Ma tahan et mul oleks aega elada.

Üsna palju kuulen viimasel ajal öeldavat, et nii kiire on ja Runa ütleb tihti, et ma olen vist liiga palju kodust ära, et kui ma ära lähen kasvõi natukeseks, siis Jakob hakkab nutma.
Aga miks meil ei ole aega elada, sest meile kõigile on antud ainult 24 tundi. Eranditult.
Ühel korral suvemajas käies üllatas mind, mida ütles Runa isa: "Mina ei saa aru, kuidas saab nii lapsi kasvatada, et tule siia, mida sa ipadist vaadata tahad. Mõlemad Runa ja Geir on sellised, samal ajal kui Arna, nende õde on samamoodi alailma hõivatud, kuid siiski leiab enda laste jaoks koos enda mehega aega ning nad teevad nii paljusid asju koos aga nad ei muuda enda lapsi sõltuvaks tehnikast.  "
Selle peale ma nõustusin. Ma ei ütle, et nad ei ole head ega armastavad vanemad, vaid ma väidan pigem, et nad on küll head eeskujud, kuid kes on kodust liiga palju ära, sest teevad midagi muud ja keskenduvad kogu energiaga mujale. Ja seetõttu lapsed ei saa piisavalt tähelepanu enda vanematelt.
  Aga minu pere ei ole ainus näide, selliseid samasuguseid ja pisut erinevaid peresid on igal pool näha. (Suur inimeste vaatleja nagu ma olen näen tänavapildis seda kohutavalt palju, vähemalt eeldan et mu vaatlustulemused on sellised nagu arvan.)

Alternatiivid, et aega ja energiat säästa

See viis mind mõttele, et maailma on loodud palju selliseid asju, mis aitavad aega ja energiat säästa ja mõnes mõttes annavad päevale natuke rohkem aega juurde, kuid samas viivad tähelepanu peamiselt sihtpunktilt eemale.
Esimese näitena tuli pähe miskipärast libestid. Jah, tõesti need aitavad aega ja energiat säästa, kuid milleks neid vaja on kui inimesed keskenduksid rohkem, selle asemel, et multitaskida kogu aeg, ehk et isegi voodis on pea töö ja voodiväliseid mõtteid täis, siis huvitav kui kauaks jätkub sellist lähedust ja intiimsust?

Teine näide on mu enda töö, ehk au pair. See on nö rikaste inimeste ja hõivatud inimeste "lõbu". Jällegi midagi, mis on kõrvaline, midagi mis vanal ajal ei eksisteerinud. Ma töötan kellegi teise lastega, koristan kodu, pesen pesu, vahel annan lastele süüa sest mõlemad vanemad tegelevad samal ajal millegi muuga. Neil ei ole aega ise seda teha, seega nad nö ostavad teenust.

Kolmas näide on lapsekärud. Loomulikult ei ole nad midagi halba, kuid see tähendab seda, et vanemad ei peaks lapsi kandma ja samas ka ootama, vaid saavad kiiresti edasi minna kuhugi, sest tundub et kiirustada on vaja.
Mäletan enda kodust sellist asja, et igal pool oli vaja kiirustada. Et kiirustage, lähme juba koju. Aga miks mitte lihtsalt seda aega natukenegi nautida.

Inimesed ja pardid

Istusin ühel päeval mere ääres ja ühel hetkel ujus minust mööda pardiperekond koos kuue väikese pojakesega.
Mõlemad vanemad osalesid aktiivselt lapsukeste juhendamisel ja õpetamisel, st häälitsesid ja manitsesid kui linnupojad liiga kaugele ujusid vanematest.
See tõi mulle pähe mõtte, et kui linnud saavad kahekesi hakkama enda laste kasvatamisega, miks siis inimesed ei saa. Miks on inimestel vaja kogu aeg nii palju vaheldust ja külluslikkust ning milleks on loodud üldse kuvand olla parem kui tegelikult olen. Linnud ei püüa endale muretseda nt PVC plaadist kodu või ehitada laenude abiga üles uhket lossi.
Meie aga teeme seda, meie inimesed. Loomulikult mitte sõna otseses mõttes.
  Lisaks sellele ühele pardiperele oli seal veel umbes 3-4 peret kõigil umbes 4 pojukest järel ujumas.
Võrdlesin seda justkui pargiga, kuhu inimesed tulevad laupäeviti enda lastega. Enamjaolt aga emad lastega, isadeta, sest isad on kusagil ära.
Aga pardipered ujuvad koos, nii isa kui ema ja valvavad koos pojukesi ning ei vii enda mõtteid mujale iphone või muu tehnikavidinaga, vaid keskenduvad, hoiavad silma peal ning õpetavad ja suhtlevad tihti.

Mida mina teen/tahan
Kui ma Jakobiga praegu käin päeval jalutamas (iga päev), siis lasen tal ise valida, kuhu ta minna tahab ja mida me selle tunni ajaga päevast peale hakkame. Teeme ainult seda, mida talle meeldib, sest täiskasvanud tahavad nii tihti, et lapsed teeksid seda, mida nemad tahavad, kuid tihti ei küsi laste arvamust.
Kuigi Jakob on alles 2-aastane on tal teatud arvamused kujunenud ning ta teab mida ta uurida või uudistada tahab.
Kuna aga see on selline aeg päevast, mille otsustavus ei muuda last täielikult olukorda kontrollivaks, vaid annab talle lihtsalt vabaduse avastada ja õppida elu tundma täiskasvanu valvsa pilgu all, siis naudin ka mina seda äärmiselt stressivaba aega, samal ajal omi mõtteid mõeldes. Just nagu pardipereski.
Minu kujutluse järgi peakski see nii olema.
Ma tahan, et vähemalt minul oleks (kui mitte kellelgi seda järgneva 10-15 aasta jooksul ei ole)  enda lapsi kasvatades nende jaoks piisavalt aega ja energiat et mõelda välja midagi lahedat, võtta nädalavahetustel aeg maha ja lihtsalt olla, mitte kiirustada, lasta lastel ise luua elust enda tõekspidamised ja õppida enda kogemustest ning et kui maailmas kiireneb tehnika areng, siis ma ei läheks selle õnge ega ostaks viimase hetke moodsat tehnikat lihtsalt selleks, et lapsed saaksid midagi muud teha ja vanemad rahus ka üksteisega koosolemise asemel tehnikaga aega veeta
Minu ettekujutuses peaks kvaliteetaeg olema siis kui kõik saavad nädalavahetusel puhata ning samal ajal aega koos veeta.
Ma tahan, et mul oleks enda kalleim kaaslane ja lapsed, (rääkides tulevikust) peamiseks prioriteediks, mitte aga töö ja kõik muud tegemused, mida saab hakata võtma kui sisendeid, mis mind ja mu elu juhivad.

Huvitav on see, et selle, mu au pairi aasta alguses olin ma kindel et soovin endale ka kunagi viit last. Detsembris olin meeleheites, et kes tahaks üldse lapsi kui nii palju tüli, pahandust ja halba energiat toob see kaasa ning nüüd olen taas positiivne ning tean pisut rohkem järgitust analüüsides, mismoodi ma tahan enda lapsi kasvatada ning mismoodi mitte
See on minu jaoks justkui pusle, mille tükk tüki haaval kokku panen, samas aga otsides endale sobivaid tükikesi.
Vahel on üks osa justkui õige, kuid siiski ebasobiv.
Aga kohati hämmastab mind mu enda järjekindlus ja püsivus, isegi kui Jakob ja Hjördis mõlemad koos karjuvad suudan ma siiski rahu säilitada. Vahel teen endale kas mõttes või päriselt pai või kallistan end kui olen millegi tõesti super asjaga hakkama saanud. Nii hea on olla iseenda parim sõber!

 Viisin Jakobi raamatukokku, me käime seal tihti. See annab mulle vabadust ja lastele ka energiat ning elevust juurde. Eriti kui Hjördisel on lasteaiapäev selja taga.
Jalutame koos ja tavaliselt oleme taas kodus alles 1,5 tunni pärast.

Ühel päeval tuli vanaema Hjördis minu juurde samal ajal kui ta hoidis alumisel korrusel Joni vennapoeg Eyvit. Ning veetsime temaga ääretult ilusa ja hea päeva koos, jalutasime, rääkisime ja samal ajal lapsed vaatasid ringi või suikusid unne.

Nagu eelnevalt mainisin, siis lasen tal lihtsalt ise jalutada ja samal ajal kõnnin ise kaasa. Kui ta tahab siis võtan ta sülle või hoian käest kinni.
Alumisel pildil ta hüüab Wajeee, komdu. (sest ta ikka ei oska korralikult Heli öelda.)

Ja väljas käime ka ilmast sõltumata, kas sajab vihma või lund, vastavalt sellele panen meid riidesse ja käime ikkagi väljas. Ka poriloikudes hüppamas.
Kõik on õpetlik.

 Vahel viin nad mänguväljakule õhtul mängima. Samuti kas kahe tunnine reis koos mängimisega.

 Või olen isegi Jakobiga kahekesi rannas käinud ja vorste ja banaane grillinud.

 Ta on kohati justkui minu väike poeg. :)

 Ning ilusa ilmaga olen jalgpalli kaasa võtnud ning läinud mere äärde murule palli mängima ning lihtsalt Jakobiga aega veetma. Lisaks jalgratta kärus meeldib talle väga olla.

 Alumine pilt on mu lemmik. Aga üks neist vihmastest päevadest kui mänguväljakule suundusime.

 Huvi on suur ise avastada

Jakobi ja vahel ka Hjördise lemmikuteks on kivid. Igat laadi.

Tahan ka 10 aasta pärast olla nii kannatlik ja rõõmus ning lõbus enda lastega kui praegu Hjördise ja Jakobi (ning Kristjani, Arenti ja Steinunniga olen.)

Täpselt aasta tagasi.../ Excactly a year ago...

You know what???
Täna täpselt aasta tagasi tulin ma Islandile, et hakata au pairiks. 
Ma olin noor, roheline, tahtejõudu ja energiat täis ning teadsin, mida ma tahan.
Aasta jooksul aga olen kõik selle, mida alguses arvasin teadvat kahtluse alla seadnud ja hakanud mõtlema, kas see on ikka see, mida ma tõeliselt tahan.
Paljudest asjadest olen loobunud ning saanud teada, et saan ka ilma nendeta elada, jõudes iseendale lähemale kui kunagi varem.
Ma olen kohanud nii palju inimesi, kes on mind mõjutanud, aidanud, lohutanud. Olen mõistma hakanud tõeliste sõprade toetuse suurust ning isegi kui igapäevaselt ei räägi on nendest rasketel hetkedel tõesti äärmiselt palju abi.
Tunnen et olen saanud pisut täiskasvanumaks ning enda vanusest vanemaks (if that makes sense). Sest kuigi mu vanus on 22 passis olen ma tegelikkusest umbes 6 aastat vähemalt vanem.
Ma olen kindel et mitte kõik ei suudaks sellist vastutust võtta, mis mulle osaks sai esimesel poolaastal.
Olen saanud enda ema aidata (Lõpuks! Olen seda nii kaua oodanud, et saaksin talle nõu anda ja olla mingis valdkonnas temast targem ja kogenum. ) Leidsin talle siin töö, aitasin ta siia ja mul on imeline kuulda, kui väga talle siin meeldib olla ja kui õnnelik ta on.
Saan tema tööandjaga väga hästi läbi (boonusena saan temaga ka islandi keelt rääkida) ja kui ta kuulis mida mu ema on aastaid teinud Eestis, kaasa-arvatud enda ema ja ämma-äia majapidamise ja aia eest hoolitsemine, siis ta ütles, et ta on äärmiselt õnnelik, et nad temasuguse töötaja enda juurde on saanud ning et mu ema on võrreldes selle ajaga hakanud enda eest pisut rohkem seisma ning tundub et ta naudib end rohkem.
Äärmiselt rõõmustav oli ka kuulda Stenilt, et mu ema paistab justkui ta oleks puhkuselt tulnud, et ta on nii puhanud.
Mu meelest üks suuremaid saavutusi sellel aastal on olnud see, et oleme emaga hakanud paremini läbi saama ning olen teda samm sammu haaval usaldama hakanud. Võib-olla on see, et me ei puutu tihti kokku ja kui näeme, siis ainult natukeseks ajaks ja kes ikka tahaks tülitseda?
Mulle on selle aasta jooksul antud ka võimalusi, mida väga tihti elus ei tule: teiste laste kasvatamine ja vanematele nõu andmine, mitte et see oleks minu ülesanne olnud, aga kui minu kui noore inimese nõu kuulda võetakse, siis loomulikult muudab see mu õnnelikuks, seda enam et mul endal ei ole lapsi ega kogemusi selles vallas.
Olen õppinud ka multitasking'ut. Ehk samal ajal kui ma midagi teen hoian silmad-kõrvad lahti et laste tegemistega kursis olla.



PILDID EELMISE AASTAGA VÕRRELDES. KAS MA OLEN MUUTUNUD?/
The pictures compared to last year. Have I changed any bit?

Teel Anna Björki ja tema viie lapse juurde. 28.JUUNI.2013/ The picture is taken on the way to Anna Björk´s and her five kids´ home. 28. june.2013

Esimene päev uues peres. Mäletan, et olin nii hirmul et kuidas ma selle kõigega hakkama saan ja väsinud samuti, sest nii palju müra oli. /The first day in the new family. I remember that I was in fear how am I going to manage it all, I was very tired, beacause there were so much noise. 

AASTA HILJEM 28.JUUNI.2014/ A YEAR LATER IN 28.JUNE 2014

Väike põgenev poisike/A little escaping cute guy. 

Hjördise ja Jakobiga./ with H and J.

Pärast Secret Solstice festivali /After Secret Solstice festival

Aasta tagasi ei olnud mul sellist imelist ja armastusväärset sõbrannat, kes mul täna on ;)/ But a year ago I didn't have this amazing and loveable girlfriend who is with me today now. ;)

Aasta tagasi olin ma rikas, aga aasta hiljem olen veelgi rikkam, sest mu südamesse on pugenud nii palju armsaid inimesi. :)

AITÄH SELLE AASTA EEST!
*********************************************************************************
You know what???
Today exactly a year ago I came to Iceland in order to be an au pair.
I was young, green, full of stamina and energy and I knew what I wanted from life.
Within the year I have doubted about everything that I thought I knew for sure and wondered if it really was what I really wanted or not.
I have given up on some of them and I have realised that I can live without them and by doing this I have got closer to becoming myself again than I have ever been.
  I have met so many interesting people who have affected, helped, comforted me. I have started to realise how much is worth the support from friends and even though we don´t talk on daily basis it is a huge support what comes to hard times.
I feel that within this year I have grown up even more and older from my age (if that makes sense). Even though my age in my birth certificate is 22 I am 6 or more years older than me.
I am sure that most of the people my age are not able to take the responsibility that I had to in the first part of the year.

I have finally had the chance to help my mother (Finally! I have been waiting for this moment to come that I could advise her in some fields where I am knowledgeable and more experienced than her.)
I found her the job, helped her here and it is making me happy to hear that she likes to be here very much and she is happy.
I get along with her employer (female) plus the bonus is that we talk Icelandic with her and when she heard (not from me) what my mother has been doing for years in Estonia, included her mothers´and her in-laws´ houses and garden, then she said that she is extremely happy to have her working for them there in Vogafjós because she has started to take care of herself more and it feels like she enjoys herself more as well
Extremely lovely is to hear from Sten that my mom looks like she has been on a vacation, that she seems so fresh.
   I think one of the best achievements from this year is we have started getting along with my mother more and I have started trusting her step-by-step. There is a long way ahead, but the beginning is done.
Maybe this is because we don´t see each other so often and if we see then just for a little whike and who would want to fight anyway?
  I have given so many opportunities this year that don´t happen so often in life. For example raising up other people´s kids and advising the parents. Not that it has been my task, but if they take my advice and things what I say and try to practise it then of course it makes me happy, especially since that I don´t have kids on my own.
In addition I have learned how to multitask. Which means, that meanwhile I am doing something I keep my eyes-ears open what the kids are doing or where they are.

And to the moon and back I am grateful of the Icelandic skill, the ability to speak and learn Icelandic language.


A YEAR AGO I WAS RICH BUT NOW, A YEAR LATER, EVEN RICHER, BECAUSE THERE ARE SO MANY GOOD PEOPLE WHO HAVE FOUND THEIR WAY INTO MY HEART.
thank you all for this amazing year.

Love the BLOG ABOUT LOVE

I have found myself reading the blog A BLOG ABOUT LOVE so often. It is kind of funny that in different times of this year I have been keeping up with different types and blogs about different topics. Maybe this means I have developed a lot within this year?
This one warms my heart and gives me always so many ideas and thoughts to thing about.
What makes the blog special in my opinion is that they both write the same blog, but different topics. So I find it very interesting to read the opinions and replies for questions from both male and female sides.
 I cannot even remember where or how I found them but when I did I was literally hooked, waiting for their new posts. Reading their blog is like reading one very interesting book and the good thing about it is that the book has new parts every so often.
I think the first post that really caught my eye was when they tried to have a baby, also in artificial way (I cannot remember the name of it in English) but after trying so many times nothing worked and finally she just learned to love herself and her life and live with the thought by not having kids.
I definitely suggest that because it is so full of positivity and always gives energy :)


_-----------------------------------------------------------------------------------------------------------
Viimasel ajal olen üsna palju hakanud pilku peale viskama/lugema blogi A BLOG ABOUT LOVE. Erinevatel aegadel selle aasta jooksul on mulle meeldinud eri blogid koos eri teemadega. Võib-olla see tähendab, et ma olen selle aastaga palju arenenud?
See blogi aga soojendab alati mu südant ja annab uusi mõtteid ning ideid, mida mõlgutada.
Mis minu meelest muudab selle blogi just eriliseks on, et nii mees kui naine kirjutavad koos sama blogi, kuid eri teemadel. Ma loen huviga mõlema sugupoole kommentaaride vastuseid ning arvamusi.
Ma ei suuda meenutada kuidas selle blogi leidsin, kuid pärast paari postituse lugemist olin ma juba sellest vaimustuses ning ootusärevusega uusi postitusi ootamas.
Nende blogi lugeda on nagu mõne hea raamatu lugemine ning hea on selle juures see, et see muudkui täieneb iga natukese aja tagant.
I think the first post that my interest was aroused when they tried to have a baby, even the artificial route, but after a very trying several times, nothing has changed, and eventually he learned to love yourself and your life without the la
Ma soovitan seda blogi kindlasti, sest see on väga positiivne ning alati kui ma seda loen annab see mulle nii palju energiat. :)

(nagu eesti keelest aru võib saada, siis on mu keel üsna puiseks muutunud. Kohati on raske end väljendada.)

Minna vanadekodusse või mitte?

Mul on selline tunne, et ma olen siin peres juba olnud nii kaua kui ma mäletan. Aegki läheb lausa lennates. Üsna pea on järele jäänud vaid kaks kuud.
  Viimastel aegadel on päris palju juhtunud, millest kirjutanud ei ole.
Näiteks see, et ma mõtlesin kui perekond Aafrikasse kolib augusti alguses, siis mul ei ole sel ajal siin midagi teha. Rääkisin sellest Runale ning ta pakkus välja et ta ema, kes on palju aastaid juba töötanud vanadekodus, otsib suveks inimesi nende juurde tööle. Otsustasin proovida ning olin väga elevil kui aus olla.
Isegi esimesel proovipäeval (4 tundi) olin elevil, mis aga asendus üsna ruttu kaheti mõistetavate tunnetega, sest ma ei saanud aru kas oma sisemuses ma tahtsin seda või mitte ning mida ma tundsin.
Kui päev aga läbi oli saanud, siis koju rattaga sõites mõtlesin ning püüdsin enda seest leida motivatsiooni või midagi headki, mis ma sellelt päevalt õppinud olin. Tundus aga et see ei õnnestunud.
Kui mõtlema hakkasin, siis tekkis sama tunne nagu aasta tagasi Grimstungale minnes ning neid viit tüdrukut nähes, selline lootusetuse tunne, samas aga tollal oli mul motivatsiooni end nö üles ehitada ja oskusi omandada suur ning ees terendas ere kogemustelaadung, mis vajas omandamist.
Seistes aga nüüd nende vanakeste ees oli tunne sama, kuid motivatiooni ei olnud ning kogemusi, mis mind oleks tõesti enda poole tõmmanud, polnud samuti.
Olin küllaltki segaduses ja küsisin ka Jutalt nõu. Tema aga ütles selle peale: "Küsimus on selles, kas sa tahad seda teha ja ma ei kahtle selles et sa hakkama ei saa, kuid hambad ristis ei ole ka seda mõtet taha"
Lisaks hakkasin mõtlema, et see töö oleks minu jaoks peaaegu sama mis ma kogu nädala teen , lihtsalt selle vahega, et inimesed on teised. Selle all mõtlen peamiselt, et Jakob on kerge ning tema eest on lihtne hoolt kanda ning mähkmeid vahedada ning rääkida nagu lapsega.
Vanad aga on rasked ning nende eest tuleb samuti hoolt kanda nagu ka laste eest, lihsalt selle vahega, et nendega ei saa rääkida kui titadega. Lisaks on neil oma mõtlemine ja tahtmised ning elust on nad õppinud kuidas asjad käivad või on või nende meelest olema peavad. Lastel aga see puudub.
Ning ühtäkki hakkasin veelgi enam lastega töötamist hindama.
Tulin koju ja rääkisin õhtul Runale, et ma vist ei suuda seda tööd teha. Runa ütles enne aga et seda tööd tehas peab suutma professionaalseks jääda, st mitte võtta tööd koju kaasa ning mitte olla haletsev nende vastu. Ja ma olen ilmselt selleks sobimatu, sest ma lihtsalt ei suuda hoolitseda kellegi eest ilma teda südamesse võtmata või täieliku pühendumuseta.
Muidugi ma võiksin endale sisendada et ma suudan seda, aga milleks või mille nimel, eriti kui praegu on suvi käes.
Ma ei taha taas ülekaalu, põletikku ja valusid endale tekitada kogu selle muretsemisega. Eriti kui töö on mulle vastumeelne.
Niisiis vähem raha, rohkem vabadust nagu Francesco ütles seepeale.

Ausalt, sügav kummardus neile inimestele, kes sellist tööd teevad ning ise veel vastu peavad töötajana. See töö on kurnav nii vaimselt kui füüsiliselt ja samuti väga alaväärselt tasutatud.
Minu vanatädi elas sellises vanadekodus peaaegu 12 aastat ning uskumatud hooldajad olid, kes tema eest hoolt kandsid. Sel esmaspäeval lahkus ta teise ilma.

Olen enda tasakaaluka otsuse üle õnnelik!