Esimene päev lasteaias

Esimene päev lasteaias

Paris tuleb õhtul koju köhas ja palavikus. Aga näha oli, et tegelikult neile meeldis seal, nad küll ei rääkinud väga palju sellest, aga Perla oli minu meelest lasteaiast tulles hoopis teistsugune, mitte enam ei vingunud iga väikese asja peale (tol esimese päeva õhtul) ja ei tundunud enam nii väga kolmeaastasena.

Paris (5). Ja muide ta läehb sel sügisel kooli, sest ta on lasteaias ainus endavanune.

Teine päev lasteaias

Perla jäi järgmine päev palavikuga koju.

Minu teooria järgi on selle seletuseks ainult see, et neil olid nii kõrged ootused lasteaia suhtes, nad väga-väga tahtsid juba ammu minna. (Kõige rohkem elevil oli April, aga tema ei ole veel mingit haigusemärki ilmutanud. ) ja ilmselt ei vastanud lasteaed nende ootustele või siis oli lihtsalt nii palju uut ja hirmutavat, harjumistvajavat, et nad ei suutnud ühekorraga sellega toime tulla.

Paris sai ilma rohuta oma palavikust peaaegu koheselt lahti kui ta sai lihtsalt ipadiga mängida neid mänge, mis ta tahtis ja terve päev (no pool) telekat vaadata ja järgmisel päeval läks hea meelega lasteaeda.

Jällegi juhtumistest

Perla

Ühel päeval olid meil inimesed koogil-kohvil ja Elvar tuleb kööki ja kutsub Sigruni külalistemajja et kuule, nuusuta, kas sa ei tunne midagi? Ja lõpuks tuli välja, et nad leidsid kaka akna alt. Ja mitte lihtsalt kaka, vaid lapse kaka. :D

Täna kui meil oli kõigis kolmes toas inimesed sees, siis üks mees tuli kurtma, et lapsed avavad nende toa ust liiga tihti, küsisime, et mis lapsed. Ja siis tuli meelde, et oh heldeke, meie kolm tibupoega. Leidsime nad puhaste pesude vahelt hüppamast. Oh seda õnne.
Eriti õnnelik oli aga Perla, kes enne oli mustikamoosi söönud, nii et kogu ta valge pluus on nüüd plekiline, lisaks ei saa mainimata jätta seda, et ta oli ise ka pealaest jalatallani moosiga koos. Pilti kahjuks ei ole. Külaliste pärast reageerisin pisut üle justkui see oleks olnud suur asi, et oh issand, tegelikult oli see lihtsalt nii koomiline, et naersin pärast.

Kui palju võivad lapsed ühe päeva jooksul korda saata?

Tänane päev oli lihtsalt ulme. Atlanta ja Perla olid kadunud mõnda aega ja siis läksime neid kolmekesi otsima ja Sigrun leidis kaks sõpra kõrge rohu seest šokolaadi söömast.
Mõne aja pärast tuli Perla vannitoast, käes Anna kallis juuksehooldusvahend ja pudel oli tühi. Ise oli nii õnnelik, aga Anna sai kurjaks.

Siis umbes poole tunni pärast oli vaikus jälle, midagi toimus. Läksin vaatama ja kaks sõpra olid käinud külalistetoas voodite peal hüppamas, tekid segamini ajanud ja tegid sellise näo, et nad ei teadnud midagi.

Mõne aja pärast tuli Atlanta, käes papinuga. Õnneks ta ei jõudnud sellega midagi korda saata.
Kui olin selle temalt ära võtnud, siis nägin, et April’il oli peegelkaamera käes, mille ta maha kukutas, objektiiv ees. Oh jumal. Õnneks midagi hullu ei juhtunud.

Siis Perla jooksis makaroonikotiga ringi ja vedas selle enda tuppa ning sõi tooreid makarone.

Vahepeal oli April mänginud Anna ostetud küünaldega ja üks kolmest oli kadunud. Otsisime seda taga, lõpuks leidsime.
Eriti lahe on seda vaadata kui Anna läheb ATV-ga sõitma ja siis on kõik lapsed ka peal. Jube kihvt.

Hommik algas väga tormiliselt, sest kõik lapsed nutsid, kisasid ja karjusid. Ja siis otsa tuli selline eelpool kirjeldatud päev.

Olen avastanud, et kui sul on 5 last (seda ütles ka Anna), siis sa lihtsalt ei jõua kogu aeg vihastada, vaid paljude asjade üle saad lihtsalt naerda, kuigi tead, et tegelikult on see hull.

Pärast sellist päeva ja nagu näha on, siis kell on pool 10 õhtul (päike paistab aknast sisse)

Täpselt nagu me Hille-Heljega omal ajal võtsime tekid-padjad koridori vm. Old times. 

Juhuslikult sain Atlantast sellise pildi. Justkui ta ise teeks endast pilti :) 

Söögitegija April 

ta on nii asjalik ja armas.

Külalised:

Eestlane

Meie juurde tuli ööbima üks eestlane koos oma leedulannast naisega. Tundsin ta kohe ära, et ta on eestlane, tema oleku järele. Ta oli vanem meesterahvas ja rääkis üsna head inglise keelt, aga tundsin ta selle järgi ära, et ta ütles inglise keelsete sõnade vahele puhtas eesti keeles...nonii ja nii. Näiteks, et how much do the room cost? Nonii...et and there is a room for two?  Nii naljakas. Ja ta küsis minult kui kuulis, et ma eesti keelt räägin, et mis ma siin teen. Vastasin, et elan siin. Ta selle peale, et kas oma mehega. Hakkasin naerma. Et eiiiiiiiiii.Kas see on sinu abikaasa?- NOOOOOOOOOOOOOO

Kas need on sinu lapsed?

Teisel päeval olid inimesed meil, kes küsisid, nähes lapsi, kas need on minu lapsed. Päriselt? J ma ei tea, kas oleksin pidanud seda komplimendina võtma või paistan vana välja. Ei tea, millest ta seda järeldas. Ilmselt sellest, et ma ütlesin, et Atlanta sai just nii ja nii vanaks, ehk 18 kuud.

Hispaanlased ja prantslased

Ühel päeval tuli meie külalistemajja grupp prantslasi, kes olid broneerinud umbes 4 tuba. Kui neid neile näitasime, siis neile ei meeldinud üks ega teine asi. Näiteks ei meeldinud neile see, et teised majas viibijad (samasugused reisijad nagu nad isegi) kasutavad nendega sama vetsu. Samuti tahtsid nad olla kõik samas majas, nii et keegi ei saaks olla teises. Sellist võimalust meil aga ei olnud.

Vetsuga Anna küsis, kas nad tahavad, et see nende jaoks puhtaks küüritaks. Nad vastasid jaatavalt ja siis Anna ja Johanna Ella küürisid seda pool tundi. J Toidu koha pealt. Neile pakuti tomatisuppi (islandi supp) ja kala, riisi, ahjurooga kartulite ja makaronidega, salatit. Enamik lihtsalt sonkis supis ja paljud jätsid palju toitu järele. Ehk siis ilmselgelt see minu meelest näitab suhtumist ja üleolekut selle koha pealt, et kui nad tulevad kusagile, siis nad arvavad, et neile hakatakse kohe automaatselt igasuguseid erandeid tegema.

Samuti on meil külalistemajades reegel, et saabastega toas ei käida. Kui hommikul majasid koristama läksime, siis igal pool oli käidud saabastega.

Takkaotsa olid nad ka jube ülbed.

Teisel päeval  käisid meil siin hispaanlaste grupp (mitte väga suur ca 5 inimest) ja tellisid kakao. Tavaliselt maksab kakao 600 ISK, miskipärast aga ütles Elvar aga hinnaks 700. Minu meelest oli see vale niimoodi suvaliselt hinda juurde määrata. Ja hispaanlased hakkasid protesteerima 700 üle.

Et nemad ei ole sellist  hind nõus maksma, sest et igal pool on olnud selle hinnaks 400-500 ISK ja küsisid hinnakaarti näha. Seda meil loomulikult ei ole, sest et pakume vaid mõndasid asju ja selleks ei ole ilmselt vajadust olnud. Ja nagunii oleme talviti ju suletud, sest turiste ei ole.

Asi sai lahendatud nii, et ütlesin, et olgu teeme siis 600, millega nad nõus ei olnud. Ja lõpuks viisin hinna 500 peale, ilma Elvariga rääkimata. Tean, et ta ei oleks sellega nõus olnud ja ta inglise keel ei ole nii hea, seega ta poleks aru ka võib-olla saanud, mida see hispaanlane tahab ja sellest oleks tulnud ainult suur segadus. Otsustasime Sigruniga sellest neile mitte rääkida.

Aga kõik lahenes, hispaanlsed polnud just kõige õnnelikumad ja lahkusid torisedes, öeldes, et kui te meie maal oleksite, siis ilmselt koputaks politseid juba täna teie uksele ja küsiks hinnakaarti näha ja kui nad avastavad, et küsite rohkem kui tegelikult küsitakse, siis saaksite trahvi. 

Õhtu, kui inimesed tulevad poole 10 ajal õhtusööki küsima. ja meil ei ole neile anda muud kui tomatisuppi ja võileibu

Kurvastus ja nali üheskoos

Ühel päeval olin ma kurvameelne, sest et kui siin on toredaid inimesi, kellega kohtun võib-olla paar korda, mõned päevad ja siis nad lähevad. Kurvaks tegi aga mind see, et siin oli üks tore meesterahvas, no umbes minu vanune ja ta peatus siin Grimstungal kuus nädalat, ehk nagu ta ise oli arvestanud, siis 17 ööd, uurides vulkaane ja tehes oma doktoritööd. Nüüd aga paar päeva tagasi ta läks ära ja tore oli ikka kas siis iga päev või ülepäeviti temaga juttu puhuda, ta oli alati rõõmsameelne ja tore ning alati viskas nalja ja nägi väkja nagu Justin Timberlake. Aga mis seal ikka. Nii see kord on turistidega, sa tead kui palju rõõmu saad neile valmistada naljatades nendega ja lihtsalt lobisedes ja sisimas tead kui õnnelikuks nad teevad, kiites kooki või seda kuidas nendega suhtled või annavad tippi vm, ja see teeb ka hommikul ülesärkamise lihtsamaks, sest kunagi ei tea, kes täna tulevad.

Ühel päeval oli meil siin üks mees ja kaks naist, nad olid supertoredad. Nad peatusid meil umbes 3 päeva. Ja hommikusöögi ajal oli Sigrun öelnud neile meie mõlema nimed. See mees, kui ma uksest sisse tulin ja kõigile kaunist hommikut soovisin, ütles Hey Heli, ja ma küsisin kust nad mu nime teavad ja siis ta mängis justkui selgeltnägijat, et me olime eelmisel päeval vaalu käinud vaatamas ja näinud kaht vaala jm sellist. Ja samal päeval olid ka hommikust söömas kaks poissi Austraaliast, kuid kes elavad Rootsis, kellega olin tuttavaks saanud paadi peal, kui vaalasid käisime vaatamas. Ütlesin neile, kus ma töötan ja kui kuulsin, et nad tahtsid tulla Myvatnisse, siis ütlesin, et tulgu Grimstungale kui nad kusagile mujale ei leia ööbimiskohta (tegelikult ma ei eeldanud neid seal näha, kuid nad tulid) ja siis jäid ka hommikust sööma järgmisel päeval. See mees, koos kahe naisega, kui kuulis, et ma kutsusin nad meie juurde tegi pärast mulle kommentaari, et kuule sa vist võlusid need kaks kena noormeest ära. Ilmselt oled sa nii paljude teiste poistega ka teinud. Nad olid toredad poisid. Ja sa oled väga kena tütarlaps (läksin kõrvuni punaseks), selle peale ta ütles, et oh, see puna su näos näitab ilmselgelt seda. Kas see poiss, kelle sa meelitasid teiselt poolt riiki enda juurde ostis sulle ka kleidi? (did he buy you a dress?) see viimane oli pisut imelik kommentaar, kuid sellegipoolest pani see mind naeratama. Mulle meeldib komplimente saada ja eriti uusi huvitavaid inimesi kohata.
See mees, koos oma kahe naisega oli naljahammas pealegi. Eelmisel õhtul unustasin talle supi jaoks lusika anda ja siis ta küsis, et hei, kas ma saaksin lusika või peab seda suppi kuidagi islandipäraselt sööma, näiteks läbi nina või midagi sellesarnast? 

Kui Eestis on võililled ammu õitsemise lõpetanud, siis siin on nad ikka veel täies hiilguses.

Askja (Herdureid)

Homeplace

Waiting for my prince... Ja mägesid vaatamas. Imeline.

Ja imeline imeline kestab edasi

Kohtumiseni.

Mitte ükski päev ei sarnane teisega

Üles tõusmine

Minu väike majake, kus ma suvel elan

Viimasel ajal oleme Sigruniga vaheldumisi vara üles tõusnud. Ühel hommikul tõuseb tema kell 7 ja teisel päeval mina. Kõige rohkem meeldivad mulle need päevad kui ei pea varakult üles tõusma, sest tean, et kõik on juba ära tehtud ja saab lihtsalt rahulikult magada. Muidugi ma enamasti ikkagi ei maga kauem kui pool 9.

Siis kui varakult peab üles tõusma, siis valmistame ette külalistele hommikusöögi, milleks on lihtsalt singid-juustud (ostur), saiad (brauð), puuviljad (ávöxtur) ja muu säärane. Lisaks vesi (vatn) ja apelsinimahl.

Pärast seda on vaikus ja rahu, tuleb oodata, millal külalised lõpetavad söömise, et siis nende nõud ära tuua ja ära pesta ning kuivatada ja tagasi laudade peale panna. Lisaks vahelduva eduga kontrollida, et neil kõike oleks piisavalt.

Kella 7-9 on enamasti majas vaikus, ülepäeviti tõusevad Atlanta ja Perla, vahel ka April hommikul juba pool 9 üles ja ajavad kogu ülejäänud seltskonna ka üles.

Atlanta

Ühel hommikul oli lahe juhtumine. Olin hommikul köögis ja Atlanta oli varem üles ärganud, nii et Anna tõi ta kööki oma tooli istuma ja andis talle banaani kätte. Ta vaatas seda pool tundi, keerutas käes edasi-tagasi ja ei öeldnud mitte ühtki sõna 30 minuti jooksul. Pärast seda aga hakkas laulma ja jutustama, aga siis oli kell juba 9.

ta on nii armas kui tal on täiskasvanute laadsed riided seljas

Pärast hommikusööki

Kui kõik on hommikusöögil ära käinud, keda olime arvanud, et tulevad, siis paneme valmis kohvitassid ja taldrikud-desertkahvlid ja teelusikad juhuks kui inimesed tulevad kohvi jooma või õunakooki sööma.

Majade koristamine

Samal ajal on enamasti ka inimesed juba külalistemajadest lahkunud. Seega peame kähku minema valgesse majja (Kallahus) ja pruuni majja (Bakki), tõmbama prügi tolmuimejaga ära ja linad-padjapüürid ja tekikotid ära vahetama, prügi kokku korjama ja maja üldiselt korda tegema.

Enamasti teeme koostööd Sigruniga ja mida aeg edasi, seda kiiremini olen hakanud pesusid ära vahetama. Muidu võttis mul alguses ühe toa korda tegemine aega (pesu vahetamine kahel voodil) umbes 12-15 minutit, aga nüüd ainult 10. Arutasime seda ükspäev temaga, et see on päeva kõige rahulikum aeg, sest me ei pea otseselt kiirustama kusagile, lihtsalt rahulikult vahetame tubades linu ja saame omi mõtteid mõelda, peaasi, et kõik oleks pärast korras. Samuti on hea asi siin töötamise juures, et keegi ei käi otseselt kontrollimas, vaid nad usaldavad meid.

Ma ei ütle seda selle pärast, et me teeksime halba tööd või jätaksime vigu sisse või mõnikord midagi koristamata, lihtsalt see on hea, et meil lastakse asju teha nii nagu me ise tahame (muidugi nemad näitasid ette, kuidas peab olema. ) Aga sellest hoolimata.

 Kõigepealt vanad pesud ära võtta

 Ja siis uued asemele panna

Sigrun üht tuba kolmest korda tegemas

Ja valmis ta ongi.

Valge maja (Kallahus) vaade esiaknast

Meil on ka telgis ööbijatele midagi: soe vesi ja võimalus vetsus käia, kus on soe ja käterätt ning seep.

Need kärbsed (mý's) surevad iga päev akende peale ära, oleme siiski ju Myvatni järve ääres. Ja seda ei nimetata ilmaasjata kärbeste järveks, sest siin on kohutavalt palju kärbseid, just neid väikeseid, nad on lihtsalt tüütud ja ei midagi hullu. Kui tuul on, siis neid ei ole

Valges majas on üks kurikuulus uks (me Sigruniga nimetame seda nii) sest et me ei saa seda kunagi kinni. Seda tuleb teha õiges järjekorras, et kõigepealt proovin mina seda lukustada ja siis Sigrun ja siis lõpuks veelkord mina ja mina harilikult saan selle ka lukku. Teistpidi see ei tööta. 

Pruun maja (Bakki)

Jap, sedamoodi see pruun maja välja näebki

Minu meelest imelised vaated avanevad maja kõikidest akendest

Pesu, pesu, pesu

Kui majad on korras, siis on enamasti juba ära pesnud 1-2 masinatäit pesu, mille peame üles riputama ilusa ilma korral. Kui vihma sajab, siis on terve maja uksed täis märgi tekikotte, padjapüüre ja linu. Lisaks veel lasteriided. Meeletud hunnikud riideid igal pool. Ma ei kujutaks ettegi, kus neid kõiki kuivatada kui vahel poleks ka ilusaid ilmasid kui pesu saab välja kuivama panna.

Muidugi meil on kuivati, aga Elvari arust on see raiskamine, kui lased pesul kuivatis kuivada, selle asemel meeldib talle igal pool näha märgi asju kuivamas ja eriti kui palju pesu on üksteise otsas, siis nad ei taha väga hästi kuivada ka ja on mitu päeva veel niisked.

Samamoodi on tema arust raiskamine see, kui inimesed käivad duši all kaua ja lasevad soojal veel joosta. Samas aga kui nad nõusid pestes lasevad kogu aeg soojal veel joosta ja keeravad alles lõpus kinni. Minu meelest ei ole sellel mitte mingit vahet, lihtsalt vahe on inimeste heaolus.

Sigrun pesu ära korjamas

Võite arvata kaks korda, kes need on.

Pesupäev on iga päev

Ühel päeval kui väljas oli küllaltki tuuline, aga samas soe pesime 9 masinatäit pesu, viisime kahekesi välja, riputasime kuivama (ka kõik laste väiksed sokid, mida oli mustmiljon, sest õue minnes ei pane nad midagi peale sokkide jalga ja kõik on porised ja mustad ja siis lihtsalt võetakse järgmised), pärast korjasime nööridelt ära, voltisime kokku (külalistemaja tekikotid jm), viisime sisse, panime kappidesse ja nii palju palju kordi.

Õnneks või kahjuks oli järgmine päev vihmane.

Kui külalistemajades peatub palju inimesi, siis mõnel päeval peame ära vahetama kõik 26 voodi pesu, seega võite ise arvata kui keskmiselt on igas voodis üks padi, üks tekk, üks lina, üks saunalina. Ehk siis 26*4=104. Ja pärast tuleb need asjad ära pesta ja nöörile riputada ja pärast ära korjata ja kappi panna ja siis uuesti kasutusele võtta. Keskmiselt pestakse siin päevas (iga päev!!!) 5 masinatäit pesu vähemalt.

Siis kui me oleme pesud kas nöörile pannud või tuppa toonud, peame samal ajal ka silmas pidama turiste, kes tahavad kohvi jooma tulla või kooki sööma, nendega vestlema (see on see kõige lahedam asi.), koogi soojendama, vahukoore lisama või võileibu tegema või soojendama või kakaod tegema vm.

Enamasti läehavad päevad sellises rütmis üsna kiiresti. Üsna pea on õhtu ja siis kui kedagi on õhtusöögile tulemas, siis peame selle ette valmistama, lauda kandma, pärast ära koristama, hommikusöögi asjad valmis panema, nõud masinasse panema, aitama lapsed õhtul magama panna ja siis ongi päev läbi.

Ühel päeval oli lahe juhtumine. Anna oli koos oma õe ja tema perega läinud vaalu vaatama Husavik’i ja meie olime Sigruni, Elvari ja kahe väiksemaga kodus. Meil oli üle aegade suurim õhtusöök, umbes 15-18 inimest. Pakkusime neile suppi, praadi (salat, keedetud soolakala, makaronid, kartulid, riis), pärast õunakook vahukoorega.

Enamasti pakume külalistele selliselt serveeritud tomatisuppi

Magustoit vahel

Aga vahel on ka leivakreem, mis on tehtud leivast ja juurde pandud malt (Islandi alkoholivaba õlu)

Anna tehtud kuulus õunakook

Ja kui kõik olid ära söönud, siis avastasime, et nõudepesumasin ei tööta. Meil oli suur kausitäis musta lauahõbedat, kausid, taldrikud jm. Ja pesime neid kahekesi umbes 1,5 h, Sigrun kuivatas. Pärast oli uhke tunne küll.  

Hea tunne on õhtul magama minna, sest tean, et olen täna palju ära teinud. Samas aga mõlgub mõttes ka teadmine, et kõik mida me teeme ei ole tegelikult eriti palju väärt, sest on ühekordne. Pesed lapse riideid, kuivatad ja pärast nad tulevad mustadena tagasi.

Perla

Ühel päeval panin Perlat riidesse kui väljas oli vihmane ja külm ilm. Mul kulus 20 minutit, et talle selga saada kõik kampsunid, sokid kummipüksid ja –jope, sall, müts ja 10 minuti pärast tuli ta õuest porgandpaljana tuppa. Hakkasin naerma, sest see oli nii koomiline vaatepilt, kuidas ta ronis trepist üles ja hüüdis mamma. Kõik riided vedelesid õues.

Turistid ikka küsivad, kas neil lastel külm ei ole. Aga tundub, et ei ole. J

Üks näide sellest, kuidas Perla riietub külma ilmaga.

Perlaga meenub mulle veel üks juhtumine. Meil oli jälle 15 inimesega prantslaste seltskond õhtusöögil, see hästi kapriisne seltskond. Ja olime kõik ametis millegiga ning ühtäkki jookseb tuppa, kus kõik söövad, sisse porgandpaljas Perla ja hüüab „NÄE“. Nende inimeste näod olid lihtsalt uskumatud. Nad ei unusta seda kohta vist kunagi. Pärast naersin selle üle kõvasti kui teistele sellest rääkisin.

Temast saab vist kunagi näitleja, sest ta kasutab kogu aeg oma miimikat, et emotsioone väljendada ja see ei ole lihtsalt kurb või rõõmus, vaid võimendatud. 

Täna nägin aknast välja vaadates sellist pilti, kuidas Perla oli koos koeraga (Monsa) väikse veeloigu juures ja näitas koerale, kuidas sealt tuleks vett  lakkuda. Priceless vaatepilt. Pärast kui koeral sai isu täis, vaatas talle järele sellise pilguga, et oot kus sa lähed, siis läks teisele poole vett ja jõi veel natuke ning siis jooksis ära. Uskumatult naljakas

Või seegi, kuidas ta tuleb kööki ja tahab midagi süüa, siis annad talle kurgiviilu, ta ütleb „ei“, küll aga kui me salatit teeme ja laual on täies pikkuses kurk, siis võib arvata, kelle hambajäljed keset pikka kurki on või kui sellest on tükk välja hammustatud.

Ta on kolmeaastane, keda jätkub igale poole ja ta jõuab palju, teeb palju, kisab ja karjub, jookseb ja õpib. Aga üht asja olen täheldanud, mida kolmeaastane veel ei oska, on tajuda ruumi ja seda, et kui palli viskad, siis see kukub ükskord ka alla, mitte ei jää kuhugi pidama. Samuti ei oska ta veel visata korralikult, ega lusikaga süüa. Nii tema kui Atlanta.

Lisaks kõigele ei armasta ta ka väga potil käia ja Anna otsustas tal pampersi mõneks ajaks ära võtta, arvates, et äkki aitab juba. No ta eksis, sest et Perla jookseb ikka pea iga päev tuppa sellise kavala näoga, ja siis hüüab midagi sarnast kuukkaa, ise on nii õnnelik ja särab nagu oleks millegi uhkega hakkama saanud. Siis võib arvata, et tuba on paha haisu täis ja pool teed ka, kust ta tuli. Näiteks ukseesine.

Samamoodi on ka Atlanta. No tema on veel väike, aga samas ta on hakanud nüüd hüüdma pissa pissa, kui ta tahab vetsu minna. Ühel päeval juhtus kaka-õnnetus batuudi peal. Koomiline vaatepilt jälle pärast seda küürimist pealt vaadata, teised lapsed olid ka suured uudistajad.

Perlale meeldib ka sellist asja teha, et kui tal on pissihäda, siis ta mitte ei jookse vetsu poole, vaid jookseb Parise ja Aprili toa poole ja pissib maha vaiba peale või püksi või diivani peale või parketile või kööki või ükskõik kuhu juhtub. Selline plika on tema. J

Nagu keegi mulle ütles enne siiatulekut, et mitte ükski päev ei sarnane eelmisega. Ja selles oli tal õigus, sest iga päev juhtub midagi, milleks ei saa valmistuda.

Täna näiteks Perla leidis vedela seebi ja läks arvuti juurde, millel oli pimenduspilt ees ning hakkas nagu meiki peale panema, mäkerdas end ilusti sisse ja siis läks seep silma  ja kisa kuipalju. Jookime kähku ja pesime silma puhtaks. Kõik õnnelikud jälle. Talle meeldib tantsida ja nägusid teha.

Perla on aga kõigi väike silmarõõm. Ta on enamasti alati positiivne ja naeratab, naljatab ja lollitab. Tal peab enne uinumist alati olema lutipudel ja seal veega lahjendatud piim või vesi, peaasi, et oleks, mida lutsuda. Anna peseb neil igal õhtul hambad harjakesega ära.

Ja täna, pühapäeval suutis ta majas peaaegu tulekahju korraldada. Ta tahtis mikrolaine ahjus kohvi pruunistada või popkorni teha, sest oli näinud, kui Anna need sinna pani. Niisiis ta pani ka kolm pakki kohvi sinna ja ilmselgelt hakkas sealt suitsu tulema. Anna aga arvas, et miskit on lahti elektrisüsteemiga, et suitsu tuleb. Ta lülitas kogu elektri majas välja ja ajas perekonna toast õue kuni Elvari kutsus. Mina aga käisin korraks majast ära ja tagasi tulles nägin, et maja oli vaikne ja tühi, mis oli imelik. Jooksin välja ja kõik ootasid ukse juures ja ütlesid mulle, et ma ei läehks majja, sest seal on tuli. Ma aga ei näinud midagi. Ja asi lõppes siiski õnnelikult, midagi ei juhtunud, aga Perlale oli vaja seletada, et nii ei tehta. 

Õhtul kella 11 ajal oli väljas suur PÄIKE.

Eelmisel nädalal tulid Johanna Ella ja tema pere (abikaasa Gulli, tütar Berglund Ella ehk Bella ja Leo) meile. Nad on väga väga lahedad. Meil oli koos väga tore olla. Kahju oli neist aga, sest külalistele ruumide määramisega oli midagi valesti läinud ja nad olid varem juba mõelnud, et tulevad siia puhkusele, ja siis pidid poole ajast magama maratsitel meie elutoas. Nende poeg Leo aga jäi meile appi. :) jee, ta on väga lahe noormees, 10 aastane, aga enda vanuse kohta äärmiselt viisakas, hea õppija ja eeskujuks tüdrukutelegi. Meie väiksed peavad teda machoks ja nad lihtsalt jumaldavad teda. 

 Perlale väga meeldib Leo

Minu väikses majas on kokkutuleku koht. Annal on miskipärast nii kuri nägu, kuigi tegelikult ei olnud ta kuri.

Atlanta ajab oma väikest asja taga ja uurib elu. 

Päeva kiireim aeg kui oli vaja ette valmistada 15 inimese õhtusöök.

Nendega oli tõesti tore.

Anna õe Johanna Ellaga.

Tema tütar Bellaga

Niisama enda vaba hetke nautimas

Mõnel õhtul olen teinud väikese jalutuskäigu ümbruskonnas ja ühel õhtul sain mõned pildid sellest uskumatust päikseloojangust.

Ja tabasin ka nemad üiselt jalutuskäigult naabruses

Olgu, head ööd! Lõpetuseks veel need 2 pilti. PRICELESS!!!