Õnnelik olla on Õnnelik tunne

Tean nüüd, pärast nädalat aega viie lapse ja Elvariga üksi olemist, et olen kõigeks võimeline. Sain enda meelest paremini hakkama kui oleksin osanud arvatagi ning läksin ainult kahel korral tõesti vihale. Anna Greta ütles et kui peaksin hätta jääma või enda piiri peale minema, siis läheksin õue ja karjuksin või helistaksin talle. Õnneks seda olukorda ei tekkinud. Isegi Elvariga saime normaalselt läbi. Midagi hullu ei juhtunudki. Ainus asi oli aga see, et meil algasid jõulud juba. Lapsed olid nii nii vaimustatud, et juba saab jõulukaunistused üles panna ning hakata jõululaule kuulama.
Lisaks koristas Elvar ka kogu kodu ära, seega ma olen saanud piisavalt puhata kui lapsi kodus ei ole, sest ei ole vaja maja koristada, ega eriti pesugi pesta ning ta saadab lapsed vara magama, seega mitmel õhtul olen isegi mina oma tegemistega varakult õhtale saanud. Ühel õhtul sain juba kell 10 magama minna. Enne olin valmis otsinud lastele juba riided hommikuks ning olime suutnud Parise ja Athenaga isegi lugeda enne kella 8. Oh, õnnis tunne. Samas aga on pisut tunda õhus olevat pinget, sest õhkkond ei ole siiski nii vaba kui Annaga.
Ilmselt saame pereisagagi normaalselt läbi, sest üritan mitte midagi valesti teha. Hoolimata sellest aga ei jäta ma asju tegemata, mida ma õigeks pean. Sain iga päev kommentaare, et miks sa annad pärast sööki lastele puuvilju, et kogu aeg nad ainult söövad ja söövad ning Atlanta küsib kogu aeg lutti (ta ütleb nii armsalt snüttü, sõna kirjutada täpselt ei oska) ning iga kord kui ma selle talle annan võtab Elvar temalt selle natukese aja pärast ära ja pärast ütleb, et ma ju ütlen, ära anna talle lutti, ta on juba nii suur. Ma annan talle enne luti kui lutipudeli. Ja nii me elame. Tema ütleb, et ära tee ning ma teen ikka, sest ta ei ole paljude asjadega siin peres kogu 7 aasta jooksul väga palju kursis olnud, tean ka kuidas Anna käitub ning teen sama. Sest kui lastel kõik asjad ära keelata, siis ei ole ju elu pooltki nii põnev. Pigem nad kasvavad üles teadmises, et kõike peab enne küsima ning pingsalt mõtlema kas tohib võtta / teha või ei tohi.

Sain ka kõige vanema Athenaga sõbraks. Kirjutasin sellest ka vist eelmises postituses, aga kõik ööd oleme samas toas maganud ning lükkasin isegi voodid kokku. Mul on tunne et ta usaldab mind juba. See on maailma parim tunne. Sest muidu oli tal ainult üks parim sõber: Anna, ehk ta enda ema. Nüüd olen ka mina.
Eks näeb, kuidas asjad siis muutuvad kui Anna juba homme tagasi tuleb.
Arvan, et väiksed muutuvad jälle emmekaks et tahavad et ema neid aitaks ja jooksevad paha tujuga ema juurde. See oleks loogiline. Nad on pool sellest ajast enda ema ikka igatsenud ning küsinud millal ta tagasi tuleb.
See ei olegi minu motiiv neid emast eraldada, pigem olla neile sõbraks ja lohutada ning aidata nende emal nende jaoks aega leida.

Athena on tõesti väga minu moodi kui olin väiksem. Näen ikka ja jälle väikest ennast. Ta on üsna rahuliku meelega ning tihti kui näeb, et ta õde saab midagi head või ilusat, siis ütleb, et see on kole ja ta ei hooligi sellest. Olen minagi seal samas olnud, öeldes Hille asjade kohta, et nad ei sobi talle, soovides salaja, et äkki siis ta annab need mulle :)
Olen ka leidnud endas julguse küsida siis kui ma mingist sõnast aru ei saa ning üllataval kombel on nii Paris kui Athena hea meelega nõus kas asja uuesti ütlema või siis näitama või seletama (Ühel õhtul Athena seletas päris pikalt mulle mida tähendab panta pitsa. Hakkasin umbes aru saama, aga päriselt ei mõistnud. Niisiis lihtsalt üritasin jälgida, mida ta kehakeeles väljendas ning teesklesin, et sain aru sest ei tahtnud, et ta peaks pettuma kuna ta pani sinna sisse nii palju energiat ja emotsiooni, et ma sellest aru saaksin.) Lahe on nendega õhtuti naljatada või hommikuti kogu enda jõudu ja kaisuloomi appi võttes aidata nende hommikut paremaks muuta. Keegi neist ei ole nutnud, va siis kui isa kiirustab neid tagant.
Olen ka iga päev käinud jalutamas-jooksmas koos koertega, sest ilm on lihtsalt imeline. Talvine kollane päikesevalgus ning helesinised mäed ja lumi.

Jah, siin ma elangi

Taga keskel on Herdubreid, mu unistuste mägi, Islandi kuninganna nagu nad teda nimetavad.

Väike lõbus reede Atlanta. Lutiga gängster. :)

 Athena tahtis olla vampiir-zombi.

 Tsiiiis. Õhtusöök

Laupäevahommikune hommikusöök koos maalimisega. 

 Isa viis neid ka mootorsaaniga sõitma.

 

ühapäevahommikune äratus. Kõik lapsed kogunesid minu voodisse. 

 Huvitav illusioon paistab ukse pealt. Baruna tahab ka jäädvustada saada.

Jah, olen õnnelik. Hoolimata suurtest raskustest. Aga kes on öelnud, et elu peab lihtne olema. Usun, et elu peaks põnev ja piisavalt väljakutseterikas olema. 

Sellega siit lõpetan. Loodan, et naudite ka enda elu või kui ei naudi, siis vähemalt teete kõik selle heaks, et see ükskord tuleks, see õnn. :) 

Kallistan. Heli