Aga miks meil ei ole aega elada, sest meile kõigile on antud ainult 24 tundi. Eranditult.
Ühel korral suvemajas käies üllatas mind, mida ütles Runa isa: "Mina ei saa aru, kuidas saab nii lapsi kasvatada, et tule siia, mida sa ipadist vaadata tahad. Mõlemad Runa ja Geir on sellised, samal ajal kui Arna, nende õde on samamoodi alailma hõivatud, kuid siiski leiab enda laste jaoks koos enda mehega aega ning nad teevad nii paljusid asju koos aga nad ei muuda enda lapsi sõltuvaks tehnikast. "
Selle peale ma nõustusin. Ma ei ütle, et nad ei ole head ega armastavad vanemad, vaid ma väidan pigem, et nad on küll head eeskujud, kuid kes on kodust liiga palju ära, sest teevad midagi muud ja keskenduvad kogu energiaga mujale. Ja seetõttu lapsed ei saa piisavalt tähelepanu enda vanematelt.
Aga minu pere ei ole ainus näide, selliseid samasuguseid ja pisut erinevaid peresid on igal pool näha. (Suur inimeste vaatleja nagu ma olen näen tänavapildis seda kohutavalt palju, vähemalt eeldan et mu vaatlustulemused on sellised nagu arvan.)
Alternatiivid, et aega ja energiat säästa
See viis mind mõttele, et maailma on loodud palju selliseid asju, mis aitavad aega ja energiat säästa ja mõnes mõttes annavad päevale natuke rohkem aega juurde, kuid samas viivad tähelepanu peamiselt sihtpunktilt eemale.
Esimese näitena tuli pähe miskipärast libestid. Jah, tõesti need aitavad aega ja energiat säästa, kuid milleks neid vaja on kui inimesed keskenduksid rohkem, selle asemel, et multitaskida kogu aeg, ehk et isegi voodis on pea töö ja voodiväliseid mõtteid täis, siis huvitav kui kauaks jätkub sellist lähedust ja intiimsust?
Teine näide on mu enda töö, ehk au pair. See on nö rikaste inimeste ja hõivatud inimeste "lõbu". Jällegi midagi, mis on kõrvaline, midagi mis vanal ajal ei eksisteerinud. Ma töötan kellegi teise lastega, koristan kodu, pesen pesu, vahel annan lastele süüa sest mõlemad vanemad tegelevad samal ajal millegi muuga. Neil ei ole aega ise seda teha, seega nad nö ostavad teenust.
Kolmas näide on lapsekärud. Loomulikult ei ole nad midagi halba, kuid see tähendab seda, et vanemad ei peaks lapsi kandma ja samas ka ootama, vaid saavad kiiresti edasi minna kuhugi, sest tundub et kiirustada on vaja.
Mäletan enda kodust sellist asja, et igal pool oli vaja kiirustada. Et kiirustage, lähme juba koju. Aga miks mitte lihtsalt seda aega natukenegi nautida.
Inimesed ja pardid
Istusin ühel päeval mere ääres ja ühel hetkel ujus minust mööda pardiperekond koos kuue väikese pojakesega.
Mõlemad vanemad osalesid aktiivselt lapsukeste juhendamisel ja õpetamisel, st häälitsesid ja manitsesid kui linnupojad liiga kaugele ujusid vanematest.
See tõi mulle pähe mõtte, et kui linnud saavad kahekesi hakkama enda laste kasvatamisega, miks siis inimesed ei saa. Miks on inimestel vaja kogu aeg nii palju vaheldust ja külluslikkust ning milleks on loodud üldse kuvand olla parem kui tegelikult olen. Linnud ei püüa endale muretseda nt PVC plaadist kodu või ehitada laenude abiga üles uhket lossi.
Meie aga teeme seda, meie inimesed. Loomulikult mitte sõna otseses mõttes.
Lisaks sellele ühele pardiperele oli seal veel umbes 3-4 peret kõigil umbes 4 pojukest järel ujumas.
Võrdlesin seda justkui pargiga, kuhu inimesed tulevad laupäeviti enda lastega. Enamjaolt aga emad lastega, isadeta, sest isad on kusagil ära.
Aga pardipered ujuvad koos, nii isa kui ema ja valvavad koos pojukesi ning ei vii enda mõtteid mujale iphone või muu tehnikavidinaga, vaid keskenduvad, hoiavad silma peal ning õpetavad ja suhtlevad tihti.
Mida mina teen/tahan
Kui ma Jakobiga praegu käin päeval jalutamas (iga päev), siis lasen tal ise valida, kuhu ta minna tahab ja mida me selle tunni ajaga päevast peale hakkame. Teeme ainult seda, mida talle meeldib, sest täiskasvanud tahavad nii tihti, et lapsed teeksid seda, mida nemad tahavad, kuid tihti ei küsi laste arvamust.
Kuigi Jakob on alles 2-aastane on tal teatud arvamused kujunenud ning ta teab mida ta uurida või uudistada tahab.
Kuna aga see on selline aeg päevast, mille otsustavus ei muuda last täielikult olukorda kontrollivaks, vaid annab talle lihtsalt vabaduse avastada ja õppida elu tundma täiskasvanu valvsa pilgu all, siis naudin ka mina seda äärmiselt stressivaba aega, samal ajal omi mõtteid mõeldes. Just nagu pardipereski.
Minu kujutluse järgi peakski see nii olema.
Ma tahan, et vähemalt minul oleks (kui mitte kellelgi seda järgneva 10-15 aasta jooksul ei ole) enda lapsi kasvatades nende jaoks piisavalt aega ja energiat et mõelda välja midagi lahedat, võtta nädalavahetustel aeg maha ja lihtsalt olla, mitte kiirustada, lasta lastel ise luua elust enda tõekspidamised ja õppida enda kogemustest ning et kui maailmas kiireneb tehnika areng, siis ma ei läheks selle õnge ega ostaks viimase hetke moodsat tehnikat lihtsalt selleks, et lapsed saaksid midagi muud teha ja vanemad rahus ka üksteisega koosolemise asemel tehnikaga aega veeta
Minu ettekujutuses peaks kvaliteetaeg olema siis kui kõik saavad nädalavahetusel puhata ning samal ajal aega koos veeta.
Ma tahan, et mul oleks enda kalleim kaaslane ja lapsed, (rääkides tulevikust) peamiseks prioriteediks, mitte aga töö ja kõik muud tegemused, mida saab hakata võtma kui sisendeid, mis mind ja mu elu juhivad.
Huvitav on see, et selle, mu au pairi aasta alguses olin ma kindel et soovin endale ka kunagi viit last. Detsembris olin meeleheites, et kes tahaks üldse lapsi kui nii palju tüli, pahandust ja halba energiat toob see kaasa ning nüüd olen taas positiivne ning tean pisut rohkem järgitust analüüsides, mismoodi ma tahan enda lapsi kasvatada ning mismoodi mitte
See on minu jaoks justkui pusle, mille tükk tüki haaval kokku panen, samas aga otsides endale sobivaid tükikesi.
Vahel on üks osa justkui õige, kuid siiski ebasobiv.
Aga kohati hämmastab mind mu enda järjekindlus ja püsivus, isegi kui Jakob ja Hjördis mõlemad koos karjuvad suudan ma siiski rahu säilitada. Vahel teen endale kas mõttes või päriselt pai või kallistan end kui olen millegi tõesti super asjaga hakkama saanud. Nii hea on olla iseenda parim sõber!
Viisin Jakobi raamatukokku, me käime seal tihti. See annab mulle vabadust ja lastele ka energiat ning elevust juurde. Eriti kui Hjördisel on lasteaiapäev selja taga.
Jalutame koos ja tavaliselt oleme taas kodus alles 1,5 tunni pärast.
Ühel päeval tuli vanaema Hjördis minu juurde samal ajal kui ta hoidis alumisel korrusel Joni vennapoeg Eyvit. Ning veetsime temaga ääretult ilusa ja hea päeva koos, jalutasime, rääkisime ja samal ajal lapsed vaatasid ringi või suikusid unne.
Nagu eelnevalt mainisin, siis lasen tal lihtsalt ise jalutada ja samal ajal kõnnin ise kaasa. Kui ta tahab siis võtan ta sülle või hoian käest kinni.
Alumisel pildil ta hüüab Wajeee, komdu. (sest ta ikka ei oska korralikult Heli öelda.)
Ja väljas käime ka ilmast sõltumata, kas sajab vihma või lund, vastavalt sellele panen meid riidesse ja käime ikkagi väljas. Ka poriloikudes hüppamas.Alumisel pildil ta hüüab Wajeee, komdu. (sest ta ikka ei oska korralikult Heli öelda.)
Kõik on õpetlik.
Vahel viin nad mänguväljakule õhtul mängima. Samuti kas kahe tunnine reis koos mängimisega.
Või olen isegi Jakobiga kahekesi rannas käinud ja vorste ja banaane grillinud.
Ta on kohati justkui minu väike poeg. :)
Ning ilusa ilmaga olen jalgpalli kaasa võtnud ning läinud mere äärde murule palli mängima ning lihtsalt Jakobiga aega veetma. Lisaks jalgratta kärus meeldib talle väga olla.
Alumine pilt on mu lemmik. Aga üks neist vihmastest päevadest kui mänguväljakule suundusime.
Huvi on suur ise avastada
Jakobi ja vahel ka Hjördise lemmikuteks on kivid. Igat laadi.
Tahan ka 10 aasta pärast olla nii kannatlik ja rõõmus ning lõbus enda lastega kui praegu Hjördise ja Jakobi (ning Kristjani, Arenti ja Steinunniga olen.)