Minna vanadekodusse või mitte?

Mul on selline tunne, et ma olen siin peres juba olnud nii kaua kui ma mäletan. Aegki läheb lausa lennates. Üsna pea on järele jäänud vaid kaks kuud.
  Viimastel aegadel on päris palju juhtunud, millest kirjutanud ei ole.
Näiteks see, et ma mõtlesin kui perekond Aafrikasse kolib augusti alguses, siis mul ei ole sel ajal siin midagi teha. Rääkisin sellest Runale ning ta pakkus välja et ta ema, kes on palju aastaid juba töötanud vanadekodus, otsib suveks inimesi nende juurde tööle. Otsustasin proovida ning olin väga elevil kui aus olla.
Isegi esimesel proovipäeval (4 tundi) olin elevil, mis aga asendus üsna ruttu kaheti mõistetavate tunnetega, sest ma ei saanud aru kas oma sisemuses ma tahtsin seda või mitte ning mida ma tundsin.
Kui päev aga läbi oli saanud, siis koju rattaga sõites mõtlesin ning püüdsin enda seest leida motivatsiooni või midagi headki, mis ma sellelt päevalt õppinud olin. Tundus aga et see ei õnnestunud.
Kui mõtlema hakkasin, siis tekkis sama tunne nagu aasta tagasi Grimstungale minnes ning neid viit tüdrukut nähes, selline lootusetuse tunne, samas aga tollal oli mul motivatsiooni end nö üles ehitada ja oskusi omandada suur ning ees terendas ere kogemustelaadung, mis vajas omandamist.
Seistes aga nüüd nende vanakeste ees oli tunne sama, kuid motivatiooni ei olnud ning kogemusi, mis mind oleks tõesti enda poole tõmmanud, polnud samuti.
Olin küllaltki segaduses ja küsisin ka Jutalt nõu. Tema aga ütles selle peale: "Küsimus on selles, kas sa tahad seda teha ja ma ei kahtle selles et sa hakkama ei saa, kuid hambad ristis ei ole ka seda mõtet taha"
Lisaks hakkasin mõtlema, et see töö oleks minu jaoks peaaegu sama mis ma kogu nädala teen , lihtsalt selle vahega, et inimesed on teised. Selle all mõtlen peamiselt, et Jakob on kerge ning tema eest on lihtne hoolt kanda ning mähkmeid vahedada ning rääkida nagu lapsega.
Vanad aga on rasked ning nende eest tuleb samuti hoolt kanda nagu ka laste eest, lihsalt selle vahega, et nendega ei saa rääkida kui titadega. Lisaks on neil oma mõtlemine ja tahtmised ning elust on nad õppinud kuidas asjad käivad või on või nende meelest olema peavad. Lastel aga see puudub.
Ning ühtäkki hakkasin veelgi enam lastega töötamist hindama.
Tulin koju ja rääkisin õhtul Runale, et ma vist ei suuda seda tööd teha. Runa ütles enne aga et seda tööd tehas peab suutma professionaalseks jääda, st mitte võtta tööd koju kaasa ning mitte olla haletsev nende vastu. Ja ma olen ilmselt selleks sobimatu, sest ma lihtsalt ei suuda hoolitseda kellegi eest ilma teda südamesse võtmata või täieliku pühendumuseta.
Muidugi ma võiksin endale sisendada et ma suudan seda, aga milleks või mille nimel, eriti kui praegu on suvi käes.
Ma ei taha taas ülekaalu, põletikku ja valusid endale tekitada kogu selle muretsemisega. Eriti kui töö on mulle vastumeelne.
Niisiis vähem raha, rohkem vabadust nagu Francesco ütles seepeale.

Ausalt, sügav kummardus neile inimestele, kes sellist tööd teevad ning ise veel vastu peavad töötajana. See töö on kurnav nii vaimselt kui füüsiliselt ja samuti väga alaväärselt tasutatud.
Minu vanatädi elas sellises vanadekodus peaaegu 12 aastat ning uskumatud hooldajad olid, kes tema eest hoolt kandsid. Sel esmaspäeval lahkus ta teise ilma.

Olen enda tasakaaluka otsuse üle õnnelik!