Nüüd on siis käes see kauaoodatud isolatsiooni aeg. Aeg, millest olin mõnes mõttes kogu suve unistanud, et see ükskord kätte jõuaks kui ei peaks enam külalistemaja ja külalistega tegelema. Kui ei oleks enam kiire, ega saaks endam öelda, et mul praegu ei ole aega.
Ja nüüd...
Ütleme ausalt, igatsen taga neid aegu kui meil olid majad rahvast täis ja palju oli teha. Ehk siis sellest tuleb välja ainult üks. Ma ei ole kunagi rahul enda olukorraga. Tahaks alati midagi muud.
Lisaks mu arvuti otsustas lõpetada Interneti ühendusega lõplikult koostööd tegemast, seega olen nüüd isolatsioonis, millest olin unistanud. Good luck with getting what you have dreamt of.
Ja täna jõudis see mõte mulle kohale. Esialgu oli šokk, mis tõi pisarad silma. Miks? Tekkis hirm kui ei ole enam midagi teha, kui ei ole kuhugi vaja kiirustada. Ainus asi, mida on vaja silmas pidada, et lapsed saaks hommikul riidesse ning õhtul magama (pluss kõik muud olulised toimingud sinna juurde.) Et ma ärkaksin hommikul õigel ajal üles. Kurvaks tegi mind ka see, sest see tõi mind tagasi reaalsusesse, et peaksin rohkem püüdma islandi keele keskkonda sulanduda, mitte ära põgeneda kuhugi virtuaalmaailma.
Muidugi ega see maailma lõpp ei ole ning ma loodan, et keegi siin ikka oskab mind aidata.
Nüüd on niisiis see aeg.
Aeg , millest kõik inimesed unistavad, kui ei pea otseselt midagi tegema, kuhugi kiirustama ja keegi ei tule tülitama. On ainult aeg. Nii palju olen kuulnud inimesi ütlemas, et kui mul on lõpuks ometi aega, siis hakkan sokke kuduma või scrapbooki koostama laste sündidest alates või mida tahes tegema. Meil kõigil on aega, aga lihtsalt see aeg on määratud tol hetkel olulisemate asjade jaoks.
Kuidas osata seda aega õigesti ja täisväärtuslikult ära kasutada on nüüd minu suur küsimus iseenda jaoks, mille seadsin. Olen kogu viimase aasta mõlgutanud mõtteid, kuidas muuta enda iga päev ilusaks, kuidas elada nii hästi ja täisväärtuslikult, et ma ei peaks kahetsema, et näiteks täna mitte midagi ei teinud. Kuidas muuta hallid päevad värvikamaks?
Sest ütleme ausalt siin on tihti igav ja igapäeva mitte-midagi-tegemise-rutiin (muidugi välja arvata koristamine ja pesu pesemine) hakkab pikapeale ära tüütama. Kogu saladus seisneb selles, kuidas endale oma mõtteid serveerida. Kas olla pigem negatiivselt meelestatud, et oled üksi ja midagi ega kedagi siin ei ole või elad millegi nimel (näiteks et saab vahel jõusaali minna.) Jõusaal on minu jaoks muutunud äärmiselt tähtsaks. Kunagi varem ei ole ma seda niimoodi väärtustanud kui praegu, sest ma ei saa sinna väga tihti minna ning ka treeningu aeg on üpriski minimaalne. Seda intensiivsemalt ja südamega teen trenni. Kui järgmisel päeval on jalad valusad, siis on tunne ääretult hea, sest olen lihaseid suutnud pingutada nii palju, et kohe millegi tegemise tunne on.
Eelmisel, ülikooli aastal oli mul tihti mõttes ka teine asi, nimelt millal saabub suhtes see punkt, kus algab rutiin, mis tunne see on kui ei viitsi enam pingutada, end vahel seksikalt üles lüüa ja teha midagi lõbusat koos kallimaga. Ma ei tabanud end kordagi sellelt mõttelt. Loomulikult oli igapäevarutiin, aga kui elada koos ühe väga võluva ja toreda inimesega, kellega ei ole ükski päev eelnevaga sarnane, siis võib-olla seda ei tulegi. Või võib-olla tuleb, aga pikema aja peale. Huvitav oleks seda tunnet kogeda ja siis sellel teemal spekuleerida, et mis pärast seda saab. Sest minu meelest on alati põnev teada saada, mida teine sellest arvab ning koos mõelda mingi tore lahendus välja. Mäletan korda kui olime Komeedis ning tegin Temast video, ilma et ta oleks aru saanud ning kui lõpuks sai, siis vihastas, sest ta arvas, et see kukkus äärmiselt kohmakalt ning tobedalt välja. Minu meelest oli aga lahe. Naersin selle peale. Kuid kui ta enda telefoni enda kätte sai, siis kustutas video kohe ära, ilma et ma oleks saanud seda näha. See ajas mind aga vihale, sest minu meelest oli see olnud lahe. Ning siis istusime ning vihastasime üksteise peale seal kahekesi. Tagantjärele on sellele nii naljakas mõelda. Aga see oligi igapäeva rutiini tapmine.
Sellel kõigel, muidu nii olulisel, ei ole enam tähtsust.
Vaadates keskkooli tutipäeva pilte, siis hakkasin mõtlema kui väheoluline see kõik oli, mille nimel me seal pingutasime. Kõik need tunnikontrollid ja kontrolltööd on võrreldes igapäevaelumaratoniga köömes. Muretsesime nii väga enda tulemuste pärast, kuid praegu ei ole sellel ju vahet, kes sa koolis olid. Tähtis on see, kui hästi suudad endaga toime tulla ning end olukordadest välja rääkida, kasutades kõiki oskusi, mis on.
Keskas tuletati meile ikka ja jälle meelde, et kui me ei õpi, siis me ei jõua elus kaugele. Ühest küljest on see tõsi, sest võttes õppimist paindlikkusena uusi asju ning olukordi vastu võtta on kiiresti õppimine edu saladus ning väga oluline.
Teisest küljest aga kui me ei õpi matemaatika kontrolltööks, siis ma ei jõua elus kaugele. Aga kas alati peab jõudma kaugele? Ja kui kauge on kauge? Kas kaugust saab mõõta distantsi- või palganumbri- või töökoha nimega või pere suurusega?
Ning pealegi, kui kõik ei saagi kohe pärast keskkooli ülikooli edasi minna, siis mis sellest. Ülikool ei olegi kõige alus. See on Üli-kool. Tihti aga õpetab Elukool palju rohkem kui üks aasta kõrgkoolis. Ma ei tahaks kritiseerida meie haridussüsteemi, sest see ei ole minu teema, kuid see siiski paistab silma enda liigse teoreetilisusega, millel ei ole väga palju tegemist päriselu ning hilisemate tööülesannetega.
Juhtusin lugema üht artiklit 15-aastasest ettevõtjast, kes hakkas oma islandlasest isa kalarestorani kõrvalt Internetis Koreasse ja Taiwani kala müüma.
Ta ütles enda artiklis, et ta ilmselt ei lähe kunagi ülikooli, vaid asutab ilmselt veel mõne firma, sest ülikooli haridus loob professionaale, kes töötavad teiste jaoks. Tema aga tahab olla iseenda tööandja.
Õnnelik eestlane
Eile kohtasin lõpuks ometi üht eestlast neist paljudest, kes siin elavad. Ta tuli siia pärast keskkooli lapsehoidjaks, mõeldes, et võtab ainult ühe vaheaasta enne ülikooli ja jäi, on siin olnud juba 8 aastat. Pooleteise nädala pärast abiellub islandlasega ning on rahul, väga-väga rahul, ega kujuta ettegi, et tagasi Eestisse tuleb.
Tean seda reaktsiooni, mis kõigi mu kallite inimeste meeles mõlgub. Et Heli läks ja jääb. Vastan lühidalt et ei tea veel. See on olnud mu unistus Minu Islandi raamatu esimese lehekülje lugemisest, esimese sammu selle maa pinnale astumisest ning on siiani üsna palju sedamoodi. Mulle aga ei meeldi asju pooleli jätta. Islandi ülikool pakub ka psühholoogiat, olen isegi uurinud selle kohta, kohal käinud ning Johanna Ellaga (Anna õega) rääkinud. Ei tea veel on ainus asi, mida öelda saan.
Õnnelikuks on mind viimasel ajal teinud...
See, et Athena on lõpuks minuga hakanud suhtlema, mulle asju näitama ning ta on minuga palju sõbralikumaks muutunud kui ta varem oli. Võib-olla olen enda ootused tema suhtes seadnud teise valgusesse, et pigem julgustan, mitte ainult ei kurjusta ja mängi kurja tädi.
See, milline julgus mus oli, kui oli vaja enda eest seista:
Ühel nädalavahetusel olid Perla ja Paris mõlemad parajad nuhtlused. Hämmastaval kombel sain suurt julgust endast, et nendega pahandada. Paris läks lausa nii kaugele, et hakkas mind peksma käte ja jalgadega, sest ma ei nõustunud tema käskudele vastama, vaid rääkisin rahulikult, et ta ise läheks ja tooks omale selle asja, mida ta käskis mul teha. Lõpuks aga pidin häält tõstma, teda mind kuulama seadma ning ma loodan, et ta mõistis, et mulle ei saa nii lihtsalt öelda kõike, mida tahaks. (vahemärkusena mainin, et ta on tähtkujult jäär, nagu minu enda õdegi. ) Seega näen Parises väga palju neid omadusi, mis mu õelgi on. Ning tihti ei ole need just kõige ahvatlevamad ning toredamad omadused, mis välja löövad. Kui aus olla, siis minu meelest on Paris pere üks raskemini mõistetav ning kasvatatav laps.
Perlaga pidin ka pahandama, kuid tema on teistsugune, muidugi ta on veel väike ka, aga tuli ja kallistas mind ning ütles palun vabandust.
Isolatsiooni lahustamiseks loen vahetusõpilaste blogisid, õpin keelt ja üritan meele ning vaimu trenniga selge hoida.
Aeg-ajalt on nii tore lugeda selliseid väikeseid nupukesi enda õdedelt, kus on kas midagi julgustavat või rõõmustavat kirjas. Siis tunnen kui lähedal nad mulle tegelikult on!
Aken, mis avaneb iseenda sisse. Et kasutada Seda aega maksimaalselt.
No comments:
Post a Comment