Anna läks mõneks päevaks Reykjaviki arstile, jättes mind ja Elvarit lastega .(Ehk siis mind peamiselt.) Tunnet , mis mind pärast Anna lennujaama ärasaatmist valdas, ei saa mitte millegagi võrrelda, võib-olla ainult eesti keele eksamile minekuga. Olin nii ärevil ning närvis. Mul oli nii meeletu hirm kogu selle teadmatuse ees, mis mind ees ootas. Teadsin umbkaudu, kuidas kogu stsenaarium välja näeb (Et võtan lapsed peale ning läheme Anna parima sõbra juurde, kes meile süüa teeb ning siis tuleb Elvar kell 8 ja võtab lapsed ning mina lähen teise autoga koju. Ja nii peaaegu iga päev), kuid see oli algne plaan ning tegelikkus oli plaanile üsna sarnane, kuid siiski erinev.
Kogu Akureyri tee (1,5 tundi) sõidu mõtlesin plaani välja, mida ma teen ning kuidas hakkama saan kõigi viiega. Nad teavad mind juba küllalt hästi, kuid alati on Anna juures olnud ning midagi seletanud ja aidanud kui vaja. Lapsed on aga enamasti pigem pöördunud Anna poole, et abi saada. Nüüd aga olin üksi ning pidin teadma, mida teen.
Kogu sõidu aja oli mul selline ärev tunne, mõeldes sama mõtet edasi ja tagasi, ikka ja jälle, et mis saab. Alguses ignoreerisin seda tunnet, mõeldes, et küll see iseenesest üle läheb, aga ei läinud, tunne muutus aga iga kilomeetriga järjest hullemaks. Ühel hetkel aga otsustasin seda enam mitte eemale tõugata, tegin peatuse ja astusin sellele hirmutundele sõna otseses mõttes vastu. Üritasin aru saada, mida ma nii väga kardan ja mille pärast ärevust tunnen. Ütlesin endale, et see kõik on normaalne, sisendasin endale ise kindlustunnet. Hirm ootamatuste ning eelseisva olukorra suhtes hakkas vaikselt kaduma ning kui ma jõudsin Mývatnisse, et lapsed lasteaiast peale võtta, siis olin juba täitsa rahulik. Vähemalt nii rahulik, et nad kohe lennult aru ei saaks kui ebakindel ma kogu asja suhtes olin.
Mure ja idee?!
Muretsesin, kas nad äkki ei hakka mind tõrjuma (ja ütlema, et mamma min või ära sina mind aita vm.) ning oma ema igatsema. Samuti tekkis hirm, mõeldes, kuidas April minuga hakkama saab, sest tavaliselt on ema alati teda aidanud ja ta on ainult temalt abi palunud. Õnneks tuli mul eelneval päeval hiilgav idee kirjutada April’le lugu, mis toimuma hakkab.
Anna trükkis sellise loo:
Apríl Ósk fel í leikskólann og mamma keyrir svo kemur Heli að sækja Apríl og allir fara í heimsókn til Elísar og borða hjá Elíasi og þangað til Pabbi kemur að sækja og allir fara heim að sofa.
Apríl varnar og pabbi og Heli hjálpa að klæða og pabbi keyrir í leikskólann. Heli kemur að sækja Apríl og allir fara í heimsókn til Elíasar of allir borða og vera þangað til pabbi kemur og allir fara heim að sofa. Apríl vaknar og pabbi og Heli hjálpa að klæða og pabbi keyrir í leikskólann. Heli kemur að sækja Apríl og allir fara að bíða eftir strætó og mamma kemur með strætó og kemur með pakka handa Apríl. Mamma er að fara til læknis í Reykjavik.
L ugu siis järgmine: April Osk läheb lasteaeda ja ema juhib autot. Siis tuleb Heli lasteaeda järele ja kõik läehvad Eliasele külla ja söövad õhtust seal ning ootavad kuni tuleb isa ja sõidutab autoga koju magama. April ärkab üles ja isa ning Heli aitavad riidesse panna ja isa sõidutab lapsed lasteaeda. Heli tuleb lasteaeda järgi ning kõik lähevad Eliasele külla ning söövad seal õhtust kuni tuleb isa, kes sõidutab lapsed koju magama. April ärkab ja Heli ning isa aitavad riidesse panna, isa viib lasteaeda. Heli tuleb järgi ning kõik ootavad, et ema tuleks bussi pealt. Ema tuleb koos pakiga, mille ennab Aprilile. Ema läks Reykjaviki arstile.
Selline lahe lugu. Hommikul kui ta ära läks rääkis ta mitu korda Aprilile selle loo läbi, tal oli üks koopia lasteaias, üks kodus külmkapi peal ning üks enda toas. Uskumatu, aga ta ei nutnud kui ema ära läks. Tema viis hirmust vabaneda on teada, mis tulema hakkab. Kõik olid õnnelikud. Ma olen nii rahul, et mul see meelde tuli, vastasel juhul oleksin ise pidanud midagi leiutama hakkama.
Eelmise aasta hirm.
Kogu selle mõtetelaviiniga koos avastasin ka, et eelmisel aastal lubasin minna väga paljudele üritustele, kuid kui need oli peaaegu käes, siis jätsin minemata. Hiljem mõnes kahetsesin, et ei läinud. Mõtlesin kogu aeg endamisi, miks ma nii paljud asjad otsustasin vähemtähtsatega asendada.
Nüüd aga alles siin jõudsin järeldusele miks ma nii tegin. Nimelt enne iga üritust või tähtsat kohtumist või energiat vajavat tegu olin kohutavalt närvis, üritades mõttes endale luua mingi tagala tuleviku suhtes, mis aitaks mind motiveerida edasi liikuma ning ürituse nimel pingutama nii, et sellest tuleks välja parim asi. Näiteks enne üht koosolekut, mida pidin läbi viima ning mille pärast närveerisin üsna palju mõtlesin hommikul esimese asjana, et kui see koosolek läbi on, siis saan koju üht head filmi vaatama. See vähendas automaatselt mu ärevust eelseisva ürituse suhtes. Koosolek läks hästi, isegi paremini kui oleksin oodata osanud. Ärevus on enamasti suurim hommikuti kui üles ärkan. See on justkui mu salanipp, et motiveerida end pingutama. Samas aga oli väga lihtne end ka sellega ära petta, loobudes üritustele minemast või asjade tegemisest, veennes end lihtsalt et see teine asi on parem ja lihtsam kui kavasolev. Ja sellepärast andsin päris tihti alla.
Kui palju küsiti minult kas ei olnud keeruline ning emotsionaalselt raske minna uude linna ülikooli ning sisse sulanduda ning kõigega toime tulla. Olen alati vastanud sellele ühtmoodi, tundes sisemuses teisiti. Alati olen vastanud, et see ei ole minu jaoks olnud raske, vaid pigem väljakutse, mis osalt on tõsi, sest olen väljakutsete otsija. Tegelikkuses ärkasin igal hommikul hirmutundega uudsuse ees, sest ei teadnud, mida päev toob. Mul võttis päris kaua aega, et ära harjuda selle uue eluga. Palju tegi asja kergemaks minu armas kaaslane, kellega koos ma seda uut elu alustasin ning kellega koos elasin. Teadsin, et mul on alati keegi, kelle poole pöörududa ning asju arutada kui ise kohe vastust ei teadnud. Loomu poolest ei ole ma väga abi paluja inimene, seega pigem hakkan omal käel allikates tuhnima ja omal käel abi otsima, alles siis kui olukord on juba lootusetu, küsin. Seega alguses oli üpris raske kogu süsteemi nuputama hakata. Ja alateadlik hirm väljakutsete ees ning uute olukordade ees oli üsna pirakas. Teisalt aga kui see mind väga hirmutab, siis olen tavaliselt endale öelnud, et ise sa ju tahtsid seda, miks sa nüüd siis sellega toime ei tule või seda väljakutset vihkama oled hakanud ja selle peale oskan vaadata asja teisest, seni märkamata jäänud küljest.
Mida teha teisiti? Suur ja väike tont
Kogu selle olukorra suhtes ütlesin endale, et ega see olukord ei ole igavene ning laste ema tuleb tagasi juba kolme päeva pärast. Kui hull see ikka olla saab?? Veelgi enam, ma saan nüüd teha midagi, mida nende ema ei ole nendega teinud. Teha midagi teisiti, sest näiteks Perlal tuleb kolmas sünnipäev ning saaksin midagi lahedat talle teha. (Väga suurt motivatsiooni andev mõte!!!) Kujutasin automaatselt ette, kuidas kõik lähevad minu laheda ideega kaasa ning hommikul laulame kõik talle sünnipäeva laulu ta voodi ees ning sööme muffineid. (See aga tuleb homme). Lisaks tulin ka mõttele, et teha sünnipäeva eriline kaelakee- midagi, mida saab kanda ainult sünnipäevalaps. Siis tundub sünnipäev veelgi erilisem. Lisaks tegi Athena enda sünnipäeval sellise reegli, et kui keegi saab aasta vanemaks, siis võib süüa elutoas. Ning väiksed asjad teevad neid õnnelikuks. Ning läksin Parise ja Athenaga pärast kooli Dimmuborgirisse jalutama (midagi teistmoodi kui Anna on teinud) ning ostsin puuviljade kõrvale jogurtit, samuti mida Anna ei tee. Aga üks kord ju võib (tean, et jogurtis on palju suhkrut)
See hirmu-kummitus, kes mul ees seisis Akureyrist tulles muutus suureks kui hommikul lapsed nutsid, et ei taha üles tulla ning väikseks kui neile lasteaeda järgi läksin ja nii Perla kui April (!!!) ja Atlanta kõik minu juurde jooksid ja mind kallistasid. Tont oli suur kui läksin Parist ja Athenat koolist peale võtma ning muutus väikseks kui nad autosse tulid ja koos Dimmuborgirisse jalutama läksime ning nad olid õnnelikud ja rahul.
Hirmunud lapsed nutavad, täiskasvanud kas tõmbuvad endasse või lihtsalt üritavad seda kogu hingega varjata. Mina üritan enda hirmusid varjata, üritades kõigest hoolimata näida enesekindlana ning arvan, et peale minu väga paljud inimesed teevad sama. Küsisin kord Annalt, kas ka tema on vahel ebakindel ning ei tea, mida mõnes olukorras teha. Ta paistab enamasti alati enesekindel ning teab mida teha, kuid tuli välja, et ka kõige tugevamatel on selliseid olukordasid.
Mind hirmutas kogu see ülesanne, sest pidin vastutust võtma millegi eest, mida olin kõrvalt jälginud, aga ei omanud kogu teadmistepagasit, et toime tulla. Seega võtsin kogu oma jõu kokku ning hoidsin hinge kinni, et kõik läheks plaanipäraselt.
Hirm paneb meid tegema huvitavaid asju.
Imelik on see, et hirmu saab väljendada mitte ainult tunnete, sõnade ja kehakeelega vaid ka toiduga. Üritasin end jälgida ühe päeva jooksul kui ma sain teada, et jään üksi lastega. Sõin päris palju magusat. Nii kui olin šokolaadi söönud muutus tunne natuke turvalisemaks tuleviku suhtes. Magus rahustab ja toidab hirmutunnet.
Teisalt on aga hirm see, mis meid edasi viib ja julgustab midagi uut katsetama ja hirmu selja taha piiluma. Seda on tore ette kujutada kui suure halli kummitusena, kes seisab tee peal ees, ega taha ära minna. See on nagu lapsepõlves kui tuba on pime on ka hirm, et seal on kummitus.Niipea aga kui talle lähened ja otsa vaatad või toas tule põlema paned, hakkab ta kahanema ning siis on isegi julgust hirmu selja taha kiigata.
Nii et kogu loo moraaliks on, et enamasti on hirmul lihtsalt suured silmad. Kõige tähtsam on seista kahe jalaga maa peal ja pea ning enda silmad lahti hoida uute mõtete jaoks ning panna asju tähele, et kiirelt reageerida. Lapsed on elukool, õppetund, mis paneb mõtlema, tundma, kogu mõistust kasutama ja ka hirmu kogema.
Akureyri kauguses
nunnukesed
No comments:
Post a Comment