Grotto, me kohtume taas (we meet again)

Ühel ilusal päiksepaistelisel hommikul mõtlesin, et peaks minema oma ID kaardile järele, mis juba kaks või kolm kuud Eesti välisesinduses Islandil passib ning mind ootab. Helistasin ræðismaður'ile (välisagent?)

ning küsisin kas täna on hea päev minna kaardile järele. Ta ütles mulle aadressi ning küsis kas ma saan kohe tulla, olin kohe nõus minema, aga avastasin alles tee peal, et see asuv Seltjarnes'is, ehk teisel pool Rvk'i. Kuna ma olin rattaga, siis kulus sinnaminekule umbes tund aega, aga päike paistis, ilm oli karge ja pisut külm ning meri sillerdas, kuulasin Rudimentalit ja kõik oli imeline.

On one nice sunny morning I was thinking that I should go and get my ID card that was waiting for me to pick it up for 2 or 3 months in Estonian embassy in Iceland. I called the minister of foreign afairs or whatshisname and asked him if it was a good day to go and pick it up. He told me the address and asked me if I could go now, i agreed and I just found out on the way that it was all the way to Seltjarnes, which is on the other part of the town. As I was riding my bike it took me almost an hour to get there, but as sun was shinging and the weather was nice and a bit chilly, sea was glittering and I was listening to Rudimental, then everything was amazing.

Riding on my bike

Rvk teatud linnaosas on sellised pildid maalitud majade peale. Imeline. Ma ei ole kindel mis eesmärgil.
(In one part of Rvk there are these pictures painted on houses. Amazing. I am not quite sure what the purpose is though)

"...meri mu meri, miks sa siia mind tõid, ütle meri mu meri kas ma lahkuda võin..."
(an old Estonian song about sea)

Seltjarnes'is on palju ilusaid imelisi unistuselaadseid maju. Avastasin alles nüüd, et päike on harilikust suvisest ilmast väga palju madalamal ning kohati jäi tunne nagu oleks päike loojumas, hoolimata sellest, et oli kõigest lõuna aga selline ongi see talvine päike.
(In Seltjarnes there are a lot of stunningly amazing dreamalike houses. I just discovered also that the degree of the sun from where it shines is a lot lower than usually and in meantime it felt like the sun was about to set off, although it was just noontime, but then again this is the sun during the winter. )

Grotto juurde...kuna see asub ka Seltjarnesis siis ma mõtlesin, et miks mitte taaskohtuda.
Towards Grotto...but as it was also in Seltjarnes, then I thought that it would be a great idea to meet again.

Külastasin Grottat septembris kui Rvk'is käisin, kirjutasin sellest ka. Kellel see nägemata jäi võib sellele uuesti pilgu peale visata. "Mälestused Reykjavikist"
In september last year i also visited Grotto when i was in Rvk, i also wrote about it. Who missed it, could still take a look at it at this link on blue up, although it is in Estonian you can still look at the pictures. It was awful weather at that time. :)

Imeline valgus, selline salalik, aga õnnelik ja mu meelest isegi positiivne.
(Amazing light, somewhat secrety, meanwhile happy and I think even positive. )

Sain selle pildile. Tagataustal on väike suits, mis tuleb mu meelest ühest tehasest.

(I captured it on the picture. In the background there is a little smoke, that comes from a factory, in my opinion.)

 Väike merineitsi istumas kivil. Nali
(Little mermaid's sitting on the stone. Joke)

Nagu alati kui sellised tripid ette tulevad, siis on mul ebasobivad jalanõud jalas. Ja nii ka sel korral.

Välisagent kiitis mu islandi keele oskust ja küsis kui kaua ma siin olen olnud ainult 7 kuud ning pole kursusel ega kusagil käinud.
Kuigi võõrad inimesed kiidavad mu keelt, ei ole see mu jaoks endiselt veel piisav, tunnen end ikka keeleliselt üsna ebakindlalt. Tahaksin rohkem ja rohkem osata. Võib-olla peaksin ka võtma juurde keele kursuse siis saaks päris soravalt rääkima hakata ja uusi tuttavaid ka.

The minister of Estonian foreign afairs in Iceland told me that I spoke Icelandic very fluently even though I have been here only for 7 months and I haven't attended in any language courses.
Even though people who I don't meet every day tell me that my language is amazing I still feel kind of uncomfortable in language wise. I want to speak more and more and know more, maybe it is a great idea to take up a course in order to gain some more practice and to start speaking it fluently, maybe get new mates as well. 

Kustunud naeratus on jälle pilve tagant välja tulnud.

Pilte seekord ei ole, mu kaamera oli pisut aega puhkusel kui ma ei tahtnud ei mõtteid mõlgutada, ega lillegi liigutada. 
Siiatulekust alates on mind vaevanud segadus mõtetes ja emotsioonides ning ka pisike loomekriis. Ei teagi kohe kuidas seda sõnastada.
Ja pisike kartus ka kogu olukorra suhtes. Ilmselt lihtsalt seetõttu, et koht ja situatsioon on uued.
Ühel õhtul kui pereema ja -isa teatasid perele ühest suurest tulevasest sündmusest või õigemini muudatusest, milles osaleb kogu pere reageerisid kaks last sellele suure vaimustusega, aga üks läks endast üsna välja.
Sel hetkel sain pisut aru, mislaadi on lapsed ning mida nad tahavad. Arent läks endast välja selle pärast ning ema ja isa seletasid talle olukorda, aga see ei muutnud asja eriti paremaks.

Neil (lastel) kõigil on erinevad hobid:
Steininn Thalia tegeleb aeroobika ning tantsimisega ja tihti laulab ka, kuid ma ei ole kindel kas kooris või lihtsalt.
Arent mängib jalgpalli kuigi samal ajal on ka huvitatud hoopis filmimisest ning kunstist
Kristjan aga tegeleb jäähokiga ning mängib klaverit
ja kaks väikest käivad lihtsalt lasteaias.
Hjörtise hääl on nii kõrge ja kõlab justkui heeliumilaadsena.
Jakob on aga nii armas ja pisike ning küsib iga asja peale "haaa?"

Laupäeva hommikul oli üks huvitav asi, et Arent hakkas minema enda sõpradega kohtuma või lihtsalt jalkat kõksima ning enne kui ta välja läks ütles tsau Heli. Seda oli nii uskumatu kuulda, aga samas see tegi mind nii rõõmsaks, sest ma allest tulin siia ning ma ei osanud arvatagi kuidas mind vastu võetakse.

Teisel õhtul kui siin olin tulid Steininn Thalia ja Kristjan meile ja avastasid mu küpsetatud kaerahelbeküpsised laua pealt ning nii kui nad need avastasid oli karp peaaegu koheselt tühi, nad kiitsid neid taevani. See tegi taaskord mulle rõõmu, sest olin eeldanud, et kuigi nad olid hästi välja tulnud seekord ning pruun suhkur kõige tipus oli lihtsalt imetlusväärne, et neid võetakse vastu pigem ettevaatlikult proovides, mitte aga taevani kiites.
Runa ütles mulle kui ma enne siia tulekut küsisin, mis ma lastele tuua võin kingiks, et too lihtsalt kommi, see võidab nende südamed kõige kiiremini. :)
Ja ma küpsetasin midagi ning väikse killu haaval võitsin võib-olla natukene juba nende südame.

Laupäeval küpsetas Steininn Thalia leivakakukesi. Ta küpsetab igal nädalal midagi ning vanemad pooldavad seda, sest ta ise naudib seda kohutavalt. Vahet pole millise segaduse ta köögis tekitab, vähemalt ta saab ise midagi meisterdada ning oleme ausad need leivakesed tulid lihtsalt imelised välja.
Lisaks küsis ta kui kadusin korraks enda ruumi, et silma peale visata islandi keele õpikule, et kus Heli on, et huvitav kas ta tahaks õhtul koos meiega ujuma tulla.
See andis mulle ka kohe hea võimaluse temaga rääkima hakata, sest meil on ühiseks hobiks tants. Jooksin alla korrusele ja küsisin, et kes mind kutsus.
   Ta muutus pisut ebalevaks ning häbelikuks, aga olgem ausad mina olin samamoodi kui seda küsisin, aga seepeale ta ütles, et see oli tema ning ta tahtis küsida kui see on okei siis oleks lahe kui ma õhtul nendega ujuma läheks. Olin suurima hea meelega nõus.
Lisaks ma kohe küsisin otsa, et mida sa küpsetad ning kas ma tohin ka kiigata. Ta lubas ja saime erinevatest asjadest rääkida.
Hea on tema juures veel see, et kui ma mingi sõna valesti ütlen või see mulle meelde ei tule, siis ta parandab või aitab mind.
Õhtul ujuma minnes lollitasime tee peal ning ajasime üksteist taga, kuigi olin pisut tagasihoidlik ning pigem ettevaatlik, püüdes tajuda nende mängu piire, et kui kaugele nende "mäng" läheb või minna võib, kas nii kaugele kuni üks solvub või teine teda maha hakkab tegema või jääb kõik sõbralikule tasemele. Õnneks tuli see viimane variant. Ujulas käisin nendega mitmeid kordi koos liugu laskmas torust, sest mis saab olla veel põnevam 10-aastastele lastele kui mitte torust alla laskmine. Möllasime ja lollitasime niisama nendega ja meil oli tõesti lahe. Arent tundis end pisut väsinuna nii et läksime Kristjani ja Steininn Thaliaga kolmekesi, väiksed läksid magama ja ema-isa jäid koju.
See oli minu võimalus ning ma kasutasin seda ära ja pärast koju tulles oli hea tunne, et sain nendega koos midagi teha. Ujuma minnes jalutasime, sest see on umbes 10 min tee, aga tagasitulles tuli Jon meile järele.

Reede päeval sain meili Kristrunilt ning sealt avastasin ühe meiliaadressi koos eestipärase nimega. Teadsin, et Rkv'is on veel peale minu üks Eesti au pair ning ma ei kahelnud sekunditki vaid kirjutasin talle meili ning juhtus olema just selline aeg kui oli Rkv valgusfestival ning üsna pea ta helistas mulle ning pakkus välja minna sinna. Olin pikemalt mõtlemata nõus.
Samal ajal olin Sigruniga kohvi joomas ja jutustamas ning äärmiselt lahe pärastlõuna oli temaga koos ja otsa väga imeline õhtu/öö kahe hästi laheda tüdrukuga: Juta ja Christinega. Christine on au pair Taanist.
Helistasin Runale ning rääkisin talle enda plaanist ning kuna mul on nädal aega vaba et saan enda pead ja meelt tuulutada, siis ta ütles et võin teha mida ise tahan ning et ta võib mu isegi pärast linna tuua.
    Olin superõnnelik seepeale ja sõitsin kiiresti rattaga, mida kasutan Rkv'is ringi liikumiseks, koju ja sõin koos perega õhtust (reede on rämpstoidupäev-pitsa ja koka. Jeee), mängisin natuke Hjörtise ja Jakobiga ning Runa viis mu kella 8 ajal linna ja kohtusin Jutaga. Eesti keel kõlas mu suust väga kondiselt ning ma ei olnud isegi päris kindel mida ma ütlesin. Igatahes...

Ma olin juba korraks unustanud et ma olen 21-aastane ja oskan vahel lõbutseda ka. Nii lahe oli, käisime muuseumides ringi kolamas, sest need olid valgusfestivali raames muuseumiööl tasuta avatud ja tegime väikse raamatu igaüks ja käisime kella 1 ajal väljas pitsat söömas ning mängisime seal purjus inimeste keskel potikat kaartidega, mis Jutal kaasas olid. Pärast käisime mööda tühja Laugarvegurit ning arutasime maailma asju. Jututeemadest juba puudust ei tulnud. Ühel hetkel avastasime et kell on märkamatult saanud pool 3 ja mõtlesime koju ära minna.
Ülimast positiivsusest ja naerust pakatav õhtu oli. Nägime isegi justkui Rkv'i valgusfestivali jaoks tellitult virmalisi. I.M.E.L.I.N.E ja kirjeldamatult kaunis vaatepilt. :)


Täna, pea nädal aega hiljem tunnen justkui olen taassündinud. Tunne on nii hea. :) Runagi täna ütles, et näed, sa muutud iga päevaga üha rohkem lõdvestunumaks ning hakkad naeratama rohkem ja end vabamalt tundma.
Mul endalgi on selle üle hea meel. Homme, teisipäeval alustan enda esimest tööpäeva siin. :) kuus tundi päevas ainult tööd. Hommikul natuke ja õhtul natuke ja päev on mu enda jaoks.

Teistsuguse algusega elupeatükk ning vana loo lõpp

Olen kaks päeva saanud nüüd sisse elamiseks ja tegime kokkuleppe enne kui siia tulin, et saan nädal aega lihtsalt puhata ja olla ja enda asju teha ning siis alustada väskelt. Lisaks saavad pereliikmed minuga ka ära harjuda ja üldse on see hoopis teistsugune algus uuele peatükile mu elus.

Mõtlesin et kirjutan viimastest päevadest Myvatnis ka väikse lõigu, panen mõned pildid. 
Viimastel päevadel oli palju emotsioone, palju mõtteid, küsimusi ja tundeid õhus.
Sest:
*Kas ma teen õigesti et ära lähen, jättes Anna sinna üksinda (samas aga need on tema lapsed)
*Kas mu eesmärgid, miks ma ära lähen, on ikka õiged?
*Kas ma kahetsen et ära lähen?
*Äkki mulle lihtsalt tundub, et tahan ära minna ja pärast see pole seda väärt
* Kas uus pere on parem?
* Mida ma tahan, mida ma selles peres ei leia
jne jne.
Aga nii kui need küsimused tekkisid mõned nädalad tagasi ei lasknud ma endal kaua mõelda, vaid tegutsesin, sest tean, et kui ma enda koheste mõtete järgi ei talita, siis need jäävadki seisma ja võib-olla hakkan kahetsema.

Viimased päevad
Niisiis viimastest päevadest seal: A ütles lastele, et ma lähen lihtsalt pikale puhkusele ja tulen hiljem tagasi. Me mõlemad teadsime aga et seda ei juhtu ja see emotsioon kandus üle ka käitumisse. Me peaaegu ei rääkinud viimased nädal aega. Mulle tundus, et ta oli kas kade või kuri või kurb, ei saanud täpselt aru. Ja püüdsin ise olla ning kohati isegi mitte ette jääda. Kuigi ilmselt see oli lihtsalt kõik see kahetsus ja küsimused, mis muutsid tajumise häguseks.
Viimastel päevadel mängisin Parisega barbidega ja tantsisin Perlaga päris palju ning mängisin sõnamänge Athenaga ja kallistasin Atlantat ja kõditasin Aprili ning ei olnud mures selle pärast, kuidas April mulle reageerib.
Samas aga nad tõrjusid mind ikka üsna palju sellest hoolimatagi.
Tegelikult peab paika väide, et kui ema on stressis või liigselt emotsionaalne, siis on seda ka lapsed. Ja kuna A on enamasti sellist laadi naine, kes ei nuta ja otseselt ei näita ka oma emotsioone välja, vaid hoiab neid endas, paneb enda karpi ja alateadvuse tagumisse otsa varjule, siis loomulikult tulevad need mingil ajal välja.

Unenäod
 Mu isa ütles, et ilmselt need viis väikest tüdrukut said mulle väga omaks. Jah, nad tegid seda, nägin neid uneski. Naljakas et nägin neid väga tihti endaga koos või siis enda vanematega koos. Kord oli selline uni, et Perla ja Atlanta ning April põgenesid minu kodust ära ja läksid Kaarepere küla vahele ratastega sõitma, ma jooksin neile järele ja helistasin enda isale ning ütlesin, et kuule Perla ja teised on siin, kas sa saad meile järgi tulla.
Või teine kord istusid mu ema ja Tea Grimstungal õues ja jutustasid ning keegi plikadest jooksid nende juurda ja küsis midagi ning Athena tegi toas samal ajal pitsat ning kõik väiksed kogunesid tema juurde ja ma ütlesin neile, et nad näppe ära ei põletaks. Nende enda ema ei olnud tol hetkel pildil.
A reageeris sellistele unenägudele tavaliselt üsna veidralt.

Viimane päev
...oli mu jaoks kiire. Küpsetasin šokolaadi koogi, tegin kaerahelbe küpsiseid nii koju jätmiseks kui kahele poole küllaminekuks, tegin valmis kiiruga ühe sünnipäevakaardi ning jooksin postimajja kirja ja kaarti ära saatma kahele kallile meesterahvale.
Õhtul sõime kooki ja Peter tegi süüa (Anna kavaler) ja veetsin ka pisut aega Maxiga lobisedes. Viisin talle kaerahelbeküpsiseid ja talle väga meeldisid. Islandlased armastavad rohkem neid küpsiseid, millel on jahu ka sees. Ma tegin aga tavalisi. Öösel ajas Anna ka mu juuksed veel enne magamaminekut maha. :)

Double the trouble. Ehk miks teha asju lihtsat viisi kui saab ka keeruliselt. Kilplaste taktika
Igatahes viimasel päeval kallistasin tibusid viimast korda enne kui nad lasteaeda ja kooli läksid. April tuli meiega kaasa Akureyri, A läks Apriliga logopeedi juurde kaasa ja teda kallistades hakkasin nutma, ei suutnud end enam tagasi hoida. Aga mis seal ikka.
10.45 istusin juba bussi peale ning kell 5 olin Rkv'is. Vahepeal enne kui minema sõitsime kodust avastasin, et mul ei ole telefoni ning see kas jäi Maxi juurde või kukkus lumme ja võib-olla sulab alles kevadel välja. Ei olnud eriti aega otsida ka, mõtlesin siis et las ta jääb. Ja läksingi ilma telefonita ning pooleldi laetud ipodiga Rkv poole. (hehe, keegi võiks nüüd öelda, et see on tüüpiline Heli )

Ja arvasin, et kõik läheb plaanipäraselt kuni nägin et peale Artuni peatust tuleb mitte Gerdi vaid hoopis lõpp-peatus Mjodd. Sattusin väiksesse paanikasse. Mul oli mu suur kohver, suur must prügikott ja kaks kotti seljas. Ehk siis palju asju.
Laenasin bussijuhilt telefoni ning proovisin helistada Runale, sest arvasin, et tean ta numbrit peast. Aga ma eksisin-ei teadnud ja ei saanud teda ka kätte, lisaks oli ipod tühi, millega oleks saanud netti minna või pilti vaadata kus ta number oli peal.
Ehk nagu laulus piletita võõras linnas. :)
Ei teadnud kohe kas hakata naerma või nutma enda üle. Aga otsustasin suurest väsimusest laginal naerma hakata. Bussijuht aitas mu suured kompsud bussijaama sisse viia ning seal tuli mõte, et saan enda ipodi korrakski laadima panna ning leidsin numbri. Olin enam-vähem õigesti meelde jätnud lihtsalt numbrid ära vahetanud. :)
Laenasin postimajast telefoni ja helistasin Runale ja hakkasin naerma, sest miskipärast pooltel kordadel juhtub midagi. :) ta aga ütles, et on juba poolel teel ning arvaski et midagi on valesti.
Niisiis kohtusime umbes 10 minuti pärast ja tal olid kaasas Hjörtis (3) ning Jakob (1,5 a ehk 18 kuud). Nad olid mõlemad pisut häbelikud. :) aga nii nunnud. Ja nii rahulikud.
Nad tutvustasid enda maja ja ma jäin seda kõike üsna lolli näoga vaatama, isegi vist unustasin suu lahti, sest see maja on Rkv vanalinnas, nii palju ruumi ja valgust ja mu tuba on üleval korrusel vaatega Rkv'le jms. Käisin ja korrutasin muudkui et uskumatu, uskumatu ja Ma ei suuda seda uskuda ning esimesel õhtul rääkisin talle palju enda eelmisest perest ja sellest, mis olukord seal oli jms. Ta ei suutnud seda uskuda.
Nad on nii lahedad mõlemad Jon'iga. Jon teeb koostööd Aafrikaga, seal püütakse hakata ka arendama geotermaalenergia kasutamist. Ehk siis ta on iga paari nädala tagant Aafrikas.
Üldse peresisene õhkkond on nii stressivaba, isegi aeglane võiks öelda.

Otsustasn esmamulje järgi.
Ja olen nii rahul. Ahjaa, Max leidis ka mu telefoni enda juurest üles, seega pole enam probleemi ega muret, et ma võiks selle üles leida kevadel lume alt. Aga saan juba uut telefoni siin kasutada, mida nad mulle laenasid- Blackberry. Jee. Olen seda kaua aega tahtnud. :)

Mõned pildid ka siia pika postituse alla:

Rakendasin enda geniaalset ja kunstniku joonistusannet. :)

Mõtlesin, et hea mõte oleks Atlantaga põrandal süüa hästi rasvaseid vorstikesi, mida üks jõuluvanadest tavaliselt varastamas käib. 

 Atlanta toitis mind ja mina teda vorstidega.

Ma tahan Skoppa Skritla't. Ta oli natuke haige ja siis sai koju jääda.

 Ilus pühapäeva hommik, kolmekesi, Atlantat ei ole pildil kogunesid minu voodisse. 

 Petur koos Perlaga

 Anna 1

 Anna 2

 Prillipapad. Perla on Aprili prillidega

 Esmaspäeva hommik

 Mu ilus šokolaadi kook. Läksin täispangale välja ja kuna ma tavaliselt soperdan midagi ära, siis tegin koogi pulbrist. 

 Pesuruum. Mul kulus selle hunniku pesu voltimiseks umbes 30 min. Ei teagi miks

 Mina ja pesu :I)

 Myvatn

 Mu seksikas siilisoeng. Pea paistab nii paks.

 Meisterdasin kinkimiseks karbi ja dekoratsiooni mõttes pakkisin ajalehte. 

 Veel Myvatnit

Viimane pilt Perlaga viimasel õhtul.

Rkv'is sajab vihma ja tänavad on pisut jäised, aga muidu paljad. Ja põhjas oli meil meetri jagu lund.

Uus koht uued lootused ja võimalused.

Mu blogil on uus pealkiri. Enam ei ole viit tüdrukut, vaid uues peres on mul 3 poissi ja 2 tüdrukut.
Vahelduseks ka tüdrukutekarjale poisid. :)


Annan endale uue võimaluse alustada uut elu uues kohas.
Jah, läksin ära eelmisest kohast. Sealolles ei saanud aru kuidas mind ei hinnatud, kuidas pidin vastu pidama.
Olen siin ja ma ei suuda uskuda, et seda kõike räägin Runale, et ma töötasin nii palju rohkem kui lepingus oli ette nähtud ja muid sellelaadseid asju.
Valdav enamus mu blogi lugejatest vist teab ka, milline elu seal valitses ning mida ma tegin, tegema pidin või ei pidanud.

Igaljuhul siia uude perre tulles...
on selline tunne, et  miks ma kohe siia ei sattunud, sest see oleks nii palju pingeid ja muresid ära hoidnud.
AGA...kui ma sinna poleks sattunud, ei oleks ma kunagi osanud teada, millist peret ma tegelikult tahan. Sest kui olen olnud 7 kuud täielikus õuduses oskan ma palju rohkem hinnata seda, mis siin nüüd on. Ilma eelneva kogemuseta ei oleks ma suutnud endale luua ettekujutust, millise pere juurde tegelikult tahan minna.
Ja 7 kuu jooksul kaotasin juba loootuse, arvasin, et see elu seal ongi minu jaoks ja küsisin endalt kogu aeg, et kuidas ma hakkama ei saa, miks ma ikka ja jälle tunnen end lootusetult ning miks ma ei oska seda nautida või miks ma unistan sellest kui ma saan ise asju teha ja ise olla ja inimesed käituvad minuga hästi, miks ma sellest unistan?
Siis aga kui seda tegin hakkasin kohe enda käitumise peale mõtlema, et ehk ma ei pinguta siis piisavalt kui pere minuga rahul ei ole või ma ise ei ole endaga rahul. Ilmselt ma pean lihtsalt siis midagi muutma endas, et teised minusse teistmoodi suhtuma hakkaksid.
Muutsin end aga iga natukese aja tagant ja ikka ei olnud hea. Ikka oli see, et teised suhtusid minusse nagu nad seda tegid ja kasutasid mu energiat ja potensiaali ilma et ma ise oleks arugi saanud.
Võiks selle peale isegi öelda, et olid ikka rumal et sellest aru ei saanud.
Aga kui elada pikka aega manipulatsiooni ja isegi hirmu all midagi valesti teha ja keegi nagu mina, kes on kohati liigagi hea ja nö "Jah" inimene siis see on esimene märk sellest, et ma üsna pea enam ei saa enda olukorrast aru.

Niisiis ma olen nii tänulik, et mu selja taga on kõik need rasked 7 kuud olnud mu ema ja isa, õed, sõbrannad, Sten ja tema vanemad ning kõik kes on end mu tegemistega kursis hoidnud.

Suur-suur aitäh teile kõigile. Ma ei oleks üksi hakkama saanud.

Nüüd on see läbi ja see on parim otsus, mille ma olen enda elus teinud, et sealt ära tulin. Lõpetasin halva suhte, et astuda uude ellu ja anda endale uus võimalus. Teha otsus ainult enda eest.
Ma kirjutasin Annale kirja ka ning ütlesin kirjas ära kõik, mida silmast-silma ei oleks julgenud öelda.
Ta lõikas mu juuksed uuesti maha. Kavatsen olla veel natuke aega juusteta. Ja mulle täitsa meeldib!

Üks imeline päev Atlantaga

...ajast mida enam väga ei mäleta
...ajast kui olime Grimstungal.

Laps ja koer. (Baby and the dog)

See oli ühel ilusal pühapäeval kui kogu pere läks Akureyri suusatama ning kuna Atlanta on veel liiga väike, siis jäime kahekesi koju. Pealegi kõik ei oleks nagunii autosse mahtunud. Käisime väljas kõndimas umbes poolteist tundi. See oli midagi nii erilist, mida ma varem ei olnud kohanud. Ta oli nii armas laps ja lahe oli niimoodi kõndida, koerad olid koos meiega.
(It was one of these nice Sundays when all the family went to Akureyri and as Atlanta is too small she stayed home with me. And besides, all of us wouldnt have fitted into the car anyway. Thats the sad part. We went out to walk and we were there about 1,5 hours. She really liked it. It was something so special that I hadnt experienced before. She was so cute baby and it was awesome to walk like that, dogs beside us.)

Ja natuke imelist tuulist-tormist loodust ka...

Tuul oli kohutavalt kõva nagu näha vaene Monsa on täiesti lömmis. Tuul toetas selga nii et sai justkui tooli peal istuda, sealjuures ei pidanud ise väga pingutama, et end üleval hoida. (the wind was so strong that you can see Monsa looks like the wind wants to blow her away. I was sitting on the ground and wind held me so I didn't have to put much effort on holding myself up)

Mul on kurb seda kirjutada, aga Monsa ja Baruna on nüüdseks juba mõnes ilusas paigas. Ma ei tea, miks ma nendega kunagi hüvasti ei jätnud. Nad olid toredad mõlemad ja said juba ammu aru, mis toimub või toimuma hakkab. Kuna neid magama panna oli kallis (15.000 ISK/ koer) siis kasutati iidset jahimeeste magamapanekut. (It is sad to write that Monsa and Baruna are probably in some nice place now in Heaven.I have no idea why I never said goodbye to them. They were both nice and realized long time ago that something was up. As it was expensive to put them down, 15.000 ISK then there was just used the ancient way to kill them)

 Lumi ja tuul ehk tuisk teevad koostööna kunsti. (Wind and snow cooperating and making art)

Monsa.

Ja ilusa looduse keskel ka üks ilus inimene :) pisut isekas, kuid tean enda väärtust ;) (In the middle of beautiful nature there is a pretty person. Yes I know maybe a bit selfish but I know my value. ;))

Mu meelest oli see lihtsalt imeline pilt. Lumemurdekoht, mis ulatus paari meetri sügavusele.
(I thought it was the most amazing picture the broken snow that reached up to couple of metres.)

Niisiis see aeg on otsas, see Grimstunga aeg ka postitustes.
Minul on kohe-kohe ka otsas see Myvatni aeg, homme on viimane päev. Palju teha, elevus ja ärevus kasvavad ;)

So it is over, the time in Grimstunga, also the blog posts. No more about Grimstunga.
And my time in Myvatn is almost over as well. Tomorrow is the last day to be here. There is a lot to do. Anxiety and exictement are up. :)