Meie/minu Eesti= Eestit on lihtne distantsilt armastada

Kohati on endiselt selline naljakas tunne, justkui ma ei ole eestlane. Ma ei defineerigi end otseselt mõne rahvuse järgi, vaid pigem püüan sisse sulanduda sinna ühiskonda, kus parasjagu olen, püüdes aimata ühiskonnaliikmete käitumismalle, tavasid, keelt, riietumisstiili ning lihtsalt sisse mugandudes.

Islandil olles tegin seda tihti, teesklesin, et olen islandlanna, hääldades sõnu nii nagu päris islandlased seda teevad, riietudes samamoodi ja alles üsna sügava vestluse käigus mainisin poole sõnaga, et tegelikult ei olegi islanlane, vaid eestlane. (Eistland ja Island ning eistnesk ja islensk on üsna sarnased sõnad niikuinii.)

Ma ei saa öelda, et ma ei ole uhke eestlane või et pole uhke oma rahvuse üle. Jah, aeg-ajalt ikka olen. Samas aga on mul piinlik kuulates suurt õpetamist, siunamist ja tagant targutamist Evelin Ilvese afääri suhtes.
Ma ei mõista milleks kogu see fuss, kas tõesti Eestis ei toimu siis midagi intrigeerivat et nüüd kui üks ühiskonnaliige astub kogemata vale sammu hakkavad kõik tümitama ja süüdistama ja oma lugusid sellest loost välja mõtlema.
  Ma tean, et Island on selline üsna rahumeelne riik et kui vulkaan purskama hakkab või tekib suur tulekahju, siis pool Islandit jookseb kokku seda imet vaatama, sest see on põnev ja seal tõesti kohati tekib tunne et ei toimu midagi eriti suurt ning kui miskit toimub, siis peab kindlasti oma silma peale viskama, pilte tegema ja oma lugu välja mõtlema hakkama.

Olen Islandi ühiskonda Eestiga võrrelnud kohe algusest peale kui siia tulin. Nii elevust tekitav on eesti inimesi jälgida, nende kohta taas õppida, (eriti kuna olen ise ka siit pärit). Olen inimestejälgija, eriti aga suhtes ja abielus inimeste käitumise jälgija.
Mind ikka ja jälle hämmastab, kuidas meie, st. Eesti ühiskonnas on nii palju sallimatust, vihkamist, isegi peresiseselt, kuidas emad karjuvad oma laste peale ning sealjuures ei anna üldsegi mitte hellust ega armastust vastu.
Lapsed peavad kohe alguses iseseisvalt õppima hakkama saama, jälgima ning peaaegu õhust ahmima vanemate tahtmist, sest keegi ei taha rahulikult seletada ega õpetada.
Siinjuures mõistan üha paremini enda perekonna ja lapsepõlvetausta, kust pärinen, sealjuures üleliigseid süüdistusi jagamata, sest  inimesed ei oskagi teisiti, see on nende tõde ja õige arusaam elust.
 Siinkohal tunnen, et pean tooma ka paralleeli Islandi perest.
Ma ei saa salata, Islandi peres, kus ma olin, oli küllaltki palju sellist, mis mind häiris ning millega ma ei nõustunud, mõtlen vanemate kasvatust laste suhtes.
Näiteks see, et lapsed hakkasid kohati liiga palju kontrollima ning vanemad tegid nagu lapsed ütlesid, samuti ei pidanud nad sööma kui ei tahtnud.
Oma asjadega ei käitunud lapsed samuti vastutustundlikult, sest teadsid, et kui telefon või ipod katki läheb, siis ostetakse uus.
Samuti vanemad olid enamiku ajast väga hõivatud tööde ja tegemistega, et laste jaoks ei jäänud üldse aega. Samas aga kui vanematel polnud argipäeval aega, siis nädalavahetustel võtsid nad meelega enda aja maha, et olla lihtsalt lastega, neid kallistada, nendega lihtsalt aega veeta.

   Tunnen sisemist rusumist kohati ühiskonna atmosfääri suhtes, et justkui mu positiivsust püütakse meelega maha suruda ja öelda, et mis sa siin hõiskad, ei ole see elu nii lilleline siin midagi, tule maa peale tagasi.
Kuid siiski on see pisut tagasihoidlikum, see rusumise tunne kui Ameerikast tagasi tulles.
Meie ühiskonna inimesed püüavad jääda pigem halli massi sulandunuks, et keegi ei tunnustaks ega ära ei märgiks, sest siis võidaks näpuga näitama hakata.
  Ühel päeval sõites ronginga Tallinnasse nägin sellist olukorda: Kaks  vanemat sõbrannat istusid peaaegu kõrvuti ning ühel hetkel tuli laes olevatest kõlaritest teade, mida üks neist ei kuulnud ning küsis kõva häälega oma sõbrannale otsa vaadates, et oot mis ta nüüd ütleski. Saanud vastuse, hakkas tema kõrval olev naine talle otsa vaatamata poole suuga seda sama ütlema, mida just oli kuulnud, kuid ta hääles oli vinguvat ja irooniat sees. Jutu lõpu aga nohises ta enda ette, rohkem nagu tunnistuseks, et oli vähemalt midagi öelda saanud.
Mulle jättis see mulje, juskui tal oleks suur soov end väljendada, kuid talle ei anta selleks võimalust, sest keegi ei kuula tema elutarkust, õpetusi.


Sten ütles ühel päeval mulle midagi, mis mind tõeliselt mõtlema pani, et kui sa kirjutad end maailmakodanike hulka, mitte enam spetsiifilise riigi kodanike hulka, siis kaob trots ja viha (Eesti) ühiskonna vastu.
Ma ei mäleta täpset sõnastust, kuid üldine mõte oli selline mu meelest, vähemalt nii ma seda endale tõlgendasin.
Seda endale mõtestades mõistsin, et nii see tõesti on. Kadunud on see kibestuv tunne, et seon enda elu nüüd jätkuvalt Eestiga ning et mul ei ole siit väljapääsu.
Ma tead, et see võib nii mõndagi minu lähedast inimest kurvastada, kuid ma ei näe enda tulevikku Eestis.
Ütlesin seda Ameerikast tagasi tulles neli aastat tagasi, olles veel noor ja roheline, kuid nüüd tasakaaluka täiskasvanuna ütlen seda taas.
Miks, küsite. Sellepärast, et ma tunnen suhtlusatmosfääris, mis peredes ja linnaski valitseb negatiivset ja halba survet mulle ning olles ise väga positiivne ning rõõmsameelne on see lihsalt kurb kui ühiskond ei aktsepteeri kõiki inimesi sellistena nagu nad on.
Lisaks on siin nii palju vihkamist ja sallimatust ning teise elu elamist.
Mõtlema hakates, kuhu võiks tulevikus tööle minna ei tule otseselt midagi pähe, mis motiveeriks või kutsuks.

 Jah, kodu jääb siia alatiseks ning südames on ta mulle endiselt väga kallis, kuid elada ma siin pikaajaliselt ei tahaks ning teada tunne ning arvamus, millega ka mu Islandil elav ema nõustus, on et Eestit on distantsilt nii lihtne armastada.
Kindlasti paljud teist ei nõustu minu arvamusega meie Eesti kohta, kuid see on minu tunne ja minu arvamus, kuid ilmselt paljud ka nõustuvad.

Enese kindluse rajamise vallikraavi koha otsimine

Lõpuks ometi olen Eestis. Millegipärast olin ma palju rohkem elevil siiatuleku suhtes, kuid olles siin tunnen väga tugevat sisemist vastuolu minu Islandi Heli ja Eesti Heli vahel, justkui enam ei teaks kes ma olin või kes ma olen. Ilmselt see nii peakski olema. Mu "kindlus" vajab alles püstitamist ja teen esialgseid tagasihoidlikke samme sellel tundmatul maal.
Teisalt aga siiski tunnen end pisut paremini kui pärast Ameerikast naasmist 18-aastasena.
Praegu on tunne justkui olen endas tasakaalu Islandi aastaga leidnud, kuid et mitte end liiga hästi oma nahas tunda Islandi ühiskonnas on vaja taas enda mugavustsoonist välja astuda ning püüda end ka hästi tunda Eestis.
Ilmselt selleks läheb pisut aega, sest tulemas on kaks aastat ülikooli, kuid olen kirjeldamatult elevil. Lisaks algab nüüd mu lasteta elu. (hüvastijättudest kirjutan pisut hiljem).


Samas olen ma äärmiselt elevil enda kohta veelgi õppimise suhtes, täna näiteks õppisin, et mul on millegipärast selline komme endale kalleid inimesi, kes minust hoolivad endast eemale tõugata.

Täna oli selline olukord, et mu väga kallis sõber tuli meie juurde, jalutades lihtsalt uksest sisse nagu alati. Mõlemad mu õed muutusid kohe elavamaks ning hakkasid temaga vestlema. Mina aga...
Ei osanud kohe mitte midagi öelda ega teha, sest mul ei olnud enam õrna aimugi millest peaks rääkima või millest üldse võiks rääkida. Lisaks jooksid mu peas ringi sõnad nii inglise islandi kui eesti keeles. Ei osanud mitte midagi teha, ootasin ja vaatasin, kuid see dinstantsus muutus äärmiselt rusuvaks ja ängistavakski kui seda nii väljandada saab.
Mõtlesin sisimas, miks ma küll end sellesse situatsiooni olen pannud ja kas see kõik on seda väärt.
Samas aga teine osa minust korrutas, et jah, Heli, see on seda väärt!
Iga algus on raske.


Millegipärast oli mul samuti mõttes, vähemalt mu sisemisel minal, et ma olen muutunud ja enam ei sobi nendega. Kahjuks on kohati nii, et kui olen endale mingi asja kinnisideeks võtnud, siis ma ei saa sellest naljalt lahti lasta ning seda ka seekord kuni olin kuulnud ära selle sõna "muutunud". Siis oli mu sisemine mina ääretult rahul ning sai edasi oma kohal rahulolevalt olla.
Tol hetkel aga kui sain aru, et olin meelega enda kalli sõbra endast eemale tõuganud oma sõnadega pigem, tundsin selliseid süümepiinu kui ei kunagi varem.
Samas mu meelt muutis paremaks asjaolu et ta hiljem mulle kirjutas ning pakkus välja kohtuda hiljem kusagil neutraalsemas kohas.
  Samas aga mida teha sellises meeleheite olukorras kui kõik on segi paisatud. Ei teagi kohe kust alustada.
Ma aga tean, et ma olen tugev ja ma saan hakkama ning hoolimata sellest kõrgest mäest mis mu ees seisab nii keele kui sisseelamise suhtes saan ma hakkama.
Runa ütleks selle peale, et ära lase teistel võita. Kes kõige kauem vastu peab on võitja.
Oh, kuidas igatsen juba Runat, Joni ja oma viit väikest last, kuid samas on ka hea lasteta olla. :)