Õelus on parim toetav kingitus.

English scroll down...

Sain kirja enda kallilt õelt Hillelt ning avastasin kui arukaks võib üks õde muutunud olla kui temaga ei ole pikka aega rääkinud. Niisiis lugesin ta kirja kohe kiiresti läbi, sest seal oli nii palju põnevusttekitavat ning kirjutasin kohe kiiruga vastu ka, et see vaimustus pealt ära ei läheks. :)
Heldeke, olen nii elevuses. Kokku sai 10 lehekülge peenet kirja. Ja kokku kulus umbes kolm tundi. Iga kord kui enda õdedelt kirja saan taipan kui halb on otse suhelda, sest liiga tihti olen midagi vale vastuseks neile öelnud, mis nende emotsiooni ära tapab ning nad ei julge enam mulle midagi vastu öelda. Kurb-kurb.

Kirjas on kõike palju lihtsam öelda, sest siis on võimalik, et teine loeb Sinu emotsiooni nii, et tegelikku emotsiooni ei tea ning saab ise teha enda järeldused, ilma et teine vahele segaks. See ongi selle kõige juures nii hea, et saab öelda asju, mida muidu ei julge ning teine loeb ja võib-olla vihastab, aga samas see jääb ta mõttesse edasi ning võib-olla ta ei kirjutagi kunagi vastu, aga vähemalt saab siis sellisel viisil teada, mida mina mõtlen või tunnen.
See annab palju rohkem infot edasi kui näiteks Facebooki sõnum, mille loed läbi ja jätad sinnapaika või isegi unustad.

Tihti on selline tunne, et tapan liiga palju enda hirmudele keskendudes teiste mõtteid.
Sellega mõtlen peamiselt, et oletame et teine tuleb mulle rääkima, et tahab minna vahetusaastalt tagasi tulles teise gümnaasiumi ning ilma pikemalt mõtlemata vastan, et miks, kas sulle ei meeldi see kool kus sa praegu oled või küsin kus sa elama hakkad ning teine hirmub sellest automaatselt ära ning ei julge edasi rääkida.
Niisiis ma ütleksin endale, kes ma teise emotsiooni tapma hakkan, et ole ometi vait, ära ütle midagi, kuula kõigepealt ära, mis tal öelda on ja siis kui sul on midagi arukat lisada võid seda teha. Aga mõtle enne, kas see mida sa ütled talle on ikka seda väärt või on see ainult su enda hirmu peegeldus.

Ma tean enda kogemusest, et olen palju õdede emotsioone ära tapnud, sest mu enda elus on olnud palju ebakindlust või minevikus tegemata valikuid. Ja sellest tulenevalt kui kuulen näiteks mujale kooli minekust tuleb alateadvuslikult mälust meelde see aeg kui mina seda teha ei saanud ja keegi minu mõtteid ei toetanud ja ma lihtsalt kuulasin teiste vahelesegamist ja lasksin teistel enda eest otsuse teha.

Luban olla parem kuulaja ja mitte vahele segada ning teiste emotsioone ära tappa.
Luban olla parem õde, kes näägutamise ja õpetamise asemel kuulab ära ning toetab ja annab nõu kui tunnen, et seda minult palutakse.

Hea on olla distantsilt õde (ja tütar), sest siis ei ole vaja otse kokku puutuda ning suhe on parem kui iga päev ei näe.

Oh kui õnnelik olen, et meie õelus on nii tugevaks mu kahe kalli õega, kellest üks on Austrias ja teine Eestis ning ise olen Islandil.

*********************************************************************************
Estonian word game: Õelus: jealousy; Õelus: being a sister 
Being a sister is the best supportive gift

I received a letter from my lovely sister Hille and I discovered how smart she has become while I haven't seen or talked to her. So I read through the letter very quickly and there were so many exciting things there that right after when I finished reading it I started writing the answer so the amazement and fascination wouldn't go away. :)
Gosh, I was so excited. :) I wrote 10 pages of small writing and sent it back to her. It took me about 3 hours.
Every time when I receive a letter from them I realize that it is very bad to talk to them, better is to write, because too many times I have killed their emotion and said something stupid for a reply that just kills the whole story and they don't want to tell me anything more. Sad-sad

But in the letter there is so much easier to say things, because then there is the possibility that the other one reads your emotion and (s)he doesn't really see the real emotion, (s)he can think about the letter and make its own conclusions without you saying anything more to them. It is the good thing that you can actually say things you don't have guts to say to their face.
The other person reads it and maybe even gets very angry at you, but then again (s)he will memorize it and sleep on it and maybe even though she would never write you back she will at least get the picture of how you think or feel.
The letter also gives on more information than Facebook message, which you could just read through and leave or moreover forget.

Very often I find myself thinking that I kill too much of their emotions because I live on my own fears and instead of giving advice I let the fears take the control over my emotions. So let's just pretend now that the other person comes up to me and starts telling me that after she will come back from her exchange year she wants to go to another school. So instead of listening her I automatically reply something like why would you want to change the school, don't you like it here or you know that it is very expensive to live on your own or whatnot. So the other person gets very scared of that thought and she is too afraid to talk more about it.

I would tell to myself if i will start killing other person's emotion that shut up, what are you talking about, would you bother to listen to her what She has to say in the first place and then if maybe you will have something very nice to say and you think it is necessary you could say it. 
But think beforehand if it is worth it or if it is just the reflection of your own fear?

I know from my own experience that I have killed a lot of my sisters' emotions, because in my own life there hasn't been a lot of self-confidence and decisions that hadn't been done and whenever they will start talking about something like that I unconsciously get the feeling from my memory that reminds me the time when I had to make decisions on my own but no one was supporting my ideas and instead I just let everybody make decisions instead of me and control my life. 

From now on i promise to be a better listener and not interrupt while they speak, promise not to kill their emotions. 
I promise to be a better sister, who instead of braging and teaching them what they should or shouldn't do I listen to them and support them and give advice when I feel it is necessary and I have been asked for it. 

It is very awessome (!) to be a sister (daughter) from the distance, because then we don't have to see each other every day and the relationship is better when we don't see each other often.

I am so happy that our sisterness (õelus in straight translation from Estonian) has become so strong with my two lovely sisters. One is in Austria and the other one is in Estonia and I am here in Iceland.

Kus on motivatsioon jääda?

Uskumatu, et asjad saavad nii kiiresti mu jaoks muutuda. Ma lihtsalt ei suuda seda uskuda.
Me alles kümme päeva tagasi kolisime Myvatnisse ning alles laupäeval oli Johanna Ella siin koos enda sõbraga ning mul oli järgmine nö breakdown, et ei suuda seda kõike enam taluda, et seda kõike on mu jaoks liiga palju ning tundsin end nii lootusetult.
Sest paratamatult kui elada kuus kuud sellises kohas nagu ma seal elasin siis tekivad pähe igasugused imelikud mõtted.
See aga andis mulle taaskord tunnistust, et ma olen tugevam kui ise arvata oleksin osanud.
Kuigi võib-olla see ülesanne oli mu jaoks kohati liiga raske, sest ma olen siiski noor inimene ning ei peagi teadma, kuidas kasvatada viit last. Kohati tundus mulle, et olime Annaga sama vanad, sest arutasime, mida võiks teha teisiti ning milliseid vahendeid kasutada Athena või Aprili peal ning ma teadsin paljudest asjadest (nt suhted) asju, mida A ei teadnud.
Ma olen selle kuue kuuga saanud nende pereliikmeks, mida ma ei oleks kunagi osanud oodata. Paris ja Athena ühel päeval tutvustasid meie peret mingitele turistidele, kes poodi hakkasid minema (Parisel ja Athenal on selline komme, et kui keegi on nendest huvitatud, siis nad võivad kogu pere loo ära neile rääkida, ilma piinlikust tundmata jms. Nad on nii avatud kõigele sellele.) et meid on 7 last, poiss elab Rkv's ja tema (mina) on meie suur õde. Tegelikult mitte, ta on au pair, aga kui see võimalik oleks, siis oleks nii lahe kui ta meie suur õde oleks.

Elasin viimased kaks nädalat ootusärevuses ja elevuses nö uue elu suhtes, lootes sisimas, et nii palju muutub ja ma saan rohkem endale aega ja saan rohkem asju teha.
Aga ma eksisin. Sest Anna jätkas ikka ise asjade tegemist ja ma olin ikka lastega kogu aeg kodus. Need 10 päeva on vähemalt sellised olnud. Jah, olgugi et au pairi ülesanneteks peakski see olema, et aidata vanemaid kodutöödes ja vaadata lapsi.
Kui Johanna Ella siin oli, siis ühel õhtul ta rääkis mulle, et talle meeldib enda õe juures olla väga, aga siin on nii palju pinget kohati ja stressi ning tavaliselt kui ta siin on nädal aega olnud, siis ta on enda taluvuspiirideni jõudnud ning ta peab puhkama.
Sel hetkel sain aru, et ma olen kogu selle kuue kuu jooksul üritanud eitada, et ka minul on taluvuspiir. Mõtlesin kogu aeg, et kui Anna seda suudab, seda pinget taluda, kuidas mina siis ei suuda. Mõtlesin, et ma pean olema tugev ja visa, sest see ongi mu elu ülesanne?
Nii aga kui ma sellist mõtet mõtlema hakkasin, hakkasin muutuma nö robotiks ja ise ära kaduma.
Anna on mu meelest kui üliinimene, kes on peaaegu kogu elu neid väikseid tüdrukuid üksi kasvatanud ning ta ei paista kunagi stressis olevat, ega tundu kunagi puhkust vajavat. Ta naeratab alati lastele ning on hea ja sõbralik (vahel ka väga kuri kui selleks tõesti põhjust on.)
Nii ma siis mõtlesin, et kui tema seda suudab, siis suudan mina ka. Ja et mu ülesanne ongi talle toeks olla. Sest esimesel päeval kui Grimstungale läksin küsisin, mis mu tööülesanne on ning A ütles, et peamiselt teda aidata, sest oleme mõlemad päeviti kodus. Ma aga võtsin seda kahjuks sõna-sõnalt.
Seda on nii uskumatu lugeda ja mul endal kirjutada ka, sest tegelikult ei oodata üheltki au pairilt selliseid kohustusi ja mu tööülesanded olid erakordselt keerukad. (Nädal aega viie tüdrukuga pmts üksi olla!)
Kui mul oli jälle tunne, et ma enam ei suuda siis leiutasin mõttes veel mingi vabanduse, et ma masendusse ei langeks ja suutsin vastu pidada vähemalt päeva lõpuni.
Grimstungal motiveeris mind edasi liikuma mõte Myvatnist ja "sellest ilusast seal ootavast elust". Kui aga siia jõudsime, siis hakkasin mõtlema uusi motiveerivaid mõtteid, et siin edasi olla ning avastasin, et sisimas tegelikult tahaksin siit ära, sest see kõik tundub nii vastumeelne, see et hommikul kell 7 lapsed nutavad ja ma enam magada ei saa, et olen hoolimata 8 tunnist unest ikka surmväsinud, et mul on päevas ainult paar vaba tundi ja kõik see tundus ühe suure kohustusena. Lisaks veel mõte, et ei ole kindel, kas ja millal saan enda au pairi tasu (mis on ka minimaalne) ja millal puhkuse.
Kuna aga me elasime eraldatuses, siis mu tunne oli nii lootusetu, sest kellegagi peale pereliikmete ei olnud rääkida ja A ei saanudki mulle adekvaatset nõu anda kuna ta oli isegi katki.
   Ühel hommikul A märkas et olen väsinud ning ütles selle peale, et kui asjad maha rahunevad, siis saadan su ühele pikale puhkusele. Sel hetkel tundsin, et ma ei jaksa enam nii kaua oodata. Minul on ka enda piirid ja mu limiit on juba kümnekordselt ületatud.Ma tahan ise midagi teha ning ise olla, mitte kogu aeg neile siin pühenduda. Mulle aitab!
A õde seletas mulle ning rääkis kui tubli ma olen olnud ning et ma kujutaks ette seda elu siin kui mind ei ole. Olin väga õnnetu ja mõistsin, et olen teda nii palju aidanud. Samas aga mõistsin ka, et jah, olen Teda aidanud, aga kes Mind aidanud on kui ma seda vajanud olen.  Tal polnud aega mu jaoks olnud, et mind isegi ära kuulata, rääkimata siis sellest, et ma endale aega saaksin võtta. Olin Talle toeks ja kõik kogu aeg korrutasid seda mulle ning püüdsin enda peale sel hetkel mitte mõelda. Ma rääkisin enda õnnest, aga võib-olla oli see lihtsalt mask, mida kandsin.
Mind kurvastas see, et ma tundsin, et kui ma olen väga väsinud, siis tahtsin üksi olla, samas aga ei olnud kunagi olnud kohta, kus üksi olla ja A ei pakkunud mulle kunagi välja aega, et puhata. Ma olin septembrist alates kogu aeg töötanud 24/7 ja püüdsin mitte mõelda. Ehk siis neli kuud. Sisimas unistasin juba sellest, et see läbi saaks. Ma ei hakka siinkohal rääkimagi lepingu tingimustest, sest see ei kannata kriitikat. Lisaks veel pereisa alkoholilembesus.

Eriti aga kurvastas mind fakt, et ma olin muutunud selles peres justkui iseenesest mõistetavaks, Pisut nagu tööriistaks, kelle energiat ja potensiaali lihtsalt kasutatakse ära,et ma peaksingi kogu aeg kodus olema ning kui ma pakkusin mingi mõtte välja, mida lastega teha või meisterdada, siis A ütles kogu aeg, et jah see on hea mõte, aga teadsin, et kui ma ise ei leia vahendeid et seda ellu viia, siis seda ei juhtu kunagi. Ja kui ma rääkisin laste motiveerimisest teist moodi kui nende ema teeb, siis A lihtsalt kuulas mu ära ja kunagi ei kasutanud seda, mida ma ütlesin. Ma olin siin, aga minu mõtted ja arvamus tegelikult ei lugenud. Ainult tema õde oli see, kes sai talle psühholoogilist nõu ja lastekasvatusmeetodeid soovitada. Ja A elabki enda lastele ainult. Ma tundsin juba üsna alguses kui kool algas, et tegelikult ma ei viitsi neid oodata ja neil on omad sellised traditsioonid ning kohati ta annab neile liiga palju vabadust öelda ja teha mida nad tahavad. Ja see ajas mu vihale, sest ma teeksin asju teisiti, aga kuna need ei ole minu lapsed, siis käib mäng ema reeglite järgi ja lihtsalt järgisin neid reegleid.


Ja just siis kui ma seda kõige vähem oleksin oodanud, tuli mulle emotsionaalselt ja mõtteliselt appi mu armas kursaõde Ene ja aitas ning julgustas, sest olin ise lootuse kaotanud. Ja praegu...olen siin selles peres veel mõned päevad ning suundun juba õige varsti uude perre, uute lootustega ja loon uued kokkulepped ning kontrollin ise seda, millele alla kirjutan.

Ristimistseremoonia; Atlanta sünnipaev, (pisut emotsionaalne lõpp)

Vasakult: Kirikuõpetaja, Heida ja Bjössi, Systa (Elvari ema) ja Heida isa
Starting from left: Church person whatever his name is, Heida, Bjössi, Systa (Elvar's mom), Heida's dad

Esiplaanil juhuslikult jäi peale see meesterahvas, kes on minuealine ehk nii 23, abielus ja kahe lapsega.
Mnjaa. Milleks huvitav? Aga see pole minu arutada. Inimesed teavad ise, mis neid õnnelikuks teeb.
In the front there is this man who is about my age, 23 or so and married, plus 2 kids. Well. not my business really, but why? People know best what makes them happy

Ja see kuulus Meie Isa palve islandi keeles.
Our father in the heaven...in icelandic

Atlanta sünnipäev: 2-aastane
(Birthday of Atlanta. She is now 2 yrs old)

Tagant läheneb kõige õnnelikuma näoga pereisa.
The father seems very happy. :)

Küünalde süütamine
Lighting the candles

Tibukene on kahe aastane!!! :) Hun er stor stelpa!!!
She is already 2!!! She is so big girl!

Ei taha väga külajuttu rääkida, kuid siiski kirjutan sellest veidi emotsionaalsemalt kui võiks, aga see lihtsalt näitab seda, mida ma olen siin kuus kuud talunud ja millist elu tegelikult elanud. 

See pere on tore,aga tore jutumärkides suuremalt osalt ajast.

Kõige rohkem ajas selle sünnipäeva juures kopsu üle maksa see, et esiteks oli see vanaema seal, ehk siis see naine käitus Elvariga kui beebiga. Kui aus olla, siis ta on kogu elu olnud tema väike beebi. Amma Kristin ehk Amma langa (vanavanaema eesti keeles) käis ka korrutas ja küsis: kus Elvar on, kas ta on süüa saanud, miks ta juba sööma ei tule, tal on kindlasti kõht tühi. Anna seepeale vastas, et ei usu, et tal kõht tühi on, ta on joonud kogu päeva.
Lisaks amma Kristini jaoks ei ole viit tüdrukut olemas, ta räägib ja hoolitseb ainult Athena eest. Eranditult. Küsib, kas ka kuidas ikka Athena on ja kas Athena saab ikka sama palju hoolt ja süüa jm kui teised lapsed jne. See ajas mu tõsiselt vihale.
Ja kui veel Systa, ehk Elvari ema meile tuli, oli lugu lausa üle mõistuse. Ta käis ja küsis ja päris miks asjad on nii nagu nad on ja õpetas, kuidas peaks lastega käituma (justkui tema oleks siin kõikse suurem musternäidis!!!)
Lisaks hakkas Elvar teesklema ja kommenteerima, et tema aitab ikka kodus kõige rohkem ja tema peab ainukesena koristama ning keegi siin majas ei tee midagi peale tema. eem... okei
Ja pühapäeva hommikul kui oli kõige kiirem aeg, sest läksime väikse lapse ristimisele, riietasime lapsi hommikul Annaga ning siis tuleb Elvar ning hakkab nõudepesumasinat koristama, samal ajal kommenteerides, et oh kui palju aega ikka laste riietamisele kulub, et me peaks kiirustama ning samal ajal ulatas mulle kausse ja taldrikuid kui panin tüdrukutele kleite selga. Kuidas ma peaks kaht asja korraga tegema???
Esmaspäeva hommikul aitas lapsi riietada ning isegi ei olnud kuri ega käratanud, et nad kiiremini teeks (ääremärkusena mainin, et ta vanaema oli seal, kes kiitis takka kui hea mees ikka Elvar on, et näe isegi hommikul aitab lapsi riidesse panna. Mnjaa, see oli kuue kuu jooksul umbes viies kord kui see juhtus.)

Selle kuue kuu jooksul, mis ma siin olen olnud, oli see ka esimene üritus, kus kogu pere, ka Elvar on olnud kaasas koos Anna ja lastega.
Nime lugu, mis Heida, ehk Elvari vennanaine enda lapsele pani, on ka omamoodi huvitav ja vajab ära märkimist, sest Systa käis ja mainis nö möödaminnes, et Heida võiks ikka tema järgi enda lapse nimetada, ehk siis Sigirdur või Sigridur vms. või  Ja alles ristimise tseremoonial said kõin nime teada: Ragna Kristin, ehk siis Ragna on Heida ema nimi ja Kristin on Bjössi vanaema nimi. Systa nägu tõmbus krimpsu kui seda nime kuulis.
Mina ei tea, mis teema nende nimedega on. Kõik tahavad, et lapsed saaks nimetatud nende järgi, et see kannab nende nime edasi. Mina ei nõustu sellega. Mina tahan, et mu lapsed oleksid enda nägu ja loodetavasti ei hakka tulevased ämmad ja muud inimesed manipuleerima ja oma tahtmist peale suruma, sest teadagi, võtan nõu kuulda, aga teen ikka nii nagu mina tahan. Peaasi et ise olen rahul.

"Kui sa piisavalt kaua laudas elad, harjud sa sõnnikuhaisuga ära."

Praegu nädal aega Grimstungalt juba ära olles on tunne üsna hea. Helje jagas üht artiklit, mida mõtlesin ka siin natuke kajastada, vähemalt minu jaoks parimaid palasid sealt. Näiteks see siin (allpool) 

ning ALLIKAS, KUST artikkel pärineb on SIIN 

(Veel Grimstungal)

Miks me kannatame suhteid ja situatsioone, mille kohta me ilmselgelt teame, et me kannatame? Olgu selleks siis töökohad, sõbrad või romantilised suhted – me teame alati kedagi enda tutvusringkonnast, kellele sooviks öelda, et lõpeta see jama ära. Mõnikord võime aga olla hoopis ise need, kellele selliseid soovitusi antakse. Kas me aga oleme valmis nende soovituste põhjal midagi ette võtma? Sageli mitte. Üldjuhul mitte. Me võime kannatada aastaid ja aastaid. Me võime süüdistada teisi, oma mineviku valikuid või halba ilma – kuid me ei ole suutelised midagi ette võtma. Miks?

Kui sa piisavalt kaua laudas elad, harjud sa sõnnikuhaisuga ära. Isegi, kui külalised sulle külla tulles imestavad, miks sa küll ei lahku, tunned sa ennast siiski seal koduselt. Jah, haiseb, ja kuidas veel – aga väljas on “võib-olla” külm ja tuuline.

Ja nii ongi! Me elame sageli laudas, aga välja minna ei julge. Sõnnikuhais on juba nii vänge, et parimad sõbrad ei taha ka enam külla tulla, kuid me ikka istume – kodune on ju. Me vaatame väikesest laudaaknast välja ning näeme, kuidas inimesed värsket õhku hingavad, naeratavad ja elust rõõmu tunnevad, kuid me ei julge nende moodi käituda. Või kui, siis võib-olla ainult korraks. Me pistame nina laudast välja, hingame sõõmu või kaks puhast õhku, ning naeratame … ja siis läheme kiirelt pimedasse lauta tagasi, sest me oleme harjunud seal elama. Me ei tea, kuidas valges ja puhtas õhus hakkama saada. Me oleme harjunud oma elu elama teistsugusel viisil.

See viimane kirjeldab mu tundeid üsna hästi. Ma olen nii palju kirjutanud siia blogisse kui õnnelik ma olen ja teisel hetkel see kõik muutub vastupidiseks ning olen väga õnnetu ning tahan ära minna. Seega ma lihtsalt olen selle kõigega ära harjunud ning ei julge väljapoole vaadata. Ei julge iseendale tunnistada, et tahan tegelikult midagi muud. Et tahan elada nagu noor inimene, mitte perenaine, mitte laste ema.
Kui käisin ühel päeval väljas, st õues emotsioone taltsutamas, tundsin seda, et kuigi ma elan imelise looduse keskel on sellest majast väljaminek üksinda mu jaoks miskipärast emotsionaalselt suur väljakutse. Iga kord kui olen väljas käinud kas jooksmas või jalutamas, olen kas väga vihane või väga kurb või väga suures tuimuses olnud. See aga tähendab enda mugavustsoonist justkui väljaminekut. Sest mugav on olla nö vati sees, üksinda koos iseendaga majas sees kus keegi ei näe ning on lihtne end lukku panna, mitte tunda ja mitte tähele panna, sest kui end seal majas avada ja lasta teistel enda sisse näha, siis võib väga kergelt haiget saada või haigeks jääda. 

Ja nii kui olen majast välja saanud on hetkeks väike šokk olnud, et mis ma nüüd teen. 

See on olnud nagu enda avamine uuele võimalusele, enda tunnete sisse vaatamine. Aga enamasti on ka kõik justkui paremaks läinud: päike paistma hakanud ning elu on tundunud imeline. Niipea aga kui majja tagasi läksin oli see "kodune rusuv tunne" tagasi. Ja olen enda tunded ja mõtted tagasi nö keldrisse kasti tagasi pannud. Ja oodanud, et see kõik läbi saaks.

Ene tõi mu tagasi reaalsusesse. Ta küsis minult, mis mu elus tegelikult toimub. Ja ma võtsin seda esialgu kui imelikku küsimust, kirjeldasin, mis siin toimub, et läksime Grimstungalt ära ja Anna ja Elvar on oma asju püüdnud ära klaarida ja E. läks alkoholiravile, et siis paremaks inimeseks saada ja oma peret tagasi, ehk Annat eelkõige tagasi saada, et kõik oleks nii nagu oli alles nädal tagasi. Aga see ei olnud ju küsimus, millele vastasin. Küsimus oli Minu kohta, mis Minu elus toimub. Ma ei olnud sellele kuue kuu jooksul julgenud vastata.
Tegelikult tundsin seda tunnet väga selgelt nii kui siia tulin, ehk nii kui Grimstungale läksin.
Tundsin meeletult ahistavat ja hirmutunnet, aga panin selle tunde karpi ja hoiukappi luku taha, ei tahtnud seda näha.
Ja nüüd siis. Nüüd ma olen ka ise saanud aru, et olin liiga hõivatud nii füüsiliselt kui emotsionaalselt nende pere asjadega. Sest kes ma siin olen? Ma olen ju kõigest lapsehoidja, mitte mingi abielunõustaja või veel vähem laste ema või isa. Need ei ole minu lapsed. Imelik, kui kiiresti võib aga tekkida väärarusaam asjade kohta ja kui kiiresti on võimalik, et loon endale illusioone asjade kohta, mis tegelikkuses tõele ei vasta. Ning kui kiirest on võimalik eelpool tsiteeritud "sõnnikuhaisuga ära harjuda."
Kõik teised tundsid seda juba teisel kuul, aga eitasin seda, et siin on ju nii hea. Juba siis kui E. oli mu vastu nii vastik, juba siis hakati mulle seda ütlema, aga ma ei kuulanud neid, sest ma teadsin ise kõige paremini, kuigi siis ei olnud endam nii väga objektiivne kogu olukorra suhtes. 

Eile, pärast lahkumist ning Husaviki poole minnes arutasime Annaga seda teemat ning tundsin, et mäletan tagasi vaadates sellest ajast esimest kolme kuud väga eredalt, sest kõik oli uus ning kogu aeg oli tegevust, need ilusad (ja inetud) külalistemaja ajad. Kui Rkv'st tagasi tulin septembris seda aega mäletan ka, kuid oktoobrist jõuludeni on justkui üks suur auk, sest ma ei mäleta, mida sel ajal tegin või mis juhtus. Tean ainult niipalju kui palju mu päevikus kirjas on. Sellest ajast olen aga kõige rohkem kirjutanud. Üle saja lehekülje. Uskumatu! 

Olen nii palju kordi endalt küsinud miks ma seal endiselt olen. Olen siiski leidnud endas nii palju motivatsiooni keelt praktiseerida ja selgeks saada  ning peret aidata on see minu edasiviiv jõud olnud (ehk siis lihtsalt ettekääne). Olen sõnni kombel pea maadligi hoidnud ning jõuga edasi rühkinud. Islandi keel on mu üks suur motivaator. (Ma ei saa ju ometi kehvem olla kui Hille, kes sai selle võimatu nederlandsi aastaga selgeks!!!) Muidu oleksin juba ammu alla andnud. Olen endale ka sisendanud, et võib-olla olen ma Annale ainus lootus, hoolimata sellest et tal on õde ja ema ja psühholoogid jm, kellega ta koostööd teeb. Aga võib-olla ma olengi see inimene, keda ta on sisimas pikki aastaid oodanud endale appi ja kuna ta on mu parim sõbranna, siis ma olen tema heaks valmis seda tegema.
Samas aga olen eriti viimasel ajal endale seda öelnud, et olgugi, et olen Annale võib-olla ainus lootus, aitasin ma ju tema sealt välja, ja kõik siin räägivad kui suur abi ma talle olen. Oot-oot. Jah, olen küll suur abi, tööriist, keda kasutatakse, aga tegelikult tahan ka mina midagi. Ja see ei ole kahjuks enam see sama, mida see pere siin tahab. 

Veider, aga tõsi, kuid ma ei ole kunagi osanud teistsugust elu ette kujutadagi kus vanemad ei saa läbi. Sest nagu ma korduvalt maininud olen on see pere siin minu enda perega väga-väga sarnane. Ja ma arvasin, et elan siin  uuesti läbi enda lapsepõlve frustratsiooni ning sõlmin kokku niidiotsi, mida minu kui lapse arust oleks võinud juhtuda ka mu enda peres, kes teab? See on kõik üks suur alateadvuslik protsess. Võib-olla olin lihtsalt selles mõttes liiga kinni.

Ma tunnen, et tahan ka tänada kõiki enda lähedasi inimesi ja mu parimaid sõpru, kes minu jaoks just raskel ajal end ilmutasid, küsisid kuidas läheb ning olid mu seljataga. Aga see ei ole veel läbi, vastupidi, nüüd olen saanud natukene aimu sellest, mida võiksin tahta, et aidata mul edasi liikuda, jällegi jätta hüvasti, aga seekord perega. Minu töö siin on tehtud.
Ma ei ole kunagi varem sellist toetust teie poolt tundnud kui nüüd. Ja see oli mulle eriliselt vajalik, sest aitas mind samm-sammu võrra edasi. Aitäh teile!!!

Heli /ei võrdu /Anna. Seda ütles mulle Ene. Ma ei olnud seda kunagi varem taibanud.
Parem ikka nüüd kui mitte kunagi!

Hüvasti!

Hüvasti, sest ma lahkun, sest minuga koos lahkuvad veel 6 selle pere liiget. Ja hüvasti, sest see kodu ja maja ning maailma lõpp on mulle teatud mõttes nii armsaks saanud.
Emotsionaalses mõttes, jah, seda kindlasti.
Käisin hüvasti jätmas loodusega ja ta võttis mind kuulda. Oli karm ja kuri, tahtis mind minema pühkida, sest oli solvunud. Ja mina olin ka vihane, lausa karjusin, aga mitte tema peale. Karjusin, sest mulle oli liiga tehtud.
Ja alati on justkui tunne, et teised teevad mulle liiga, kuid miks ma ometi lasen endale liiga teha? Otsustasin seal tuulega võideldes, et ei lase enam endale liiga teha. Otsustan ise, teen nii oma otsuseid nagu mina tahan. Ja lõpetan enda lapsepõlve kinnistunud mõtteahelad, mis mind siiani kinni on hoidnud ja ei ole lasknud olla, vaid on ikka ja jälle mind tagasi tõmmanud. Tuul ei andnud armu ja küsis ning päris minult rohkem kui olin valmis enda arvates vastama. Ja sain vastused. Ja sain teadmise, sain jõudu ja energiat temalt. Ta karjus mulle vastu, karjusime üksteise võidu kuni mõlemad rahulikuks muutusime. Taevas läks selgeks ja lumi enam ei tuisanud, tunne muutus heaks ja helgeks ning pilt muutus edasise suhtes selgemaks. Hea oli! Oh kui hea. Mõtlesin, et miks ometi ma lasksin enda kontrolli iseenda üle käest ning lasksin teistel end haigeks teha? Miks ometi? Haigused, mille küüsis ma olin tahtsid mind alla suruda, kuni lubasin, et Sina, kes sa arvad endasti nii palju, et teised siin majas kannatama peavad, ei saa Mulle liiga teha, sest Sinu pärast ma olen haige, aga kuna sa nagunii ei hooli, ega tähele pane, siis ma tõusen püsti, saan terveks ja tugevamaks ning Sa kaotad selle võitluse. Sa oled nii vastik, et ma lausa vihkan Sind. Ma kardan, aga sa ei saa midagi hullemat mulle ega kellelegi siin teha kui karjuda ja vastikusi lausuda. Usu, ma tean, et Sa oled sisemuses täielik tühermaa. Et sa ei suudaks iseenda kohta ühelegi küsimusele vastata, et sul ei ole ühtki sõpra, ega pea ka lähedast, kes Sinust tõesti hooliks. Sa jääd üksi. See lohutab mind, ja pean vastu veel mõned päevad.
Tean, et lasksin enda naiivsuse kesta alla viiruse ning see muutis mu nõrgaks. Ma tunnen tugevust ning jätan hüvasti Sinuga, kes sa pole kunagi alates sellest ajast kui üheks liikmeks, selle nõiaringi osaks sain, minu ees teeselda suutnud. Olen algusest peale saanud näha kogu nõiaringi olemust. Ja mina olingi see, kes tahtis seda ära lõpetada, andes kannatajatele mõtteainet, lihtsate mõtete näol, lootust, et elu ei olegi nii hull.
Jah, mina olin see, võid Mind süüdistada, aga ma ei hooli sellest, sest tean, et kasutasin alatult ära erinevaid olukordi, et muuta kannatajate mõtteid. Sest mida ma oleksin pidanud tegema kui nägin seda musta auku siin? Kas oleksin pidanud ise siia auku hingetuna lamama jääma või kurtma? Ei, vastupidi, algul nautisin ning kui Sa minu kraesse hakkasid kargama siis pöördusin naerunäoga Su vastu.
Ma pidin teada saama kõik, välja koukima kõik, mis Sa teinud olid ning laskma seda su kahjuks kasutada.
Ja lõpuks, kas tead, jääd sa üksi. Ei, sa ei ole halb inimene, aga sa oled lihtsalt Vale inimene enda lähedaste jaoks. Ja ma ei saa süüdistada Teda, et ta Sinu välja valis, sest et Sina valisid ju ka Tema välja. Aga nüüd on lihtsalt aeg hüvasti jätta. Jumalaga jätta.
Tean, et oled töökas ja võib-olla liiga enda kinnisideedes kinni, kuid ei saa sinna ise midagi parata, oled enda kaunite mõtete ori. Oled selline nagu oled, ilma alkoholita pisut parem kui alkoholiga. Ainult paar komakohta parem. Ja näed, me kasutasime su märkamatust ja naiivsust ära. Viisime ära kõik, mis meile kuulus, ilma Sulle midagi ütlemata. Valetasime, aga see oli lubatud, sest ka Sina valetad asjade kohta. Ja teeskled. Me tahtsime seda sama proovida, et mismoodi on kui ka meie teeskleksime? Ja sa ei saanud aru, aga meie saime ja koeradki said. Naised, kas tead, on mõnes mõttes ühed salakavalad loomad, kes saavad Sulle nii armsaks, aga teisest küljest võivad su igas mõttes hävitada kui sa nende vastu halb oled.
Niisiis hüvasti, tuttav, kuid siiski nii võõras. Keegi, kellega Tema on pidanud kümme pikka aastat koos elama, teadmata kes Sa tegelikult oled. Keegi ei tea, kes Sa oled. Sa ise ka ei tea. Oled lihtsalt oma mõtete ori. Sa kaotasid need viis väikest naist juba eos. Ja sa ei hooli emotsionaalselt, ainult materiaalselt. Sul on üsna ükskõik, peaasi, et nendega midagi ei juhtuks. Sa hoolid kui teised purjus peaga neid väikseid naisi sõidutavad, kuid Sa ei hooli kui Sa ise oled purjus ning autoroolis õlut jood. Sa tunned end ju nii hästi, et midagi ei saa nendega juhtuda. Sa tunned end ju kõigist neist inimestest paremini, kes Sinuga koos elavad, et suudad purjus peaga vastutust võtta teiste elude eest. Aga enam mitte. Ainult siis kui Sulle selleks luba antakse. Nüüd on asjad niimoodi. Enam ei karju Sina nende peale, vaid nüüd karjub saatus Sinu peale.
Ja hüvasti, sest meie läheme, jääb see siia, mis on, see aeg, mis peaaegu et seisab siin majas. Majas, mis on paksult täis emotsioone ja tundeid, mõtteid ja pisaraid, laste kilkamist. Hüvasti ja ma olen kindel, et kõik see, mis on naiste poolt loodud jääb siia veel kauaks õhku rippuma. Kõik, mis nad loonud on, on siin ja jääb siia. See teeb sulle haiget. Ja las teeb. Sa ei ole lihtsalt osanud seda kõike siin piisavalt hinnata kui selleks oli õige aeg. Ahjaa, pisut kurb oli Sind näha kui otsisid enda kadunud plaati ning muutusid järsku nii väikeseks ja abituks, üksildaseks. Selle suure pika kesta all on väike ja õrn poisike, kes on halb lihtsalt selleks, et keegi liiga ei teeks. Sa ju ei tunnegi ennast, ei tunne ise, ei tunne teised. Mul hakkas Sinust lausa kahju. Ei olnud enne kunagi näinud, et oskad kurb ka olla. Aga midagi ei ole parata nii on kõigile parem.
Koertest on kahju, hakkan neid igatsema, hoolimata sellest, et nad vahel närvidele käivad.Kogu see maja vajuks justkui unne, ei ole enam laste kilkeid ja naeru, ei ole muusikat, on vaikus, on kohvimasina hääl, on köögis mängivate uudiste heli. Ja ilmselt su ema hääl ka, kes kohe Sind päästma tuleb.
Nii et hüvasti!

Kui ma ometi kord saaksin neid hetki salvestada koos helide ja lõhnadega

Miks on nii et suur osa raamatuid ja filme räägivad sellest, kuidas oska elada igas hetkes päevas. Aga tegelikult kui raske seda teha on!!!
See on nagu üks suur katsumus, tead küll et peaks elama igas hetkes ja nautima, aga väga tihti on selline tunne, et lihtsalt ei suuda seda nautida, sest selline tüdimus ja väsimus on peal, et ootan et ometi see tüütu hetk kord läbi saaks. Jah jah, öelda kerge, teha raske.
Olen avastanud, et mul on eesti keeles end äärmiselt raske väljendada. Kui ma oma päevikusse kirjutan, siis on mõte nagu ikka alateadvuslikult minuga kaasas ning samal ajal saan pidada islandi või inglise keelset vestlust, ilma et midagi muutuks, sama on ka blogi kirjutamisega. Kui ma üle ei mõtle, siis tuleb sorav tekst iseenesest. Kui mõtlema aga hakata reeglite ja muu peale, siis läheb keeruliseks.
Eriti raske on mul aga rääkida telefonis ning kõige raskem Skypes või silmast silma.
Mäletan kui nende eestlastega kohtusin Myvatnis ning nad rääkisid nii soravat eesti keelt, mina aga puterdasin ja ei osanud midagi kohe õigesti öelda, sõnad olid sõlmes ja läksid meelest ära.
Aga nüüd nendest ilusatest hetkedest.
Seda on hea meel öelda, et need viimased päevad, ehk siis neli viimast päeva, mis siin jääda olnud on, olen seda kodu ja ümbrust ja kõike-kõike nii nautinud, et pisarad tulevad silma. Pole kuue kuu jooksul veel nii nautinud siin olemist kui nüüd kui lõpp käes. Nagu selle asjaga ka on, kui oled suremas siis on elu järsku nii kallis või kui oled lahkumas, siis on aeg kullakallis ning tahaks seda nagu sõelaga vett püüda, kiiresti-kiiresti et võimalikult palju jõuaks.
Oh, jälle kaldusin teemast kõrvale.
Minu ilusad hetked
Olin pühapäeval Atlantaga koos kodus ning käisime poolteist tundi temaga väljas jalutamas, vett ja lund vaatamas. Väga armas oli ning see hetk kui tal olid põsed punased ning vaatas mulle otsa, et Heli komdu, Heli komdu. või siis kui ta lume peale kõhuli kukkus ning naerma hakkas, enda väiksed valged hambad välkumas. Kui olime juba kaua aega seigelnud siis tahtsin tagasi tuppa minna, aga Atlanta ei tahtnud ning ütles hoopis et tahab Kallahusi minna. Ütlesin, et see on kaugel, et ärme täna lähe. Tema aga ei jätnud enda jonni ja lõpuks andsin alla, ütlesin et hea küll läheme siis, mõttest käis läbi, et ma pean teda pärast koju süles kandma, aga samas teadsin, et vähemalt siis saab ta oma uudishimu rahuldatud. Õnnekombel aga tuli ta ise ka pärast jala koju.Pärast tuppa tulles jõime sooja kakaod ning pärast vaatasime koos telekat. Ta pani mulle teki peale ning siis istus mu kõhu peale nagu padakonn ning tegi mulle suu peale sellise kakaomusi. See oli see hetk, mida oleks tahtnud et see kestaks veel ja veel.
Pühapäeva õhtul lugesin Perlale raamatut ning ta ei tahtnud kuidagi magama jääda. Niisiis selle asemel, et tavalist moodi raamatut lugeda, ütlesin talle, et ma laman koos temaga tema voodis ning loen talle. Talle meeldis see väga. Ja lugesimegi kahekesi. Nii armas oli. Ta jutustas vahet pidamata ning tegi mulle pai ning musisid ja soovis mulle head ööd. Magama ta ei jäänud enne kui ema lõpuks tema juurde veel läks ning head ööd soovis. Perla ütles veel, et keegi ei tohi teha tema emale, isale ning Helile liiga. Mitte keegi.
Oh sedagi hetke oleks tahtnud kilekotiga kinni püüda ning vaadata ja vaadata.
Pühapäeva öösel magas Athena minu toas ning esmaspäeva hommikul äratasin teda üles siis kui isegi ärkasin. See imeline hetk oli siis kui ma hakkasin teda riidesse aitama kuna ta on hommikuti unimüts veel.
Eks ma isegi olin samasugune ning kui särki aitasin talle selga panna, siis jahmerdasime sellega ning Athena purskas südamest naerma. See oli ainulaadne hetk, sest Athena on hommikuti enamasti veidi tõre ning ei naera. Imeline päeva algus.
Täna olin Apriliga koos kodus siis kui Anna teistele lastele järele läks. Mängisime Apriliga üht mängu ning ta oli mu kuri ema ja mina olin laps ning siis ta hüppas voodi peal ja tuli mu kõrvale istuma ja ütles, et Heli loe mulle seda raamatut. See oli see kaunis hetk, millal ta ei vihastanud ega olnud kuri, vaid imearmas ja naljakas isepäine laps.
Ning Paris tegi mulle ühel päeval kingituse, pakkis ära ning andis mulle. Seal sees olid kaks kommi, kuid see hetk millal ta mulle selle üle andis oli nii ootamatu, aga samas nii armas ja üllas, et tegi südame soojaks. Kallistasin teda.
Täna õhtul otsustasin lõpuks nendega ka peitust mängida ning kõigepealt tulid Paris, Athena ja April mu juurde ja hakkasid läbisegi oma mängu mulle pakkuma, et me kõik seda mängiks, lisaks tuli Atlanta ja tahtis, et ma ta nukku riietaks ning Perla tuli, et Heli halda mig ehk võta mind sülle. Siis tegin nagu ikka, et ütlesin neile kuulge, siin on ainult üks Heli. Nad alati naeravad selle üle ja ütlevad, et ei, siiin on kümme või viisteist Heli't. Ja mängisime peitust ja kivikuju või mingi selline mäng, mis mulle kunagi lapsepõlvest meelde on jäänud, mida alati naabrilastega mängisime, umbes sarnane haned luiged tulge koju mängule. Neile kohutavalt meeldib. Mängisime seda aja viitmiseks Husavikis kui pidime kolm tundi ootama ja midagi teha ei olnud. Mängisime seda piinlikustundeta bensiinijaamas Husaviki keskel. Aeg sai sisustatud, lapsed lõbusatatud ning kõik olid õnnelikud, va Elvar (kes pole eriti kunagi õnnelik. Aga see selleks.)

Ma ei saa sinna midagi parata, näen neid väikseid armsaid põrgulisi uneski. Nad on nii hinge pugenud mulle, kuigi vahel ajavad ikka kopsu üle maks küll. Ja mitte ainult vahel. Aga selline see okukord kord juba on.
Mu isale ja Hillele ei meeldi karjuvad lapsed, aga lapsed on lapsed. Kas meie kolmgi kunagi väiksed pole olnud? Ja ega meiegi alati vait ei olnud, tülitsesime samamoodi ja karjusime ja peksime üksteist. Naljakas mõelda praegu.
Helje lõi Hillele kaikaga pähe, nii et tal oli muhk peas ja mina sõidutasin Hillet nukuvankriga trepist alla. Ups. Ja Hille võttis ülemisel narivoodil alumise plaadi ära, nii et peaga vastu alumist lauda kukkusin. või Helje mu pakiraamilt rattaga sõites maha kukkus.
Ja oi neid kordi ei jõua ära lugedagi kui näpud voodialuse kasti vahele jäid.
Lastel ikka juhtub. Nii see kord juba on ja kui ise ei ole kogenud, siis ei oska ka midagi karta või oodata.

Need paar ilusat hetke jagasin siis teiega ka.
Olen hakanud väga loominguliseks muutuma. Hommikuti on ainult sekundite ja õigete valikute ning samamoodi juhuse küsimus, millises tujus keegi üles ärkab. Juhuse tahkel peab aga üritama ise positiivne ja naljakas olla, et keegi ei nutaks ja tuleks ise voodist välja, mitte ei kasutaks E. taktikat, et rebida tekk pealt ning käratada, et tule nüüd ma hakkan minema ja kui sa ruttu ei tee siis jääd maha.
Seega tuleb kasuks kui on suured kaisuloomad, kes suudavad rääkida, musi teha, kallistada, kõditada, meelitada, naljakaid asju öelda ja ise lapse riideid selga panna. :) Sest tihti kõik see meelitab nad voodist välja.

Uskumatu, et pole selle peale mõelnud, aga olen seda maja nii armastama hakanud. Jah, eks tal ole omad head ja vead, aga mulle on ta kuidagi kalliks saanud. Olen sõnn ja raske on millestki armsast asjast lahti öelda, nii on ka raske sellest majast siin lahti lasta. Aga tean, et parem ootab ees ning kahetseda ei ole mõtet. Oleme nii palju juba selleks läbi elanud ning oodanud, et ometi kord... Ja homme või ülehomme siis vertu bless!
PS. pilte seekord ei tule, vb järgmises postituses.

Uus aasta tuli rahulikult

Päev otseselt midagi erilist ei olnud. Lapsed käisid isaga Myvatnis kuumaveeallikates ning me Annaga olime kodus ja Anna tegi süüa. Ta tahtis teha traditsioonilist toitu nagu ta ema kunagi oli teinud, ehk siis starteriks küüslaugu baguette ning beekon ja seened ära praetud, aga kuna pood oli juba kinni pandud kell 3 siis ei saanud ning ta tegi siis omamoodi seda.
Mina kirjutasin pool päeva enda uue aasta kirja, mida saavutada tahan ning mis juhtuma hakkab. Samuti kuna lasksin enda vanematel saata endale eelmise aasta kirja, mille kirjutasin endale eelmisel aastavahetusel, siis hämmastav, aga see oli kirjutatud juskui praegusest hetkest, see oli nii sarnane praegusega, selle eluga, mis mul praegu on. Lugesin seda lihtsalt suu ammuli kui palju oli täppi läinud. See on alati hea võimalus näha, kas sa tahad asju südamest või mitte.  Uue aasta söögist ka natuke.

 Starteriks aga oli ahjuroog juustuga, see viis lihtsalt keele alla.
Lisaks oli pearoaks jälle hangikjöt, ehk suitsetatud lambaliha, laufabraud, kartulisalat ja muu selletaoline, ehk peaaegu sama toit, mis oli jõulude ajalgi. Lihtsalt kuidagi vähem pidulik.

Vaatasime veel Áramótaskaupið 2013, ehk see on Islandi uueaasta show nagu eestlastel on tujurikkuja. Naljakas oli, kuigi sain ainult pooltest asjadest aru. Vaatasime seda Annaga kahekesi, Elvar laskis lastele rakette ning suutis nendega jälle tülli minna. Oh sankta simpicitas!

Kuna aga enne kella 12 olime juba pidžaamades, siis kallistasime Annaga ning soovisime head uut aastat ja tantsisime köögis, sest uus aasta tuleb parem kui vana oli!!! :) indefinite!

Ta on mulle ikka nii kallis! Nii hämmastav kui see on, aga hoolimata rasketest aegadest ning sellest, et ma olen nii palju vahel kurtnud kuidas mulle ei meeldi siin olla, ei ole mulle pähe turgatanud lahumise mõtteid. Ei tea isegi miks. Ilmselt siis ei ole nii hull siin olla. Ma kuidagi tunnen nendega erilist sidet.
Nad on mulle nii omaks saanud. Eriti Anna!!!

Tegin ka omale uue aasta lubaduse rohkem keelt hakata rääkima, ka Annaga. See aga on kõige raskem, sest me ei räägi temaga lihtsatest asjadest ning lisaks kuna Elvar ei räägi väga hästi inglise keelt, siis see on juskui meie salakeel, millest lapsed ja E. aru ei saa. Aga Anna lubas proovida ka minuga rohkem keelt rääkida, sest kõigi teistega räägin islandi keeles, isegi Elvariga. See peamiselt seepärast, et saan temast rohkem aru siis kui ta islandi keeles räägib kui ta inglise keelt minuga räägib.
Ja ma saan alati aru kui ta normaalsest natuke rohkem joonud on, ehk siis purjus on siis ta hakkab minuga inglise keeles rääkima. Häiriv!

Aga teate mis, uus aasta tuleb ilus, oi kui ilus!!! 

Gleðileg nýtt ár. :)
Mina ja Anna. Ég og Anna Björk.