ˇPäev, mis võttis ootamatu pöörde

Eile Anna küsis mu käest, kas tahan täna, ehk pühapäeval päeva vabaks saada. Vastasin, et ilmselt mitte, sest nagunii olin juba ühe saanud eelmisel päeval kui Akureyris käisime.

Hommikul olime mõlemad Sidruniga varakult üleval ja siis Anna ütles, et siiski peaksime just täna võtma vaba päeva, sest et homme (esmaspäeval) on palju rahvast külalistemajja oodata ja siis ei saa enam puhata.

Päev, mis enne algas üsna monotoonselt ja igavalt võttis hoopis värvikirevama suuna. Mulle see idee tegelikult isegi meeldis. Saime isegi tasuta, nende kaardiga minna Myvatnis olevasse Jarböðin’i looduslikesse kuumaveeallikatesse ujuma. Lisaks sain ma oma esimese nädala „taskuraha“ nagu au pair’de puhul seda nimetatakse ja auto enda kasutusse. Pluss veel ei pidanud me ka ise bensiini eest maksma, vaid meil oli nende bensiini kaart. Ehk siis kõik oli suurepärane.

Jarböðin’i kuumaveeallikad Myvatn‘is

Kõige esimesena läksimegi kuumaveeallikatesse ujuma. Vesi oli mõnusalt soe (36-41 kraadi) ja hele-helesinine.  (PILT)

Olime seal tund aega Sídruniga. Pärast oli tunne väga värske ja puhanud. Vesi oli väga pehme ja isegi võiks öelda selline limane, aga mitte vastik, vaid väga mõnus.
Üks huvitav fakt ka, miks tuleb sinna sisse minnes kuld ja hõbeehted ära võtta: sest vastasel juhul nad muutuvad mustaks. Hea on seda enne teada, sest ei oleks küll enda neljast sõrmusest ja kõrvarõngastest ilma tahtnud jääda.

 Nagu te aru võib-olla olete saanud, siis mulle kohutavalt meeldivad kõiksugused imelised vaated ja ma lihtsalt ei saa neist pilti tegemata jätta. :)

Kuumaveebassein

Sidruniga. :)

Sídrun

Tegelikult oleme temaga paremini hakanud läbi saama. Põhjus, miks me enne ei saanud väga hästi omavahel läbi oli see, et meil mõlemal on samad tööülesanded ning me ei olnud suutnud selle lühikese ajaga piire paika panna. Me mõlemad oleme klienditeenindajad ja tubade koristajad ja laste järele vaatajad, sest kaks pead on ikka kaks pead. Aga nüüd kui oleme nädal aega koos olnud ei ole enam viga midagi. Sellest tulenevalt läksime ka koos täna mõlemad vabale päevale vastu.

Dimmuborgir ja 13 jõuluvana

Ja selliselt näevad seal magmast moodustised välja

Üks naisterahvas lahkelt pakkus, et võib meist pilti teha. Ja pärast küsis: kas see sobib. Naersime,  sest meil ei ole päid otsas :D ja siis tuli teine kaader veel.
Muide mul on jalas mu uued saapad ;)

Kaader kaks (tvær)

Mind h´mmastas see, et seal oli nii palju kaskesid

ühes imelises kohas

Teine koht, kuhu läksime oli turistidele mõeldud infopunkt, sest meil ei olnud tegelikult õrna aimugi, kuhu siis edasi minna või mida teha, sest et meil oli terve päev aega.

Otsustasime Dimmuborgir’i kasuks. Paarkümmend minutit autosõitu ja olimegi kohal. Vaated olid imelised, lausa kirjeldamatud. Ükski pilt ei suuda edasi anda seda, millised need välja nägid.

Siiski siiski saate aga väikese ülevaate seal olnust: 

Pärast kuulsin Anna Björkilt et see ongi see koht, kuhu jõulude ajal tulevad 13 jõuluvana. Kes sellest veel kuulnud ei ole, siis Islandi lastel on vedanud. Neil käib igal jõuludel 13 jõuluvana ja nad alustavad laste juures käimist juba 12. Detsembril

Huvitavuse ja põnevuse mõttes mainin nende nimed ka siin ära. Kui jõulud tulevad, siis saan ilmselt öelda ka nende funktsiooni.

12. DETS- STEKKJASTAUR
13.DETS- GILJAGAUR
14.DETS- STÚFUR
15.DETS-ÞVÖRUSLEIKIR
16.DETS- POTTASLEIKIR
17.DETS-ASKASLEIKIR
18.DETS- HURÐASKELLIR
19.DETS- SKYRGÁMUR (skyr on kohupiima laadne asi. )
20.DETS- BJÚGNAKRÆKIR
21.DETS- GLUGGAGÆGIR (akna taga piiluja)
22.DETS- GÁTTAÞEFUR
23.DETS- KETKRÓKUR
24.DETS- KERTASNÍKÍR

Nii et siis jõulude ajal oleme lastega ilmselt seal üsna tihti.
Käisime ka Hverfjall‘i juures (see on 452 m kõrgune mägi. Ma ei ole kindel kas see on vulkaan, aga võib-olla tõesti), aga kuna Sídrunil ei olnud korralikke matkajalatseid kaasas, siis me otsustasime sinna mitte minna ja tulla kunagi hiljem uuesti.

Siin: 

Hverfjall

Taga taustal paistavad punased mäed ehk Hverir

Leidsin siit midagi Saaremaa kiviaedade sarnast, mis on siia kuhjatud kaua aega tagasi ja on kasutusel samal eesmärgil, et täita aia eesmärki ainult selle vahega, et siin on kivid raiutud laavakivist

Reykjahlið

Kui olime tagasi Reykjahlið‘ i jõudnud, siis käisime poes (verslun) ja kustutasime nälja. Kui pärast autot hakkasime käivitama, siis suur oli meie imestus kui see ei teinud piuksugi.
Käivitasime mõned korrad veel, aga ei midagi. Siis helistasime Annale ja tema helistas enda sõpradele, et keegi tuleks ja meid hädast välja aitaks. Üsna pea tuligi üks mees ja pani enda aku pealt meie auto käima. Võtsime ka 20 l bensiini (maksis u 4600 ISK. Arvutasin praegu et kui võtta kursiks 151kohaliku kursi järgi, siis maksime umbes  30 eurot selle eest. )
ja siis jätsime ära kõik teised kohad, kuhu tahtsime veel minna ja kimasime koju.

Vahepeal helistasin korraks Stenile. Nii tore oli kuulda tuttavat häält sõjaväest. Kindlasti tal on ka harjumatu kohaneda uue korraga. Minul on siin küll olnud igaljuhul raskused kohanemisega. Aga raskused ongi ju selleks, et need ületada.

Täna panin enda käsitöö-oskused mängu ja suure mängimise käigus tuli telgil luku traktor eest ära. Ma panin selle tagasi ja õmblesin alt kokku, et enam sama asja ei juhtuks.

Kõik hea...

Hea on see, et ma olen 10 päeva jooksul õppinud jooksvalt nii palju keelt selgeks, et kui keegi lastest midagi küsib, siis ma oskan enam vähem puu-islandi keeles neile vastata.

Hea on veel see, et mul on nüüd islandi keele õppimise õpik ja töövihik ja isegi plaat koos sõnade ja dialoogide hääldusega.

Hea on see, et ma saan aru, mida lapsed tahavad, kui nad jooksevad mu juurde ja ütlevad midagi. Kas siis enda pudikeeles või islandi keeles. Olen õppinud nende kehakeelest juba aru saama, mida nad tahavad.

Hea on see, et ma sain kingiks ja päriseks endale matkasaapad, mis olid küllaltki kallid, aga Annale ei lähe jalga (väiksed, nr 40) ja mulle on täpselt parajad. Nende üle olin üliõnnelik

Olen õnnelik ka selle üle, et mul on auto, mida saan kasutada kui vaja ja jalgratas ning oma majake, kus on alati hubane ja vaikne ning soe.

Mul on hea meel selle üle, et mind ümbritseb selline metsik ja kivine ning minu meelest nii eriline loodus.

Mul on hea meel selle üle, et lapsed on mind tasapisi hakanud omaks võtma ja ei võõrasta enam hommikul kui ma neile goðan daginn või lihtsalt hæ [hai:] ütlen.

Hea meel on mul veel selle üle, et kaks vanemat last Paris ja Athena on aru saanud, et ma ei ole nendega alati tore ja hea. Ja et April, keskmine plika on minuga juba üsna suureks sõbraks saanud.

Täna panin tähele, et meie pesamuna Atlanta ei ole enam tita, vaid on juba suur tüdruk. 18 kuud vana, aga kuna tal on ees ootamas 4 eeskuju, siis ilmselt on tema areng eelmistest kõige kiirem, või ideaalis peaks olema.

Ja mul on veel hea meel, et ma isegi hakkan nendega ära harjuma ja kuulen kõrvus enne uinumist nende kisa kuigi tegelikult on kõikjal vaikus.

Ma olen rõõmus, et sain Steniga rääkida. See tegi mu päeva veelgi kenamaks. Me ei ole saanud mitte ühtki kontakti vahetada juba sellest ajast saadik kui ta „sõtta“ läks, ehk siis nädal aega. Eks see oli jah tegelikult küllaltki keeruline muutus ühekorraga, sest elasime ju terve aasta koos ja harjusime üksteisega päris ära. Kui mul koduigatsus peale tuleb, siis on alati hea millestki ilusast mõelda või tuletada meelde mõnda nalja või piinlikku sündmust, mis meil koos oli. Ja see teeb alati asja paremaks.

Mul on hea meel, et vahelduseks vihmale, mida on tervelt 5 päeva sadanud alla, nägime kaks päeva ka päikest. Üks päev oli täna. Ja kui päike on väljas on kogu maailm veelgi ilusam. 

Ja mõned pildid ka Perlast, meie teisest pesamunast. 

Ta mängis iPadis kaka korjamise mängu ja ütles: "Näe, šokolaadikoogid lähevad pange!"

ja siis pärast ta hakkas neid lakkuma, ütles, et nii head koogid on.

<Õhtune taevas

islandi keele õpik

Nimisõnad

 Imeline taevas

Enne tormi

Ja siin on ka mõned pildid sellest, kuidas õhtul ühel plikal oli jonnihoog peal:

1.

2.

Nüüd on jonniv tüdruk aga vanaema juures paariks päevaks ja kõigil on rahulikum olla. 

Kohtumiseni!

Nii vähe ongi õnneks vaja

Vanematest

Tegelikult on raske sõnadesse panna seda, mis siin on. Kogu see lastekari, kes kogu aeg tahab ema tähelepanu ja see, kuidas nende ema nendega toime tuleb. Ta on nagu superwoman. Kui tavaline on tänapäeval näha emasid, kes käivad laps käekõrval vingumas, ise on telefonis Facebookis ja ei pane teda tähele või kui panevad, siis lihtsalt selleks, et öelda, et ta jätaks vingumise, selle asemel, et süüvida, mis tal tegelikult viga on. Ma ei ütle, et nende ema siin seda ei tee (ei ole FB-s). Aga sellel on suur vahe sellega, millise näitega ma teda võrdlen, sest ta on telefonis vaid sellenikaua kui mõni lastest karjudes tema juurde tuleb. Selleks hetkeks on kogu tähelepanu ainult karjuval lapsel. Ja hämmastav on veel minu meelest tema suur järjekindlus, kuidas ta suudab kõik oma karjuvad lapsed maha rahustada. Väga tihti juhtub seda, et kõik lapsed karjuvad korraga, üksteisest üle. Tõesõna seda on siia koomiline kirjutada, aga see nii tõesti on. :) Nad hirmutavad enda kisaga isegi enda isa ära, et ta lihtsalt hiilib minema.
Kuigi mu meelest on ta ka hea lapsevanem. Ta küll suitsetab ja joob päevas 20 tassi kohvi, kuid selle eest hoiab lastel silma peal, paneb pesu masinasse ja kuivama ning koristab kööki ja korjab laste järelt asju ning vajadusel poetab ka paar kurja sõna.

Lastest

Viimased ajad on päris rasked olnud. Eriti see viieaastane, sest varsti on lasteaeda minek ja ta on ainus viiene seal. Kõik ta sõbrad kolivad ära Reykjaviki ja ta jääb ainukesena koos 3 ja nelja-aastastega. Kodus mängib ta koos enda 7-aastase õega.
Nad on nii vahvad kui nad ei karju või üksteisega ei kakle. Nad hoiavad väiksemaid ja vajadusel õpetavad või keelavad. Aga kui nad ei saa enda tahtmist, siis on jama majas.
Ja tegelikult on nii kõigi tütarlastega siin. Kui tema (kesiganes siis viiest tüdrukust ei ole) siis on kisa lahti.
Anna ikka ütleb, et kui ta on 50 siis ta on ilmselt kurt.
Kõige pisem Atlanta on kõige armsam, kuigi tegelikult on nad kõik teatud viisil armsad, kui nad hästi käituvad.
Ilmselt see on pea kõigi lastega niimoodi. :) Raske on nendega küll käia kusagil kaubanduskeskuses, nagu eile näiteks, kui Perla (3) jooksis ühele poole, Atlanta (18 kuud. Täna, 6.juulil sai) teisele poole ja April (4) kolmandale poole. Perlal oli eriti raske silma peal hoida, sest nii kui korraks ei vaadanud, kuhu ta läks oli ta juba kusagil mujal ja ta on pujäään, kes hakkab karjuma kui kutsud teda või veelenamgi vead ta minema. :) piinlik piinlik, justkui piinaksin teda.

Nõnda telk koju toodi...

Koomiline oli neid vaadata eile kui ostsime linnast telgi ja kui seda kokku panime, siis kuidas kõik kilkasid suurest rõõmust. Eriti aga see 4-aastane. (Pean ära mainima, et ta on teistest lastest natuke erilisem. Nad arvavad, et tal on Asbergeri sündroom. See ei ole midagi hullu, lihtsalt ta on rohkem vaoshoitum ja tahab palju kontrollida ning ta on väga tundlik valju heli suhtes või tähelepanu suhtes ning talle ei meeldi väga nahaga kokkupuutumine. ) Sestap aga kui ta telki nägi hakkas ta kilkama ja hüppama ja rõõmustama ja kallistas teisi nii, et need nutma hakkasid. Ta hüppas ja kargas rõõmust.
Aga see rõõm oli üürike ja kes juba aru said, millele ma vihjan, siis jah, nii see on. Üsna pea tulid järele pisarad. :) nii koomiline kui see ei tundu, siis kõige vanem (7) haaras telgi ja pistis sellega jooksu, teeseldes, et see on tuulelohe. Uhiuus telk (tegelikult kasutatud) aga mitte selle pärast ei tulnud pisarad järele, vaid selle pärast, et kui kõik sinna sisse end mahutasid, siis kellegi jalg jäi alla või keegi nügis kedagi küünarnukiga ribidesse ja siis oli kisa maa ja ilm täis. Aga sellest ei ovähenenud lõbu. Kui korra ema juures ära käidi ükshaaval kaebamas, mida kellele tehtud oli, siis läks jooksmine telgi pärast edasi.
   Neid ei morjendanud isegi see, et väljas oli hullult külm, tuul ja pooleldi ka vihm. Huvi telgi vastu oli nii suur, et joosti sokkides ja poolalasti. Kõige noorem oli isegi ilma püksteta. :)

Vasakult Athena (7) Perla (3), taga Paris (5) ja siis April (4)

Huvi on endiselt veel suur

Paris (5) Huvi on ikka veel suur

Vahepealseid pilte mul ei ole. Lihtsalt naersin aknast vaadates. 

Juuresolevalt pildilt võib näha, et kõige väiksemal on kummikud ja pmts alukad, ehk siis kombekas seljas ainult. :) 

Ja lõbu läbi. Kurjal emal sai villand. Ja näha on, kuidas kõik jooksevad järgi. Nuttes ja karjudes.
Too telk tagasi.

Ja siis oli nutuga magamamineku aeg. 

Ja nii need päevad õhtusse lähevad. Nii vähe ongi õnneks vaja :)

Head ööd! ja kohtumiseni!

Järgnevad päevad piltidena

Esimesel päeval kui ma siia tulin paistis päike ja oli taevas hilja-hilja õhtuni.

Atlanta sööb kohupiima (skyr)

Apríl, París Anna ja Atlanta väljas väga külma ilmaga mängimas

Vasakul nurgas peremaja ja samal ajal ka külalistemaja, paremas nurgas magical mountain (seda seetõttu, et ta paistab ainult selge ilmaga ja siis kui päike paistab lumistele aladele peale)

Lillede istutamine. Selle peale ütles pereema, et ah, nagunii kõige väiksem, ehk Atlanta kisub õielehed ära. See on iga-aastane tegevus kõige väiksema puhul.

Paris ja Aþena.

Suur oli laste rõõm kui said minna turistibussi istuma ja seda avastama.
Lõunat käisid söömas 15-20 turisti Itaaliast.
Pildil Perla Mary (2,5)

Perla. Kõikide turistide lemmik

Meie majake mägede vahel

liiklusvahend punktist A punkti B, ehk ühest külalistemajast teise või koju

Tagataustal võimas mägi salamägi nr. 2

Selgema ilmaga saab isegi pesu väljas kuivatada.
Küsisin ühel päeval, kas see on normaalne, et selline sompus ilm on väljas ja sain vastuseks, et kõik mis on Islandil on normaalne, et siin võib olla vihm ja lumi ja tuul ja päike kõik ühel ja samal päeval.

 Õhtul otsustas üks väike preili kraanikaussi vanni minna ja veega mängida. Kui sõber õde tuli vaatama, siis pesi tal näo puhtaks.

Õhtupoole käisin rattaga sõitmas ja ringi vaatamas. Island enda värviderohkuses.

Väga huvitav vaatepilt mu meelest

Üks näide sellest, et Islandil võib vesi või inimesest sõltumatu jõud inimese rajatud tee lihtsalt minema pühkida. Tagapool sirge rada on tee, mis enne oli sirge, kuid nüüd on sügav auk sees. Ja kole kivine.

Igal hommikul on hea üles tõustes vaadata kauguses mägesid.
Igal ajal siia tulles on keegi lastest paljas. Neile kohe meeldib alasti ja ilma riieteta palju rohkem.
Neid aga annab riidesse toppida, et näha, kuidas nad mõne aja pärast paljalt vastu jooksevad.
Samuti on üsna tavaline, et üks või kaks preilit pissivad põrandale (1,5 ja 3,5) neljane juba oskab ise pissile potile minna.
Nagu keegi ütles mulle siia tulles, et ole valmis selleks, et iga päev on eriline ja iga hetk on samuti teistest erinev ning ei või kunagi ette teada, mis järgmiseks juhtub.
Nii see on, sest kui ühel hetkel on rahu ja vaikus majas, siis võib arvata, et see on vaikus enne tormi. Enamasti, mis järgneb on see, et keegi jookseb mööda maja ringi karjudes MAMMA ja kui tahad teda aidata siis ütleb ta sulle kurjalt otsa vaadates Neiiiiiiiii, mammma!!!
Või näiteks valas Perla ühel päeval pool pudelit šampooni suure uhkusega vannitoa põranale maha või suure uhkusega näitas, et pissis põrandale.


Oh jah, siin seda kisa ikka järkub.
Anna ikka ütleb, et kui ta on 50, siis ta on ilmselt kurt.

Hea märk sellest, et lapsed hakkavad minuga ära vaikselt harjuma on see, et kõige arglikum, April, tuli ühel päreval ka mängima koos meiega ja müras koos teistega. Tavaliselt eelistab ta pigem kas emme sabas joosta või siis istuda arvuti taga ja vaadata youtubest mingeid laste laulude videoid vm.

Täna panin Perlat umbes 10 minutit riidesse, et ta välja saaks minna, sukkpüksid (sokkarbuxur) ja sokid (sokkar) ja siis veel pluus ja jope ja kilepüksid ja kummikud ja kui ta oli olnud 10 minutit õues ja lilli istutanud tuli ta tuppa, viskas kõik riided maha ja jooksis ära. Nii palju siis sellest tulusast tööst lapsi riietada. :)

Sten küsis, et kuidas ma nendega hakkama saan kui ma ei tea keelt. Vastus on, et selleks on miimika (vastavalt siis kas kuri või rõõmus või õnnelik vm.) ja kehakeel, küed ja jalad. Nüüd olen õppinud ka end kehtestama sõnaga Haihtü. Tegelikult ei tea kuidas seda kirjutada, aga hääldus on selline. Sellele nad reageerivad hästi. Tean veel mõndasid sõnu, mida olen paari päevaga omandanud.
Kahjuks ei oska lapsed ju inglise keelt.Mõnes mõttes on see hea, sest siis ma ei saa minna oma mugavustsooni. Niigi palju kasutan seda, Anna või Elvariga rääkides.

Ikka iga päev tekib paar korda mõte pähe, et miks ma pidin selle ette võtma, et kui ma oleksin tahtnud ekstreemsust, siis oleks võinud kiirlaskumist kusagil mägedes teha, aga mitte tulla siia.
Aga siis jällegi tuleb mingi hetk, mis on hästi positiivne ja siis kaovad mõtted koduigatsusest ja siinse mõttetusest. Olen selleks siin liialt vähe olnud, et

Mul on ikkagi see karm ja põhjamaine keel kavas selgeks saada saagu mis saab ja ma ei anna alla!!!