Teate seda olukorda kui laps üritab midagi näidata vanemale ning vanem enne kui laps on jutu täielikult ära rääkinud küsib või ütleb midagi vahele ja ei lase tal lõpetada. Või kui vanemad räägivad midagi ning selle asemel, et kuulata lõpuni, mida neil öelda on ütleme ise laste või noortena midagi vahele ning loo moraal läheb kaduma. Ei kuula, sest arvame, et teame, mida teine öelda tahab.
Mina ja varasemad täiskasvanuks olemise püüdlused
Ühel päeval hämmastas mind üks asi. Elvar küsis mis kellaks ma lastele järele lähen ja küsis kas ma saan sõita koos bensiinimahutiga kui see on autole taha haagitud. Ei olnud kunagi sellega sõitnud, aga see oli mulle suur vastutus nagu ka väljakutse. Vastasin jaatavalt. Sõitsin tunduvalt aeglasemalt kui tavaliselt ja lisaks sellele oli suur külgtuul. Aga sain hakkama ja olin enda üle uhke.
Hämmastas ja rõõmustas aga mind see, et mind võetakse kui täiskasvanut, kes suudab vastutust võtta. Mind ei ole varem kunagi selleks peetud, alati on laidetud selle pärast, et ma ei tee asju õigesti ja teen vigu või ei jõua õigel ajal õigesse kohta. Olen püüdnud, aga võib-olla on olnud püüdlused pigem luhta läinud katsed kui midagi muud, sest üritan nii meeleheitlikult ning seega see kukub halvasti välja. Teate ju isegi.
Maailma masendavam situatsioon on see kui üritad meeleheitlikult oma vanematele meele järele olla, aga vahet ei ole mida teed ei ole see ikka õige, nad ei ole rahul. Olen alati tahtnud parem olla kui olen ja siiani püüan seda. Alailma võrdlen end kellegagi, püüdes end muuta, et olla parem kui ma olen. Tean, et ma ei suuda kunagi nende ootustele vastata, seega olen loobunud proovimast ja elan enda elu nii nagu mina seda ette näen. Ma tean et see oli avameelne ülestunnistus aga olen seda pikka aega tundnud, et ei vasta nende ootustele. Minust enesest ei ole küllalt. Ma ei ole kunagi sama hea kui on mu õde. Ja ma ei üritagi olla, sest tean nüüd, et olen nii mõneski asjas temast parem ning tean enda väärtust.
Ma armastan enda vanemaid ja olen neile kõige eest tänulik, mis nad minu heaks teinud on, lisaks kasvatanud minust eeskujuliku ja äärmiselt kohusetruu noore tööka naisterahva, kellel on palju väärtusi, mida tänapäeva noortel enam ei ole.
Vahel oleks lihtsalt hea kuulata
Kahetsen, et ei ole enda vanematele kunagi öelnud kui väga ma neist hoolin. Olen nii palju selle peale mõelnud, aga kunagi ei ole julgust olnud. Tean ju seda, et iga hetk võib olla viimane. Olen siin mõistnud nähes Annat, kelle ema elab Norras ja keda ta ei näe rohkem kui aastas paar korda, et kui oleme enda vanematega koos, siis raiskame väga palju aega silmakirjalikkuse peale, olles isekad ja tahtes alati enda arvamust peale suruda. Vahel oleks hea lihtsalt kuulata ja mitte midagi öelda, sest see rikuks hetke ära.Kui lapsel on midagi öelda, siis tihti ei ole kõige õigem kohe enda kommentaari maha panna, vaid anda temale võimalus rääkida. Ühel päeval oli situatsioon kus Atena tahtis mulle ja Annale näidata etendust. Nägin Atena enesekindlust ja kindlameelsust ning elevust tulevase näidendi suhtes, mille ta ise oli välja mõelnud. Tal oli kostüüm seljas ja puha. Kui maha istusime küsis Anna Atenalt, kas nad on harjutanud seda läbi enne kui meile näitavad. Atena näost peegeldus korraks ebakindlus ja selle peale vaid ütles, et ei ole, tulge hiljem tagasi (15 min hiljem) Kui tagasi läksime, siis istusime ja kuulasime, Atena alustas tasakesi rääkimist, Anna parandas teda. Atena enesekindlus oli muutunud ettevaatlikuks näidendi esitamiseks, vaadates vilksamisi mulle ja Annale otsa. Kui näidend oli läbi, siis Anna kallistas teda ja ütles kui tubli ta oli.
Minu hinges aga oli midagi valesti. Ma ei nautinud seda nii nagu oleksin tahtnud. Ütlesin Annale pärast et võib-olla ta peaks Atenat pigem julgustama, et ta saab hakkama ja lihtsalt kuulama mis tal öelda on. Anna nõustus, et võib-olla tõesti.
Minu meelest parim julgustaja ja enesekindluse andja on see kui näed, et teine inimene kuulab ja tõesti saab aru, mida öelda tahad, ega ürita sõnu vahele öelda, et juttu kiirendada. See on üks suhtlemistõketest, mis paneb teise inimese endasse tõmbuma või tundma, et teda tegelikult ei mõisteta.
Igapäevaelus kuulame nii vähe, mis teisel tegelikult öelda on, olles liiga hõivatud sellega, et arvame, et teame, mis teisel öelda on.
Tean, et Anna tahtis, et Atena oleks ideaalne ja tuleks välja ainult parimaga, et tal kui emal oleks tõesti hea meel enda tütre üle. Võib-olla ei tahtnud ta näha seda näidendit, mida Atena tahtis etendada, vaid tal oli sellest enda ettekujutus ning üritas asja paremaks teha. Minu meelest aga lämmatas Atena variandi. Olen ka ise sellises olukorras olnud ning ise sellise situastsiooni põhjustanud, kus tahad meeleheitlikult enda asja teha ja kirjandit kirjutada, kuid lastes seda kellelgi parandada, siis muutub see hoopis kellegi teise sõnadeks ning kellegi teise eluks.
Ebakindlus, mis tuleneb kellegi teise tunnustamisest
Atena on väga ebakindel, sest ta ei ole eriti hea lugeja, sest ta loeb aeglaselt ning ütleb aeg-ajalt, et ta ei saa, sest ta on rumal. Anna on seda märganud ning üritab seda paremaks muuta, julgustades teda.Pool enda elu olen olnud äärmiselt ebakindel, arvates, et ma ei saa mitte millegagi hakkama, sest kõik teised on asjades head, aga mina olen ainus see rumal, kes mitte millegagi hakkama ei saa. Eriti seetõttu, et märgatakse alati teisi siis kui nad on milleski head, kuid mitte mind kui ma väikse sammu paremuse poole astun. Selline arvamus jälitas mind kaua aega. See pani mind endasse tõmbuma ja lihtsalt sulguma, sest mul oli ettekujutus sellest, et ma ei saagi mitte millegagi hakkama, sest ma nagunii ei saa ning keegi ei taha minuga isegi rääkida. Olin iseendas palju aastaid, üritades muljet jätta nagu kõik oli korras. Tegelikult aga üritasin meeleheitlikult oodata seda aega, millal tuleb minu kord särada ja kui keegi ometi mind tähele hakkab panema. Samuti on olnud raskusi tähelepanu jagamisega. Kui peres on mitu last, kellest üks on hästi temperamentne ja nõuab palju tähelepanu ning teine või teised pigem „pehmed“, siis need teised on pigem tagaplaanil oodates enda võimalust või andes alla, sest seda võimalust ei tule nagunii kunagi. Mitte enne kui on mõtteliselt eraldatud temperamentsest õest ja on märgatud nende erinevust, et nende vajadused on erinevad.
Atena ja Paris on sellised. Atena on „pehme“ ja õrn, võttes asju üsna tihti südamesse, Paris on temperamentne ja tähelepanumaniakk, kes suurt ei hooli teiste tunnetest. Pikka aega üritas Atena silma paista ja emale meele järele olla, et ka tema saaks aeg-ajalt kiita, kuid pikka aega kõik märkasid ainult Parist ning keegi ei pannud Athenat tähele. Mu blogis ei olnud vahepeal mitte midagi kirjas Atenast, sest ma isegi ei märganud teda kodus. Ta oli omaette, käis ja toimetas vaikselt, et keegi teda ei märkaks. Kui ta kodus oli, siis teda justkui ei olnud siin, ta oli kusagil, kus teda ei pandud tähele. Teda väga palju ei kiidetud ka, sest ta ei paistnud silma, pigem laideti kui midagi valesti tegi või õde kiusas. Ühel hetkel aga võtsin ma selle teema üles siin ning küsisin, kas Atena ongi loomu poolest selline, kes ei suhtle väga. Anna ütles, et tüdruk oli tähelepanu püüdmast loobunud paar aastat tagasi, sest ta lihtsalt ei suutnud võistelda Parisega.
Praegu mul on hea meel öelda, et asjad on muutunud ja väga palju, sest Atena on rõõmus ja isegi enesekindel, ta ärkab rõõmsana üles ning ei ürita enam Parisest parem olla. Anna on ka rõhutanud kogu aeg Parisele kui tüli tekib, miks Atena saab suurema klaasi või rohkem kolmmi või suurema taldriku, sest Atena on 7 ja sina, Paris, oled 5-aastane. Paris on loobunud olemast võrdne Atenaga ning leppinud sellega, et on viiene. Nad saavad paremini läbi ning tülitsevad vähem.
Soovin, et keegi oleks ka mind päästnud, märganud, kuulanud mida mul öelda oli, siis ei oleks pidanud kogu seda takistusrada läbi tegema. Aga kahetseda ei ole midagi, sest selleläbi olen ma tugevam kui eales varem ning tean, mida selles olukorras teisiti teha, aidates kedagi, kes abi vajab.
Veel üks ebakindluse põhjustest.
Märkasin ka veel üht asja, mida muidu ei ole tähele pannud ning millest Atena ebakindlus tingitud võib olla. Õhtul kui kõik lapsed olid laua ääres söömas, siis Atlanta, kes muidu kala ei söö sõi ühe tükikese ja Anna kallistas teda ja ütles kui tubli ta oli, siis April, kes samuti kala ei ole söönud võttis õe eeskujul tükikese ja sai emalt suuresti kiita. Paris ja Perla olid lõpetanud söömise ja lauast selle aja peale lahkunud. Atena vaatas seda kõike pealt ning ta näos vilksatas midagi, mida muidu ei oleks tähele pannud kui ei oleks jälginud. Talle ei maitse kala ja nähes kuidas kõik kiita said võttis ta ka ühe tüki, Anna aga parasjagu tegeles millegi muuga ja ei märganud seda. Siis ütlesin vaikselt Annale, et sa võiksid Atenale sama hääletooniga öelda kui tubli ta on, et ta ka võttis tükikese, sest ta tunneb võib-olla end kõrvale jäätuna kui kõik teised kiita said. Selle peale Anna tegigi seda ja Atena hakkas naerma ja ütles, et kala oli ikkagi vastik. Aga kogu loo point oli see, et ta hirm mitte märkamise ja kõrvalejäetuse ees kadus ning ta tundis end taaskord hästi.
Anna pärast ütles: „Ma olin juba unustanud, et ta on kõigest alles 7-aastane!“
Minul oli sellist lauset kuuldes sees kirjeldamatult õnnelik tunne. Tahan samuti Atenat aidata, sest näen temas väikest iseennast, kes üritab tõestada, et saab hakkama ning tahab, et teda lihtsalt märgatakse ning talle tähelepanu pööratakse, mis aga ei ole enda teistele peale surumine ja karjumine või kisamine. Anna ütleb, et ka tema näeb Atenas iseend kui ta väike oli.
Minu ülesanne siin peres.
Näen enda ülesannet siin peres. Olen see, kes jälgib ja aitab. Mulle teeb head meelt see kui lapsed paluvad minu abi, kuid see ei ole peamine. Mul on hea meel kui nad tahavad et nende ema neid aitaks, sest ta on ikkagi nende ema ning nad on temaga väga lähedased. Suurt rõõmu teeb see kui keegi tüdrukutest soovib, et ma talle loeksin või midagi koos joonistaks või teeks midagi nende heaks. Tahan, et nende emal oleks nende jaoks majapidamistööde arvelt rohkem aega. Anna märkab nüüd pärast Reykjavikist tagasitulekut, kuidas tüdrukud teda igatsesid. Atlanta ei taha, et mina teda aitaksin või voodist välja võtaksin, vaid ütleb Perla eeskujul mamma min. Mõnes mõttes mul on selle üle hea meel, sest kurb oleks olnud kui ta pigem tahaks minuga koos olla kui enda emaga. Jah, eks seda tihti raske ole taluda kui nad ei lase end aidata, aga vaatan asja teisest küljest ja mõtlen seda lapse seisukohalt, kui igatsed enda ema ja tahad temaga koos olla ning olla talle lähedal aga sul on veel 4 õde, siis see üks kord kui abi vajad ja keegi naisterahvas tahab aidata, siis ikka pigem tahad enda ema, sest ema on ema. Teate ju isegi.Ühel päeval küsis üks peretuttav minult kui olime vaid kahekesi, kas ma olen enda pere valikuga rahul. Vastasin ausalt (ilmselt ta eeldas teistsugust vastust ning pigem negatiivset), et ma olen väga rahul, sest ma olen elamuste ning väljakutsete otsija ning sain seda, mida olin salamisi soovinud. See, et see perekond on selline nagu on ei ole mingi probleem. Minule näitab see vaid üht, et ükski etendus ei ole ilma lavataguseta. Ehk siis igal perekonnal, olgu kui ideaalne see näib, on oma head ja vead. Minu enda perekond ei ole ideaalne ja ei olnud ka minu vahetuspere oma. Igal pool on saladusi, mis välja ei paista, igal pool on teesklemist ja valesid, aga on ka rõõmu ja naeru ning päikest igas perekonnas . Kõige tähtsam on see, kuidas õppida sellest halvast üle olema ning panna perekonna kui masinavärgi tööle nii, et halvad asjad hammasrattaid ära ei rikuks.
Lisaks tulin siia ka selle pärast, et saada natuke psühholoogia alast (mitteametlikku) praktikat ning olen siiamaani saanud hea järgimispraktika, nii sotsiaal- kui laste- ning paarisuhtepsühholoogia vallas. Olen õppinud rohkem selle ajaga siin kui ühe semestriga ülikoolis. (See aga ei tähenda, et ma haridust selles vallas ei väärtustaks. Tänu haritusele olen õppinud nägema seda, mida praegu näen. )
Lapsevanemana õpitakse väärtustama enda vanemaid.
Mäletan kedagi ütlemas, et alles siis kui endal lapsed on, hakkad märkama enda vanemate kasvatusmeetodeid ja neid tegelikult mõistma. Ma arvan, et minuga on see juba juhtunud, kuigi ei ole veel lapsevanem. Olen enda ema hakanud paremini mõistma, nägema, miks tal ei olnud nii palju aega ja miks ta kogu aeg väsinud oli. Sest me kolmekesi olime vahel haiged ja ta pidi öösiti üleval olema ja ei saanud magada ja kodutööd oli palju ning pesu pesta ja tube koristada ning ta tegi seda kõike üksi, isa aitas ka vahel, kuid peamiselt mäletan siiski ema, kes tegi. Ta on tõesti tubli naine olnud. Muidugi ka mu isa. Aga vaatan laste kasvatamist rohkem ema seisukohalt, sest olen ka ise noor naine, kuigi aeg-ajalt näen ka neid omadusi, mis isa on meile andnud. Ilma isata ei oleks me kolmekesi kohe kindlasti need, kes praegu oleme!Naljakas on ka see, et kui ma ei tea mõnes olukorras, mida peale hakata kui lapsed ei taha sõna kuulata või magama minna või üles tõusta, siis mõtlen, mida mu ema siis tegi kui me ei tahtnud midagi teha. Enamasti töötavad kõik tema meetodid, mis mul mõttesse on tulnud. Näiteks äratasin Atlantat üles ja võtsin kaisulooma, kes rääkis unise lapsega ja ütles, et tule üles lähme lasteaeda (nagu minu ema rääkis Heljega, kellel oli väike kaisukass Paul. ) Neil lastel ei ole siin kindlat kaisulooma, kellesse nad kiindunud on, sest neid on esiteks viis ja neil on liiga palju mänguasju ja muid lelusid, aga iga mänguasi või auto või Hello Kitty särkki töötab samamoodi. (Mitte küll alati !)
Siinne pere meenutab väga palju minu enda perekonda kui lapsed olime. Perekondlik korraldus ja ema-isa suhted ning laste omavaheline suhtlemine ja vanemate lastesse suhtumine ja palju muud on sarnane. Kõik tuleb kuidagi tuttav ette, justkui elaksin enda lapsepõlve uuesti täiskasvanuna läbi.
See annab mulle ka võimaluse seda kõike kõrvalt vaadata ja analüüsida mis oli, annab aega, et aru saada asjadest teistmoodi kui neid mäletan olevat.
Vanemana tahaksin (kui kunagi mul endal lapsed on) väärtustada enda lapsi ning märgata rohkem neid, mida nad tunnevad, nende kehakeelt lugeda, kuulata rohkem ja panna tähele iga lapse erinevust teisest, mitte üritades teda samastada õe või vennaga, sest kõikide vajadused on erinevad. Tahan, et mul jätkuks jõudu olla tugev ja mitte murduda hoolimata magamata öödest ja laste nutust. Tean, et olen tugev!
Aþena tegi koigile kingituseks enda joonistuse, aitasin tal selle ära pakkida.
Perla ja Aþena.
Nad on kui väiksed armsad põrgulised, kes poevad su hinge ;)
No comments:
Post a Comment