Jõulud on, aga kuhu jääb ometi mu jõulutunne?

Olen juba pikalt mõelnud, et juba kolme päeva pärast on jõulud, aga miks ei ole mul endiselt veel jõulutunnet?
Rääkisin sellest ka Annale eile ning ta nõustus minuga. Mõtteis teame, et jõulud on tulemas, aga samas tunne või süda ütleb midagi muud. Ehk siis jõulud on ja jõule ei ole.
Võib-olla see juhtub kõigi lapsevanemaks saanutega, eriti emadega, kes lastega koju jäävad. Mina olen põhimõtteliselt see nö "ema", kes lastega kodus on, et Anna saaks teistele lastele järele minna või midagi muud teha. Me teeme koostööd tiimina.
Täpselt nagu täna kui ta läks Egilsstadirrisse oma pojale lennuki peale vastu. Ja mina olen nelja lapsega kodus. Pidevalt ja üsna ruttu tekib mul tavaliselt frustratsioon selle olukorra kohta.
Aga ma ei virise, sest olen siin nii palju õppinud nii et kurta justkui ei ole millegi üle.
Kuigi üsna tihti taban end mõttelt, et mul on ebamugav. Ikka veel, pärast kuut kuud siin oldud aega, on mul ebamugav. Aga see on muutunud võrreldes algusaegadega, sest lapsed suhtlevad minuga ning küsivad ja tahavad minuga koos magada jms.  Kunagi ei tea, mis järgmiseks tuleb ette.
Aga seda ma tahtsingi, et mul oleks ebamugav ja ma ei oleks enda mugavustsoonis. Ja see on tõesti üks omamoodi olukord siin, mis ei lase väga kauaks mugavust tekkida. Sest alati kui on justkui hea, juhtub midagi, mis selle illusiooni purustab.
Näiteks praegu just kui kõik oli ilus ja hea, kukkus Atlanta tooliga põrandale ning sai koledal kombel haiget või Perla oksendas põrandale.
See on minu reaalsus. Aga mul on kohutavalt hea meel, et ma saan seda kogeda, sest tean, mis mind enda laste puhul ees ootab. Ja ma saan õnneks veel pärast siit äraminekut enda elu elada ning loodetavasti hakkan seda palju rohkem väärtustama: seda, et saan öösel rahulikult magada, ilma et keegi tuleks tuppa ja tule põlema paneks või voodisse roniks või saan rahulikult ajalehte või ajakirja lugeda, ilma, et kellegi väike käsi sinna peale ei joonistaks või seda katki rebiks või saan rahulikult arvutis kirjutada, ilma et peaksin last sülle võtma või maha rahustama või kellelegi midagi tegema. Ja ei pea ootama kuni lastel kool läbi saab ning saan ise vaadata telekast seda, mida tahan või jätta asju laokile, ilma et nad endale jalgu alla ei kasvataks, ise katki läheks või ära kaoks.
See oli see laste saamise pool, millega ma kursis ei olnud.
Pole siis ime, et enamik noortest naistest arvab, et lapsed on armsad ja toredad. Aga kui palju väsimust ja frustratsiooni selle kõige taga on ning kui palju rõõmu ning õnne samal ajal.

Siin ka üks video, mille leidsin...vanemaks olemise reaalsus


 Püüan nii-nii väga pingutada, et mul ei tekiks masendust.Õnneks ma ei lase endale veel väga suurt frustratsiooni tekkida, sest mu oluord on ajutine kuna olen kõigest au-paire (kuigi kohati tundub, et olen selle pere täieõiguslik liige).
See olukord siin, et elame sõna otseses mõttes maailma lõpus, hakkab oma otsa leidma. Eks varsti, juba nelja nädala pärast näeb, mis juhtuma hakkab. Siis kui kogu ilus jõululugu on lastele etendatud, siis võivad asjad inetuks minna. Aga vähemalt laste jõulutunne on siis loodetavasti päästetud.
Ei oska veel öelda kas end siis supernaisena tunnen, kui jõulud päästetud saavad.

Olen väga tihti lugenud ühe Eesti naise blogi, kes elab Soomes. Ta on tähtkujult Sõnn ning on minuga kohati väga sarnane. Tunnen end tema blogis üsna tihti ära. Ja tema blogi aitab mind ka mu frustratsioonihetkedel elus hoida.
Näiteks see, et ta kartis enda elus muutusi ning just seepärast pööras enda elu peapeale ning läks teise kultuuri-ja keelekeskkonda. Ka mina tahtsin seda, et oma hirmule vastu seista.

Eile, enne magamaminekut lugesin tema blogi ning leidsin sealt huvitava  tsitaadi:

"Blogimine aitab üles leida need inimesed, kes on sarnases olukorras, ning lubab välja elada kõik need tunded, mida lapsega/ lastega koju jäämine tekitab"

Mina ei kirjuta kõiki oma isiklikke mõtteid laiale avalikkusele nähtavale, vaid ainult enda päevikkuse, aga see aitab mul end välja elada. Elust mõtistlusi jagan ka teistega.
 Mul on juba pea 29 päevikut täis kirjutatud enda elu. Alustasin kirjutamist viiendas klassis.
See on mind väga palju rasketeist aegadest läbi aidanud.

Igaljuhul tagasi alguse teema juurde tulles.. Jõulutunnet ei tekita ka islandi jõululaulud, mida päevas sadu kordi kuulame. Õnneks ei ole need islandi keelsed ameerika ära leierdatud laulud, mis tuletaks meelde kommertsust, vaid päris Islandi enda laulud. Isegi sõnad hakkavad juba meelde jääma, sest kuulame neid nii palju.

Üks näide islandi jõululaulust.

 Lisaks olen seda laulu väga palju kuulanud. Nad võitsin Xfactor USA. Nad olid mu lemmikud algusest peale. Nendevaheline keemia hakkas mulle juba kohe alguses meeldima. 

Aga ilmselt nende elu muutus väga palju selle miljoni dollari plaadilepinguga, samamoodi ka nende suhe ilmselt. Seda on kuidagi tunda.

Loodan, et teil kõigil tulevad ilusad jõulud koos jõulutunde ja muu sinna juurde kuuluvaga.

Jõulumeeleolu

Raske on uskuda kui palju ma muutunud olen võrreldes juuni kuuga kui siia esimest korda tulin. See jätkuvalt hämmastab mind ja paneb mõtlema kui väga meie keskkond kujundab meid. Ilmselt olen nüüd muutunud natuke rohkem selle perekonna nägu, sarnane isegi islandlasele. Tunnen end samuti palju enesekindlamana ning isegi seksikamana. ;)

(It is so hard to believe how much i have changed within the time when i first came here in June. It still amazes me how much our environment makes us look different. I have got more self-confident and think iI am sexy ;) maybe I am now looking a bit more like the family here. Close enough to be Icelander. )

Jõulud, jõulud jõulud (Christmases...)

Minu jaoks on jõulud olnud alati romantilised. Juba 16-aastasena unistasin alati jõulude ajal, kuidas olen koos enda printsiga kusagil, kus mängib kas Frank Sinatra või Elvis Presley muusika. Ja eelmisel aastal sain kohvipoes oksendamiseni kuulata Frank Sinatrat. Kui ma seda fakti ja eelmist aastat meelde ei tuleta seal poes siis endiselt meeldib mulle unistada. Ja aeg-ajalt siin, Islandil ka teen seda kui palju aega on. 

Jõulukohvi imeline lõhn (joon väga palju jõulukohvi, sest sellest lihtsalt ei saa küllalt, minule, kes muidu kohvi ei joo.) ning akna taga sõna otseses mõttes müristav karm, jäine tuul, mis öösel kohati üleski äratab, sest ta on nii valju häälega, kuum tassitäis ingveriteed ning piparkoogid ja Akureyri koos islandikeelsete jõululauludega on minu selle talve armastus. 

Ja seda rahu ainult rikub pisut lastel peal olev jõulustress ning alailmane nutmine ja kisamine. Oh, sankta simplicitas (Oh püha lihtsameelsus.)

Athena palus mul kunagi joonistada, mida ma jõulukingiks tahan. Ja ma ei osanud midagi erilist joonistada, nii et ta pakkus mulle välja mida ma võiks tahta. Ja ma siis mõistsin, et ma tahan ülekõige, et mul oleksid tülideta jõulud, et lapsed oleksid õnnelikud, et ei peaks pahandama ning et saaks perega koos olla ning jõululaule kuulata ning näha tõelist rõõmu väikestest asjadest. 

Ma soovin, et mu jõulud oleksid erilisemad kui lihtsalt materiaalsed asjad, et mu jõulud oleksid eelkõige emotsionaalsed ning tundelised. Sest olen enda unistuses, millest nii kaua olen unistanud. (Klišee, aga nii tõsi.)

Olen järjest enam poodides ringi käies hakanud mõtlema, mida mul tegelikult vaja on. Isegi kui vaatan mõnda kleiti või muud riiet ning see mulle meeldib hakkan mõtlema, kas saan seda endaga kaasa võtta ning kas ma seda ka Päriselt kannaksin. Olen endale nii palju asju varasemalt soetanud, mis ei haaku mu tegeliku stiiliga ning arvan, et kuna teistel on, peaks mul ka olema, kuigi need mulle ei meeldi. Olen üritanud lihtsalt olla keegi teine. Aga nüüd olen Ise. Teen ise, olen vaba! ning järgin ainult sellist stiili, milline päriselt Heli Malm on. :) 

Olen samuti avastanud et ma suudan väga kiiresti asju unustada ning andeks anda kui ma lihtsalt ütlen endale, et ma unustaks nad ning südamesse ei võtaks. 

KIRI UUEKS AASTAKS

Nagu igal aastal, kirjutan ka sel aastal endale uue aasta eel kirja järgmiseks aastaks, enda ootuste ja lootustega ning loen eelmisel aastal kirjutatud kirja ning avastan kui palju on täide läinud ning leian võib-olla veel mõtteid, mida uuel aastal paremini teha. Sean endale eesmärgid. Hämmastav on lugeda kui palju tegelikkused täide läheb ning ma tean, et mu aastast saab parim. Proovige ka ise seda teha. Uskuge, see töötab!!!

8 õnnelikku

Meisterdasin üle mitme aasta ise ka sel aastal islanditeemalised jõulukaardid väga lihtsate vahenditega ning 8 õnnelikku saavad ilmselt paari nädala jooksul need ka kätte. Need on mulle ainult väga erilised ja armsad inimesed. Ainult need, kes tõesti loevad ja kes hoolivad. Enamik läheb Eestisse, kuid kaks kaarti ka USAsse ning üks Jaapanisse. 

Maybe you are one of them who will receive one of my lucky cards?! 

Ning üks päev koos tüdrukutega Akureyris.

 Athena ja Paris

 Kolm väikest, kes kannavad samasuguseid kleite (3 small ones wear the same dresses. CUTE)

 Kõige noorem päkapikk (the youngest little elf)

******************************************************************************************************************************************************************

I have always found Christmases romantic. When I was 16 I always dreamt during the Christmas that i am with my prince somewhere and there is Frank Sinatra or Elvis Presley music playing. Last year I had the chance to listen to the music until I was sick of it. But now, ignoring the last year I still sometimes dream about romantic Christmas. Especially here, in Iceland I do it often.

The smell of Christmas jolakaffi is amazing, and the sound of harsh Icelandic wind that is outside and making terrifying sound and wakes up during the night, because it is really loud, big cup of ginger tea and piparkökur and Akureyri with its Icelandic Christmas songs (jolalög) is my love this winter.

The only thing that distracts this whole amazement is children's christmas stress and their crying.

Athena asked me the other day to draw what i wanted for Christmas. And i really had no idea what to draw, so she suggested me something to picture. And then i realized that the best thing i want for the Christmas is that i wouldn't have to fight or hear my dear people fight, that kids would be happy and no-one would have to be angry, that we would be together with family and have a quality time to listen to Chistmas songs and to see the real real happiness in tiny things.This is what i want for Christmas.

I wish that my Christmas would be more special than just material things, that they would rather be emotional and sensible. Because, i live in my dream, dream that i have dreamed of for so long (a klichee, jebb, but sure is true to me.)

The more i go to stores and look some clothes, the more i find myself thinking about what i really want and need. I sometimes look some of the clothes and think if i would really wear them and need them, because i have got myself so many things i really don't need and just think i need, because everybody has them.I have tried to be someone else so badly. But now i only buy the things and follow the style that Heli Malm follows and no-one else except me matters to me. I have also discovered that i could forget and forgive faster than ever if only i just tell myself to do so. It is all about thinking.

THE LETTER FOR NEW YEAR.

Like every year i write a letter for myself about my hopes and dreams i want to accomplish the next year. I also read the one i wrote last year and the amazing thing about it is, that some of the things really have come true. I think it is amazing, fascinating. TRY it out yourself also and see how good it is. 

8 Lucky ones

This year, after not done it for three years i finally made some cards to send to my dear people who really matter to me. They are Icelandic style and made with using very simple things. They will receive them within couple of weeks. These people are important to me. Most of them go to Estonia, but two go to USA and one to Japan.  

Suhetest/ About relationships

Sattusin taaskord ühe laheda video peale, mis inspireeris mind kirjutama. (Scroll down to read English)
Videot saab vaadata SIIT

Mind on ühe rohkem ja rohkem hakanud hämmastama inimeste lood enda paarisuhetest ning sellest, kuidas nad ei ole rahul enda kaaslasega.
Selle peale on inglise keeles üks väga hea küsimus: How come you got together with him/ her? (Ehk siis kuidas see juhtus, et sa temaga kokku said?)

Mõtlemisainet.

Olen selle üle pikalt pead murdnud....Mõtle ka Sina selle üle korraks. 
Kas sa oled rahul enda paarisuhtega, enda kaaslasega. Kas pigem tahad enamik aega üksi olla ja enda elu elada või on vastupidi? Kas oled enda kaaslasesse endiselt veel pärast paari aastat kooselu või kohtamas käimist armunud või oled pigem tüdinenud ning tahad muutust? Kas sa teed kõik, et suhe oleks terve ja tore või oled alla andnud. Miks? Mis juhtus?
Kui vaja, siis võta enda aega ja kirjuta üles.

Videost

Selle video alguses küsib sõber: Mida sa siis sellest tüdrukust tead, kellega esimesele kohtingule lähed ning mees vastab, et teab ainult, et ta nimi on Rachel ning et nad kohtusid peol. Muud olulist infot ta aga ei oska öelda. Samas aga on tal teatud ettekujutus naisest, kellega ta kohtuma läheb ning ilmselt on ka silme ees ta "pilt peolt", milline ta välja nägi.
Aga kas see on väga adekvaatne, see pilt?
Sest oletame korraks, et ta oli peol ning nägi seda imeilusat naist ning armus temasse seepärast, et ta olid ilusad juuksed või silmad või keha või mistahes.
Aga milline see naine sisemiselt on, seda ta ei tea ning väga paljud inimesed, kes on abielus või suhtes ei tunne enda kaaslast, vaid ainult arvavad teadvat.

Selle peale meenub mulle kord loetud väike lõik:

You know how people buy drinks for girls in the bars? Why can't people do that in book stores? Like if I'm looking at a novel in Barnes and Noble and some person walks up a conversation and offers to buy the book for me there is a lot better chance of that working out in their favor. 

(Eesti keeles, et teate seda korda kui naisterahvastele tehakse jooke välja?Miks mitte aga ei paku keegi raamatupoes, nähes et ma vaatan mõnda huvitavat raamatut, välja, et ostab mulle selle raamatu? Võimalus sellisel juhul, et nende suhe toimiks on ju suurem.)

Minu suhetest ja suhtumisest ning muutustest aja jooksul

Mina pooldan selle lõigu kohast arvamust, mõistes seda nii, et eelistada raamatute lugejaid alkoholitarbijatele. Kuna ma ei ole juba pool aastat üldse alkoholi tarbinud ning 95% olen karsklane olnud juba pea 1,5 aastat, siis olen mõistnud enda suhete kvaliteedi muutust. Ma olen viimase paari aasta jooksul hakanud meeste kvaliteeti tajuma. Hindan nende kvaliteeti selle järgi, kui kaua suudavad nad minuga arukat vestlust üleval hoida, ilma labaseks muutumata või nõmedaid nalju tegemata ning aru saada minu maailmavaatest.
  Inimesed mu ümber on muutunud võrreldes nelja aasta taguse ajaga, mu sõbrad on valdavas enamuses alkoholi mittetarbijad ning meesterahvad, kelle seltskonnas mul au olla on, on arukad ning targad ning liiguvad enda elu eesmärkide suunas, mitte pelgalt töö-reedese peo ning laupäevase pohmaka vahet.

  Mul on hea meel, sest vaadates tagasi umbes neli aastat, olin selle sama teelõigu alguses, mis oleks võinud viia halbade inimeste, õnnetu suhte ning kurva eluni.
Õnneks aga otsustasin parema tee kasuks, tundes et see vist ikka ei ole päris minu jaoks, sest tundsin end kogu aeg pisut kõrgemast klassist olevat, et lihtsalt end alkoholi uputada ning pürgisin edasi, sain enda elukogemuse USAs oldud vahetusaastast ning õppisin ka meesterahvaste ning peresuhete kohta palju. Õppisin, et mitte alati ei pruugi ilusate silmadega meesterahvas olla see, kelleks teda pead ning väga paljud on silmakirjalikud ning naistega mängijad. Sealt õppisin olema nende öeldud lausete kohta kriitiline ja aru saama, mida ma tegelikult tahan. Õppisin ka, et peresisene kliima võib olla väga armastav ning et vanematevaheline suhe saab olla terve ka hoolimata aeg-ajalt tekkivatest tülidest ja arusaamatustest ja mõlemad vanemad saavad koos lapsi kasvatada.
See andis mulle lootust, et on võimalik leida vastus küsimusele, kuidas leida selline kaaslane enda kõrvale, kelle pärast oleks võimeline enda nahast välja pugema, et teda aidata või tahaks igal hommikul üles tõusta, et teda näha ning kuulata mis tal päriselt öelda on, temaga vaielda ning ära leppida, ilma et kujuneks arvamust "ta teeb seda alati", teha asju, mida muidu ei julgeks ning olla päriselt, hingeliselt õnnelik ja armunud ning pingutada, et suhe oleks veelgi tugevam.

Minevik kujundab olevikku ja tulevikku

  Ma olen vastassugupooltesse alati väga kriitiliselt suhtunud, alates 17-aastasest peale. Olen neid alati pidanud erilisteks, omapärasteks, samas aga ei ole kunagi meeste seas valitsevate libekeeltega kaasa läinud ning enda meelest olen alati olnud kahe jalaga maa peal (välja arvatud üks kord kui tõesti reeglid ei lugenud, sest tuline tunne oli tugevam ning veel üks kord kui lihtsalt tahtsin olla nagu teisedki teismelised. Samas aga ma tean enda piire ning teadsin ka tollal mis võib juhtuda-ehk siis põhjuse ja tagajärje seost.) Tean, et mu ema võib mulle siinkohal vastu vaielda kahe jalaga maa peal oleku kohta, sest nii temal kui ka mu USA emal oli tihti mind raske poistest eemal hoida. Mu enda ema on mind üritanud lihtsalt pahandustest säästa ning kaitsta ning tean et see kõik oli vajalik, et ma ei teeks valesid valikuid enda elus ning pea ees tulle ei jookseks. Tiinekana pidasin seda tobedaks kontrollimiseks, kuid ajapikku olen seda õppinud mõistma, miks paljude asjade kohta on vaja hirmujutte rääkida või pahandada, sest vanemad ei tea, mida nende isepäised tütred ette võivad võtta.
    Teisalt aga ei oleks ma mitte kunagi õppinud suhete kohta seda, mida olen enda kogemuste kaudu saanud. Teiste jutud ja kogemused ei olnud minu jaoks piisavad. Ma tahtsin ise olla ja teha ning näha.
Ma ei ole kunagi pooldanud ainult üht suhet elu jooksul, sest kust saab teada, kas see mees on õige ning kas ta äkki ei muutu totaalseks jobuks kannapöörde pealt.

Unelmate prints?!

Üks hea moodus teada saada varjuküljest, milline mees on ning milliseks ta muutub, on vaadata ta perekonda ning vanemaid, eriti mehi ta perekonnas (isa ja vanaisa.) Mehed teadupärast valivad väga tihti enda isa või vanaisa eeskujuks ning tahavad olla nende moodi. Samuti on isa või vanaisa ning nende käitumine enda naistega neile ainus viis teada saada, mida ise teha ning kuidas naissugupoolega käituda.
Toon näite.
Kui vanaisa on olnud alkoholi tarbija ning käitunud enda naisega halvasti, siis väike poiss, olles vanaema-vanaisa juures märkab seda ning suureks kasvades endale teadvustamata võtab üle samasuguse mustri ning annab alateadlikult selle edasi ka enda pojale, kes on valinud enda isa enda eeskujuks. Ja need peremudelid kestavad kaua-kaua kuni keegi selle ahela lõpetab, otsustades mitte olla nagu isa ning tahtes olla parem. Sellest aga tuleb ka välja see, et kurba elu on võimalik ära hoida, tehes teadlikke valikuid ning hoides silmad lahti enda kaaslase ja tema pere suhtes ning olles aus nii enda kui kaaslase suhtes, sest võib-olla ei armastata üksteist päriselt ning ainult arvatakse, et küll ma suudan ta ümber kasvatada või küll ta suhtes olles muutub-Ei muutu. Vanale koerale on keeruline trikke õpetada!

Tihti märgatakse suhte alguses ainult häid asju, üritades halvad asjad ja omadused märkamata jätta. Head omadused võivad olla näiteks eesmärgile orienteeritus, töökus, täpsus, kohusetundlikkus jpm. Samas aga ei märgata seda näiteks, et ta ei räägi palju enda minevikust, ega tunnetest või toob õlle joomiseks ettekäändeid  või lubab, aga ei talita enda sõnade järgi ning püüab meeleheitlikult olla keegi teine, kui tegelikkuses on.
Ja pikapeale hakkab tunduma, et kaaslane ongi ideaalne ning "unelmate prints" ning abielu oleks ideaalne järgmine samm, sest tema ongi see, kellega pere luua ning keda otsinud oleme, ja siis lapsed. Tundub justkui loogiline ahel, mida teha. Ja alles siis kui kõik on kindel ning tundub ideaalne, hakkavad välja tulema vead ning omadused, mida enne justkui tähele ei pannud
  Lihtne on asju kahe silma vahele jätta, sest ei kulutata aega teise inimese sisemiselt tundma õppimise peale vaid tahetakse kuhugi kiirustada. Aga kuhu meil ometi kiire on?
Miks ei võiks lihtsalt koos olla paar aastat, et olla kindel, et inimene on ikka See, kes ta olema peaks ning enne suhtesse astumist olema endas kindel nii, et ei tormaks suhtesse, arvates, et teine inimene teeb õnnelikuks.
Ja olles koos, kas siis paberite järgi või  mitte, hakatakse enda tegu kahetsema ning partnerit vihkama ja süüdistama. Samas aga oli see inimese enda valik, kellega koos elama hakatakse ning kedagi ei ole mõtet süüdistada, sest see oli nende valik, võib-olla mitte teadlik.

Video analüüs
Videos Pre-date küsib mees, kes läheb enda naisterahvaga kohtuma, et kui see siin on kohtingu eelne kohting, siis kas pärast seda on võimalik, et me läheme päris kohtingule ning küsitleja mees vastab selle peale, et loodame väga, et nii see on.
Ja hakkab Facebooki piltide allkirju lahti mõtestama, näiteks öölauake voodi kõrval-one night stand, võib väga hästi anda edasi mehe tegelikku loomust, kuigi mees seda eitab, et ei ole olnud üheöösuhetes alates kolledžist.
Paljud inimesed on suhete alguses üritanud endast väga head muljet jätta, jättes paljud asjad rääkimata.
Videos aga kui küsitleja mees küsib küsimusi nagu Justin Bieber või Justin Timberlake, siis sellel on varjatud tähendus, sest need kaks meest teevad üsna sarnast, aga erinevat muusikat, samas on paljudele meestele eeskujuks enda käitumise või riietumisstiili poolest. Seega oli see hea küsimus.
Või küsimus kas tuled põlevad või on kustus. Samuti võib olla väga kahemõtteline. Võttes seda seksuaalselt poolelt, siis ilmselt mees eelistab enda fantaasiaid naise tegelikule kehale. Mõtlen selle all otseselt pimedas seksi. Seega ta võib-olla ei pruugi hoolida, kuidas naine välja näeb ning mida naine tahab, vaid  tähtis on ainult see, et mees end hästi tunneks.
Kui asi muutus aga keerukamaks Freedom of choice or freedom of religion (vabadus valikule või vabadus usule/ uskumisele), siis ta ei oska sellele vastata. Ilmselgelt näitab, et ta ei viitsi süübida teemasse sügavamalt, seega võib-olla ei viitsi ta ka süübida suhtesse, vaid on pigem pinnapealne ning armastab naist selle tõttu, kes ta väljast poolt on. Ilu aga on vaid vaataja silmades ning ilu üksinda ei kindlusta veel edukust ega head suhet.
Sõnakombinatsioon annab samuti väga hea ja lühikese ülevaate
Romance-novels (romantika-raamatutes)
wedding-expensive (pulmad-kallis)
See ütleb kõik
Ning eriti palju ütleb veel see kui video lõpus mees palub, et teda koju viidaks ning kui oleks olnud päris kohtingul, oleks palunud, et naine teda koju sõidutaks. Milline mees aga sõltub naisest sellisel viisil? Mina arvaksin, et ta teeb lihtsalt nalja.
Esialgu palub, et naine ta koju sõidutaks, koos olles palub, et ta saaks naise autot laenata, siis kaotab töö ja tahab raha laenata ning et naine talle koju õlut ostaks ning et naine koristaks ja lapsed kuhugi mujale viiks, sest nad karjuvad ja ei lase tal telekat vaadata?
Lühikeste küsimuste kaudu tuleb välja mehe tegelik loomus.
Suhte alguses aga ei ole piisavalt julgust, et neid küsimusi küsida, arvates, et partner võib pahandada või solvuda.

Aga kui see ei olnud kahemõtteline, vaid lihtsalt küsimustele vastamine?
 Jah, oletame, et see oli lihtsalt kokkusattumus ning ta vastas lihtsalt ilma kahemõttelisuseta, et ta meelest on Justin Timberlake'i muusika lahedam kui baby Bieber'i oma ning ta oli liiga närvis, et hakata sügavat diskussiooni arendama teemal kas vabadus usule või valikule ning ta enda vanemad ei olnud romantikud, ega ka abielus, seega ta ei poolda otseselt romantilisi kohtinguid, sest on reaalset tüüpi ning üsna igav ning ei plaani ka abielluda.
Oletame ka, et ta auto oli lihtsalt paranduses nii et ta ei saanud ise kohtingule minna ning sõber pidi ta sinna sõidutama. Kuidas aga seletada seda lauset, mida ta enne autost väljumist ütles, et see on ta geniaalne samm, et pärast esimest kohtingut on automaatne teine kohting tulemas ning naine saab ta koju viia. Naine aga, kes seda ei kuulnud, ei oleks mehe loomusest võib-olla enne vea tegemist teadagi saanud.
Kahjuks aga naine seda ei oleks kuulnud ning ei oleks ka aru saanud, millise mehega tegu on.

Kui meil oleks võimalik enne päris kohtingut näha teise inimese päris loomust ning olla külma närviga aus enda ja teise suhtes, siis oleks maailmas palju õnnelikke perekondi, ei oleks vaja abieluvara lepinguid, ega advokaate, kes määravad, kellele lapsed jäävad. Kui vaid jätkuks südikust, et teada, mida tahta ning julgust otse küsida. See ei ole ju nii raske, või tegelikult ikka on?!

******************************************************************************************************************************************************************

So I happened to find this video that inspired me to write.

You can watch video HERE

The more I hear those kind of stories, the more they somehow amaze me, the stories about relationships how people are not satisfied with what they have and who they live together with.

There is one very good question for it in English: How come you got together with him/her?

Something to think about

Take a second to think about that. Are you in a satisfying relationship at the moment? Would you rather want to be alone or with your partner ? Are you in love with him/her after being together after a couple of years of dating/ marriage? Do you want changes? Do you do everything to make this work and that the relationship would be happy and strong or you have given up? Why, what happened?
Take as much time as you need and write down your opinion about it and answer these questions.

About the video

In the beginning of the video man’s friend asks Steve (that is the one’s name who goes on a date): What do you know about this chick? Steve says that he only knows that her name is Rachel and that they met at a party. He doesn’t know anything else about her. Meanwhile he, of course, has the picture of Rachel in front of his eyes from the party night when they met how she looked alike.
But is this picture good enough for a first expression?
Let’s just guess for a second that he saw a beautiful woman at the party and fell for her, because of her looks, pretty eyes, hair, body or whatnot.
But what was she like from the inside, he doesn’t know that, like a lot of people don’t know who their partner really inside of themselves is, they only think they know him/her.

This reminds me of one of the little quote I read once:

You know how people buy drinks for girls in the bars? Why can't people do that in book stores? Like if I'm looking at a novel in Barnes and Noble and some person walks up a conversation and offers to buy the book for me there is a lot better chance of that working out in their favor. 

My relationships and changes within times

I am one of those people who agrees with the quote, I understand about it that when preferring book readers to alcohol consumers.

As I haven’t consumed alcohol for 6 months at all and 1,5 years every once and a while a glass of wine, i have noticed the quality of relationships have changed within the time. Within couple of years I have started to notice more about men’s quality. I judge them by the way they could hold on a decent conversation with me, without becoming lame or starting to make nasty jokes and to understand mine point of view as well. 

People who are surrounding me have changed within these 4 years. The majority of my friends are non-drinkers and men, who I am honored to have as my companions are smart and they move on their track towards their dreams, not just on the work-Friday party-Saturday hangover trail.

I feel grateful, because looking back into the time when I was in the beginning of my path, I could have chosen the one that guided me to bad people, unhappy relationship and sad life.
Luckily I decided the right path and better way, because inside myself I felt like the other one wasn’t just good enough for me. 

I got my life experience from my exchange year in USA, I learned a lot about men and family relations.
I learned that not always men with pretty eyes can tell the truth and a lot of them are just players and two-faced. They taught me to be critical with every sentence they said and really think if their values suit with my own values towards life or not. I also learned a lot about the atmosphere inside the family, that it could be very loving and the relationship between parents could be very healthy, besides the problems and troubles that everyone certainly have every so often and that both parents can raise the kids together.

This gave me the hope that I could find the answer for my question how to find the right partner beside me, for who I would crawl out of my skin to help him or be glad to wake up in the morning just to see him or to listen what he really has to say or argue without having permanent opinion about him “being always this color”, to do things with him that I wouldn’t have courage to do on my own and to be really, truly happy deep in my soul. This is the partner I wanted to find beside me.

Past creates the presence and the future.
I have always been very critical towards opposite sex, starting already at the age of 17. I have always thought they are special and a bit strange at the same time, at the same time I have never gone along with those easy-go-along guys, who think they could get any girl they want to just by snapping at them. In my opinion I have always stood on the Earth with my feel (except one time when the rules didn't matter and the feeling of love was stronger than anything else and the other time when I just wanted to be like any other teenager, wild and free. At the same time I knew my boundaries and I knew the connection between situation and result.) I know my mom could tell me off at this point, by me standing on the ground with my both feel, because she and my American mom sometimes had hard time to get me away from boys.
My own mom has tried to save me from getting into troubles and to protect me every way she could and I know that this has always been necessary, so I wouldn't make wrong decisions in my life. I thought it was stupid controlling when I was teenager, but now I have started to appreciate it and understand why there is sometimes good to overreact or tell bad stories or yell.
  On the other hand, if I hadn't experienced these things on my own, I would have never learnt what I learned from my own stories.Other people's stories and experiences just weren't good enough for me.
I have never thought that it is good to have just one relationship in life, because how can you be sure that the man is right for you, if you only have got to know him and how can you be sure that when in the first moment he is a nice guy that he wouldn't turn into a**hole within the next moment?

Prince of the dreams?!
One good thing to get to know what the man really is like and what he will be like, shady side of him, is to look at his family, his parents, especially men in his family (father, grandfather.) Men often take their father or grandfather as their role model and want to be like them, conciously or unconciously. In addition, the behaviour they see in the family, the way the role model treats women seems right for them and they will possibly follow the line. (Try it out, look inside your male partner's family)
I give you an example.
If grandfather has been a drinker and treated his woman badly, they boy who spends time at his grandparents' home notices it and when being a grown-up he unconsciously  follows the same chain and unconsciously passes it also on to his son, who has picked his dad as his role model. And these "role model's chains" can last for a long, long time, until someone ends it or just decides to be better then his dad or granddad.
Therefor, this also means that we can prevent getting into bad lives or relationships, just only if we would be honest with ourselves and our partners and only if we would keep our eyes open and notice more and think more about the future and about relationships. Because maybe you just think you love each other and think that you can change him-truth is you can't and it is difficult, if not impossible to teach old dog tricks.

Very often people notice only good things when starting a new relationship, trying not to see all the bad things and sides of partner.
Good sides could be for instance hard-workingness, punctuality etc. Meanwhile not noticing the rest of the bad ones, like he is not talking about his past or feelings or makes excuses for drinking or promises things he knows he will not want to do and desperately trying to be someone else in order other person to like her/him. When being with a person for a while it starts to feel like he is the magic prince or she is the princess and everything seems so perfect that they want to get married and have kids. It seems like a logical step and after everything is so secure then they start showing the real themselves and this is when all the mistakes and dislikes start coming out that they didn't bother to notice before, until it was too late.
It is very easy to leave things unnoticed, because people usually don't spend time on getting to know who the other person is inside themselves, because it is too much trouble and everybody want to hurry with relationships. But why, where exactly are we hurrying?
Why wouldn't they just be together for a while so they get to know who the other person really is and then if being really really sure that Him or Her is the right person, then getting married. And also making sure that they are not rushing into another relationship because they think that other person could make them happy.

Analyzing the video
In the video Pre-date that this post is about, asks man (Steve) from the "interviewer" that if he is on pre-date at this moment will he be heading on to the next date after that with Rachel. And he receives an answer that this could be the possibility. And then interviewer starts asking explanations about pictures he has in his Facebook, like he has a table and under the picture there is title "one night stand". This could give on man's real person, even though he says he hasn't had one night stands since college.
A lot of them in the beginning of a relationship try to give on a good expression on themselves and they leave a lot of things in the air by not saying anything.
The interviewer in the video asks simple comparings like would you rather pick Justin Timberlake or Justin Bieber, this also has a secrecy in it, because even though these men make similar, but different kind of music they are still role models for some of the men by the way they dress or treat women. So this was a good statement. Or if the lights are on or off. This is two-faced question. To look the question from sexual side, then possibly man would rather have sex with his fantasies rather than the woman he is together with and by this i mean having sex when lights are off. This could also mean that he would not care about woman's feelings but he is the on who needs to be taken care of and he is the one that needs to feel good.
  When statements got complicated like Freedom of choice or freedom of religion he didn't know how to answer for it.  This obviously shows that he doesn't bother to get deep into relationship to figure out the real point of it and he could possibly love women by the way she looks, not the way she thinks. The beauty is only in the viewer's eyes and beauty alone doesn't make relationships last.
Another answers like Romance-novels
or wedding-expensive
give also a good picture of him and about his values. In the end of the video he uses his secret move he was planning to use on the woman by asking her to give him ride home. What kind of a man would depend on a woman like that? I would think he is joking.
 At first he would ask the woman to take him home, then when living together he wants to borrow her car, then losing the job asks to borrow money, then asks woman to buy beer for him and that she would clean the house and take care of kids and takes kids away from the livingroom, because he cannot watch TV....

With only short statements or questions man's real man comes out. In the beginning of the relationship there is usually not enough courage to ask these questions honestly by thinking that partner could take it offensively.

Okay, let's pretend that these answers were just coincidence
That he just thought that Justin Timberlake's music is cooler than baby Bieber's and he was too nervous to get into a deep conversation about religion or choice and his own parents weren't married, so he wouldn't want to become involved this way or he is not a romantic type of guy. Also let's pretend that his car was just getting fixed and he couldn't come on his own. But how to explain the sentence he told before getting out of the car, that this is his genius step that after having a first date there will definitely be a second date in a row and woman will definitely give him ride home.
Unfortunately the woman couldn't hear it so is she would have taken him for granted she would have followed the line and later got to know what kind of man he really was and what he just thought he was.

If we would have a chance to see what the other person is like before having a real first date and be awfully honest towards ourselves and our partners then there would be more happy families, we wouldn't need no marriageproperty or whatsitcalled contracts, no lawyers who decide who will get the kids. If only we just would have the courage to know what we want and the courage to ask straight from the other person. It isn't so difficult, or is it really?!

Võtsin julguse kokku ja täitsin veel ühe unistuse

Tegin järgmise enda unistuse teoks. Mul ei ole selle jaoks kunagi julgust olnud. Nüüd aga laupäeval kui käisime jõuluvanasid vaatamas nägin ühel tüdrukul sellist soengut ning lausa armusin sellesse. Ütlesin Annale kohe, et tahan endale ka sama. Samas aga olin äärmiselt hirmul, et mis siis saab kui mulle ei meeldi ja ma pettun, sest tagasi seda enam ei saa.
Samas aga lohutasin end sellega, et kuna ma elan nagunii peaaegu maailma lõpus kui nii öelda saab, siis selle mittemeeldimise korral ma lihtsalt ei pea pikka aega välja minema.
Pühapäeva öösel lõikas Anna mul kõik juuksed maha. Ja ma hakkasin endale veelgi rohkem meeldima.
Ja mulle kohutavalt meeldib enda uus soeng. Lihtsalt imeline!
Olen kohutavalt rahul. Hea, et ma alla ei andnud.
Ikka ja jälle vaatan peeglisse ning imestan, et selline naine mulle sealt vastu vaatab. Ilmselt kulub selleks pisut aega :)
 Niiet vaadate ja imestage või kritiseerige. :)
*********************************************************************************
I took my courage and made my dream come true.
 I have never had the real courage to do it. This Saturday when we went to see the santas i saw a girl who had this kind of haircut and i didnt give it a second thought but told Anna i wanted to have the same kind. She told me i would look cool with it. :) At the same time i was very frightened because of the thought what if i didnt like it and there will be no way back.
At the same time again, i told myself that now is like a perfect time to do it because i live like in the middle of nowhere and if i didnt want anybody to see it i just wouldn't go out. ON Sunday night Anna cut off my hair. And i started liking myself even more. I started loving myself again. Fell totally in love with new me :)
I am soooo soo satisfied. I never expected it to start liking it soo much. I am glad i didn't give up the thought.
Every once and a while when i look at the mirror and see the strange woman looking at me i am wondering who she is. It will take a bit of time to get used to myself again. :)
So here it is. Take a look or judge. :)

Enne

Pärast.

Vanemad on superinimesed. Teekond, mis on mind pannud arusaamu ümber lükkama.

PS! SCROLLING DOWN THERE IS THE ENGLISH TRANSLATION OF THIS POST

Juhtusin eile youtube's ühe video peale, mis mind tõesti asjade üle mõtlema pani. Võite ka ise pigu peale visata: SIIT
Seal oli selline tsitaat video autori poolt:

The best journey is the one that answers questions that at the beginning you didn't even think to ask.      - Jeff Johnson 180 degrees South.

Video oli sellest, kuidas mees sai isaks ning ta tundis end pidevalt väga ärevalt ning ebakindlana. Ta mõtles, et ta on ainuke endasarnane, kes ei oska enda lapsi kasvatada. See viis ta mõtteni, et kuidas tema enda isa oli teadnud, kuidas enda poega kasvatada. Ainus viis teada saada oli küsida isalt ning tagasi vaadata oma lapsepõlvele. Ta avastas palju sarnasusi ning asju, mida muidu ei teadnud.

Miks see video minuni just praegu jõudis?

See video puudutas mind eriti just praegu, sest olen ka ise sarnases olukorras. Olgugi, et mul endal bioloogilisi lapsi ei ole, on mul siiski viis väikest põngerjat, kes vajavad hoolt ja armastust ning nende suhtes tunnen teatavat ebakindlust ning see video oli just see, mis aitas mõista vanemaks olemise varjukülge.
Kui ma eelmisel korral nendega üksi jäin, arvasin, et olin meeletult hirmul seetõttu, et ei olnud varem olnud valmis vastutust võtma. Olen selle üle veelgi mõelnud ning aru saanud, et kartsin, sest ma ei olnud lastega tuttav ning ei olnud neile valmis end avama ega end neile pühendama.
 Samuti oli mul nendega tegelemise suhtes silme ees sotsiaalmeedia ning ühiskonna loodud ebareaalne pilt laste kasvatamise lihtsusest. 
  Ega muidu ei kuuleks nii tihti või näeks kasvõi Facebookis pilte, kus tütarlapsed hoiavad kellegi vastsündinut ning all on mitmeid kommentaare et oh kui armas, tahaks endale ka.
Minu arvamus on see, et kõik selliste lausete ütlejad oleksid kasvõi paariks päevaks minu asemel või isegi mitte minu asemel, sest suure tõenäosusega ei saa nad kunagi viit last, aga oleksid kasvõi paar päeva vastsündinuga koos ning avastaksid, et see laps ei ole pooltki armas nukuke, kes ainult kogu aeg rahulik ja vaikne ning puhas oleks ning laseks emal-isal oma elu elada (elu enne last).

Ameerika noorte suhtumine lastesse
Ameerikas olles kohtasin sellist suhtumist veelgi rohkem, et lapsed on iluasjad. Huvitav fakt on ka see, et USA noored on maailmas esimesel kohal 16-17-aastaselt emaks saamise poolest. Olgugi, et neil on koolis sellised ained nagu seksuaalõpetus ning pereplaneerimine. Ning pereplaneerimine isegi sellisel kujul, kus nädalaks ajaks saavad nad endale vastsündinut meenutava nuku, kes öösiti nutab ning süüa nõuab ning rahuneb ainult siis kui ta sülle võtta ning käituda nagu päris vastsündinuga. Tean, et mu vahetusõde hoidis seda last nädal aega ning magas ka diivanil, et mitte mind üles öösel äratada kui laps nutma hakkas. Nädala lõpus viisid nad lapsed tagasi ning õpetaja vaatas arvutist kui palju keegi oli lapse eest hoolitsenud, sest see nukk oli elektrooniline ning salvestas kõik asjad, mida temaga tehti.
Nädala lõpus ütles Misaki (mu vahetusõde Jaapanist), et ta on õnnelik, et tal last ei ole, sest ta oli tõesti väsinud.
Paljud noormehed, kes koos temaga seal tunnis olid, olid öelnud, et nad ei viitsinud lapsega jamada ning panid ta kappi, et ta vait jääks ning läksid magama. Mida nad aga teeksid siis kui tõesti on vaja vastutust võtta lihase lapse eest? See küsimus jääb õhku rippuma, kuid tuleb sealset ühiskonna üldpilti vaadates sõnadetagi välja.
Avastasin just, et 4 minu endist sõbrannat USA ajast on praegu kas ühe või kuni kolme lapsega kodus ning enamik neist on minust paar aastat nooremad. Lisaks on veel ka mõned noormehed, kes on vahepeal isaks saanud, kuid nende tüdruksõbrad on noored üksikemad, sest nad ei ole olnud piisavalt mehed, et olla korralikud isad. Pigem on põgenenud ja lootnud, et küll keegi teine teeb ja on.
  Olen selle üle varemgi mõtteid mõlgutanud, et miks selline seal ühiskonnas aset leiab? Tean, et vanemad keelavad noorelt seksimise ära ning et seda vältida, siis kontrollivad nad, et uks oleks lahti kui boyfriend/ girlfriend külas on. Imelikul kombel aga kuidagi jäädakse ikkagi lapseootele. Võib-olla on sellepärast see keelatud vili palju magusam. Ja mida rohkem keelatakse, seda rohkem tahetakse ise järele proovida. Seda enam, et kogu ühiskond propageerib seksuaalkäitumist järjest nooremate inimeste seas.


Me ilmselt kõik arvame, et meie vanemad on superinimesed, sest nad on enamasti alati enesekindlad ning teavad, kuidas teatud olukordades käituda. Lastele on kõige olulisem minu meelest, et vanem teaks, mida ta teeb ning ei tekitaks lapses ebakindlust ja muret tulevase suhtes.
Vähemalt nii olen mina seda tavaliselt mõeldnud. Mäletan enda vanemaid alati sellistena, kes teadsid asju ette ning oskasid käituda vastavalt. Meil ei jäänud muud üle kui lihtsalt oodata kuni see aeg kätte jõuab, sest teadsime, et kõik laabub suurepäraselt ning kõik on ilusti organiseeritud. Tegelikkus oli ilmselt teistsugune ning meile kui lastele ei paistnud enesekindluse maski tagant ebakindlus ning mure.

Kontakteerusin enda USA emaga ning helistasin ka enda emale, et küsida seda sama küsimust, kas ka nemad olid ebakindlad kui lapsed nende ellu tulid. Olen seda ka Annalt küsinud mitu korda, nähes, et ta pea elati teab, kuidas teatud olukordades käituda või mida teha.
USA emalt sain sellise vastuse, et õnneks või kahjuks ei tule lastega kasutusjuhendit kaasa ning lihtsalt katse-eksitus meetodit kasutades.
Mu enda ema aga oli lugenud palju raamatuid, et teada saada, mida võib ja mida on hea teha, et lastest kasvaksid täisväärtuslikud ja toredad-tegusad inimesed.
Anna rääkis mulle kõigist neist olukordadest, kus ta ei ole teadnud, kuidas käituda või mida teha. Tema on sellistel juhtudel helistanud kas mõnele psühholoogile, arstile, õpetajale või enda õele (kes on psühholoog) või enda emale (kes on arst) ning nende nõu küsinud.

Minu arvamus, kuidas oleks hea lapsi kohelda.
Minu meelest oleks hea olla lastega aus ning kohelda neid nagu väikseid inimesi, mitte kui lapsi. Kohe alguses hakata neile õpetama elu tõdesid ning mitte üritada varjata meeletult elu inetut poolt. Tean, et kõike võib-olla ei ole hea kohe ära seletada, sest laps õpib ning hakkab küsimusi küsima ise siis kui ta on selleks valmis, aga valetada ja ettekäändeid tuua ei ole mõtet, sest ühel hetkel õpib ta ise vastuse kas oma kogemusest või kellegi teise jutu põhjal ning küsib endalt kas ta ema või isa on valetanud talle.

Lapsepõlve Kogemus on mind õpetanud

Kogemus just suure tähega. See on minu elu võti edule ning elu saladuste teada saamisele. Tahan omandada kogemusi, et olla teadmatusest alati ühe sammu võrra ees.
Minu vanemad on mind nii kasvatanud, et minus on suur uudishimu asju teada saada ning õppida, leida ise vastused paljudele küsimustele, ja samuti leida ise lahendusi.
Toon ühe näite. Ühel päeval palus Elvar, et viiksin teleka ühest külalistemajast Hollselisse, kus ta töötab. Ma ei saanud ta üsna segasest inglise keelest aru ning helistasin Annale. Kohale jõudes avastasin, et telekas on, kuid sealt alguse saav juhe on pööningul kinni ning tõmmates ära ei tule. Ma otsustasin aga mitte alla anda ning teadsin, et teen kõik võimaliku, et see asi lahenduseni jõuaks. Proovisin erinevaid viise, kuid miski ei töötanud. Lõpuks otsustasin laua ja tooli ning ukse abiga pööningule ronida ja juhtme lihtsalt lahti ühendada ja ära alla tuua. Palju aega ja tahtmist võttis, aga asja sai ning sain ülesandega edukalt hakkama.
See tuletas mulle meelde neid aega lapsepõlvest kui vanemad helistasid ja seletasid midagi, mida me ära pidime tegema koos õdedega ning mis nende jutu järgi oleks pidanud olema lihtne, kuid kujunes parajaks katsumuseks.
Meil on aga alati olnud südikust asjad lõpuni teha ning kasutada fantaasiat ja kogu mõistust, et asi korda saata ning vanemad usaldasid meid keerukate ülesannetega, sest võisid kindlad olla, et me need ka ära teeme.
Üks oluline asi, mida veel olen õppinud enda lapsepõlvest, et kui lasta ära proovida paljud asjad, siis enda kogemus on see, mille peale rajada kindlus, et tead kuidas asjad töötavad. Meil lasti alati kõik asjad ära proovida, alates seemnete külvamisest, kastekannuga kastmisest, naela löömisest kuni kookide küpsetamise ning supi tegemiseni. Mul on hea meel, et mu emal ja isal oli nii palju kannatust, et meie tegemisi juhendada ja lasta meil ise õppida enda kogemusest kuidas süüa teha või kuidas ise lahendust leida kui näiteks puude lõhkumisel kirves peaaegu jalga puudutas.
Seejuures on mul hea meel, et minuga olid kaasas alati mu kaks õde, ilma kelleta ei oleks need kogemused olnud pooltki seda, mida nad mu jaoks tollal olid. Aitäh teile.

Tänapäeva laste jaoks on elu nii lihtsaks tehtud. 
Nad ei pea enam ise nukkudele riideid õmblema, sest kõik on juba poes olemas. Samuti ei pea väga isegi enda fantaasiat kasutama, sest nukumajad ja püssid (mis muidu olid metsas onnid või puupulgad) on täitsa reaalselt olemas ning kättesaadavad. Telekas annab kogu fantaasia.
Juhtusin kunagi lugema artiklit, et alla 2-aastased lapsed, kes on väga palju televiisorist multifilme vaadanud on teistest lastest vähem arenenud lasteaias. Ei osanud selle kohta kohe midagi arvata, eriti kuna seal ei olnud mainitud allikat, mille alusel seda väidetakse. Minu arvamus on, et ühest küljest on see tõsi, sest Dora või Diego, mida minu viis väiksekest siin vaatavad on ninnu-nännu ja sealt õpib keelt ja natuke midagi ka elu kohta, aga üldistest asjadest nagu inimeste vahelised suhted või elutõed, sealt ei saa.
  Lisaks ei lasta ka enam lastel nii palju asju proovida kui vanasti. Vanemad on muutunud mugavamaks ning läinud lihtsama vastupanu teed, andes kätte mänguasja või öeldes, et mine vaata telekat.
  Õnneks on vähemalt siinsetel lastel veel hoolimata kõigest manipulatsioonist, mis tuleb telekast, säilinud fantaasia. Vähemalt Atena teab et endale kostüümi saab meisterdada paberit enda riiete külge kinnitades või hobust meisterdada paberist ja puupulkadest või ise lihtsalt jäätist teha, pannes sügavkülma viinamarju ning suur kast või prügikast või ka lauaalune sobib ideaalselt mänguonniks.


Arvasin, et suudan ja tean kõike kohe alguses. Kummutan ümber enda väärarusaamu endast.
Siiatulles kui kuulsin, et Atlanta läheb lasteaeda enne kaht eluaastat, mõtlesin, et miks vanemad ei taha selle väiksega koos olla, viies ta justkui kuhugi mujale, et ise ei peaks tegelema. Praegu olen sellele küsimusele vastuse saanud. Tean nüüd kui palju aitab lasteaed vanemaid ning annab neile natukenegi puhkust. Enne ma ei teadnud, et vanemaks olemine tähendab igapäevast nö töö juures kohalolekut 24/7 ning "töö" juurest puudumist märgatakse esimese asjana. See on ka kõige vastutusrikkam. Olin kuulnud, et vanemaks olemine tähendab täistööpäeva, kuid ei olnud seda mõistnud.
  Kui Anna ütles kunagi, et see keskmine on natuke teistmoodi, natuke arem kui teised lapsed on, siis helises mu peas kelluke, sest tean kui hästi ma tavaliselt suudan pisut argade laste tähelepanu võita ning nendega sõbraks saada.
Jällegi reaalsus oli midagi muud. Sain sellest üsna pea aru ning see mu kujutletav enesekindlus laste usalduse võitmise suhtes varises kokku. Ma arvasin, et olin maailma kõige kannatlikum ja rahuliku inimene lastega tegeledes. Tegelikult aga tüdinesin juba pärast kümmet minutit ära ja üsna keeruline oli teinekord mitte vihastada ja üle keeda kui April ema juurde tormas või nutma hakkas või ütles, et ära puutu mind. Üsna tihti oleksin lihtsalt tahtnud nutta, sest meeleheide oli nii suur või karjuda või jalgu trampida, et nad mind kuulda võtaks. Sellest hoolimata ma seda ei teinud ja üritasin enda vihaenergia kuhugile mujale, näiteks koristamisse panna.
Arvasin, et mul on nii palju aega iseenda jaoks, et igav hakkab. Reaalsus on aga, et pigem jääb ajast alati puudu kui et seda on üle. Üritan seega seda maksimaalselt ära kasutada, jagades seda nii lastele tekkide õmblemise kui islandi keele õppimise, psühholoogia raamatu lugemise, teleka vaatamise, jalutamise ja koristamise vahel. Igav ei hakka mul kunagi ning kui hakkab, siis pean lihtsalt end ümber koordineerima.
   Nagu videoski kompassi kalibreerimine. Olen justkui enda põneval elurajal ning kui ette peaks tulema mõni igavam lõik, siis pean lihtsalt suuna tagasi saama ning jätkama samast põnevast kohast.

Arvasin, et elu siin ei muutu rutiinseks ja et mul on kogu aeg energiat. Jah, mul enamasti ongi kogu aeg energiat kui korralikult magada saan. Kui ma aga oleksin ise ema ja mul oleks viis last, siis ilmselt ei saaks ma kogu aeg kaheksat tundi magada ning ei oleks ka nii positiivne ja rõõmus, pigem endasse rohkem sulgunum ning vähema kannatusega. Rutiin tekib aga juba nädal aega sama asja tegemist. Ma ei suuda uskuda, et mu ema elas koduperenaise elu 10 aastat, tehes samu asju iga päev.


Ma tundsin täna, et selline pisut üksluine elu hakkab mind nädalaga ära tüütama. Täna niisiis mõtlesin enda päeva teisiti alustada. Tavaliselt õpin hommikul värske peaga islandi keelt, aga seekord võtsin hoopis psühholoogia raamatu ette ning pärast kirjutasin enda mõtteid. Tean ka, et õhtul tuleb Anna koju ja siis on mu rutiin jälle purustatud. Jess. Loodan, et mul säilib ka edaspidi selline suur huvi enda rutiinseid harjumusi purustada ning päeva paremaks ja erilisemaks muuta.


Niisiis kokkuvõtteks on mul hea meel, et olen kasvanud ajal, mis soosis lastel enda fantaasia kasutamist ning ise mängude leiutamist ning et mu tollal kõikvõimsad vanemad ikka lasksid asju katsetada ning proovida ning ise elu avastada, suunates kõrvalt. Just tänu sellele olen kasvanud selliseks iseseisvaks inimeseks nagu olen, kes ei anna alla ning proovib enne sadad võimalust ning kui need ei tööta, siis veel üht et asi lõpuni viia.
Välja tuli ka see, et vanemad ei ole superinimesed, vaid kõigest tavalised mehed-naised, kes üritavad erinevaid meetodeid katsetada, et kasvatada enda lapsi õigesti, sest instruktsiooni ei ole kaasa antud, kuidas oleks seda õige teha.
Ning mul on hea meel, et olen avastanud enda kohta nii palju tõdesid, mida ümber lükata, et teada saada, et ma ei ole üliinimene, vaid kõigest vastusteotsija.


******************************************************************************************************************************************************************

So I will also write my text into English so all the other people who doesn't understand Estonian could also read my posts. 

So I happened to see a video from Youtube the other day that really made me think about some things. The link is HERE:

There is the quote by the author of the video

The best journey is the one that answers questions that at the beginning you didn't even think to ask.      - Jeff Johnson 180 degrees South.

Video itself is about a man who became a father of a son and he used to feel very obscure and didn't have very much self-confidence. He thought he was one of the kind and almost the only man who didn't know how to raise his kids. This led to a thought that how had his own father known how to raise his kids. The only way to get to know this was to contact his own dad and ask plus look back towards his childhood. He discovered many similarities and things he didn't know before when talking to his father.

Why did the video reached me now?

The video touched me very deeply now, because i am in the same situation, well almost in the same situation, I don't have biologically kids yet but there are still five of them who need care and love and when being alone and trying to take care of them makes me feel kind of obscure and think about the values that are right or wrong. This video was perfect to make you understand the shady side of being a parent. 

When i was alone with the kids the last time i thought i was terrified because i wasn't ready to take the responsibility but the real thing i later thought was that i was afraid to open myself to them so they could get to know me as well and i was afraid to commit. Meanwhile i also had the picture in front of my eyes that the social media had created, how easy is to raise kids and the picture when facing the reality is quite unreal. 

  Otherwise there weren't so many girls posting pictures to Facebook, holding newborns and there are usually a lot of comments underneath like "Oh, how cute, i want one too." 

My opinion towards this is that all these girls who say things like these could just come where i am now, just for a couple of days. Well, of course, most of them are probably not going to have 5 kids but they should spend at least couple of days with a newborn  and then they would discover that this doll-alike baby is not so quiet and neat and peaceful most a lot of the times and the life is not the same with the baby as it was before having a child. 

American teenager´s attitude towards babies

When i was in USA i met this kind of attitude quite a lot that i am about to describe. This is just from my own experience, but a lot of them thought that babies are like dolls. It is also good to know that the number among American teenagers who become teen parents is the largest in the world. However, in the school they have subjects like parenting class and sexual study or whatnot. And also parenting classes provide even one week living with newborn-doll, who actually cries during the night and only calms down when being taken care of.

My host sister took this class and she slept on the couch because she didn't want to wake me up when the baby started crying.  At the end of the week they took the babies back and the teacher connected the electronic babies to the computer and saw how much the baby was being taken care of and how much she had cried. 

At the end of the week my host sister Misaki (she was from Japan) told me that she was so lucky that she didn't have a baby, because she was exhausted. 

  A lot of the boys who had also taken the class with her had just told that they didn't bother to take care of the baby so they had just threw it to the closet when it started crying and went to sleep. But what would they do when there will come the time to really take the responsibility for their own child? This question will stay in the air, but it will answer by itself when starting to look the wide picture. 

Of course not all the guys are the same, but there is still huge group or irresponsible people unwilling to stand out, out there.

  I have been thinking about this quite often why is the situation there the way it is. I know a lot of parents doesn't allow their teens to have sex and in order to avoid them doing it the doors have to be opened, but somehow girls still get pregnant. Maybe it is because then they feel if they are not allowed to do it the so called"fruit" is even sweeter. And the more it is being permitted the more people want to experience it. Moreover, the society promotes sexual behavior among more and more young teens.

We all kind of think that our parents are superheroes, because they are mostly self-confident and they know how to act in almost all kind of situations. The most important, in my opinion is to show the kids that parents know what will come up and the kids don't have to worry about the future. I remember my own parents being like that. They always knew how to act and what to do. For us, kids we didn't have to do anything else but just wait until the time came and we knew that everything was going to be alright and fully planned. The reality was, I'm quite sure the opposite and us, kids didn't just see the insecurity behind the self-confident mask.

I contacted my American mom and called also my own mom to ask the same kind of question if they had been feeling this way after  they had had kids.  I have also asked that from Anna a couple of times, as i usually see her being very knowledgeable and secure about the situation. 

My American mom answered that unfortunately there is not instruction that comes together with a child. My mother read a lot of books and tried to know what is the best thing to do to help them become healthy and independent adults in the future. Anna has told me about all those situations she hadn´t had a clue what to do. She has just contacted or called psychologist or doctors or nurses. Her sister is psychologist and her mother is a doctor. 

My opinion towards raising kids

In my opinion i think that the best thing is to be honest with them and treat them as they are small human beings, not kids. Well of course they are allowed to have childhood but what comes to explaining things i think that the best thing is to start explaining why things are the way they are from the very beginning. I also know that maybe not everything is not good to explain in the beginning because for some things they have to be old enough to start asking questions by themselves but i  think good thing is rather explain than hide the bad side of life. Because someday (s)he will learn the answer by his/herself and will start thinking why their parent had told a lie about it. 

My childhood Experience has taught me.

Experience with capital letters. This is the key of my life and key for getting to know things. I want to experience things by myself in order to be always one step ahead the strange unknowingness.

I have been raised up by my parents to gain the interest of getting to know things, ask questions and find the answers by myself. 

I give an example. The other day Elvar asked me to take a TV to a place he works. I didn't understand much about his English so i called Anna. When i reached the place i discovered that there was the TV but the cable is up in the storage room and when trying to pull it, it would not come off of there. Instead of giving up i promised myself that i will do whatever it takes to reach the verdict. 

I tried different ways but nothing worked. So in the end i decided to climb up using the table and chair and door until i was able to unplug it. It took me quite a while but I managed to do it. 

This reminded me my childhood when our parents used to call us and tell what to do and they explained it like it was supposed to be an easy task, but when we (me and my two sisters) finally started to figure the task up it was more complicated than we had expected it to be.

But we never gave up. We did whatever it took to complete the task and we never gave up. We used or fantasy and all the knowledge we had and our parents trusted us with difficult tasks because they knew we could do it. We worked as a team.

One very important thing i learned from my childhood was that if i have tried it out myself then i for sure know how it works and i know i am good at it because i have done it once and i know how it works. My parents always let us try all the things starting with planting the seeds and watering the flowers to cooking and making food. I am glad that my mom and dad had so much patience to quide us and let us find out the solution by ourselves. We had to, for example see what happens when the ax will almost touch the foot or when the stove was too hot for pancakes or whatever things like these. 

Meanwhile i am so so grateful that there were my two lovely sisters with me, without them the experience wouldn't have been as fun as it was. Thank you!!!

The life has been made too easy for children nowadays
They don't have to sew clothes for their dolls, because all the clothes can be found from shops. They don't have to use their fantasy so much, because the dollhouses and guns (that in my childhood were huts in the forest or just wooden sticks) are really there and they are made out of plastic.TV gives them all the fantasy they would need.
I happened to read an article about how 2-year-olds who have watched too much telly are less developed than other kids who spent less time in front of tv.
I didn't at first know what to think about it, because there wasn't mentioned the spring where the info comes from so i didn't take it as a clear truth. But my opinion about it is that on the one hand it is true, because Dora or Diego cartoons don't always give the best knowledge about real world the language is quite simple and situations rather simple and not similar to real world. But (s)he definitely cannot learn about human relationships or the simple truths about life.
  In addition most parents don't let their kids try out things as much as they used to do it in olden times. Parents are rather in their own comfort zone and they would rather just use the simple way of telling the child to go watch TV.
  Luckily these kids here with me at least are not hopeless in spite of all the manipulation that comes from TV they still know how to use their fantasy. At least Aþena knows how to make a costume out of paper by just using the glue and clear tape or how to make a horse with paper and wooden sticks and there is a simple way to make a healthy ice cream if the ice-cream day comes in 3 days: just put grapes into a freezer and voila there it is. And the trashcan can as well be a little home or using blankets there can easily be a hut underneath the table.

I thought i could do everything in the beginning. Rephrase my knowledges about myself.
When i first got here and heard that Atlanta will start the kindergarten before turning 2 i found myself thinking why doesn't they want to be together with this lovely child and instead they just take her to kindergarten. Now i have got the answer for it. I know now how much it helps to have at least a little bit of their own time during the day. Before coming here i didn't know that being a parent means that you have to be at work 24/7 and this is the one work where they really know when you are gone. This is also the one job that is the most responsible.I had heard that being a parent means a full-time job but i never really got through to the point.
   When Anna told me that the middle child is a little bit different than others, a little bit shy, then i heard the bell ring inside my head and a little devil whispered into my ear that this is your chance you are always been good at becoming friends with shy kids.
Of course again the reality is something else. I got to know it very soon and the imaginary self-confidence i imagined myself to have towards dealing with kids fell into the dirt.
I also thought i was the most patient and calm person in the world to deal with kids but to be honest i got bored after 10 minutes doing the same thing and in some of the times it was very difficult for me not to become mad when April or any other kids told me not to touch or help them and ran away.
Very often i would have wanted to just cry because i was so desperate or stomp my feet or scream but though i didn't do it and i tried to put my energy full of anger into something else, like cleaning the room.
I also thought that i will have sooooo much time for myself that i will get bored. The truth is that i always have less time for myself than i expect. So i try to take the maximum out if it and use every second for either kids or sewing blankets for them or reading psychology book or learning icelandic. I am never ever bored. Whenever i feel i get bored i have to rephrase the boredom and change my day a bit and it will all become colorful again.
Like in the video how the boy needed to calibrate the compass. I imagine myself being on a very exciting track of my life and whenever there comes a boring part of the road that i have to face i just have to get back on the exciting part of the trail again and the journey may continue.

I also thought that life here will not become a routine and i always have enough energy. Well most of the time i have a lot of energy if i get to sleep 8 hours a day., But if i was a mother myself and i had five kids then i am quite sure i wouldn't get so much sleep and wouldn't be so happy and patient, but rather more closed and impatient. The routine comes when i have to do the same thing all over again every week. I cannot believe how my mother could survive 10 years of doing the same thing almost every single day.

Today i felt like the life has become a bit disturbing and boring so i calibrated it and gave it a fresh start. Instead of learning icelandic for the first thing in the morning i took psychology book and read it, then wrote down my thoughts. I know when Anna will come home the routine is busted again. JEEE. I hope that in the future i will still have the courage and interest to brake the routines and make my life colorful and happy.

So to sum up, i am glad i was born in the time when kids had to use their fantasy and mind to experience and find the answers by themselves. And that we had the chance to invent new games and my superheroes parents let us do things by ourselves and test our knowledge and all they really did was just to quite us. Because of that i am just as independent young woman as i am now and i know from my experiences never to give up and before giving up to make sure i have tried all the hundred ways and if they don't work they try one more time.
   Moreover, it also came out that parents are not superheroes, but just regular men and women who try to raise their kids as good or bad as they could, trying to test all the possible solutions, because unfortunately there is not instruction that would help them.
I am also happy that i have discovered so many truths and values about myself that have, within this short time, changed. Plus i am not a super-person myself, but just someone who is longing for answers and truth.

Fotod: Leo Seidel

Kuidas ma selle Saksa fotograafiga kohtusin.
Käisin kunagi Dettifossi uudistamas ja märkasin üht huvitavat fotograafi koos enda tüdruksõbraga. Ta pildistas ilma objektiivita. Ei pööranud sellele suurt tähelepanu, vaid olin pigem omaette. Pärast koju jõudes aga oli mu imestus suur kui see sama fotograaf tuli meie külalistemajja ning nad veetsid öö meie juures. Hommikusöögi ajal juhtusin ühele Ameerika perekonnale rääkima enda siinoleku lugu. Ehk minu unistuste Island. Mu pikaaegne unistus, mis sai teoks. Pärast fotograaf, hiljem nagu selgus Leo koos oma tüdruksõbraga käivad mööda Islandit ja otsivad inimesi, kellel on endast lugu rääkida, mida nad siin teevad. Ta tahtis minust pilti teha enda raamatu jaoks, mille ta kavatseb avaldada ning kaks kuud hiljem saatis mulle mõned küsimused, millele vastasin ta raamatu jaoks. Lisaks minult pildistas ta veel kolmteist inimest. Tema lahkel loal jagan teiega ka tema kauneid pilte.
Pildil olen koos Atlanta ja Barunaga.

How did I meet this lovely German photograph. I went to see the Dettifoss and there he was with his girlfriend taking pictures of the ross. He took pictures without the objective of his camera. I found it interesting but i didn't pay too much attention to it, because i wanted to be more with myself there. So later when i got back home they also came and stayed a night with us in the guesthouse. In the morning during the breakfast i happened to tell my story why i am living in Iceland and i had been one of my biggest dreams to one of the American family and Leo, as later came up, told me his story that he is taking pictures of people who work or live in Iceland and picture them and write down their stories. So couple of months later they contacted me and i wrote them my story, he will publish a book about it. In addition he took these amazing pictures. 
In the picture i am with Atlanta and Baruna.

Ning mõned pildid veel tema poolt: (some of the pictures from him)

 Myvatn

Kuldne mägi. (golden mnt.)

 Ja lõpetuseks ka kaks pilti minu kallitest õdedest!
Ilma teieta oleks elu palju värvivaesem. Nad on koos minuga nagu kolm tilka vett aga samas oleme nii erinevad nagu maa, tuli ja vesi.
In the end. These are my two lovely sisters!
Without you, my darlings, my life wouldn't be as colorful and exciting as it was. With them we look so much alike to three water drops (don't know how to word it properly) but at the same time we are so different as earth, fire and water. 

 Helje, kes on Austrias vahetusõpilane (She is in her exchange year in Austria now)

Hille, kes lõpetab praegu keskat ja oli eelmisel aastal Belgias vahetuses.
mina olin neli aastat tagasi vahetusõpilane USAs.
Vanemad aitasid meil sellegi unistuse teoks teha. Ega see kerge ei olnud, kuid unistused on täitmiseks, mitte vaid mõttemõlgutuseks.

And she is about to graduate from High school and last year she was exchange student in Belgium. I was exchange student in USA almost 4 years ago now. My parents helped us to make our dreams come true. It hasn't been easy at all, BUT, dreams are not for just thinking and dreaming about them but making them become true! This is the magic about the dreams!

Õnnelik olla on Õnnelik tunne

Tean nüüd, pärast nädalat aega viie lapse ja Elvariga üksi olemist, et olen kõigeks võimeline. Sain enda meelest paremini hakkama kui oleksin osanud arvatagi ning läksin ainult kahel korral tõesti vihale. Anna Greta ütles et kui peaksin hätta jääma või enda piiri peale minema, siis läheksin õue ja karjuksin või helistaksin talle. Õnneks seda olukorda ei tekkinud. Isegi Elvariga saime normaalselt läbi. Midagi hullu ei juhtunudki. Ainus asi oli aga see, et meil algasid jõulud juba. Lapsed olid nii nii vaimustatud, et juba saab jõulukaunistused üles panna ning hakata jõululaule kuulama.
Lisaks koristas Elvar ka kogu kodu ära, seega ma olen saanud piisavalt puhata kui lapsi kodus ei ole, sest ei ole vaja maja koristada, ega eriti pesugi pesta ning ta saadab lapsed vara magama, seega mitmel õhtul olen isegi mina oma tegemistega varakult õhtale saanud. Ühel õhtul sain juba kell 10 magama minna. Enne olin valmis otsinud lastele juba riided hommikuks ning olime suutnud Parise ja Athenaga isegi lugeda enne kella 8. Oh, õnnis tunne. Samas aga on pisut tunda õhus olevat pinget, sest õhkkond ei ole siiski nii vaba kui Annaga.
Ilmselt saame pereisagagi normaalselt läbi, sest üritan mitte midagi valesti teha. Hoolimata sellest aga ei jäta ma asju tegemata, mida ma õigeks pean. Sain iga päev kommentaare, et miks sa annad pärast sööki lastele puuvilju, et kogu aeg nad ainult söövad ja söövad ning Atlanta küsib kogu aeg lutti (ta ütleb nii armsalt snüttü, sõna kirjutada täpselt ei oska) ning iga kord kui ma selle talle annan võtab Elvar temalt selle natukese aja pärast ära ja pärast ütleb, et ma ju ütlen, ära anna talle lutti, ta on juba nii suur. Ma annan talle enne luti kui lutipudeli. Ja nii me elame. Tema ütleb, et ära tee ning ma teen ikka, sest ta ei ole paljude asjadega siin peres kogu 7 aasta jooksul väga palju kursis olnud, tean ka kuidas Anna käitub ning teen sama. Sest kui lastel kõik asjad ära keelata, siis ei ole ju elu pooltki nii põnev. Pigem nad kasvavad üles teadmises, et kõike peab enne küsima ning pingsalt mõtlema kas tohib võtta / teha või ei tohi.

Sain ka kõige vanema Athenaga sõbraks. Kirjutasin sellest ka vist eelmises postituses, aga kõik ööd oleme samas toas maganud ning lükkasin isegi voodid kokku. Mul on tunne et ta usaldab mind juba. See on maailma parim tunne. Sest muidu oli tal ainult üks parim sõber: Anna, ehk ta enda ema. Nüüd olen ka mina.
Eks näeb, kuidas asjad siis muutuvad kui Anna juba homme tagasi tuleb.
Arvan, et väiksed muutuvad jälle emmekaks et tahavad et ema neid aitaks ja jooksevad paha tujuga ema juurde. See oleks loogiline. Nad on pool sellest ajast enda ema ikka igatsenud ning küsinud millal ta tagasi tuleb.
See ei olegi minu motiiv neid emast eraldada, pigem olla neile sõbraks ja lohutada ning aidata nende emal nende jaoks aega leida.

Athena on tõesti väga minu moodi kui olin väiksem. Näen ikka ja jälle väikest ennast. Ta on üsna rahuliku meelega ning tihti kui näeb, et ta õde saab midagi head või ilusat, siis ütleb, et see on kole ja ta ei hooligi sellest. Olen minagi seal samas olnud, öeldes Hille asjade kohta, et nad ei sobi talle, soovides salaja, et äkki siis ta annab need mulle :)
Olen ka leidnud endas julguse küsida siis kui ma mingist sõnast aru ei saa ning üllataval kombel on nii Paris kui Athena hea meelega nõus kas asja uuesti ütlema või siis näitama või seletama (Ühel õhtul Athena seletas päris pikalt mulle mida tähendab panta pitsa. Hakkasin umbes aru saama, aga päriselt ei mõistnud. Niisiis lihtsalt üritasin jälgida, mida ta kehakeeles väljendas ning teesklesin, et sain aru sest ei tahtnud, et ta peaks pettuma kuna ta pani sinna sisse nii palju energiat ja emotsiooni, et ma sellest aru saaksin.) Lahe on nendega õhtuti naljatada või hommikuti kogu enda jõudu ja kaisuloomi appi võttes aidata nende hommikut paremaks muuta. Keegi neist ei ole nutnud, va siis kui isa kiirustab neid tagant.
Olen ka iga päev käinud jalutamas-jooksmas koos koertega, sest ilm on lihtsalt imeline. Talvine kollane päikesevalgus ning helesinised mäed ja lumi.

Jah, siin ma elangi

Taga keskel on Herdubreid, mu unistuste mägi, Islandi kuninganna nagu nad teda nimetavad.

Väike lõbus reede Atlanta. Lutiga gängster. :)

 Athena tahtis olla vampiir-zombi.

 Tsiiiis. Õhtusöök

Laupäevahommikune hommikusöök koos maalimisega. 

 Isa viis neid ka mootorsaaniga sõitma.

 

ühapäevahommikune äratus. Kõik lapsed kogunesid minu voodisse. 

 Huvitav illusioon paistab ukse pealt. Baruna tahab ka jäädvustada saada.

Jah, olen õnnelik. Hoolimata suurtest raskustest. Aga kes on öelnud, et elu peab lihtne olema. Usun, et elu peaks põnev ja piisavalt väljakutseterikas olema. 

Sellega siit lõpetan. Loodan, et naudite ka enda elu või kui ei naudi, siis vähemalt teete kõik selle heaks, et see ükskord tuleks, see õnn. :) 

Kallistan. Heli