hea mälu: Kui Anna on talle midagi eelnevalt lubanud ja siis unustanud, siis Apil tuletab talle meelde. Elvar aga on seevastu vastupidine, sest tal on tihti nö blackout ehk ta lubab midagi ning siis unustab või kui Anna on talle midagi öelnud, et ära teha, siis järgneval päeval ta enamasti seda ei mäleta. Ise ta ütleb enda kohta, et tal on ideaalne mälu ja lihtsalt teised ei räägi talle õigel ajal õigeid asju.
-raske keskenduda- Anna on treeninud Aprili raamatut lugema, alguses oli olnud nii, et kui nad olid hakanud lugema, siis April oli tahtnud üsna pea lehte keerata, kuigi lausegi ei olnud veel lõpuni saanud. Nüüd aga on ta natuke kannatlikumaks muutunud.
- alkohol (lugesin perefoorumist), et paljudel A-del on sellega probleeme, sest nad tunnevad, et maailmavalu on nii suur ning see on üks võimalus selle leevendamiseks.
-enda ideaalsena nägemine: teised eksivad ja mina ei eksi kunagi, teised vinguvad, et minul on midagi viga, aga tegelikult on nad ise lihtsalt imelikud.
-teiste valju häälega kommenteerimine ning süüdimatus: Elvar kommenteerib teisi vahel kui arvab, et keegi kannab midagi imelikku (Näiteks ühel korral oli juhtumine, kui meie juures veetsid öö kaks sportlase moodi meest ning neil olid ilmselt mingid kallid firmariided, mis olid neoon-värvi, mõlemad olid hästi vormis ning nägid kenad välja. Nii kui nad autost välja olid astunud ja meie maja poole hakkasid tulema ütles elvar, et nad on kindlasti homod, sest vaata kuidas nad riides on.) Tegelikkuses ta ise kannab pükse, mis on alt laienevad ning ta ei taha neist kuidagi loobuda. Mind ajas see kommentaar vihale tookord, sest ma ei salli kui inimesed teevad kommentaare teiste kohta, teadmata, kes nad on või geide kohta. Nad on samasugused inimesed nagu oleme meie ning neil on samasugused võimalused elamiseks.
-nad satuvad väga tihti vaimustusse väikestest asjadest ja siis uurivad iga väiksemagi detaili nende kohta ning
- mõnedes asjades on nad väga head, kuid teistes asjades väga halvad. Nt Elvar sattus eelmisel talvel vaimustusse oma uuest traktorist ning lumepuhurist. Anna rääkis, kuidas ta kogu kolm kuud istus pea igal õhtul telefoni otsas ning seletas kellelegi oma traktorist ja sellest, kuidas see töötab. April oli väga supervaimustuses uuest telgist ning naeris nii nii palju, et lausa tundus, et see oli võltsnaer.

Hea asi Asbergeri puhul on see, et nad on võimelised õppima ja asjadega ära harjuma, aga sellele eelneb pidev asjade näitamine ja nendega harjutamine. Näiteks April ei suutnud harjuda uute riietega ja kui ta ei olnud seda varem näinud, siis ta seda selga panna ei tahtnud. Annal kulus 2 nädalat, et talle iga päev näidata jakki kuni April tundis, et see on talle juba nii tuttav, et saab seda selga panna. Nüüd on ta natuke sammukese võrra edasi astunud, sest ta ei ole enam nii hirmunud uute asjade suhtes.
Või uute inimesetega kohtumise suhtes. Kord oli siin grupp itaallasi ja neil oli kaasas tore bussijuht. Uskumatu oli vaadata, kuidas April läks bussijuhi juurde ja hakkas rääkima, isegi laskis endale pai teha. Seda asja ei olnud võõrastega kunagi varem juhtunud.

Kallistamine

April (nagu ka Elvar) ei kallista kunagi. Õnneks avastati Aprilil Asberger üsna varases eas ning Anna on teda harjutanud kallistama, kui ta nuttis, siis võttis ta lapse sülle ning kallistas ning nüüd April kallistab kogu aeg. Elvari lapsepõlves aga keegi ei teadnud, et see tal on ning keegi ei treeninud teda selleks. Tulemuseks on see, et ta ei kallista ega otsi lähedust.
April on aga minuga üllatavalt kiirest ära harjunud. Ma ei pressi enda talle peale ja kui ta tahab, siis võib minuga rääkima tulla või mind kallistada, aga üldiselt ma ei lähene talle esimesena. Kui tean, et tal on kinnine päev, siis harilikult jälgin teda silmanurgast, aga ei kõneta, ega hakka kontakti otsima. Enamasti ta tuleb ise minu juurde.
Ühel õhtul olid nad Perlaga väga ülemeelikus tujus ja siis nad tulid mõlemad ja hoidsid mu jalgade ümbert kinni ehk niiöelda rippusid mu küljes, siis tõstsin neid üles ja tegelesin  nendega, neile mõlemale väga meeldis. Pärast seda saime natuke rohkem sõbramaks. Saan enda lihasmassi kasvatada, kui nendega mängin, neid õhku tõstan ja trikke nendega teen. Nad ise on sellest väga vaimustuses. Perla kutsub seda muus ehk hiire kätte saamine laest, kui ma tõstan ta õhku ja ta seisab mu õla peal ning puudutab lage. Ja April isegi kallistab mind ja seda nii varases staadiumis kui olen siin olnud vaid pea 2 kuud. Ta tahab nagu Perlagi, et teda sülle võtaksin või kallistaksin ja on väga rahulik.  Seda on nii tore näha, et meeldin neile.

Lõppu panen ka mõned pildid.
Väikese vahemärkusena mainin, et meil sajab täna õrnalt lund. Ja ilmselt sellega on siin ka suvi läbi.

vihma sajab ja vahel ka lund

 Perla. Neil voolab veres ilmselt Islandi külma mitte kartev veri, sest nad käivad isegi väga külma ilmaga ringi poolpaljalt ja paljajalu. Võite piltidelt näha, et turistid on paksult riides, meie tibud on õhukeselt.

 Paris Anna. Poseerimas

 See oli minu meelest nii uskumatu, oleks nagu olnud kosk, kuid tegelikult oli kauguses vihm. Ma ei olnud midagi sellesarnast enne veel näinud. Vihm meieni ei jõudnud, kuid istusin väljas ja vaatasin, kuidas see meist mööda purjetas.

 Koerad Monsa (vasak) ja Baruna (paremal) ei muretsenud küll tuleva tormi pärast, vaid magasid südamerahuga.

 Väike pilt ka minust endast.

 Tume taevas tõi kaasa äikese ja rahe ning uskumatu vaate.

 Monsa

Baruna

Turistidega rääkimas (Paris tegi pilti)

Ilm muutub üsna kiiresti ja siin võib näha kõike. Islandi ilmaga võite end kursis hoida

Islandi ilmateade inglise keeles (www.en.vedur.is)



Ma ei oleks eluilmaski osanud arvata, et ma saan siin nii palju püshholoogiaalast praktikat, sest Asberger on ju üks autismihäire spektri valdkonda kuuluvast häirest. Tulin ju tegelikult siia, et võtta vaheaasta psühholoogiaõpingutest ning näha natuke siinset psühholoogiavaldkonda. Ning mu alateadlik soov saigi teoks.

Sellised lood siis sel korral. Loodan, et saite väikse ülevaate Asbergeri sündroomist. Õnneks see ei ole ravimatu, vaid lihtsalt vajab aega, et harjuda.