Heli ja 2 tüdrukut ning 3 poissi Islandil : June 2013

Enne äraminekut viimased pildid

Õdedega

Oma kalli Steniga

Arvestades asjaolusid, millega on tulnud juba rinda pista. Sellest saab järeldada seda, et tuleb väga hea aasta (nagu Sten ütles selle kohta).

Hommikune varajane äratus kell pool 5 ning paaritunnine autosõit Tallinnasse. Saatsime Helje, kes on mu väike õde, teiste vahetusõpilastega Väike-Maarjasse ning siis ühtäkki tuli mul meelde, et lennukile pagasit sai registreerida kella poole 10ni, kuid Tallinnas olid ju Ülemistel suured ummikud. Meil seekord vedas, sest saime Balti jaama juurest 15 min-ga Ülemistele ja sealt lennujaama nii et sain enne aja lõppemist pagasi ära anda.

Siis nutsin lennujaama peaaegu jõe nii et Steni pluus tilkus veest :D ja siis läksin oma värava juurde passima. Ajatabelist lennuaega vaadates hüppas ette 10.30 asemel 11.40 ning see ei olnud määratud kui lennu väljumise aeg, vaid eeldatav aeg kui uus info saabub.

Üsna pea muutus see aga 12.55ks. Minul oli juba paanika, sest mul ei olnud reisikindlustust tehtud ning seetõttu oleksin kaotanud kogu oma piletiraha. Mind rahustas teadmine, et kuna viga on tekkinud Estonian Air’i tõttu, siis ei ole reisijatel vaja muretseda. Saime ka tasuta toidutalongid, et oleks saanud sööma minna, kuid selle pinge tõttu, kas jõuan järgmistele lendudele ei olnud mul isu.

Lennujaamas istumine lähendab inimesi, eelkõige psühholooge

Ma ei oleks uskunud, et kohtan nii paljusid ühe valdkonna, ehk siis minu valdkonna inimesi. Näiteks Seal istudes ühtäkki tuli TLÜ magistrant Lauri minu juurde ning vahetasime mõned sõnad. Tema suundus Cambridge ülikooli praktikale. Huvitavaid ideid tuleb ikka inimestel pähe, kuid tea enda võimalusi, siis tead, mille vahel hiljem on valida.

Minu kõrval istus naisterahvas, kes teada saades et lend on lükkunud kella 12.55 peale hakkas minuga rääkima ning tema lähedal liitus meie vestlusega veel teine naine. Hiljem jutu käigus selgus, et need mõlemad olid teadlased, esimene oli eestlane, kes õppinud biomolekulaarteadust, töötab nõustajana ning alko ja narkosõltuvusega inimestega, praegu õpib Rootsis juurat ning panevad kolleegidega kokku sõltuvusest vabanemise kava, sest et senine kasutusel olev kava (12 steps) mis on üsna veneaegne ei tööta enam. Selle eest aga kui keskenduda inimestele, kes elavad sõltuvuses inimesega koos, on tulemused palju tõenäolisemalt muutuma. Oli tehtud uuring kontrollgrupiga, katsetades seda uut meetodit, et mitte otseselt keskendudes sõltuvusega inimesele, vaid just lähedastele ja kolleegidele ning tööandjatele, olid tulemused hämmastavad: 78% (kui ma õigesti mäletan) paranesid sõltuvusest. Täpsemalt pean selle kohta veel uurima, kuna ei kuulnud väga hästi.
Lisaks liitus veel üks tütarlaps, kes õpib Tartu Ülikoolis psühholoogiat. Ehk siis üsna ühe ala inimesed kõik. Naersime kuidas jällegi sama ala inimesed tunnevad üksteist ära ning saavad tuttavaks täiesti veidrates kohtades.

Esimene lend

Oligi kell üks. See lendas 40 minutit ja läks suuremate viperusteta.

Helje

Üks väga härras asi liigutas mind Tallinn-Stockholmi lennu ajal. Mu väike õeraas oli mulle kirja kirjutanud. Ma ei oleks elu sees arvanud, et ta oskab sõnu nii hästi seada ning nii sügavamõtteliselt kirjutada. Nutsin lennukisse ka ühe väiksemat sorti järve kuni üks stuardess tuli ja pakkus, et toob mulle midagi juua. Äärmiselt armas teenindus ja tore naisterahvas.
Helje aga on vahepeal, meie selja taga Hillega, suureks ja tugevaks saanud, kuid hoidke selle eest, et ta seda kellelegi välja näitab. Tema on kahe poolega kaksik, kes näitab oma üht palet teistele, kes seda õigesti vaadata oskavad.

Helje lahkel loal kirjutan ühe lause, mis on justkui minu suust pärit: „Eks ma ole õppinud teie vigadest ja sellest, mida millestki olen kuulnud. Enne aga tegelikult ei saa teada, kui pole seda ise tundnud ega kogenud... nagu sa rääkisidki, siis kolmas laps õpib eelmistelt ja lisab mujalt kuuldu ka juurde.“

See oli ääretult kaunis kiri! Ja nii arukas ja täiskasvanulik, et hakkasin ise mõtlema, et mina läksin küll pubekana ja üsna eluvõõrana vahetusaastale.

Teine lend

Pidi alguses minema kohe, kui jõudsime Stockholmi, kuid ka see lükati 14.20 pealt kella 17.55 peale üle. Niisiis otsustasin kirjutada oma blogi natuke ja lihtsalt oma aega sisustada kella 12.50st kella kuueni. Taaskord sain tuttavaks esmapilgul rokkariga (tema pruunide pikkade sorakil juuste tõttu lõin stereotüübi), kuid kes tegelikult on Austraalias viipekeele õpetaja ja töötab autistide ning vaimupuudega lastega. Reisib üksi neli kuud Euroopas. Ta naisterahvas ei olnud valmis 4 kuud reisima ja valis tema sihtkohtadest välja kaks ja läks mehele järele, et näha Rootsit ja Taanit. See noormees oli käinud isegi Ukrainas ja Venemaal. Peab ikka kannatust olema, et neid viisasid taotleda ja neid oodata jms.

Reykjaviki lennu edasilükkumine kuni kella 17.55ni

Suur lennuk vaid mõnekümnele turistile koos mugavate istmetega

Asun kohe Steni kirjutatud kirja lugema

Lisaks mustale ja valgele näeb Islandil ka lennuki aknast rohelist.

Kolmas lend

Ei teagi, mille tõttu see Stockholmi-Reykjaviki lend nii palju hiljem läks, aga igaljuhul fakt oli see, et jäin oma Islandi siselennust maha. Homme lähen. Samal ajal olen õnnelik, et minu selja taga oli ikkagi organisatsioon. Kadri Eestist, kes oli selle eestvedaja saatis sõnumitega infot,mida nad olid Islandi agentuuriga vahepeal välja mõelnud. Seega everything was covered mul jäi üle ainult seda plaani järgida ja seega kui olin oma kohvri kätte saanud (ärevus oli suur, kas saangi kätte...) läksin ja ostsin pileti reykjavik excursions’i peale, mis maksis 1950 ISK. Selleks, et saaksin minna bussjaama Reykjaviki teises otsas. Ulmeline summa mu meelest.

Sihtpunktis ootas mind Kristrun, naine, kes viis mu kõigepealt lennujaama, et saaksin öelda, et jäin om lennust maha ning saaksin sama piletiga ka järgmisel päeval Akureyri sõita. Ta rääkis mu eest ja mitte mingit probleemi ei olnud nad tegid pilti ümber homsele päevale. Pärast ta ütles, et nad olid kohe aru saanud, et olin just reisilt tulnud ning teevad Icelandairiga head koostööd. Seetõttu käis kõik nii kiiresti.

Imelik, kui abituks teeb see, kui ei oska kohalikku keelt. Esialgu ei julge ka nii väga rääkida inglise keeles. Kuigi ei saa mainimata jätta islandlaste hämmastavat inglise keele oskust. Kõik räägivad pea puhtalt ja nende keeles kõlab see eksootiline pehme kõlav hästi islandlastele omane r-täht.

Kristrun sõidutas mu ka mu ööbimiskohta, ehk Anna Björki õe Jóhanna Ella juurde. Tal on hästi armas tütar, super hüperaktiivne (3.aa) ja tahtis kohe, et ma talle raamatut loeksin. Tuli minu juurde „lesa, lesa“. Nüüd tean ka lastele meeldivat kommi kohta käivat sõna NAMMI.
Pean mainima, et nende kodu oli väga maitsekalt sisustatud ja kriis on vist möödas, arvestades elektroonikat, mida sealt leida võis. J väga positiivne.

Enda õnneks veel sain ka teada, et Anna Björki õde töötab organisatsiooni psühholoogina, kes omandab praegu PhD-d Islandi ülikoolis. Nii palju psühholooge ei ole mu päeva veel sattunud kui täna :D Stengi ütles, kui kuulis, et ma kohtusin nii paljudega, et sinust peab vist küll psühholoog saama. Ning samuti on ta mehel psühho taust. Uskumatu.

Reykjaviki sõites ei suutnud siiski uskuda, et see ongi see. Et kõik need majad ja see loodus siin ongi see, mille pärast siia olen tahtnud tulla. Uskumatu!!!
Lennukilt alla vaadates oli näha musta ja valget enamik ajast, sekka ka rohelist. Tegin Helje maalitud maalile sarnase pildi bussiaknast.

Minult juba küsiti ka kui kauaks ma kavatsen jääda ja imestasid, kui ütlesin et aastaks. Huvitav, mida see peaks tähendama? Ei tea, kuid loodetavasti saan varsti teada.

Akureyri