Kohati on endiselt selline naljakas tunne, justkui ma ei ole eestlane. Ma ei defineerigi end otseselt mõne rahvuse järgi, vaid pigem püüan sisse sulanduda sinna ühiskonda, kus parasjagu olen, püüdes aimata ühiskonnaliikmete käitumismalle, tavasid, keelt, riietumisstiili ning lihtsalt sisse mugandudes.
Islandil olles tegin seda tihti, teesklesin, et olen islandlanna, hääldades sõnu nii nagu päris islandlased seda teevad, riietudes samamoodi ja alles üsna sügava vestluse käigus mainisin poole sõnaga, et tegelikult ei olegi islanlane, vaid eestlane. (Eistland ja Island ning eistnesk ja islensk on üsna sarnased sõnad niikuinii.)
Ma ei saa öelda, et ma ei ole uhke eestlane või et pole uhke oma rahvuse üle. Jah, aeg-ajalt ikka olen. Samas aga on mul piinlik kuulates suurt õpetamist, siunamist ja tagant targutamist Evelin Ilvese afääri suhtes.
Ma ei mõista milleks kogu see fuss, kas tõesti Eestis ei toimu siis midagi intrigeerivat et nüüd kui üks ühiskonnaliige astub kogemata vale sammu hakkavad kõik tümitama ja süüdistama ja oma lugusid sellest loost välja mõtlema.
Ma tean, et Island on selline üsna rahumeelne riik et kui vulkaan purskama hakkab või tekib suur tulekahju, siis pool Islandit jookseb kokku seda imet vaatama, sest see on põnev ja seal tõesti kohati tekib tunne et ei toimu midagi eriti suurt ning kui miskit toimub, siis peab kindlasti oma silma peale viskama, pilte tegema ja oma lugu välja mõtlema hakkama.
Olen Islandi ühiskonda Eestiga võrrelnud kohe algusest peale kui siia tulin. Nii elevust tekitav on eesti inimesi jälgida, nende kohta taas õppida, (eriti kuna olen ise ka siit pärit). Olen inimestejälgija, eriti aga suhtes ja abielus inimeste käitumise jälgija.
Mind ikka ja jälle hämmastab, kuidas meie, st. Eesti ühiskonnas on nii palju sallimatust, vihkamist, isegi peresiseselt, kuidas emad karjuvad oma laste peale ning sealjuures ei anna üldsegi mitte hellust ega armastust vastu.
Lapsed peavad kohe alguses iseseisvalt õppima hakkama saama, jälgima ning peaaegu õhust ahmima vanemate tahtmist, sest keegi ei taha rahulikult seletada ega õpetada.
Siinjuures mõistan üha paremini enda perekonna ja lapsepõlvetausta, kust pärinen, sealjuures üleliigseid süüdistusi jagamata, sest inimesed ei oskagi teisiti, see on nende tõde ja õige arusaam elust.
Siinkohal tunnen, et pean tooma ka paralleeli Islandi perest.
Ma ei saa salata, Islandi peres, kus ma olin, oli küllaltki palju sellist, mis mind häiris ning millega ma ei nõustunud, mõtlen vanemate kasvatust laste suhtes.
Näiteks see, et lapsed hakkasid kohati liiga palju kontrollima ning vanemad tegid nagu lapsed ütlesid, samuti ei pidanud nad sööma kui ei tahtnud.
Oma asjadega ei käitunud lapsed samuti vastutustundlikult, sest teadsid, et kui telefon või ipod katki läheb, siis ostetakse uus.
Samuti vanemad olid enamiku ajast väga hõivatud tööde ja tegemistega, et laste jaoks ei jäänud üldse aega. Samas aga kui vanematel polnud argipäeval aega, siis nädalavahetustel võtsid nad meelega enda aja maha, et olla lihtsalt lastega, neid kallistada, nendega lihtsalt aega veeta.
Tunnen sisemist rusumist kohati ühiskonna atmosfääri suhtes, et justkui mu positiivsust püütakse meelega maha suruda ja öelda, et mis sa siin hõiskad, ei ole see elu nii lilleline siin midagi, tule maa peale tagasi.
Kuid siiski on see pisut tagasihoidlikum, see rusumise tunne kui Ameerikast tagasi tulles.
Meie ühiskonna inimesed püüavad jääda pigem halli massi sulandunuks, et keegi ei tunnustaks ega ära ei märgiks, sest siis võidaks näpuga näitama hakata.
Ühel päeval sõites ronginga Tallinnasse nägin sellist olukorda: Kaks vanemat sõbrannat istusid peaaegu kõrvuti ning ühel hetkel tuli laes olevatest kõlaritest teade, mida üks neist ei kuulnud ning küsis kõva häälega oma sõbrannale otsa vaadates, et oot mis ta nüüd ütleski. Saanud vastuse, hakkas tema kõrval olev naine talle otsa vaatamata poole suuga seda sama ütlema, mida just oli kuulnud, kuid ta hääles oli vinguvat ja irooniat sees. Jutu lõpu aga nohises ta enda ette, rohkem nagu tunnistuseks, et oli vähemalt midagi öelda saanud.
Mulle jättis see mulje, juskui tal oleks suur soov end väljendada, kuid talle ei anta selleks võimalust, sest keegi ei kuula tema elutarkust, õpetusi.
Sten ütles ühel päeval mulle midagi, mis mind tõeliselt mõtlema pani, et kui sa kirjutad end maailmakodanike hulka, mitte enam spetsiifilise riigi kodanike hulka, siis kaob trots ja viha (Eesti) ühiskonna vastu.
Ma ei mäleta täpset sõnastust, kuid üldine mõte oli selline mu meelest, vähemalt nii ma seda endale tõlgendasin.
Seda endale mõtestades mõistsin, et nii see tõesti on. Kadunud on see kibestuv tunne, et seon enda elu nüüd jätkuvalt Eestiga ning et mul ei ole siit väljapääsu.
Ma tead, et see võib nii mõndagi minu lähedast inimest kurvastada, kuid ma ei näe enda tulevikku Eestis.
Ütlesin seda Ameerikast tagasi tulles neli aastat tagasi, olles veel noor ja roheline, kuid nüüd tasakaaluka täiskasvanuna ütlen seda taas.
Miks, küsite. Sellepärast, et ma tunnen suhtlusatmosfääris, mis peredes ja linnaski valitseb negatiivset ja halba survet mulle ning olles ise väga positiivne ning rõõmsameelne on see lihsalt kurb kui ühiskond ei aktsepteeri kõiki inimesi sellistena nagu nad on.
Lisaks on siin nii palju vihkamist ja sallimatust ning teise elu elamist.
Mõtlema hakates, kuhu võiks tulevikus tööle minna ei tule otseselt midagi pähe, mis motiveeriks või kutsuks.
Jah, kodu jääb siia alatiseks ning südames on ta mulle endiselt väga kallis, kuid elada ma siin pikaajaliselt ei tahaks ning teada tunne ning arvamus, millega ka mu Islandil elav ema nõustus, on et Eestit on distantsilt nii lihtne armastada.
Kindlasti paljud teist ei nõustu minu arvamusega meie Eesti kohta, kuid see on minu tunne ja minu arvamus, kuid ilmselt paljud ka nõustuvad.
Tuesday, August 26, 2014
Tuesday, August 19, 2014
Enese kindluse rajamise vallikraavi koha otsimine
Lõpuks ometi olen Eestis. Millegipärast olin ma palju rohkem elevil siiatuleku suhtes, kuid olles siin tunnen väga tugevat sisemist vastuolu minu Islandi Heli ja Eesti Heli vahel, justkui enam ei teaks kes ma olin või kes ma olen. Ilmselt see nii peakski olema. Mu "kindlus" vajab alles püstitamist ja teen esialgseid tagasihoidlikke samme sellel tundmatul maal.
Teisalt aga siiski tunnen end pisut paremini kui pärast Ameerikast naasmist 18-aastasena.
Praegu on tunne justkui olen endas tasakaalu Islandi aastaga leidnud, kuid et mitte end liiga hästi oma nahas tunda Islandi ühiskonnas on vaja taas enda mugavustsoonist välja astuda ning püüda end ka hästi tunda Eestis.
Ilmselt selleks läheb pisut aega, sest tulemas on kaks aastat ülikooli, kuid olen kirjeldamatult elevil. Lisaks algab nüüd mu lasteta elu. (hüvastijättudest kirjutan pisut hiljem).
Samas olen ma äärmiselt elevil enda kohta veelgi õppimise suhtes, täna näiteks õppisin, et mul on millegipärast selline komme endale kalleid inimesi, kes minust hoolivad endast eemale tõugata.
Täna oli selline olukord, et mu väga kallis sõber tuli meie juurde, jalutades lihtsalt uksest sisse nagu alati. Mõlemad mu õed muutusid kohe elavamaks ning hakkasid temaga vestlema. Mina aga...
Ei osanud kohe mitte midagi öelda ega teha, sest mul ei olnud enam õrna aimugi millest peaks rääkima või millest üldse võiks rääkida. Lisaks jooksid mu peas ringi sõnad nii inglise islandi kui eesti keeles. Ei osanud mitte midagi teha, ootasin ja vaatasin, kuid see dinstantsus muutus äärmiselt rusuvaks ja ängistavakski kui seda nii väljandada saab.
Mõtlesin sisimas, miks ma küll end sellesse situatsiooni olen pannud ja kas see kõik on seda väärt.
Samas aga teine osa minust korrutas, et jah, Heli, see on seda väärt!
Iga algus on raske.
Millegipärast oli mul samuti mõttes, vähemalt mu sisemisel minal, et ma olen muutunud ja enam ei sobi nendega. Kahjuks on kohati nii, et kui olen endale mingi asja kinnisideeks võtnud, siis ma ei saa sellest naljalt lahti lasta ning seda ka seekord kuni olin kuulnud ära selle sõna "muutunud". Siis oli mu sisemine mina ääretult rahul ning sai edasi oma kohal rahulolevalt olla.
Tol hetkel aga kui sain aru, et olin meelega enda kalli sõbra endast eemale tõuganud oma sõnadega pigem, tundsin selliseid süümepiinu kui ei kunagi varem.
Samas mu meelt muutis paremaks asjaolu et ta hiljem mulle kirjutas ning pakkus välja kohtuda hiljem kusagil neutraalsemas kohas.
Samas aga mida teha sellises meeleheite olukorras kui kõik on segi paisatud. Ei teagi kohe kust alustada.
Ma aga tean, et ma olen tugev ja ma saan hakkama ning hoolimata sellest kõrgest mäest mis mu ees seisab nii keele kui sisseelamise suhtes saan ma hakkama.
Runa ütleks selle peale, et ära lase teistel võita. Kes kõige kauem vastu peab on võitja.
Oh, kuidas igatsen juba Runat, Joni ja oma viit väikest last, kuid samas on ka hea lasteta olla. :)
Teisalt aga siiski tunnen end pisut paremini kui pärast Ameerikast naasmist 18-aastasena.
Praegu on tunne justkui olen endas tasakaalu Islandi aastaga leidnud, kuid et mitte end liiga hästi oma nahas tunda Islandi ühiskonnas on vaja taas enda mugavustsoonist välja astuda ning püüda end ka hästi tunda Eestis.
Ilmselt selleks läheb pisut aega, sest tulemas on kaks aastat ülikooli, kuid olen kirjeldamatult elevil. Lisaks algab nüüd mu lasteta elu. (hüvastijättudest kirjutan pisut hiljem).
Samas olen ma äärmiselt elevil enda kohta veelgi õppimise suhtes, täna näiteks õppisin, et mul on millegipärast selline komme endale kalleid inimesi, kes minust hoolivad endast eemale tõugata.
Täna oli selline olukord, et mu väga kallis sõber tuli meie juurde, jalutades lihtsalt uksest sisse nagu alati. Mõlemad mu õed muutusid kohe elavamaks ning hakkasid temaga vestlema. Mina aga...
Ei osanud kohe mitte midagi öelda ega teha, sest mul ei olnud enam õrna aimugi millest peaks rääkima või millest üldse võiks rääkida. Lisaks jooksid mu peas ringi sõnad nii inglise islandi kui eesti keeles. Ei osanud mitte midagi teha, ootasin ja vaatasin, kuid see dinstantsus muutus äärmiselt rusuvaks ja ängistavakski kui seda nii väljandada saab.
Mõtlesin sisimas, miks ma küll end sellesse situatsiooni olen pannud ja kas see kõik on seda väärt.
Samas aga teine osa minust korrutas, et jah, Heli, see on seda väärt!
Iga algus on raske.
Millegipärast oli mul samuti mõttes, vähemalt mu sisemisel minal, et ma olen muutunud ja enam ei sobi nendega. Kahjuks on kohati nii, et kui olen endale mingi asja kinnisideeks võtnud, siis ma ei saa sellest naljalt lahti lasta ning seda ka seekord kuni olin kuulnud ära selle sõna "muutunud". Siis oli mu sisemine mina ääretult rahul ning sai edasi oma kohal rahulolevalt olla.
Tol hetkel aga kui sain aru, et olin meelega enda kalli sõbra endast eemale tõuganud oma sõnadega pigem, tundsin selliseid süümepiinu kui ei kunagi varem.
Samas mu meelt muutis paremaks asjaolu et ta hiljem mulle kirjutas ning pakkus välja kohtuda hiljem kusagil neutraalsemas kohas.
Samas aga mida teha sellises meeleheite olukorras kui kõik on segi paisatud. Ei teagi kohe kust alustada.
Ma aga tean, et ma olen tugev ja ma saan hakkama ning hoolimata sellest kõrgest mäest mis mu ees seisab nii keele kui sisseelamise suhtes saan ma hakkama.
Runa ütleks selle peale, et ära lase teistel võita. Kes kõige kauem vastu peab on võitja.
Oh, kuidas igatsen juba Runat, Joni ja oma viit väikest last, kuid samas on ka hea lasteta olla. :)
Wednesday, July 30, 2014
See kummaline miski, mis tuleb pärast välismaal olekut
Juhtusin lugema artiklit pealkirjaga The Hardest Part of Travelling No One Talks About.
Samuti kogemused, mida saame välismaal on teistsuguse väärtusega.
Selle peale mõeldes tuli korraks väike hirm hinge, sest Ameerikast tagasitulek ning uuesti Eesti eluga kohanemine võttis mul väga kaua aega.
Esimesed paar nädalat olid küllaltki head, aga ehmatav oli end leida perest inimeste keskelt, keda ma enam ei tundnudki. Mu vanemad olid samasugused nagu nad ikka olid, kuid minu jaoks olid nad võõrad, ei tundnud enam neid sellistena kui kodust lahkudes. Samuti ei olnud nende vaimustus väga suur mind uuesti tundma õppida. Mul võttis pea poolteist aastat aega, et end taas Eesti ühiskonnas defineerida ning leida enda tasakaal (mis kui aus olla ei olnud 19-aastasena mitte sugugi lihtne, sest ilma välismaakogemusetagi on selles vanuses end raske leida.)
Ma olin vaid ühe aastaga muutunud teise pere, enda Ameerika pere nägu ning muutnud neidki natuke enda sarnaseks.
Nüüd tunnen et olen väga Runa pere nägu, teen küll asju enda moodi, kuid olen palju uusi asju õppinud sellest, kuidas nemad neid teevad.
Mõtlen juba Eesti peale, et kuidas on võimalik kogu see rutiin mis mul siin on endaga kaasa võtta ning enda uude ellu sisse sulandada? Ilmselt ei olegi, kuid mõttelised väärtused on need, mis hakkavad tulema erinevates olukordades ette ja end meenutama mälestuste näol. Samas aga mida mitte keegi teine kaasmaalane, kes sellal Eestis elanud, ei oska nii lugeda kui ma ise.
Samas tean, et Eestisse tagasiminek ning uue elu alustamine rikastab ning aitab selgusele jõuda, mis on mu elus püsiva tähtsusega ning mis lihtsalt kas trend või mööduva väärtusega. Rutiini all mõtlen hommikust äratust ning kõike seda, mida pärast ärkamist teen enne inimestega kohtumist või enne magamaminekut, midagi mis on sõltumatu kohast ja maast kus elan.
Mul ei ole kunagi olnud nii palju aega kui siin, Islandil, et teha enda asju: lugeda raamatuid, käia meditatsioonitunnis, sõpradega aega veeta, raamatukogus ringi ekselda, unistada, mõelda.
Ja meditatsioon on mind juba küllalt palju selle väikese aja jooksul aidanud.
Kui ma hakkasin endale Tallinnasse korterit otsima, siis olin päevast päeva mures ja mu mõtted olid Islandist kaugel.
Ühel hommikul proovisin end kujutleda kui ma annan kogu enda ärevuse ära kas paberite, asjade või raamatute näol ning enda kujutluses muutusin ma üha väiksemaks ning väiksemaks kuni olin tõsiselt pisike , aga õnnelik, mu ümber oli suur hunnik kujuteldavaid asju, mille olin hetkeks kõrvale pannud. See tunne oli uskumatu, sest korraks, umbes viieks minutiks ei olnud mitte ühtki muret ega probleemi.
Pärast lühikest mediteerimist/visualiseerimist tundsin end palju rahulikumana ning samal päeval leidsin enda jaoks ka sobiva korteri.
Meditatsioon, mida teen on igal hommikul vaid 5 minutit, sest tavaliselt kauem ei suuda mõtted end vaos hoida ning algaja jaoks on see ideaalne. Hingan aeglaselt sisse ja loen umbes viieni, hoian kolm numbrit hinge kinni ja hingan taas viis aeglast hetke välja.
Hingamise lugemine aitab kontsentreerumisele kaasa. Kui olen saavutanud juba hetke kui muule enam ei mõtle, siis jätan numbrite lugemise järele.
Olen pisut elevil inimeste nägemise suhtes, ärevil Eesti ellu sissesulamise ees ning rõõmus, sest saan alustada uut etappi enda elus.
Aga tõesti, sellest osast räägitakse palju vähem igal pool, osast, mis tuleb siis kui välismaa lõhnad ja tolm riietelt maha pestud või kulunud ning kodumaa lõhnad, mis alguses nii erilisena tundunud, on samuti igapäevaelu osaks saanud. Kui kõik eriline on muutunud taas ilusaks tavalisuseks.
Kuigi samas on pärast mõnda aega eemalolekut ka kodumaal sarnane väärtus välismaaga. Kuna tunne on taas värske, siis vähemalt mulle lähevad taas rahvuslikud üritused veelgi enam hinge ning samuti ka Eesti lipu taasnägemine.
Tol hetkel kui selle avastasin sain aru, miks ma üha jälle ja jälle tahan seda elevust ning tundmatust tunda, st. välismaale mõneks ajaks kolida.
Nagu artiklis öeldud,
This is why once you’ve traveled for the first time all you want to do is leave again. They call it the travel bug, but really it’s the effort to return to a place where you are surrounded by people who speak the same language as you. Not English or Spanish or Mandarin or Portuguese, but that language where others know what it’s like to leave, change, grow, experience, learn, then go home again and feel more lost in your hometown then you did in the most foreign place you visited.This is the hardest part about traveling, and it’s the very reason why we all run away again.Ma olen nakatunud sellest mujal elamise viirusest. Ilmselt on see juhtunud paljude vahetusõpilaste või lihtsalt reisijatega. Aga see on nii imeline tunne kui saab kõike seda tundmatust üha uuesti ja uuesti mujal nautida, leida uusi inimesi, õppida neid tundma, jätta hüvasti, aga ikka ja jälle, isegi aastaid hiljem avastada end nende Facebooki profiili vaatamas ja mõelda et kord seal... .Mis sest et võib-olla enam aastaid ei näe inimesi kes kord olid nii kallid on hing täis nägusid ja mälestusi.
Samuti kogemused, mida saame välismaal on teistsuguse väärtusega.
Selle peale mõeldes tuli korraks väike hirm hinge, sest Ameerikast tagasitulek ning uuesti Eesti eluga kohanemine võttis mul väga kaua aega.
Esimesed paar nädalat olid küllaltki head, aga ehmatav oli end leida perest inimeste keskelt, keda ma enam ei tundnudki. Mu vanemad olid samasugused nagu nad ikka olid, kuid minu jaoks olid nad võõrad, ei tundnud enam neid sellistena kui kodust lahkudes. Samuti ei olnud nende vaimustus väga suur mind uuesti tundma õppida. Mul võttis pea poolteist aastat aega, et end taas Eesti ühiskonnas defineerida ning leida enda tasakaal (mis kui aus olla ei olnud 19-aastasena mitte sugugi lihtne, sest ilma välismaakogemusetagi on selles vanuses end raske leida.)
Ma olin vaid ühe aastaga muutunud teise pere, enda Ameerika pere nägu ning muutnud neidki natuke enda sarnaseks.
Nüüd tunnen et olen väga Runa pere nägu, teen küll asju enda moodi, kuid olen palju uusi asju õppinud sellest, kuidas nemad neid teevad.
Mõtlen juba Eesti peale, et kuidas on võimalik kogu see rutiin mis mul siin on endaga kaasa võtta ning enda uude ellu sisse sulandada? Ilmselt ei olegi, kuid mõttelised väärtused on need, mis hakkavad tulema erinevates olukordades ette ja end meenutama mälestuste näol. Samas aga mida mitte keegi teine kaasmaalane, kes sellal Eestis elanud, ei oska nii lugeda kui ma ise.
Samas tean, et Eestisse tagasiminek ning uue elu alustamine rikastab ning aitab selgusele jõuda, mis on mu elus püsiva tähtsusega ning mis lihtsalt kas trend või mööduva väärtusega. Rutiini all mõtlen hommikust äratust ning kõike seda, mida pärast ärkamist teen enne inimestega kohtumist või enne magamaminekut, midagi mis on sõltumatu kohast ja maast kus elan.
Mul ei ole kunagi olnud nii palju aega kui siin, Islandil, et teha enda asju: lugeda raamatuid, käia meditatsioonitunnis, sõpradega aega veeta, raamatukogus ringi ekselda, unistada, mõelda.
Ja meditatsioon on mind juba küllalt palju selle väikese aja jooksul aidanud.
Kui ma hakkasin endale Tallinnasse korterit otsima, siis olin päevast päeva mures ja mu mõtted olid Islandist kaugel.
Ühel hommikul proovisin end kujutleda kui ma annan kogu enda ärevuse ära kas paberite, asjade või raamatute näol ning enda kujutluses muutusin ma üha väiksemaks ning väiksemaks kuni olin tõsiselt pisike , aga õnnelik, mu ümber oli suur hunnik kujuteldavaid asju, mille olin hetkeks kõrvale pannud. See tunne oli uskumatu, sest korraks, umbes viieks minutiks ei olnud mitte ühtki muret ega probleemi.
Pärast lühikest mediteerimist/visualiseerimist tundsin end palju rahulikumana ning samal päeval leidsin enda jaoks ka sobiva korteri.
Meditatsioon, mida teen on igal hommikul vaid 5 minutit, sest tavaliselt kauem ei suuda mõtted end vaos hoida ning algaja jaoks on see ideaalne. Hingan aeglaselt sisse ja loen umbes viieni, hoian kolm numbrit hinge kinni ja hingan taas viis aeglast hetke välja.
Hingamise lugemine aitab kontsentreerumisele kaasa. Kui olen saavutanud juba hetke kui muule enam ei mõtle, siis jätan numbrite lugemise järele.
Olen pisut elevil inimeste nägemise suhtes, ärevil Eesti ellu sissesulamise ees ning rõõmus, sest saan alustada uut etappi enda elus.
Aga tõesti, sellest osast räägitakse palju vähem igal pool, osast, mis tuleb siis kui välismaa lõhnad ja tolm riietelt maha pestud või kulunud ning kodumaa lõhnad, mis alguses nii erilisena tundunud, on samuti igapäevaelu osaks saanud. Kui kõik eriline on muutunud taas ilusaks tavalisuseks.
Kuigi samas on pärast mõnda aega eemalolekut ka kodumaal sarnane väärtus välismaaga. Kuna tunne on taas värske, siis vähemalt mulle lähevad taas rahvuslikud üritused veelgi enam hinge ning samuti ka Eesti lipu taasnägemine.
Tuesday, July 29, 2014
Emotsionaalne reis Snæfellsnessi
Möödunud kolmapäeval lauamängude õhtul pakkus mu sõber Francesco välja, et kuna ta nädala lõpus ei tööta, siis võiksime minna linnast välja ning Islandi looduses ringi vaadata. Loomulikult olin elevil selle suhtes.
Kõik toimis ideaalselt. Reisi algus oli paljutõotav ja lõbus, aga ühel hetkel sain aru, et kuigi ta on mu hea sõber ei ole me koos reisima loodud.
Kõik toimis ideaalselt. Reisi algus oli paljutõotav ja lõbus, aga ühel hetkel sain aru, et kuigi ta on mu hea sõber ei ole me koos reisima loodud.
Mind kohutavalt häiris tema läbimõtlematus ning reaalsuse taju puudumine. Või kui seda teisiti sõnastada, siis tema reaalsus oli minu omast kohati kardinaalselt erinev.
Ma ei tea, kas ma olen selle aasta jooksul õppinud asju rohkem ette nägema ja läbi mõtlema või olin ennegi selline, kuid ma sain peaaegu vihaseks kui ma pakkusin välja et me peame reisiks toitu kaasa ostma, kuid tema hakkas nalja tegema ja ütlema, et selleks ei ole põhjust ega mõtet. Ma aga ei jätnud järele ja ütlesin, et peame küll, sest esiteks on see Reykjaviki lähedal Bonuses odavam ning teiseks võib-olla ei ole seal, kuhu minema hakkasime, kohalikku poodi selleks ajaks kui me sinna jõuame, enam lahti ning kolmandaks ma ei kavatse kellegi teise toidu peale lootma jääda, ega ka mitte nälgida.
Tegin nii nagu ma arvasin hea olevat.
Tegin nii nagu ma arvasin hea olevat.
Ostsime kaasa väga minimaalselt asju, sest pidime ta sõprade juurde ööseks jääma ning ta kiitis oma sõpru taevani, et ma ei peaks muretsema, sest mees on kokk ja naine töötab ka hotellis, et kindlasti nad teevad süüa ja pakuvad ise meile midagi. (Minu arvamus on selles osas täpselt vastupidine.)
Igatahes reaalsus oli kohale jõudes selline, et mõlemad ta sõbrad olid pikast tööpäevast nii väsinud et läksime välja sööma ning teisel päeval tegin mina enne tagasisõitu süüa toiduainetest, mida olime kaasa ostnud ning hiljem Francesco ütles, et see oli mul hea mõte olnud, et toitu kaasa osta.
Samuti ei mõista ma tema huumorisoont, mis selle reisi jooksul hakkas pigem minu pihta käima, nii et püüdsin end kogu aeg kaitsta.
Ühel korral pakkusin välja, enne tagasisõitu, et sööksime vahepeatuses arbuusi ning mu sõber seepeale ütles: "Oh issand, siis ma pean jälle enda autot koristama hakkama."
Olin ta nalju suutnud kannatada pea kogu selle aja, aga see lause oli kui viimane piisk karikasse. Nii kui ta minuni jõudis ütlesin: "Uskumatu, et sa sellist asja ütled. Ma olen maailmas üks kõige vähem segadusetekitajaid ja sa julged sellist asja öelda. Olen ääretult solvunud."
Ta ei saanud aru, millest ma räägin ja arvas, et teen nalja ja ütles et sa võid olla solvunud kui sa tahad, aga ma ei mõelnud seda nii nagu sa sellest aru said. Ta pärast vabandas, kuid mind solvas see siiski.
Olin ta nalju suutnud kannatada pea kogu selle aja, aga see lause oli kui viimane piisk karikasse. Nii kui ta minuni jõudis ütlesin: "Uskumatu, et sa sellist asja ütled. Ma olen maailmas üks kõige vähem segadusetekitajaid ja sa julged sellist asja öelda. Olen ääretult solvunud."
Ta ei saanud aru, millest ma räägin ja arvas, et teen nalja ja ütles et sa võid olla solvunud kui sa tahad, aga ma ei mõelnud seda nii nagu sa sellest aru said. Ta pärast vabandas, kuid mind solvas see siiski.
Ma ei taha võrrelda seda reisi Hiiumaa reisiga (Steniga), kuid siiski tekitas see mõtte, et äärmiselt oluline on valida reisikaaslasi kellega on sarnased vaated ja arvamused, sest see hoiab stressirikastes olukordades ebamugavused ära.
Mäletad, Sten, et enne reisi "tülitsesime"= nääklesime küllaltki tihti, kuid reisi ajal peaaegu mitte kordagi.
Organiseerime Francescoga järgmist reisi koos, enne kui Islandilt ära tulen, et minna enda ema vaatama põhja ning teha kogu Islandile ka tiiru peale, kuid olen juba vaikselt kahtlema hakanud selle reisi väärtuses. Sest põnev võib olla näha uusi paiku, kuid kui me asjade suhtes selgusele ei jõua ning ta peab enda arvamust minu omast tähtsamaks, siis ma pigem lähen üksi ja bussiga. Aga ma arvan, et muretsemiseks ei ole põhjust, hoian temaga lihtsalt enne reisi rohkem distantsi, siis loodan, et enne reisi ei ole väga stressis. Kuigi seekord mängin mina enda reeglite järgi. Või vähemalt panen end rohkem maksma. :) Ma olen tugevam kui ma arvata oskan.
Lõppkokkuvõttes tundus see reis nädalaajane, kuigi olime ära vaid 36 tundi.
Natuke ka pilte Snæfellsnessist ja Grundarvogurist
Imeline päikeseloojang
omastasin sealt omale mälestuseks ka ilusaid kive.
Tegelikult on veel pilte, aga nendest juba järgmisel korral
Monday, July 21, 2014
Mõtteliselt rollide defineerimine
Ma ei tea, kas ainult minu elus on selline hetk sellises vanuses või on seda ka teistel, aga hoolimata sellest et ma enda kõrvale kedagi ei otsi, sest üksi olla on nii hea, vaatan siiski huvitatult ringi ja testin inimesi. Võib-olla tuleneb see alateadvuslikult ideaalse kaaslase otsingutest või sellest, et kuna mul on igapäevane kokkupuude lastega, siis kujutlen juba enda peret ette.
Igaljuhul on kohati väga keeruline mõtteliselt, sest mõtet ei saa justkui välja lülitada inimeste testimise ja arutluse suhtes. Isegi kui mõttele öelda, et ta ära lõpetaks ja ei vaataks meessõpru sellise pilguga. See aga muudab kogu suhtluse pisut piinlikuks, sest ma ei ole kindel millist suhet ma ootan enda kaaslaselt.
Ning see on piinlik kuni selle hetkeni kuni otsustan enda mõttes kes me siis ikkagi oleme.
Ma avastasin ka ühe hämmastava nipi...see on pisut irooniaga öeldud, kuid olukord oli selline, et ma ei olnud kindel kas me oleme sõbrad või keegi enamat ning seega oli see mu peas selline hall tsoon. See kestis mõned nädalad ning ma olin väga ebalev kuni otsustasin julguse kokku võtta ning rääkida, öelda et ma näen teda vaid sõbrana. Julm oleks öelda, et ma ei hoolinud tema tunnetest, kuid siiski otsustasin enda südamelt asja ära saada. Ta (meessoost sõber) tänas mind järgmisel päeval, et ma seda teinud olin, sest ka tema tundis sellist veidrat pinget ja piinlikkust meie vahel.
Mitte, et rääkimine raske oleks, aga mis puudutab teemasid mis on mu südamest tulenevad (eriti kuna ma ei lase väga paljusid inimesi endale väga lähedale, vaid hoian siiski teatud distantsi) on need küllaltki suur väljakutse. Kuid pärast seda sammu olin enda üle väga uhke, et end kokku võtsin ning et ta sellisel viisil reageeris.
Niisiis me oleme ametlikult sõbrad. Esimene sõber, kes on ametlikult sõber. Minu jaoks on oluline defineerida enda ja teiste rolle.
Rollidest rääkides...
Ma pean tunnistama, et väga paljudes olukordades sõltub see, kuidas inimesed mind vaatavad peamiselt, kuidas ma enda rolli endale defineerin, kes ma parasjagu tol hetkel olen.
Näiteks kui ma olen Jakobiga kahekesi kirikuhommikutel, meeldib mulle enda peas luua pilt, et olen ta ema ning inimesed hakkavad mind ka sellena nägema. (Tihti öeldakse, et me oleme nii sarnased ning nad ei arvanudki et ma ta ema tegelikult ei ole.).Vahel aga kui oleme perega ujulas teesklen et olen kas nende tütar või vähemalt sugulane.
Aga see teesklemine on ainult nii minu peas, sest väljaspoole kiirgan ma ikkagi ja ütlen loomulikult kes ma päriselt olen. See kõlab üsna veidralt võib-olla, et miks ma seda teen, teesklen et olen keegi teine, kuid see mõnes mõttes motiveerib mind rohkem ja võib-olla on ka see sotsiaalse tunnustuse saamise soov, näha end kui vanemat olemas teistele eeskujuks ja võib-olla enda energilisuse ja positiivsuse ning rõõmsameelsusega anda teistelegi vanematele energiat ja tahtmist olla minu moodi (kuigi ma tegelikult ei ole nende laste vanem.)
Kuid kui laste tegelikke vanemaid ei ole läheduses, siis minu meelest ei ole selles mitte midagi halba, sest annan neile kogu enda tähelepanu ja energia, hoolitsen nende eest ja vaatan et nendega mitte midagi halba ei juhtuks, sest see on minu "töö " ja ka vastutus.
Ühel õhtul oli selline olukord, et kui Runa ja Jon läksid välja korraks oli Jakob saanud just eelnevalt süsti. (Kuna nad lähevad Aafrikasse, siis igaüks peab saama 8 süsti, nii malaaria kui koerahammustuse jms. Seega kaks süsti kaheksast ) Ning tavaliselt võivad lapsed jääda sellest kas palavikku või haigeks. Vanemad läksid ära vaid natukeseks ajaks, et kohe-kohe tagasi tulla. Niisiis mõtlesin, et kui Jakob nutma hakkas, siis kõik läheb rahulikult nagu alati, kuid mu enda emotsionaalmaailm oli tol hetkel just üsna segamini ning Jakob nuttis ja kriiskas lakkamatult. Ta ei ole mitte kunagi nii karjunud. Lõpuks ma ei teadnud enam mida teha ja lihtsalt ootasin ja püüdsin teda rahustada, mõeldes kõikvõimalikele varasematele olukordadele ning mida mu ema oleks teinud, samal ajal olles ise kohutavas meeleheites, nii et Jakob nuttis ja mina nutsin ja kui vanemad "kohe"koju tulid, ehk 50 min pärast, oli see aeg tundunud kui igavik ning kui tavaliselt sellistes olukordades on kõik rahulik ja vaikne olnud, siis sel korral leidsid nad eest kaks nutvat meeleheitel olevust.
Ma ei ole selles peres veel sellist meeleheite tunnet kogenud, et ma ei tea, mida ma teen või ei oska kuidagi reageerida.
Järgneval päeval läksid vanemad pulma ning ma jäin nende kahe lapsega üksi nädalavahetuseks.
Laupäeva hommikul olin päeva suhtes ärevil ja eelnev öö oli mu enesekindluse täielikult maha matnud. Igapäevaselt on mul alati midagi plaanitud või miskit mõttes, siis tol hommikul ei osanud ma iseendagagi midagi ette võtta.
Õnneks helistas Runa ema Sjanni ja kutsus mind ja lapsi endaga koos päeva veetma. Sellest päevast kujunes väga sisukas ja mind õnnelikuks tegev päev.
Lapsed olid rahulikud ja kõik olid rahul. Käisime ujumas ja vanavanavanematel külas ning tegime selliseid asju, mida tavaliselt ei tee. Päeva lõppedes olid Sjannile kohutavalt tänulik, et ta mind kaasa kutsis. Ma olin taas enda tasakaalu tagasi saanud ning pühapäeva suhtes paistis nii õues kui ka mu hinges päike.
Aga oluline õppetund tuli siit siiski: pole mõtet ebaleva ja ebakindla ning õnnetuna püüda rahustada nutvat, meeleheitel olevat last.
Sest teadagi tunnetavad lapsed kõike paremini tundeid, hoolimata sellest kui hästi seda varjata püüad.
Igaljuhul on kohati väga keeruline mõtteliselt, sest mõtet ei saa justkui välja lülitada inimeste testimise ja arutluse suhtes. Isegi kui mõttele öelda, et ta ära lõpetaks ja ei vaataks meessõpru sellise pilguga. See aga muudab kogu suhtluse pisut piinlikuks, sest ma ei ole kindel millist suhet ma ootan enda kaaslaselt.
Ning see on piinlik kuni selle hetkeni kuni otsustan enda mõttes kes me siis ikkagi oleme.
Ma avastasin ka ühe hämmastava nipi...see on pisut irooniaga öeldud, kuid olukord oli selline, et ma ei olnud kindel kas me oleme sõbrad või keegi enamat ning seega oli see mu peas selline hall tsoon. See kestis mõned nädalad ning ma olin väga ebalev kuni otsustasin julguse kokku võtta ning rääkida, öelda et ma näen teda vaid sõbrana. Julm oleks öelda, et ma ei hoolinud tema tunnetest, kuid siiski otsustasin enda südamelt asja ära saada. Ta (meessoost sõber) tänas mind järgmisel päeval, et ma seda teinud olin, sest ka tema tundis sellist veidrat pinget ja piinlikkust meie vahel.
Mitte, et rääkimine raske oleks, aga mis puudutab teemasid mis on mu südamest tulenevad (eriti kuna ma ei lase väga paljusid inimesi endale väga lähedale, vaid hoian siiski teatud distantsi) on need küllaltki suur väljakutse. Kuid pärast seda sammu olin enda üle väga uhke, et end kokku võtsin ning et ta sellisel viisil reageeris.
Niisiis me oleme ametlikult sõbrad. Esimene sõber, kes on ametlikult sõber. Minu jaoks on oluline defineerida enda ja teiste rolle.
Rollidest rääkides...
Ma pean tunnistama, et väga paljudes olukordades sõltub see, kuidas inimesed mind vaatavad peamiselt, kuidas ma enda rolli endale defineerin, kes ma parasjagu tol hetkel olen.
Näiteks kui ma olen Jakobiga kahekesi kirikuhommikutel, meeldib mulle enda peas luua pilt, et olen ta ema ning inimesed hakkavad mind ka sellena nägema. (Tihti öeldakse, et me oleme nii sarnased ning nad ei arvanudki et ma ta ema tegelikult ei ole.).Vahel aga kui oleme perega ujulas teesklen et olen kas nende tütar või vähemalt sugulane.
Aga see teesklemine on ainult nii minu peas, sest väljaspoole kiirgan ma ikkagi ja ütlen loomulikult kes ma päriselt olen. See kõlab üsna veidralt võib-olla, et miks ma seda teen, teesklen et olen keegi teine, kuid see mõnes mõttes motiveerib mind rohkem ja võib-olla on ka see sotsiaalse tunnustuse saamise soov, näha end kui vanemat olemas teistele eeskujuks ja võib-olla enda energilisuse ja positiivsuse ning rõõmsameelsusega anda teistelegi vanematele energiat ja tahtmist olla minu moodi (kuigi ma tegelikult ei ole nende laste vanem.)
Kuid kui laste tegelikke vanemaid ei ole läheduses, siis minu meelest ei ole selles mitte midagi halba, sest annan neile kogu enda tähelepanu ja energia, hoolitsen nende eest ja vaatan et nendega mitte midagi halba ei juhtuks, sest see on minu "töö " ja ka vastutus.
Ühel õhtul oli selline olukord, et kui Runa ja Jon läksid välja korraks oli Jakob saanud just eelnevalt süsti. (Kuna nad lähevad Aafrikasse, siis igaüks peab saama 8 süsti, nii malaaria kui koerahammustuse jms. Seega kaks süsti kaheksast ) Ning tavaliselt võivad lapsed jääda sellest kas palavikku või haigeks. Vanemad läksid ära vaid natukeseks ajaks, et kohe-kohe tagasi tulla. Niisiis mõtlesin, et kui Jakob nutma hakkas, siis kõik läheb rahulikult nagu alati, kuid mu enda emotsionaalmaailm oli tol hetkel just üsna segamini ning Jakob nuttis ja kriiskas lakkamatult. Ta ei ole mitte kunagi nii karjunud. Lõpuks ma ei teadnud enam mida teha ja lihtsalt ootasin ja püüdsin teda rahustada, mõeldes kõikvõimalikele varasematele olukordadele ning mida mu ema oleks teinud, samal ajal olles ise kohutavas meeleheites, nii et Jakob nuttis ja mina nutsin ja kui vanemad "kohe"koju tulid, ehk 50 min pärast, oli see aeg tundunud kui igavik ning kui tavaliselt sellistes olukordades on kõik rahulik ja vaikne olnud, siis sel korral leidsid nad eest kaks nutvat meeleheitel olevust.
Ma ei ole selles peres veel sellist meeleheite tunnet kogenud, et ma ei tea, mida ma teen või ei oska kuidagi reageerida.
Järgneval päeval läksid vanemad pulma ning ma jäin nende kahe lapsega üksi nädalavahetuseks.
Laupäeva hommikul olin päeva suhtes ärevil ja eelnev öö oli mu enesekindluse täielikult maha matnud. Igapäevaselt on mul alati midagi plaanitud või miskit mõttes, siis tol hommikul ei osanud ma iseendagagi midagi ette võtta.
Õnneks helistas Runa ema Sjanni ja kutsus mind ja lapsi endaga koos päeva veetma. Sellest päevast kujunes väga sisukas ja mind õnnelikuks tegev päev.
Lapsed olid rahulikud ja kõik olid rahul. Käisime ujumas ja vanavanavanematel külas ning tegime selliseid asju, mida tavaliselt ei tee. Päeva lõppedes olid Sjannile kohutavalt tänulik, et ta mind kaasa kutsis. Ma olin taas enda tasakaalu tagasi saanud ning pühapäeva suhtes paistis nii õues kui ka mu hinges päike.
Aga oluline õppetund tuli siit siiski: pole mõtet ebaleva ja ebakindla ning õnnetuna püüda rahustada nutvat, meeleheitel olevat last.
Sest teadagi tunnetavad lapsed kõike paremini tundeid, hoolimata sellest kui hästi seda varjata püüad.
Friday, July 18, 2014
Nostalgiat täis vihmase ilma arutlus. Ema väike tüdruk
Täna on just üks neist imelistest unistamise ja lihtsalt raamatu lugemise ilmadest. Ehk siis käes on tüüpiline Islandi kesksuvi: vihmane, külm ja märg.
Turiste, kes siia tulevad ma küll just väga ei kadesta, sest sellise ilmaga väljas ringi vaadata on küll väga kehv minu meelest. Kuigi ma naudin ülimalt palju vihmase ilmaga rattaga sõitmist.
Täna näiteks käisin raamatukogus, otsustasin natuke omale aega võtta, eriti kuna Runa ja Jon on mõlemad kodus, siis läksin ja isegi ei mõelnud lastest (mitte väga vähemalt). Ma tunnen et olen kohati nagu ema, sest igale poole võtan lapsed kaasa.) Minu meelest on parem nad endaga kaasa võtta kui kuhugile minna kui kogu aeg kodus olla seni kuni kõik lähevad sees istumisest hulluks. Ja sellest tulenevalt on mul kogu aeg mõtted lastel, et mida nad teevad ja kus on.
Ma tean, et mu "tööks" on kõigest olla au pair, aga olen siiski keegi emalaadne ning keegi kes teeb tööd südamega, panustades kogu enda energia sellesse, kohati võtan seda võib-olla ehk liiga tõsiselt.
Igatahes täna läksin läbi vihma raamatukokku. Vihmapüksid ja -jope ning nahksaapad, mis vett peavad on Islandil elades suureks boonuseks. Sain Oddurilt laenuks mõned islandi muusika plaadid. Hea on islandi muusikat rattaga sõites kuulata.
Mulle tuli nostalgia peale, sest mäletan neid lapsepõlve vihmaseid ja halle suveilmu kui olime kõik toas ja tegelesime oma asjadega, me kõik kolm õde. Need päevad olid tagasi vaadates just eriti põnevad, sest sai rahulikult lugeda ja puhata või siis nn kuuldemänge kassettidelt kuulata või ehitada tekkidest onni elutuppa või ühel korral olime kolmekesi kasvuhoones ja joonistasime või korraldasime moedemonstratsioone, otsides välja kleidid ja vanad riided või mängisime garaažis nukkudega või õmblesime toas barbidele riideid lugesime vahel vahtrapuude otsas raamatuid või õppisime inglise keelt.
Õppimine on kogu aeg olnud minu peres au sees, eriti aga suviti kui on palju rohkem aega, et selliste asjadega tegeleda, mille jaoks kooli ajal aega ei jätkunud. Külalapsed ei mõistnud miks see nii on, aga meile oli see midagi väga omast ning tagasi vaadates näen et sellest sai ilmselt suure tõenäosusega alguse ka iga minuti ärakasutamine.
Ma mäletan üht korda aastaid tagasi kui lugesin Märgutuled Padalaiul. See tekitas väga suure suvetunde. Tahksin seda praegugi siin lugeda, aga ilmselt ei ole see eesti keeles võimalik. Võib-olla kui aega on Eestisse tulles enne kooli (kaks nädalat, mis ilmselt lendavad mööda), siis püüan selle läbi lugeda, et ahmida sisse veel natukenegi Eesti suve.
Tahaksin ka vanaema juurde minna ööseks just nagu vanasti. Kuigi ma olen täiskasvanu on vahel nii hea end tunda väikse lapsena, kellele vanaema või ema süüa teeb või arutleb lihtsalt maailma asjade üle.
Mind ääretult liigutas kui enne mu ema Eestisse minekut me käisime talle koos kleiti ostmas, mina vaatasin kriitilise pilguga ja ta sealhulgas ütles, et ma endale ka mõne riideeseme valiks. Lõpuks ta ostis mulle kolm paari pükse. See tunne ning see lause toob siiani mulle hinge väga härda tunde, sest ma ei mäleta millal oli viimane kord kui mu ema mulle riideid ostis.
See aga näitas mulle, et ma olen vanematest suhteliselt sõltumatu täiskasvanud naine, mitte enam nende väike tüdruk, kuid see tunne olla väike ning käia emaga koos poes riideid ostmas oli kirjeldamatult kaunis.
Viimasel ajal olen Islandil olles hakanud tundma meeletut koduigatsust, Eesti igatsust, sest olen olnud juba kaks suve Eestist eemal ning minu jaoks on Eesti suved, olgu kui ilusad või vihmased pealegi, alati olnud midagi, mis mu südame hõiskama paneb ning ette valmistab sügiseks. Sel aastal, nagu ka eelmisel, oli aga teisiti, olin/olen eemal. Minu jaoks ei ole Islandi suvel pooltki seda võlu, mis Eesti omal.
Võib-olla on asi lihtsalt ka selles, et ma ei ole siin oma lapsepõlve veetnud ning seetõttu ei tunne nii lähedast seotust selle kohaga, kuigi kui aus olla siis ma tunnen end hinges siin väga hästi, tunnen end et oleks nagu koju jõudnud, mõeldes Reykjavikile ja Islandile. Kõik on praegu kuidagi paika loksunud: mul on mõned kindlad sõbrad tekkinud, kellele toetuda saan nagu Juta, Francesco, nüüd ka Oddur. Mul on Runa ja Joniga väga soe ja hea suhe, alustasin just meditatsioonikursusega. Postitantsu sel kuul ei läinud, sest arvasin, et juulist kujuneb üsna teistsugune ja mittemotiveeriv kuu, mis põhimõtteliselt on nii ka läinud. Aga ikkagi kõigest hoolimata igatsen Eestit. Vaid neli nädalat ja siis näen taas Eestit.
Elu on paigas, aga ma ei ole hirmul sellest loobumise ees ning Eestisse tagasi tuleku ees.
Pigem olen ootusärev, pisut hirmul eesti keele taaskasutamise ja koolis hakkama saamise ees, kuid tahan nii väga juba enda inimesi näha, eriti enda õdesid, isa ja Steni ja muidugi vanavanemaid ning kindlasti Enet.
Ja tegelikult mul ei ole veel elukohtagi Tallinnas. Avaldus on küll ühikasse tehtud, kuid vastust ei ole veel tulnud, see tekitab samuti väikest ebakindlust.
Loodan, et kõik loksub paika. Ma ei looda et see iseenesest juhtub, vaid et ma ise pisut ka enda mõistust kasutaks.
Ma ei mäleta kas olen maininud, et 18.augustil istume kõik üheksakesi lennukile: mina, Jon, Runa, nende viis last ja Joni vanaema Hjördis. Läheme kõik koos lennule Rvk-Kopenhagen ja jätame Taani pinnal hüvasti. Mina istun Tallinna lennule ja nemad lähevad Dubaisse, veedavad seal mõned päevad ja siis lendavad edasi Addis Ababa'sse (Etioopia pealinn). Kadestan neid mõnes mõttes, samas aga tean et ei tahaks enam veelgi kauemaks Eestist eemal olla. Mind tõmbab Eesti poole tagasi.
See vihmane ilm, nostalgia, hingan sügavalt seda kõike sisse, sest varsti saab Islandi vihmgi minu jaoks otsa. :)
Mõtlesin, et lisan põnevuse mõttes ka mõned pildid.
Jakobi sünnipäeval Runaga. Jakob sai 17.juulil kaheseks.
Käisime Odduriga muru peal Islandi parlamendihoone ees päikest nautimas.
Turiste, kes siia tulevad ma küll just väga ei kadesta, sest sellise ilmaga väljas ringi vaadata on küll väga kehv minu meelest. Kuigi ma naudin ülimalt palju vihmase ilmaga rattaga sõitmist.
Täna näiteks käisin raamatukogus, otsustasin natuke omale aega võtta, eriti kuna Runa ja Jon on mõlemad kodus, siis läksin ja isegi ei mõelnud lastest (mitte väga vähemalt). Ma tunnen et olen kohati nagu ema, sest igale poole võtan lapsed kaasa.) Minu meelest on parem nad endaga kaasa võtta kui kuhugile minna kui kogu aeg kodus olla seni kuni kõik lähevad sees istumisest hulluks. Ja sellest tulenevalt on mul kogu aeg mõtted lastel, et mida nad teevad ja kus on.
Ma tean, et mu "tööks" on kõigest olla au pair, aga olen siiski keegi emalaadne ning keegi kes teeb tööd südamega, panustades kogu enda energia sellesse, kohati võtan seda võib-olla ehk liiga tõsiselt.
Igatahes täna läksin läbi vihma raamatukokku. Vihmapüksid ja -jope ning nahksaapad, mis vett peavad on Islandil elades suureks boonuseks. Sain Oddurilt laenuks mõned islandi muusika plaadid. Hea on islandi muusikat rattaga sõites kuulata.
Mulle tuli nostalgia peale, sest mäletan neid lapsepõlve vihmaseid ja halle suveilmu kui olime kõik toas ja tegelesime oma asjadega, me kõik kolm õde. Need päevad olid tagasi vaadates just eriti põnevad, sest sai rahulikult lugeda ja puhata või siis nn kuuldemänge kassettidelt kuulata või ehitada tekkidest onni elutuppa või ühel korral olime kolmekesi kasvuhoones ja joonistasime või korraldasime moedemonstratsioone, otsides välja kleidid ja vanad riided või mängisime garaažis nukkudega või õmblesime toas barbidele riideid lugesime vahel vahtrapuude otsas raamatuid või õppisime inglise keelt.
Õppimine on kogu aeg olnud minu peres au sees, eriti aga suviti kui on palju rohkem aega, et selliste asjadega tegeleda, mille jaoks kooli ajal aega ei jätkunud. Külalapsed ei mõistnud miks see nii on, aga meile oli see midagi väga omast ning tagasi vaadates näen et sellest sai ilmselt suure tõenäosusega alguse ka iga minuti ärakasutamine.
Ma mäletan üht korda aastaid tagasi kui lugesin Märgutuled Padalaiul. See tekitas väga suure suvetunde. Tahksin seda praegugi siin lugeda, aga ilmselt ei ole see eesti keeles võimalik. Võib-olla kui aega on Eestisse tulles enne kooli (kaks nädalat, mis ilmselt lendavad mööda), siis püüan selle läbi lugeda, et ahmida sisse veel natukenegi Eesti suve.
Tahaksin ka vanaema juurde minna ööseks just nagu vanasti. Kuigi ma olen täiskasvanu on vahel nii hea end tunda väikse lapsena, kellele vanaema või ema süüa teeb või arutleb lihtsalt maailma asjade üle.
Mind ääretult liigutas kui enne mu ema Eestisse minekut me käisime talle koos kleiti ostmas, mina vaatasin kriitilise pilguga ja ta sealhulgas ütles, et ma endale ka mõne riideeseme valiks. Lõpuks ta ostis mulle kolm paari pükse. See tunne ning see lause toob siiani mulle hinge väga härda tunde, sest ma ei mäleta millal oli viimane kord kui mu ema mulle riideid ostis.
See aga näitas mulle, et ma olen vanematest suhteliselt sõltumatu täiskasvanud naine, mitte enam nende väike tüdruk, kuid see tunne olla väike ning käia emaga koos poes riideid ostmas oli kirjeldamatult kaunis.
Viimasel ajal olen Islandil olles hakanud tundma meeletut koduigatsust, Eesti igatsust, sest olen olnud juba kaks suve Eestist eemal ning minu jaoks on Eesti suved, olgu kui ilusad või vihmased pealegi, alati olnud midagi, mis mu südame hõiskama paneb ning ette valmistab sügiseks. Sel aastal, nagu ka eelmisel, oli aga teisiti, olin/olen eemal. Minu jaoks ei ole Islandi suvel pooltki seda võlu, mis Eesti omal.
Võib-olla on asi lihtsalt ka selles, et ma ei ole siin oma lapsepõlve veetnud ning seetõttu ei tunne nii lähedast seotust selle kohaga, kuigi kui aus olla siis ma tunnen end hinges siin väga hästi, tunnen end et oleks nagu koju jõudnud, mõeldes Reykjavikile ja Islandile. Kõik on praegu kuidagi paika loksunud: mul on mõned kindlad sõbrad tekkinud, kellele toetuda saan nagu Juta, Francesco, nüüd ka Oddur. Mul on Runa ja Joniga väga soe ja hea suhe, alustasin just meditatsioonikursusega. Postitantsu sel kuul ei läinud, sest arvasin, et juulist kujuneb üsna teistsugune ja mittemotiveeriv kuu, mis põhimõtteliselt on nii ka läinud. Aga ikkagi kõigest hoolimata igatsen Eestit. Vaid neli nädalat ja siis näen taas Eestit.
Elu on paigas, aga ma ei ole hirmul sellest loobumise ees ning Eestisse tagasi tuleku ees.
Pigem olen ootusärev, pisut hirmul eesti keele taaskasutamise ja koolis hakkama saamise ees, kuid tahan nii väga juba enda inimesi näha, eriti enda õdesid, isa ja Steni ja muidugi vanavanemaid ning kindlasti Enet.
Ja tegelikult mul ei ole veel elukohtagi Tallinnas. Avaldus on küll ühikasse tehtud, kuid vastust ei ole veel tulnud, see tekitab samuti väikest ebakindlust.
Loodan, et kõik loksub paika. Ma ei looda et see iseenesest juhtub, vaid et ma ise pisut ka enda mõistust kasutaks.
Ma ei mäleta kas olen maininud, et 18.augustil istume kõik üheksakesi lennukile: mina, Jon, Runa, nende viis last ja Joni vanaema Hjördis. Läheme kõik koos lennule Rvk-Kopenhagen ja jätame Taani pinnal hüvasti. Mina istun Tallinna lennule ja nemad lähevad Dubaisse, veedavad seal mõned päevad ja siis lendavad edasi Addis Ababa'sse (Etioopia pealinn). Kadestan neid mõnes mõttes, samas aga tean et ei tahaks enam veelgi kauemaks Eestist eemal olla. Mind tõmbab Eesti poole tagasi.
See vihmane ilm, nostalgia, hingan sügavalt seda kõike sisse, sest varsti saab Islandi vihmgi minu jaoks otsa. :)
Mõtlesin, et lisan põnevuse mõttes ka mõned pildid.
Siin ta on, suur poiss :) Üks neist imelistest kirikuhommikutest temaga. Vaid me kaks
Emaga šoppamas. (Mainisin ülalpool)
Olin just juuksuris käinud, nüüdseks juba kuu aega tagasi.
Odduriga selfie. :)
Monday, June 30, 2014
Ma tahan et mul oleks aega elada.
Üsna palju kuulen viimasel ajal öeldavat, et nii kiire on ja Runa ütleb tihti, et ma olen vist liiga palju kodust ära, et kui ma ära lähen kasvõi natukeseks, siis Jakob hakkab nutma.
Aga miks meil ei ole aega elada, sest meile kõigile on antud ainult 24 tundi. Eranditult.
Ühel korral suvemajas käies üllatas mind, mida ütles Runa isa: "Mina ei saa aru, kuidas saab nii lapsi kasvatada, et tule siia, mida sa ipadist vaadata tahad. Mõlemad Runa ja Geir on sellised, samal ajal kui Arna, nende õde on samamoodi alailma hõivatud, kuid siiski leiab enda laste jaoks koos enda mehega aega ning nad teevad nii paljusid asju koos aga nad ei muuda enda lapsi sõltuvaks tehnikast. "
Selle peale ma nõustusin. Ma ei ütle, et nad ei ole head ega armastavad vanemad, vaid ma väidan pigem, et nad on küll head eeskujud, kuid kes on kodust liiga palju ära, sest teevad midagi muud ja keskenduvad kogu energiaga mujale. Ja seetõttu lapsed ei saa piisavalt tähelepanu enda vanematelt.
Aga minu pere ei ole ainus näide, selliseid samasuguseid ja pisut erinevaid peresid on igal pool näha. (Suur inimeste vaatleja nagu ma olen näen tänavapildis seda kohutavalt palju, vähemalt eeldan et mu vaatlustulemused on sellised nagu arvan.)
Alternatiivid, et aega ja energiat säästa
See viis mind mõttele, et maailma on loodud palju selliseid asju, mis aitavad aega ja energiat säästa ja mõnes mõttes annavad päevale natuke rohkem aega juurde, kuid samas viivad tähelepanu peamiselt sihtpunktilt eemale.
Esimese näitena tuli pähe miskipärast libestid. Jah, tõesti need aitavad aega ja energiat säästa, kuid milleks neid vaja on kui inimesed keskenduksid rohkem, selle asemel, et multitaskida kogu aeg, ehk et isegi voodis on pea töö ja voodiväliseid mõtteid täis, siis huvitav kui kauaks jätkub sellist lähedust ja intiimsust?
Teine näide on mu enda töö, ehk au pair. See on nö rikaste inimeste ja hõivatud inimeste "lõbu". Jällegi midagi, mis on kõrvaline, midagi mis vanal ajal ei eksisteerinud. Ma töötan kellegi teise lastega, koristan kodu, pesen pesu, vahel annan lastele süüa sest mõlemad vanemad tegelevad samal ajal millegi muuga. Neil ei ole aega ise seda teha, seega nad nö ostavad teenust.
Kolmas näide on lapsekärud. Loomulikult ei ole nad midagi halba, kuid see tähendab seda, et vanemad ei peaks lapsi kandma ja samas ka ootama, vaid saavad kiiresti edasi minna kuhugi, sest tundub et kiirustada on vaja.
Mäletan enda kodust sellist asja, et igal pool oli vaja kiirustada. Et kiirustage, lähme juba koju. Aga miks mitte lihtsalt seda aega natukenegi nautida.
Inimesed ja pardid
Istusin ühel päeval mere ääres ja ühel hetkel ujus minust mööda pardiperekond koos kuue väikese pojakesega.
Mõlemad vanemad osalesid aktiivselt lapsukeste juhendamisel ja õpetamisel, st häälitsesid ja manitsesid kui linnupojad liiga kaugele ujusid vanematest.
See tõi mulle pähe mõtte, et kui linnud saavad kahekesi hakkama enda laste kasvatamisega, miks siis inimesed ei saa. Miks on inimestel vaja kogu aeg nii palju vaheldust ja külluslikkust ning milleks on loodud üldse kuvand olla parem kui tegelikult olen. Linnud ei püüa endale muretseda nt PVC plaadist kodu või ehitada laenude abiga üles uhket lossi.
Meie aga teeme seda, meie inimesed. Loomulikult mitte sõna otseses mõttes.
Lisaks sellele ühele pardiperele oli seal veel umbes 3-4 peret kõigil umbes 4 pojukest järel ujumas.
Võrdlesin seda justkui pargiga, kuhu inimesed tulevad laupäeviti enda lastega. Enamjaolt aga emad lastega, isadeta, sest isad on kusagil ära.
Aga pardipered ujuvad koos, nii isa kui ema ja valvavad koos pojukesi ning ei vii enda mõtteid mujale iphone või muu tehnikavidinaga, vaid keskenduvad, hoiavad silma peal ning õpetavad ja suhtlevad tihti.
Mida mina teen/tahan
Kui ma Jakobiga praegu käin päeval jalutamas (iga päev), siis lasen tal ise valida, kuhu ta minna tahab ja mida me selle tunni ajaga päevast peale hakkame. Teeme ainult seda, mida talle meeldib, sest täiskasvanud tahavad nii tihti, et lapsed teeksid seda, mida nemad tahavad, kuid tihti ei küsi laste arvamust.
Kuigi Jakob on alles 2-aastane on tal teatud arvamused kujunenud ning ta teab mida ta uurida või uudistada tahab.
Kuna aga see on selline aeg päevast, mille otsustavus ei muuda last täielikult olukorda kontrollivaks, vaid annab talle lihtsalt vabaduse avastada ja õppida elu tundma täiskasvanu valvsa pilgu all, siis naudin ka mina seda äärmiselt stressivaba aega, samal ajal omi mõtteid mõeldes. Just nagu pardipereski.
Minu kujutluse järgi peakski see nii olema.
Ma tahan, et vähemalt minul oleks (kui mitte kellelgi seda järgneva 10-15 aasta jooksul ei ole) enda lapsi kasvatades nende jaoks piisavalt aega ja energiat et mõelda välja midagi lahedat, võtta nädalavahetustel aeg maha ja lihtsalt olla, mitte kiirustada, lasta lastel ise luua elust enda tõekspidamised ja õppida enda kogemustest ning et kui maailmas kiireneb tehnika areng, siis ma ei läheks selle õnge ega ostaks viimase hetke moodsat tehnikat lihtsalt selleks, et lapsed saaksid midagi muud teha ja vanemad rahus ka üksteisega koosolemise asemel tehnikaga aega veeta
Minu ettekujutuses peaks kvaliteetaeg olema siis kui kõik saavad nädalavahetusel puhata ning samal ajal aega koos veeta.
Ma tahan, et mul oleks enda kalleim kaaslane ja lapsed, (rääkides tulevikust) peamiseks prioriteediks, mitte aga töö ja kõik muud tegemused, mida saab hakata võtma kui sisendeid, mis mind ja mu elu juhivad.
Huvitav on see, et selle, mu au pairi aasta alguses olin ma kindel et soovin endale ka kunagi viit last. Detsembris olin meeleheites, et kes tahaks üldse lapsi kui nii palju tüli, pahandust ja halba energiat toob see kaasa ning nüüd olen taas positiivne ning tean pisut rohkem järgitust analüüsides, mismoodi ma tahan enda lapsi kasvatada ning mismoodi mitte
See on minu jaoks justkui pusle, mille tükk tüki haaval kokku panen, samas aga otsides endale sobivaid tükikesi.
Vahel on üks osa justkui õige, kuid siiski ebasobiv.
Aga kohati hämmastab mind mu enda järjekindlus ja püsivus, isegi kui Jakob ja Hjördis mõlemad koos karjuvad suudan ma siiski rahu säilitada. Vahel teen endale kas mõttes või päriselt pai või kallistan end kui olen millegi tõesti super asjaga hakkama saanud. Nii hea on olla iseenda parim sõber!
Viisin Jakobi raamatukokku, me käime seal tihti. See annab mulle vabadust ja lastele ka energiat ning elevust juurde. Eriti kui Hjördisel on lasteaiapäev selja taga.
Jalutame koos ja tavaliselt oleme taas kodus alles 1,5 tunni pärast.
Ühel päeval tuli vanaema Hjördis minu juurde samal ajal kui ta hoidis alumisel korrusel Joni vennapoeg Eyvit. Ning veetsime temaga ääretult ilusa ja hea päeva koos, jalutasime, rääkisime ja samal ajal lapsed vaatasid ringi või suikusid unne.
Ja väljas käime ka ilmast sõltumata, kas sajab vihma või lund, vastavalt sellele panen meid riidesse ja käime ikkagi väljas. Ka poriloikudes hüppamas.
Kõik on õpetlik.
Vahel viin nad mänguväljakule õhtul mängima. Samuti kas kahe tunnine reis koos mängimisega.
Või olen isegi Jakobiga kahekesi rannas käinud ja vorste ja banaane grillinud.
Ta on kohati justkui minu väike poeg. :)
Ning ilusa ilmaga olen jalgpalli kaasa võtnud ning läinud mere äärde murule palli mängima ning lihtsalt Jakobiga aega veetma. Lisaks jalgratta kärus meeldib talle väga olla.
Alumine pilt on mu lemmik. Aga üks neist vihmastest päevadest kui mänguväljakule suundusime.
Huvi on suur ise avastada
Jakobi ja vahel ka Hjördise lemmikuteks on kivid. Igat laadi.
Tahan ka 10 aasta pärast olla nii kannatlik ja rõõmus ning lõbus enda lastega kui praegu Hjördise ja Jakobi (ning Kristjani, Arenti ja Steinunniga olen.)
Aga miks meil ei ole aega elada, sest meile kõigile on antud ainult 24 tundi. Eranditult.
Ühel korral suvemajas käies üllatas mind, mida ütles Runa isa: "Mina ei saa aru, kuidas saab nii lapsi kasvatada, et tule siia, mida sa ipadist vaadata tahad. Mõlemad Runa ja Geir on sellised, samal ajal kui Arna, nende õde on samamoodi alailma hõivatud, kuid siiski leiab enda laste jaoks koos enda mehega aega ning nad teevad nii paljusid asju koos aga nad ei muuda enda lapsi sõltuvaks tehnikast. "
Selle peale ma nõustusin. Ma ei ütle, et nad ei ole head ega armastavad vanemad, vaid ma väidan pigem, et nad on küll head eeskujud, kuid kes on kodust liiga palju ära, sest teevad midagi muud ja keskenduvad kogu energiaga mujale. Ja seetõttu lapsed ei saa piisavalt tähelepanu enda vanematelt.
Aga minu pere ei ole ainus näide, selliseid samasuguseid ja pisut erinevaid peresid on igal pool näha. (Suur inimeste vaatleja nagu ma olen näen tänavapildis seda kohutavalt palju, vähemalt eeldan et mu vaatlustulemused on sellised nagu arvan.)
Alternatiivid, et aega ja energiat säästa
See viis mind mõttele, et maailma on loodud palju selliseid asju, mis aitavad aega ja energiat säästa ja mõnes mõttes annavad päevale natuke rohkem aega juurde, kuid samas viivad tähelepanu peamiselt sihtpunktilt eemale.
Esimese näitena tuli pähe miskipärast libestid. Jah, tõesti need aitavad aega ja energiat säästa, kuid milleks neid vaja on kui inimesed keskenduksid rohkem, selle asemel, et multitaskida kogu aeg, ehk et isegi voodis on pea töö ja voodiväliseid mõtteid täis, siis huvitav kui kauaks jätkub sellist lähedust ja intiimsust?
Teine näide on mu enda töö, ehk au pair. See on nö rikaste inimeste ja hõivatud inimeste "lõbu". Jällegi midagi, mis on kõrvaline, midagi mis vanal ajal ei eksisteerinud. Ma töötan kellegi teise lastega, koristan kodu, pesen pesu, vahel annan lastele süüa sest mõlemad vanemad tegelevad samal ajal millegi muuga. Neil ei ole aega ise seda teha, seega nad nö ostavad teenust.
Kolmas näide on lapsekärud. Loomulikult ei ole nad midagi halba, kuid see tähendab seda, et vanemad ei peaks lapsi kandma ja samas ka ootama, vaid saavad kiiresti edasi minna kuhugi, sest tundub et kiirustada on vaja.
Mäletan enda kodust sellist asja, et igal pool oli vaja kiirustada. Et kiirustage, lähme juba koju. Aga miks mitte lihtsalt seda aega natukenegi nautida.
Inimesed ja pardid
Istusin ühel päeval mere ääres ja ühel hetkel ujus minust mööda pardiperekond koos kuue väikese pojakesega.
Mõlemad vanemad osalesid aktiivselt lapsukeste juhendamisel ja õpetamisel, st häälitsesid ja manitsesid kui linnupojad liiga kaugele ujusid vanematest.
See tõi mulle pähe mõtte, et kui linnud saavad kahekesi hakkama enda laste kasvatamisega, miks siis inimesed ei saa. Miks on inimestel vaja kogu aeg nii palju vaheldust ja külluslikkust ning milleks on loodud üldse kuvand olla parem kui tegelikult olen. Linnud ei püüa endale muretseda nt PVC plaadist kodu või ehitada laenude abiga üles uhket lossi.
Meie aga teeme seda, meie inimesed. Loomulikult mitte sõna otseses mõttes.
Lisaks sellele ühele pardiperele oli seal veel umbes 3-4 peret kõigil umbes 4 pojukest järel ujumas.
Võrdlesin seda justkui pargiga, kuhu inimesed tulevad laupäeviti enda lastega. Enamjaolt aga emad lastega, isadeta, sest isad on kusagil ära.
Aga pardipered ujuvad koos, nii isa kui ema ja valvavad koos pojukesi ning ei vii enda mõtteid mujale iphone või muu tehnikavidinaga, vaid keskenduvad, hoiavad silma peal ning õpetavad ja suhtlevad tihti.
Mida mina teen/tahan
Kui ma Jakobiga praegu käin päeval jalutamas (iga päev), siis lasen tal ise valida, kuhu ta minna tahab ja mida me selle tunni ajaga päevast peale hakkame. Teeme ainult seda, mida talle meeldib, sest täiskasvanud tahavad nii tihti, et lapsed teeksid seda, mida nemad tahavad, kuid tihti ei küsi laste arvamust.
Kuigi Jakob on alles 2-aastane on tal teatud arvamused kujunenud ning ta teab mida ta uurida või uudistada tahab.
Kuna aga see on selline aeg päevast, mille otsustavus ei muuda last täielikult olukorda kontrollivaks, vaid annab talle lihtsalt vabaduse avastada ja õppida elu tundma täiskasvanu valvsa pilgu all, siis naudin ka mina seda äärmiselt stressivaba aega, samal ajal omi mõtteid mõeldes. Just nagu pardipereski.
Minu kujutluse järgi peakski see nii olema.
Ma tahan, et vähemalt minul oleks (kui mitte kellelgi seda järgneva 10-15 aasta jooksul ei ole) enda lapsi kasvatades nende jaoks piisavalt aega ja energiat et mõelda välja midagi lahedat, võtta nädalavahetustel aeg maha ja lihtsalt olla, mitte kiirustada, lasta lastel ise luua elust enda tõekspidamised ja õppida enda kogemustest ning et kui maailmas kiireneb tehnika areng, siis ma ei läheks selle õnge ega ostaks viimase hetke moodsat tehnikat lihtsalt selleks, et lapsed saaksid midagi muud teha ja vanemad rahus ka üksteisega koosolemise asemel tehnikaga aega veeta
Minu ettekujutuses peaks kvaliteetaeg olema siis kui kõik saavad nädalavahetusel puhata ning samal ajal aega koos veeta.
Ma tahan, et mul oleks enda kalleim kaaslane ja lapsed, (rääkides tulevikust) peamiseks prioriteediks, mitte aga töö ja kõik muud tegemused, mida saab hakata võtma kui sisendeid, mis mind ja mu elu juhivad.
Huvitav on see, et selle, mu au pairi aasta alguses olin ma kindel et soovin endale ka kunagi viit last. Detsembris olin meeleheites, et kes tahaks üldse lapsi kui nii palju tüli, pahandust ja halba energiat toob see kaasa ning nüüd olen taas positiivne ning tean pisut rohkem järgitust analüüsides, mismoodi ma tahan enda lapsi kasvatada ning mismoodi mitte
See on minu jaoks justkui pusle, mille tükk tüki haaval kokku panen, samas aga otsides endale sobivaid tükikesi.
Vahel on üks osa justkui õige, kuid siiski ebasobiv.
Aga kohati hämmastab mind mu enda järjekindlus ja püsivus, isegi kui Jakob ja Hjördis mõlemad koos karjuvad suudan ma siiski rahu säilitada. Vahel teen endale kas mõttes või päriselt pai või kallistan end kui olen millegi tõesti super asjaga hakkama saanud. Nii hea on olla iseenda parim sõber!
Jalutame koos ja tavaliselt oleme taas kodus alles 1,5 tunni pärast.
Nagu eelnevalt mainisin, siis lasen tal lihtsalt ise jalutada ja samal ajal kõnnin ise kaasa. Kui ta tahab siis võtan ta sülle või hoian käest kinni.
Alumisel pildil ta hüüab Wajeee, komdu. (sest ta ikka ei oska korralikult Heli öelda.)
Alumisel pildil ta hüüab Wajeee, komdu. (sest ta ikka ei oska korralikult Heli öelda.)
Kõik on õpetlik.
Tahan ka 10 aasta pärast olla nii kannatlik ja rõõmus ning lõbus enda lastega kui praegu Hjördise ja Jakobi (ning Kristjani, Arenti ja Steinunniga olen.)
Subscribe to:
Posts (Atom)