Jõulud on, aga kuhu jääb ometi mu jõulutunne?

Olen juba pikalt mõelnud, et juba kolme päeva pärast on jõulud, aga miks ei ole mul endiselt veel jõulutunnet?
Rääkisin sellest ka Annale eile ning ta nõustus minuga. Mõtteis teame, et jõulud on tulemas, aga samas tunne või süda ütleb midagi muud. Ehk siis jõulud on ja jõule ei ole.
Võib-olla see juhtub kõigi lapsevanemaks saanutega, eriti emadega, kes lastega koju jäävad. Mina olen põhimõtteliselt see nö "ema", kes lastega kodus on, et Anna saaks teistele lastele järele minna või midagi muud teha. Me teeme koostööd tiimina.
Täpselt nagu täna kui ta läks Egilsstadirrisse oma pojale lennuki peale vastu. Ja mina olen nelja lapsega kodus. Pidevalt ja üsna ruttu tekib mul tavaliselt frustratsioon selle olukorra kohta.
Aga ma ei virise, sest olen siin nii palju õppinud nii et kurta justkui ei ole millegi üle.
Kuigi üsna tihti taban end mõttelt, et mul on ebamugav. Ikka veel, pärast kuut kuud siin oldud aega, on mul ebamugav. Aga see on muutunud võrreldes algusaegadega, sest lapsed suhtlevad minuga ning küsivad ja tahavad minuga koos magada jms.  Kunagi ei tea, mis järgmiseks tuleb ette.
Aga seda ma tahtsingi, et mul oleks ebamugav ja ma ei oleks enda mugavustsoonis. Ja see on tõesti üks omamoodi olukord siin, mis ei lase väga kauaks mugavust tekkida. Sest alati kui on justkui hea, juhtub midagi, mis selle illusiooni purustab.
Näiteks praegu just kui kõik oli ilus ja hea, kukkus Atlanta tooliga põrandale ning sai koledal kombel haiget või Perla oksendas põrandale.
See on minu reaalsus. Aga mul on kohutavalt hea meel, et ma saan seda kogeda, sest tean, mis mind enda laste puhul ees ootab. Ja ma saan õnneks veel pärast siit äraminekut enda elu elada ning loodetavasti hakkan seda palju rohkem väärtustama: seda, et saan öösel rahulikult magada, ilma et keegi tuleks tuppa ja tule põlema paneks või voodisse roniks või saan rahulikult ajalehte või ajakirja lugeda, ilma, et kellegi väike käsi sinna peale ei joonistaks või seda katki rebiks või saan rahulikult arvutis kirjutada, ilma et peaksin last sülle võtma või maha rahustama või kellelegi midagi tegema. Ja ei pea ootama kuni lastel kool läbi saab ning saan ise vaadata telekast seda, mida tahan või jätta asju laokile, ilma et nad endale jalgu alla ei kasvataks, ise katki läheks või ära kaoks.
See oli see laste saamise pool, millega ma kursis ei olnud.
Pole siis ime, et enamik noortest naistest arvab, et lapsed on armsad ja toredad. Aga kui palju väsimust ja frustratsiooni selle kõige taga on ning kui palju rõõmu ning õnne samal ajal.

Siin ka üks video, mille leidsin...vanemaks olemise reaalsus


 Püüan nii-nii väga pingutada, et mul ei tekiks masendust.Õnneks ma ei lase endale veel väga suurt frustratsiooni tekkida, sest mu oluord on ajutine kuna olen kõigest au-paire (kuigi kohati tundub, et olen selle pere täieõiguslik liige).
See olukord siin, et elame sõna otseses mõttes maailma lõpus, hakkab oma otsa leidma. Eks varsti, juba nelja nädala pärast näeb, mis juhtuma hakkab. Siis kui kogu ilus jõululugu on lastele etendatud, siis võivad asjad inetuks minna. Aga vähemalt laste jõulutunne on siis loodetavasti päästetud.
Ei oska veel öelda kas end siis supernaisena tunnen, kui jõulud päästetud saavad.

Olen väga tihti lugenud ühe Eesti naise blogi, kes elab Soomes. Ta on tähtkujult Sõnn ning on minuga kohati väga sarnane. Tunnen end tema blogis üsna tihti ära. Ja tema blogi aitab mind ka mu frustratsioonihetkedel elus hoida.
Näiteks see, et ta kartis enda elus muutusi ning just seepärast pööras enda elu peapeale ning läks teise kultuuri-ja keelekeskkonda. Ka mina tahtsin seda, et oma hirmule vastu seista.

Eile, enne magamaminekut lugesin tema blogi ning leidsin sealt huvitava  tsitaadi:

"Blogimine aitab üles leida need inimesed, kes on sarnases olukorras, ning lubab välja elada kõik need tunded, mida lapsega/ lastega koju jäämine tekitab"

Mina ei kirjuta kõiki oma isiklikke mõtteid laiale avalikkusele nähtavale, vaid ainult enda päevikkuse, aga see aitab mul end välja elada. Elust mõtistlusi jagan ka teistega.
 Mul on juba pea 29 päevikut täis kirjutatud enda elu. Alustasin kirjutamist viiendas klassis.
See on mind väga palju rasketeist aegadest läbi aidanud.

Igaljuhul tagasi alguse teema juurde tulles.. Jõulutunnet ei tekita ka islandi jõululaulud, mida päevas sadu kordi kuulame. Õnneks ei ole need islandi keelsed ameerika ära leierdatud laulud, mis tuletaks meelde kommertsust, vaid päris Islandi enda laulud. Isegi sõnad hakkavad juba meelde jääma, sest kuulame neid nii palju.

Üks näide islandi jõululaulust.

 Lisaks olen seda laulu väga palju kuulanud. Nad võitsin Xfactor USA. Nad olid mu lemmikud algusest peale. Nendevaheline keemia hakkas mulle juba kohe alguses meeldima. 

Aga ilmselt nende elu muutus väga palju selle miljoni dollari plaadilepinguga, samamoodi ka nende suhe ilmselt. Seda on kuidagi tunda.

Loodan, et teil kõigil tulevad ilusad jõulud koos jõulutunde ja muu sinna juurde kuuluvaga.