Stressivastane taktika/ the tactics for dealing with stress

Milline õnn on olla oma aja ning oma elu peremees.
Kas te pole vahel tundunu, et keegi teine kontrollib teie elu ning teeb teie eest samme ette ära.
Varem tundsin ka mina seda, nüüd aga pärast sellist tormilist aastat ei löö ma risti ette enam mitte millelegi. Olen juba kaks tööpakkumist saanud, millesse otsustasin kandideerida. Eile oli tööintervjuu, mis mu meelest läks äärmiselt hästi, kuid see pole tavalist laadi töö, ehk siis 8-17.00 kind of töö
Mul on hea meel, et jätkuvalt on mind selja taga toetamas mu head sõbrad Islandilt ning ka Eestist. Kõik, kes on mulle kogu aeg toeks olnud.
Sest fakt on see, et isegi kõige tugevamad isiksused vajavad aeg-ajalt tugevat ning innustavat toetust.
  Mulle hakkab üha enam tunduma, et ma olen selline mõnes mõttes selline rutiini inimene, sest ma saan kõik oma asjad ilusti tehtud ning lausa väga hästi tehtud, kui mul on palju planeeritud ning ma tean ette mida ma tegema hakkan päeval.
Ainus häda on, et päevad lähevad liiga kiiresti õhtusse.
   Olen avastanud, et päeval peab mul olema palju asju planeeritud, siis mul ei jää aega, et lihtsalt istuda raamatu taga ning uneleda. Minu õppimisaeg algab peamiselt siis kui teised hakkavad magama sättima.
Seetõttu võtan tavaliselt pärast kolmetunnist õhtust loengut, mis lõpeb kell 8 endale natuke vaba aega ning siis jätkan aktiivselt projektide ning koolitööde või kirjanduse kallal töötamist enamasti kuni kella 11ni õhtul. Nii hea tunne on olla üksi ülikoolis kui on vaikne ning aju on sellisel tasemel, et päevane ärevus on kusagil aju tagaosas ning peamine on keskendumine.
Olen kindel et teen sama töö ära kaks korda kiiremini hilisõhtuti kui hommikupoole.

Samuti kasutan aktiivselt suure stressi ning pinge puhul lõdvestumise ning meditatsioonitehnikat, mille käigus kujutlen ette et istun maas ning hakkan enda muresid, mõtteid ning ideid mis tekivad enda küljest ära võtma ning asetama kas maha või riiulitele või mujale, osa mõtteid kujutlen ette isegi, et sulgen nad kaanega purki ja panen riiulitele. Ning kui ma olen enda arvates juba paljud asjad ära võtnud endalt oma kujutluses, siis proovin mõttes hüpata ning kui mul on seda raske teha, siis see tähendab,  et mul on endiselt midagi veel südamel, mis muudab raskeks.
Vahel jätan kõik need raamatud ja mured mida ette kujutasin ühte väiksesse ruumi ning sulgen ukse ja lähen minema.
Samas ma tean, et need ideed ja mured ei kao kuhugile, et kui vaja, siis lähen võtan nad ruumist jälle välja, samas aga annab see nii palju vabadust ning nö aju kõvakettal lisaruumi, sest kohati on võimalik mõtteid lihtsalt edasi-tagasi kedrata ise aru saamata et see väsitab.

*******************************
*******************************

What a great pleasure is to be the master of your own time and life.
Haven't ya'll felt sometimes like someone else is controlling your life and making decisions instead of you? I used to feel this way but now, after this crazy stormy and rocky year I am not afraid of anything. I have got two job offers that I decided to give them a try and so far so good. Had a job interview yesterday. In my mind went very well. But it is not the regular kind of job from 8-5. no no

I am so grateful and happy that i still have very good friends from Iceland and from Estonia supporting me and standing behind my back, because sometimes even very strong caracters need great support and inspiration from good friends.
I know that i can always rely on you :) I hope you know who you are ;)

In a way it makes me feel that i am the kind of routine-life person who gets all her things done when i have a lot in my schedule and i know what I will be doing during the day.
The only problem is that the days go by so fast that sometimes i don't quite notice when the whole day has come to an end. :)
I have also noticed that when i have been planned my days full of activities i don't have time to just sit and sort of daydream while reading a book. My quality studying time starts when other people being to go to bed.
This is why i usually go to the night study hall after a three-hour lecture at 8 in the evening and study until they close at 23.
This is the time of the day when i feel that my concentration in in its highest point.
It is such a good feeling to be almost the only one at University when it is all quiet and peaceful, the anxiety that was surrounding me during the day has left to the back part of my brain and the concentration has appeared to the front part of my brain.
I am sure i manage to work twice as much during the late hours of the day than during the day.

I as well use very much relaxation and meditation tactics on those stressful days.
I imagine myself sitting on the floor or on the ground and I start taking my worries, ideas and anxiety that is on my mind off of me by putting them aside me and on the shelves, sometimes even closing them to jars.
As soon as i have imagined myself being free from those thoughts i try to jump in the air and if i couldn't jump that means i still have quite a lot in my mind or on top of my heart that makes it heavy.
Sometimes I imagine that i leave all those things into a tiny room and close the door and go away.

Then again by closing the door i know they won't disappear and if i want to i will go again into the room (in my mind) and pick them up again. But this as well gives a lot of free space in the brain so called hard drive. A bit of free space to use it more reasonably. Because sometimes you don't even realise that by repeating some thoughts in your mind over and over again makes the brain and memory tired.

Kohanemisprotsessi edukus. Suur õpimotivatsioon

Ma ei oska kirjeldada seda rõõmu, mis mind valdab, sest saan koolis käia. 
Lausa uskumatu, mida võib teha üks aasta koolist eemal. Sealjuures pean mainima, et mitte lihtsalt tavaline aasta minu jaoks, on mu blogi ju ikkagi laste teemadel varasemalt olnud.
Seega see üks aasta, mille jooksul olles 22-aastane saada korraga viis last ning pool aastat väga intensiivset psühholoogiapraktikat autismi ja Asbergeri alal on mind nii palju muutnud ja samas kogu selle vaheaasta jooksul sain selgeks, et tahan kohutavat moodi õppida.
(Enne vaheaastale minekut ütles mulle üks mu sõbranna, psühholoogia vanemakursulane enda kogemusest, et "Usu mind, pärast seda vaheaastat lastega sa tuled kooli ja tahad ainult õppida ning ei taha lastest midagi kuulda. ")
Nüüd siin ma olen, tahan õppida ja lapsi mitte enne kümmet aastat, sest hea on aastaks nad vaid saada, kasvatada neid, muuta endanäolisemaks, ning "anda oma vanematele tagasi teadmisega, et nendega on kõik korras". (Jutumärkides seetõttu, et ega ma otseselt ka lastega 24/7 kogu aasta polnud, kuid piltlikult küll, sest au pair annab siiski vanematele piisavalt palju aega ja vabadust juurde.)

Praegu juba enne kooli oli õpimotivatsioon ning teadmusjanu ääretult suur. Ootasin kannatamatult loenguid ja väljakutseid õpitavate ainete näol.
Eilegi, pärast väsitavat kolmetunnist loengut läksin selle asemel, et koju minna, hoopis Tallinna Ülikooli Öösaali (mis on avatud kella 23ni) ning studeerisin veel kaks tundi kliinilist psühholoogiat.

Nagu juba enne mainisin ma olen kirjeldamatult õnnelik, et otsustasin tulla Tallinna Ülikooli tagasi ning jätkata haridusteed, sest juba aasta keskel, olles päevast päeva lihtsalt lapsehoidja, hakkas see infovaesus mind juba häirima. Püüdsin siis kõik vähegi vabad hetked kas midagi lugeda või uurida või kirjutada, et ainult teadmisi juurde saada, mitte ära manduda.

Näen enda teisekursuslaste pealt kui palju mul on nendega võrreldes õpimotivatsiooni. Istun esireas loengutes ja räägin kaasa, sest tahan veelgi teemaga süvitsi minna, teada õppejõudude arvamust asjade kohta.
Võrreldes varasemaga ei ole ma kunagi tundnud end nii enesekindla ja targana kui praegu pärast lasteaastat. Mind ei hirmuta enam praktiliselt mitte miski, sest ma tegin eelmisel aastal päris suure kadalipu läbi.

Ma olen hakanud hindama palju rohkem eesti keelt kui varem, sest hoolimata sellest, et islandi keel mulle meeldib on see siiski mu jaoks võõr-, mitte emakeel ning seetõttu oli ikka kohati inimestega suheldes tunne justkui ei oskaks õigeid sõnu valida või mõttes keerles kogu aeg, et mis siis kui ma midagi valesti ütlen ja mul endal piinlik on? Nüüd aga tänaval vahel eesti keelt kõneldes tuleb selline uhkuse tunne eesti keelt kõnelda ning kohati ikka veel mõtlen nagu Islandil Jutaga tänaval eesti keeles rääkides, et keegi nagunii ei saa aru ja see reaalsuse hetk on mu enda jaoks kõige naljakam kui mõte ei jõua järele, et kõik teised räägivad ka eesti keelt.
Ühesõnaga olen ma rahul, et siin olen ja nii hea on rääkida keelt, mida valdan vabalt.
Samas aga ei oleks ma kunagi selle järelduseni jõudnud kui poleks eelmist aastat vahel olnud.

Ma teen nüüd asju palju teadlikumalt ja hakkan end testima ka õppimise suhtes, et milline õppija olen . Tean seda juba, et olen pigem õhtu inimene, seetõttu õhtul pärast loengut jaenne magamaminekut, ehk siis kella viiest pea südaööni olen kõige aktiivsem ja suudan keskenduda. Ehk lühidalt olen öökull.
Püüan end igal sammul jälgida ja tähele panna, millal ma midagi tunnen ja kuidas käitun. Vaatlen ka inimeste käitumist ühiskonna suhtes.

Rait küsis ühel päeval, et kuidas mu sisseelamise protsess möödunud on. Ausalt vastates, mul pole varem veel nii toredat, sooja ja head vastuvõttu olnudki ja olen Raidi, ehk oma korterikaaslasega samuti ülimalt rahul.
Ilmselt tuleneb asi ka sellest, et ma olen oma tasakaalu eelmise aasta jooksul paika saanud ning tean üldjoontes, mida elult ootan ning olen valmis väljakutseid vastu võtma. Mu hinges on rahu ja pea kogu aeg on tunne, et päike paistab.

Ja teate, mind isegi ei morjenda enam trammis või tänaval mind pingsalt jälgivad inimesed. Ma tean, et olen erinev, sest ma pole keskmine eestlane. Olen maailmakodanik, mul pole oma riiki otseselt, sest kuulun sinna kus ma parajasti olen ja kus on mu süda. Seega ei püüa ma niivõrd näida välja keskmise eestlasena, vaid pigem iseendana. Ma peegeldan enda sisemist loomust väljapoole, sest ma ei näe põhjust, miks ma peaksin olema kurb või teeklema et midagi on halvast kui kõik ongi väga hästi.
Tahan et ka teised saaksid minu rõõmust või naeratusest rõõmu.
See jutt kõlab küll pisut hipilik ja selline lillelapselik, kuid ma ei saa sinna midagi parata.
Mul on reaalsusest ettekujutus, kõik mu elus ei tule lihtsalt kätte ja ma ei looda, et kõik minu eest ära tehakse, vaid tean, et ma ise olen see, kes enda ellu kõik sündmused toob ja need ka teoks teeb.

Kuna esimeste nädalatega on mulle üsna palju uusi inimesi juurde tekkinud ja palju uusi nägusid, siis mina võib-olla ei mäleta kõiki, hoolimata enda ülimalt heast silmamälust, siis alati võib minu juurde tulla juttu rääkima, küsima, teemasid arutama.
Ma lausa jumaldan intelligentseid inimesi, kellega võiks tundide viisi arutleda maailma, psühholoogia või laste teemal.

Head päikselist päeva kõigile!